Püha ämblik / Holy spider (Taani 2022) - Pöffipäevik 2022 - 3.film

Režissöör: Ali Abbasi

Stsenaarium: Ali Abbasi, Afshin Kamran Bahrami, Jonas Wagner

Olulisemad näitlejad: Zar Amir-Ebrahimi, Mehdi Bajestani

Tõestisündinud loo põhjal draamapõnevik

IMDB hinnang: 7,5 (5139 hääletajat)

Minu hinnang: 8,25

Taani tänavune Oscari-saadetis on Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima režissööri, parima naispeaosa (Zar Emir Ebrahimi) ja parima stsenaariumi nominent. Ebrahimi parima naispeaosa tiitli võitiski juba Cannes’i filmifestivalil. 

See on tõestisündinud lugu 20 aasta tagusest ajast, Iraanis toimunud mõrvadest. Lühidalt - üks usuhull pühas linnas, hakkab tänavaid puhastama prostituutidest. Oma motikaga viib nad koju ja lööb seal maha. Teine liin jälgib naisajakirjanikku, kes süüdlasele jälile pääseb, kuni silmiärakeeramasundiva finaalini välja. 

Youtube’s on filmilõike tolleaegsetest meediaülekannetest, mida Ali Abbesi 1:1-le ka oma filmi on sisse lavastanud (näiteks see kuidas mõrvari poeg tutvustab oma kodu ja isa roimakohti). Üldse tekkis Abbesil selle filmi tegemise idee juba 15 aastat tagasi ja selle valmimist on oludest tingitult saatnud üksjagu kivisid ja kände, mille ületamiseks on tavalise filmi tegemisega võrreldes kõvasti rohkem vaeva nähtud. Kusjuures kui iraanlased haisu hinna said, et Abbesil selline film plaanis teha, siis tegid nad kähku omaenda (kõige heldema hinnanguga "keskpärase") versiooni Iraanis päris kõvasti kõlapinda saanud loost. Iraanlaste film sai esilinastuse 2020 ja selle nimi on Killer spider (muide tolles versioonis on peaosas Mohsen Tanabandeh, keda tänavusel PÖFFil saab näha ühe teise filmi peaosas, Veneetsia festivalil auhinnatud ja nii Pühale ämblikule kui ka meie Kalevile tugevas konkurendis - Iraani oscarisaadetises "Kolmas maailmasõda").

Lugu ise on tegelikult veelgi suurem nii filmi tausta, tegelaste, kui selle tegijate mõttes. Ja kahtlemata mitte nõrganärvilistele. Taanis resideeruv Abbasi on ju see, kelle eelmine film oli Rootsis tehtud “Piir”, mis põhines ("Let the right one in" romaani autori) John Ajvide Lindqvisti jutustusel ja oli grimmi Oscarinominent 2018. Kõik mis puudutab mõrvasid ja mõrvari tegutsemise kujutamist on filmis realismi lähedane. Kõiki 16 mõrva, mis ta jõudis toime panna muidugi ei käsitleta detailides. Ka naisajakirjanik, kes seda kajastas on reaalse taustaga, ent kogu selle naise ennastohverdav mäng on autorite väljamõeldis dramaatilisuse ja põnevuse lisamiseks.

Naispeaosalist mängiv Zar Amir-Ebrahimi, oli sunnitud 15 aastat tagasi Iraanist põgenema, sest tema isiklik seksivideo jõudis avalikkusesse, ning näitlejannat ähvardas vangla ja 97 piitsahoopi. Juhtumi tulemusel läks kiiresti läbi Iraani parlamendis uue seaduse menetlus, mille tulemusel seal riigis nüüdsest mistahes seksuaalse sisuga filmides osalemise (ja nende tegemise, ka isiklikul otstarbel) eest määratakse surmanuhtlus. Sellepärast on ka kogu film üles võetud hoopis Jordaanias. Muide Iraani filmis, kui naisnäitleja on ilma pearätikuta, võib see tähendadagi tema karjääri lõppu! Praegu ju kogu skandaal ja naisõiguste teema, mis seal riigis hiljuti oma rahvarahutustega lahvatas, sai ka suuremalt alguse just ühe sellise naise tapmisest, kes ei järginud seda naistele pealesunnitud reeglit.

