Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala

Ugala teater saab järgmisel aastal 100 aastaseks ja praegu on käimas teatri 100.hooaeg. Uhke ja aukartust äratav number!

Sellega seonduvalt on käesoleval hooajal eriliselt sobilik vaadata tagasi Ugala ajalikku ka mõne vastavasisulise lavastusega. Ja nagu saatus - leiti majaraamat, mida Ugala teatri inimesed pidasid aastatel 1936-1937. Sellele tuginedes kirjutasid ja lavastasid Liis Aedmaa ja Laura Kalle ühe sõnulseletamatult ägeda, laheda, naljaka, muusikalise, vahva, informatiivse, armsa ja kõigele lisaks ka ilusa lavaloo Ugala väiksesse saali!

Olen etenduse nägemisest täiesti teatrimaagia poolt võlutud nii mitmel tasandil ja katsun kogu seda elamust vähekenegi lausetesse raiuda.

Esiteks pean alustama eelarvamustest. Mul ei olnud üldse mingisuguseid erilisi ootuseid sellelt lavastuselt. Kui kuulsin ja lugesin etenduse kohta enne selle nägemist, kujunes tunne, et tegemist saab olema mingi rohkete lauludega mänguga 30ndate Viljandi Ugalast, ehk teatritegijatest, kellest keegi tänapäeval eriti midagi ei tea ja siis selle ümber ilmselt punutud laulukestega lavastus, kus sisu on neljandajärguline ja oluline ongi peamiselt muusika...

Ja oh seda üllatust, milleks see etendus tegelikult kujunes!

See pole mitte suurejooneline sünnipäevakontsert, ega ka mitte suure-eelarveline efektidega lavastus. Pigem hoopis vastupidi. Kammerlik ja teatavas mõttes isegi tagasihoidlik. Aga kui sisu on nii tugev ja tegijad annava endast kõik ja rohkem veel, siis on ka tulemus vastav - üks aasta parimaid ja huvitavamaid teatrielamusi teatrit austavatele ja armastavatele inimestele.

Jah, muusika on siin väga oluline (suurepärane muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt, keda tänu selle mahule võiks vabalt pidada ka kolmandaks autoriks), aga sugugi mitte ainult! Revüülik on lavastus kahtlemata - muusika ja mõned vähesed tantsuliigutused... Aga lisaks veel ka luulet ja väga tugev sisuline pool. Pisikesi faabulaid täis, ühe suurema Ugala-ajastupildi sees, mil teater alles otsis oma maja ning polnud veel isegi "täiskasvanueas".

Esimene vaatus tegelikult veel sellist vaimustus ei tekitanud, milleni lõpuks välja jõudsin. Kuigi ka juba esimeses on selged märgid sees, et siin on tervikus midagi enamat peidus. Vaheajale minnes mõtlesin, et kõik on tore, aga tõesti oleks see tuttavatest teatritegijatest, oleks kõik veelgi huvitavam. Ainus tuttav nimi, mis lavalt läbi käis (peale Peeter Konovalovi, kes siin on loos sees iseendana ja märgitakse ära, et ta saabus Ugalasse pool sajandit pärast lavaloos toimuvaid tegevusi) on Rein Malmsteni oma, kuna üks parukas, mida trupp kasutab, olevat kuulunud Reinule. Korraks isegi lootsin, et ehk jõuavad nad teises vaatuses kusagile tänapäevale lähemale või käib ehk Aarne Üksküla või Heino Mandri, kes ka seal majas töötanud, mingiski mõttes loost läbi... Ei, see pole see tükk.

 Esimese vaatuse isiklikuks tipphetkeks kujunes Laura Kalle mängitud Vanemuisest Ugalasse saabunud primadonna Terje, kes Martin Milli loodud Ugala lavameister Tsekot taga ajas vastavasisulise lauluga.