Uurisin oma sõbralt, kelle kodulinnas see juhtum aset leidis, kas ta mäletab, mis toimus ning sain vastuse, et muidugi, sest seda kajastati kogu riigis ning pikalt ja põhjalikult. Tegelikult on selgunud ka tõendeid, et tapja naine oli ka siiski teadlik ning isegi abistanud oma meest nende prostituutide tapmisel. Lisaks, mida film ka ei too välja, et mees olla ka vägistanud neid naisi ja kõik ei olnud prostituudid. Küsimuse peale, et kas siis tõesti rahvas oli toona (ja kõiki fakte veel teadmata) tapja poolt ning nagu filmiski selgub, et nõudis, et seda meest süüdi ei mõistetaks, a la põhjusel, et naistetapja tegi ühiskonnale hoopis sellega teene? Selle peale mu iraanlasest sõber vastas, et eks igal pool ole hulle ja eks neil kohalike seas oli ka selliseid, kes tõesti seda õigeks pidasid (juhtum leidis aset ka just sellises linnaosas, mis on kogu linna usuline keskus), ent suurem osa inimestest on ikka mõistlikud ja mees on ju mõrvar. Muide selle kaasuse kohtuistungitel osalenud kohtunik ise, kõvasti hiljem, põgenes välismaale suurte rahadega, kus ta suri ühes hotellitoas. Ametlikult väideti, et enesetapu läbi, aga kõik teavad, et tegelikult ta mõrvati. Aga see on juba hoopis üks teine lugu...

Väga tugev soovitus! Põnev, kaasakiskuv, aga valmis tuleb olla ka silme all toimuvateks kaadriteks, mille vaatamine pole kergemate killast ja pinevus ning mõni küsimus seisab õhus kuni lõpumeetriteni välja. Sest lisaks inimsuhetele ja raha või usu võimule on ka sealse riigi poliitika mitmeti kaheldav ning Abbasi küll võimendades, aga ka sõrmega osutades, toob mädapaised vaatajate silme ette ja mõtlemisvälja.

Karaokeparadiis/Karaokeparatiisi/Karaoke paradise (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 2.film

Režissöör/Stsenaarium: Einari Paakkanen

Dokumentaalfilm

IMDB hinnang: 7,6 (55 hindajat)

Minu hinnang: 8

Soome 1h16min kestev dokfilm inimestest ja nende laulurõõmust tõestab, et selleks, et mõjuda vaatajale ning rääkida mitmetest olulistest teemadest ei ole vaja pikka oopust. Kui "sõnum" on olemas ja osatakse seda edastada, siis piisab ka lühemast ajast. Mis omakorda, kui ongi tõesti hea film, jätab isu ja igatsuse, et oleks võinud pikemgi olla! Ja see on hea tunne, mis tõstab ja tõestab filmi väärtust.

See südamega film näitlikustas tegelikult väga erinevatest eludest tulevate inimeste (ent ilmselt me kõik oleme ju mingist otsast ka natuke katki) vaimse tervise teemad ning ühtlasi kuhugilegi kuuluvuse olulisuse. Kohati muheda huumoriga, siis jälle pisarateni liigutav. 

Naljakate kohtade põhisüüdlane on üks oma garaažis isiklikku - sõpruskonna karaokeklubi - kahe teise vanamehega pidav mees. Kõik nad otsivad naist ka ja kuna 1 neist, kes selle leiab, on hea lauluhäälega ja käib ka avalikes karaokekohtades laulmas, siis 1+1=2. Isegi Tinder meeste arvates pole Karaokebaariga võrdne “naisteleiukoht” :) See tõstab ka üheks selliseks filmi olulisemaks "sõnumiks" just selle, et kui tunned üksindust, siis sellest pääsemiseks tuleks maailmaga ühendust otsida. Kui Sul on jalad ja suu, siis just karaoke ongi 1 võimalustest. Ja isegi kui jalgu pole, saab seda ka läbi interneti. Sotsiaalvõrgustikud internetis pole olulised ainult pandeemia ajal, vaid ka inimestele, kes mingil muul põhjusel ei saa või suuda kusagile "kohale minna", 

Kurbust ja üksindust leiab tegelikult ansoluutselt kõigist dokis osalenud inimeste-karaokesõprade eludest, ent kõigil neil on läbi teiste inimeste ja ühtlasi läbi karaoke ka väljapääs. Just seda ilmselgelt rõhutamas ka erilised tiitrid osalenute kohta filmi lõpus. 

Vaadates tiksus peas enda 8 aastat Soomes elamist. Midagi vägagi oluliselt tabavat on suutnud Paakkanen oma kaamerasilma sisse vangistada, mis seda westernilaadset, ainult, et antud juhul ju northern'i on Soomes kui maas (muide soomlastel on eriline westernite lembus ka veres või emapiimaga saadud!). Kuid ühtlasi ka karaoke kui nähtuse, kui subkultuuri osav portreteering. Ise elus vaid korra seda julgenud proovida ja irooniline, aga siis kui juba Eestisse tagasi kolinud, juhtuski see hoopiski Helsingis! 

Eks karaoke-laulmine ole eneseületus igaühe jaoks, kes pole harjunud esinema ja eriti veel seda oma lauluhäälega tegema. Film annab justkui õigustuse ja vast pisut julgustki juurde, sest ega suurem osa neist karaokelõõritajatest pole ju teabmis erilise laulhäälega, et mitte öelda, ei omagi üldse lauluhäält. Kuid see on üks hea võimalus end proovile panna. Karaokelaulmine on ikka eelkõige iseendale ning oma lähedastele - sugulastele ja sõpradele. Ühtlasi on see ka just nende lähedaste ja sugulaste-sõprade võimalus näidata oma hoolivust, lugupidamist ja armastust sellele "lauljale" - toetades, julgustades, kiites ja eelkõige võimalusel oma kohaloluga olulistel hetkel hoolivuse tunde tekitamisel. Ise olen seda tunnetanud näiteks Eestis rahvajooksudel osaledes. Pikamaajooksjad on sõpruskond, kellel on ka alati teemasid, millest omavahel rääkida. Ja selleski subkultuuris osaledes leiab endale palju ning väga erinevaid, elu õpetavaid ja iseenda elu rikastavaid sõpru. Me inimesed oleme sotsiaalsed loomad, see on osa meie vaimsest toidust, osa meie vaimsest tervisest. 

Dokfilmid, kus kuuleb palju ja erinevat muusikat, tõsi, suurem osa on siin soomlaste vanainimeste humppa, aga ka oma soome-nooruspõlve "Viidestoista yö" ja mõned uued avastused ka, nagu näiteks kurbilusate sõnadega "2080-luvulla" ja "Kuussa tuulee", mis muide filmi kahe noore naise hingest hinge jutuajamise otsa a capella laulduna tundus veelgi parem ja just refrääni meloodiamängu ning sõnade esiletulemise mõttes mõjuvamgi kui täis bändimuusikataustaga originaal:

"Tartu kädestä käteen,

Laula sielusta sieluun

Kasta varpaat kylmään veteen,

Hyppää täysillä joutsenlauluun

Sillä sinä ja minä, niin elävinä

Pystymme kuulemaan,

Jos kuussa alkaa tuulemaan..."

Suisa ootamatult meelelahutuslik + kaasakiskuv + mõtteid äratav film! Päris inimeste elud, päris inimeste rõõmud ja mured (lapse kaotanud noore paari koht liigutas pisarateni), on päriselt vaatamist-kogemist väärt!

Valguse impeerium / Empire of light (UK 2022) - Pöffipäevik 2022 - 1.film

Režissöör/Stsenaarium: Sam Mendes (1917, 007-Skyfall ja Spectre, American beauty jne)

Olulisemad näitlejad: Olivia Colman, Michael Ward, Colin Firth, Toby Jones, Tom Brooke

IMDB hinnang: 6,6 (523 hindajat)

Minu hinnang: 8,25

Sisu 3 lausega: Hilary, eh Hills on keskealine, üksik naine, kes töötab Inglismaal, mereäärse linnakese ühes vanas kinomajas teenindusjuhina. Tema kolleegid ja tema töö on kogu tema elu, kuniks ühel päeval alustab kolleegina tööd üks südamlik ja tore mustanahaline noormees, kellega tekib kõige kiuste armulugu. Ent Hilaryl on vaimse tervisega olnud ka varem probleeme, mis tõusevad esile just millestki ajendatult ning kui ühel päeval palub see noormees, et nad siiski oma elu lihtsamaks tegemiseks ei oleks nõnda avalikult koos...