Teine vaatus, aga käivitus kohe veelgi suurematel tuuridel. Ja sisaldas ühe teatriaasta suurimatest komöödiapärlitest - kui Jaan Malk alias Arnold Sepp alias Martin Mill, 1937.aasta Ugala näitlejaid lavastama tuli, enda kirjutatud näidendiga. Trikk on selles, et Jaan Malk oli näitleja ja näitekirjanik, aga kasutas teatrikriitikuna salanime Arnold Sepp, kes siis Sakala-ajalehes räuskas ja tegi maha näitlejaid, kes tema enda maitse järgi laval ei mänginud. See on üks pikemaid "lõike" etenduses (õnneks) ja sisaldab endas kõverpeeglit või ka teatri kui lavastuse mikrokosmose absurdlik-paroodilist essentsitilka, kus on sees niiii palju ja mis ajab niimoodi naerma, et muidu hämmastavalt kuiv, kange ja elutu publik, kellega koos ma seda vaatasin, ei saanud ka naeru pidama. Paljuski selles lõigus lisaks vaimukale tekstile ning ülevõlli lavastuslikule poolele mängis suurt rolli ka Martin Mill'i vaimustav-koomiline karikatuurne ning energiast särisev karakteriloome tegelasele. Bravo!

Kuid mitte ainult, see kütab juba nii kuumaks õhustiku, et kui mustaksvärvitud juustega Mari (jällegi suurepärases mänguhoos loodud Laura Kalle poolt) läbi linna teatrisse tuleb, olles unustanud riided selga panna ning suurte prillide läbi vaatab imestuses ringi ja ei saa aru, miks kõik teda vaatavad - siis selline lihtsam huumor ajab juba ka täiega naerma.

Teatavas lavastusliku-stiili mõttes tõi meelde Laura lavakooli kursakaaslaste "Elagu, mis põletab" ja Laura enda osalusel suures osas sama kamba ja mõnede Tallinna Linnateateri lisandustega tehtud "Siuru õhtu 100", mis mõlemad võlusid ja olid vastava teatriaasta parimate teatrielamuste seas. Tundub, et see on võiduvalem, sest nõnda saab tõesti mitmekilisi ja mitmeid lugusid sisaldavad lavalood luua. Millel on lisaks veel tõsieluline maik küljes - sest tegelased on päriselt elanud ja kuigi lavaloo jaoks dramatiseeritud, siis saab oma vaimusilmas ette kujutada, kes ja kuidas ja miks tegutsesid tollel ajal ja ajastul.

Tegelikult jäigi tervikust mulje, kui kolossaalsest ja ilmselt palju aega ja tööd ja läbimõeldud-katsetatud mõtteid sisaldavast uurimus-kirjutamis-lavastamistööst, millega on hakkama saadud. Laval särasid kõik 6 põhiosalejat ja lisaks on siin veel hetkeks justkui veel ühe üllatusena laval ka seitsmes.

Laurast õhkub siin meelekindlust. Temas on särtsu ja hoogsust, mängides välja nii tolleaegse primadonna Terje kui ka kõigi meeste lemmiku Lydia. Parukat ja riietust muutes, on hetkega hoopis keegi teine (Mari Kiin'i karakter). Nõnda hoiabki ta pisut psühholoogilisemat mängujoont oma põhitegelases Lydias ja kõik need teised saavad igaüks isemoodi ja vahva karikatuurivarjundi. Ringo Ramul oma 101%lise kohaloluga sümpatiseerib ka. Tema põhikarakteris võib näha karakterrollilikke nõkse. Kuid agara noore mehena võis ta kanda ilmselt tolleaegseid esimese armastaja rolle ning see tekib juba vaatajale kõrvalaimamisena, ehk loo laiendusena vaataja peas. Neid karakterilt õhkavaid taustsüsteemi mõtteid, mida otseselt sõnades välja ei tooda, võib siit igaüks kodeerida veel ja veel. Mina igatahes mõtlesin. Tipnedes Ringo tegelase Jaan Malk'i austusega ning "sitasitika" mängimisega tolle ekstsentriku näitemängus - üks naeruastme kõrgendaja veelgi, kogu stseenile!