Sam Mendes’e autorifilm on eelkõige armastusfilm, ent ühtlasi ka monument kaduvale liigile, milleks on 1-4 ekraaniga kinomajad (siiani tilgub süda Kosmose pärast verd). Tuues fookusesse (viimastel aastatel õnneks teadvustatud olulisusega) vaimse tervise teemad ning kui tähtis on selle hoidmiseks kuhugilegi sotsiaalvõrgustikku kuulumine (olgu see või töökollektiiv), ehk teised inimesed ehk nende headus ja hoolimine (märkamine ja teadmine), aga ka kultuur ja sealhulgas kinomaagia võlu- ja mõjujõud (mis just kinos vaadates ja just kinokunstist hoolivatele siin eriliselt ühendusiloov)! 

Ühtlasi on see ajastufilm, mis viib rohkem kui 30 aasta taha ja sealse Thatcheri ajastu rassismi ning sellele omakorda tiivad andvale töötusest tulenevate inimeste sisemise rahutuse juurde, mis omakorda raskendas rassismist ülesaamist (naiivne oleks mõelda, et tänases EKRE-inimeste maailmas oleksime seda siiani saanud). Roger Deakinsi kaameratöö (on imeliselt kalkuleeritud kaadreid, nagu rannas või kinos üldplaanid, aga ka osava vaataja emotsioonidemanipulatsiooniks valitud nurkadega suured ja ülisuured plaanid) ning Trent Reznor/Atticus Ross’i imeliselt ilus muusika ei jää märkamata.

Hämmastav kuidas rollist rolli oma orgaanikaga suudab võluda üha uuesti ja uuesti meie praeguse kinoajastu üks parimaid naisnäitlejaid Olivia Colman. See tegelase tunnete äratundmine ning seeläbi vaatajalegi seosteloomist (kes meist poleks kokku puutunud üksikute inimesega või ise sügavat üksindust tundnud) võimaldav kehastumine on imetlusväärne ehk kahtlemata kogu film on natuke ka tema show. Partneriteks mh. tõusev täht Michael Ward ja vanad-head Colin Firth ja Toby Jones. Firth teeb vahelduseks ühe vastiku tegelase, oma alluvat seksuaalselt ärakasutava bossina, mis omakorda jällegi metoo (toona ju veel sügavalt varjatud ajastu) viide. 

Olulisi teemasid on Mendesel oma filmis ridamisi ning olen kuulnud ka kriitikat selle kõige usutavuse suunal, ent mind suudeti juba üsna algusest nii sügavale kaasa tõmmata, et tundsin kõike seda, mida ekraanil eraldi tegelased tundsid ning isegi pisaraid tuli alla suruda. 

Ilus film ja seda mitte ainult ilusa pildikeele, muusika, filmimaagia esiletoomise pärast, vaid ka just eelkõige äratundmise pärast, et paljud inimesed nii meie kui veel eriti nende inimeste eludes, kes seda väga vajavad, on ilusad ja head ka päriselt.