Jaana Kena, proua Söödor, kes ennast teatri primadonnaks peab on (nagu Lauragi) juba oma lauluoskuste poolest varasemastki tuntud. Samuti teame teda kui head karakternäitlejat, kelle anne eriti (kergegi) huumorivarjundiga tegelastes on positiivses mõttes esile tulnud. Nad on seal kõrvuti suure Tarvo Vridoliniga ka visuaalselt hea paar. Tarvo võib-olla oligi trupi tagasihoidlikum ja kuna ka pikim, siis tihti teise taga... Kuigi ka temale jagub neid säramisstseene - ei saa ilmselt pikka aega silmad sulgedes ja tükile mõeldes vaimusilmast tema parukaga "headust", kes Jaan Malgu jaoks lõpuks nii eriti "hea" ei olnudki... Jaana jällegi teeb suured silmad, mis on sama ümmargused kui tema nägu ja käbedalt kopsib jalgadega vastu maad ning lavastuses on kohe elu veelgi rohkem sees.

Ja Martin Mill... muidu Tsekona nii tagasihoidlik ja kuigi luulelise hingega värsisepp, kes neid oma riime siiski ei ole kitsi ka teistega jagama... kuid siis ilmub tema Jaan Malk - kõvakaabu peas ja pikk sall ümber kaela - natuke markantne ja kas mitte nii soome keeleliku varjundi kui ka pisut gay-liku härrasmehe olekuga... milline karakter ja mis kilde siis hakkas lendama - tõesti pane või kiiver pähe! :) Mõlemad mehed lihtsalt olid sellised, et nad teadsid, mida nad tahavad ja sestap oli neil raske "leppida" millegi muuga. Mõlemad küll täiesti erinevad, nagu siga ja kägu.

Peeter Konovalov, nagu mainisin saadab siin elusa muusikaga laval klaveril ja kuigi ise sekkub tegevustikku vaid teise vaatuse sissetulekul hilinemisega, siis ometi on tema kohalolu pidevalt tuntav. Ma ei tea, kas need laulud on ka juba varem olemas olnud või kui palju ja kes neid sõnu ja viise on kirjutanud, aga mitmed neist lauludest on nii sisuga integreeritud, ent ometi täiesti arvestatavad laulud oleks ka eraldiseisvatena. Meelsasti kuulaks ka muidu nii "Terje Tseko taga-ajamise", "Puhviku" kui ka "Naised, kes kohtlevad mehi kui tolmulappe" laule veel ja veel.

Liina Unt on viinud lava pöördseisusesse, ehk meie koos näitlejate oleme hoopis "laval" ja vaatame kardinate tagant lavasügavusest saali. Kuigi siin on neid muudatusi ja lavateisendusi mitmesuguseid. Kuid eriti meeldisid kostüümid ja naiste elegantsed ajastukohased soengud, mis tegelikult annavad nii palju ajastutunnetust kogu lavaloo sisekliimale. Ja eks juurde aitavad ka detailid... ühes stseenis näiteks on Laural pärlikeed, mis oli veel 30ndatel pop. Paljudki 30ndate ilusamad asjad omakorda olid pärit 20ndatest, mis omakorda hakkasid vaikselt alla jääma rangemale ja saksapärasemale ning hiljem 40ndatel juba sõjaga kaaseva stiiliga kadusid täiesti. Ja nii ilusaks teevad need 30ndad nii Laura kui Jaana.

Sander Aleks Paavo soojad ja mahedad valgustoonid mängivad ka kaasa ning režiid on ka kohtvalgustitega (soolikate stseen) kui ka värvimängu (kujuse punane) ja seegi omakorda tõstab seda detailide määra, mis lavastustervikule tagasi mõeldes, kui tegelikult juba vaadates pähe torgatas, kuidas inimeste seisupostitsioonid, erinevad ideed nii joonistamised, luuletused kui füüsiline ja mis kõik veel siia sisse on kootud - imeline ja vaimustav.

Ning siis see lõpp. Kuigi tollel ajastul Ugala etendusi külastanuid on ilmselt meie seas vaid väga vähesed, siis ometi tuli nostalgiasoojus ja armas tunne viimasest stseenist - (õnneks) mõned asjad siin ilmas ei muutu ka läbi aegade ja inimeste.

Hinnang: 5-
Olen kahevahel, kas 4+ või 5-
4+ tundub siiski jäävat liiga väikseks ja 5st jääb nagu natuke puudu. Kui esimene vaatus oleks olnud võrdne teisega ja kui sisu mõttes ajalises mahus oleks jõutud tänapäevale lähemale, kus tõesti Rein Malmsten näiteks ka tegelaste seas oleks olnud, siis usun, et hinnangult oleks isegi see miinus sealt tagant kadunud. Kuid tõeliselt suure elamuse pakkusid need 5 näitlejat + muusik ja kogu see lugude paraad, millest üks Ugala ajastu, ehk 83 aastat tagasi, natukenegi kaardistatud sai. Tollel päeval kui vaatasin, sattus olema eriliselt tuim kaaspublik. Tekstiski oli nii mahlaseid ütluseid ning seoseid, aga vaid väheseid naeruturtsatusi kostus siit-sealt nendele pisematele teravustele. Tundsin end kohati kui võõrkeha, kes selle looga nii tugevalt kaasa läks, et mingitel hetkedel ei lasknudki häirida ning naersin südamest. Suuremad naljastseenid õnneks said siiski laiemalt naerude osaliseks ka. Lootsin nii väga, et etenduse lõppedes tõustaks plaksutama ja oleksin ka ise siis meelsasti seistes aplodeerinud. Ise ma siiski seisvat aplausi algatama seesmiselt ei tormanud (nagu paar kolm korda sellel aastal on juhtunud). See ongi see hinnangu mõttes kahtluseuss. Kas ikkagi 4+ või 5-
Teisalt on Ugalal olnud lausa suurepärane aasta. Ma ei tea, kellele kuulub au nende otsuste eest ja kes kõik need materjalid on sellel aastal valinud, aga nimetame näiteks "Once", "Sumkindlad asjad siin elus", "Etturid", "Saja-aastane, kes...", "Kuidas minust sai Haphomah"... täiesti vapustavalt head lavalood ja lavastused reas... Ugala on 2019.aastal nii elujõuline ning üldsegi mitte see "provintsiteater", millest siinses lavastuses räägitakse... Ent siis tuleb see pisike kammerrevüü "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" ja võidab veel kõige suurema tüki mu südamest kõikidest nendest siinmainitud, sellel aastal esietendunud Ugala suurepärastest lavastustest...
Hämmastav!

Ehk mis ma tegelikult tahan öelda - Minge julge(malt) vaatama kui mina! Eriti soovitatav kui selleks võtta üks päev Viljandis. Minna kusagile heasse kohta sööma, ahmida pisut Viljandi õhku ja seda inspireerivat ümbrust ning pärast teha teatrimajas kaasa see muusikalis-koomiline retk aastate taha ning ühtlasi luua seoseid ning tunnetada veelgi tugevamalt kus kohast me tuleme ja kuhu oleme välja jõudnud. Naudig on garanteeritud. Aitäh Ugala!

Tekst teatri kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri ja Heigo Tederi fotod):

Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

---

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 30. november 2019

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Rohkete lauludega lavastus ajast, mil Ugala teater alles 17-aastane oli

Ugala teatri trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini majaraamatut, mille külgedelt leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.

Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Helilooja ja muusikaline kujundaja

Peeter Konovalov

Kunstnik

Liina Unt (Endla teater)

Valguskujundaja

Sander Aleks Paavo

Mängivad

Jaana Kena, Laura Kalle, Martin Mill, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Peeter Konovalov ja Aili Nohrin