OKTOOBER 2022 - parimad teatris ja filmis

Selle aasta sügis on kuidagi malbe ilmega, temperatuuride mõttes, ehkki sombuse ja hämarduvana mõjub ta ka, aga no ei saa vähemalt külma üle kurta. Seega teatrisaali sooja just põgenema ei pea, küll aga rambivalguses toimetavaid näitlejaid vaatama, seda küll... Ja kinosaali ka, sest vaikselt hakkab see auhindade-hooaeg filmidel pihta. Teadupärast just aasta lõpus tahetakse välja lasta neid aasta parimaid, et siis akadeemiate ja žüriide jaoks oleks just SEE film kõige paremini meeles. Teatriloome protsess on selles suhtes hoopis teistsugune. Lavastaja võtab materjali ette, hakkab oma tainast sõtkuma, lisab, ehk siis valib/saab trupi, mis hakkab seda maitset looma, paneb proovisaali ahju ning 2-3 kuu pärast on lavastus küps ning otse lauale/lavale - publikule nautimiseks. Ei mingit strateegilist sättimist. Mõnikord veel natukenegi, kui on kellegi sünniaastapäev vms. ent protsess ikkagi arvestuslikult ühtmoodi. Filmi valmides saab väheste nägijate peal testida, isegi midagi siis veel juurde filmida ja/või ümber lõigata... olenevalt muidugi ka eelarvest. Siis saata seda festivalidele, lootes, et vastu võetakse just sellele kõige ihaldatumale... Näidata festivalidel, tekitada kumu, suust-suhu reklaami, igatsust vaatajates, et millal ükskord näha saab... Ise näiteks ootan Veneetsia festivali järgselt (kui esilinastus ka teatris vägagi tuntud näitekirjanik) Martin McDonagh'i uusima näidendi põhjal, autori enda tehtud filmi "Banshees of Inisherin", mis lõpuks ometi linastub tänavusel PÖFFil. Tegelikult ootasin seda materjali juba ammu meie teatritesse ka, aga kellelgi ei hakanud vist hammas peale või siis ei kõneta see meie lavastajaid nii palju kui mind... Kuigi näiteks Üllar Saaremäe on küll maininud oma McDonagh'i lembust. Mina saan olla tänulik Tiit Ojasoole, kes kunagi NOs lavaletootud McDonaghi kirjutatud Padjamehega mu ajud krussi ajas ja sellest peale fänniks muutis... Nii fänniks, et nüüd seda tema uut filmigi kuidagi ära oodata ei jõua... Kuid oktoober, nagu sai mainitud, kinkis aasta tippfilmide nimistusse mitmeid ja ise jõudsin ka tavalisest rohkem - tervelt 39 filmi vaadata... ent eks läheb ju nüüd vähemalt kuni aasta lõpuni muudkui aina filmirohkemaks (ja kuna jaanuaris on kohe ees Sundance'i festival, siis tegelikult hooga kevadesse välja), veel eriti kuna novembris on ju PÖFF... Seda on plaanis siin blogis ka taas kajastada nii palju kui vähegi jõuab (hetkel on plaanis 67 filmi vaadata, ent kahtlen, kas suudan, isegi selleks ajaks võetud puhkusegi abiga)... Lisaks kuidagi suutsin jälle samasse ämbrisse astuda, ehk PÖFFi ajal on veel 4 teatrietendustki kavas vaadata.... Samas siis on ju jälle omakorda ka novembri kohta võimalik teatrikokkuvõtet siin blogis jälle teha :)

Kui nüüd Oktoobrile kui teatrikuule üldises plaanis peale vaadata, siis oma 15 erineva nähtud lavastusega suures plaanis just eriti rahule ei jäänud. Mitte koguse, vaid tasemega. Selgelt eristusid 7 suurimat elamust, mida julgeb ka kindlamalt teistele soovitada, edasi 4 olid sellised "okeid" parimal juhul, aga arvatavasti mitte kõigile ja 4, mis liigitusid senise teatriaasta 10 kuu jooksul nähtud 10 ebameeldivama, ennast mittekõnetava või suisa mõttetu teatrielamuse sekka, mis oleksid võinud jääda vabalt minu silmadest puutumata... Tegelikult nende esimese 10 seas selle paremusjärjekorra mõttes on ses suhtes segased lood, et mõni madalamal andis vaatet elamuse mõttes aasta suurimate sekka kuuluva lataka kirja, aga kuna mu siinne hindamine toimub just TEATRI vaatest lähtuvalt, ehk arvestades ka vastava lavaloo sisukust/dramatiseeringut, siis sellest tingitult on need kaardid mõneti hoopis tunnetuslikult segamini. Tagantjärgi targana sellest 15st võin käsi südamele pannes öelda, et mul on hea meel, et nägin neist viit - kõigest! Ülejäänud 10 ning nende seast ka mõni selline, mis ehk terviktabelis mõnest neist mainitud 5st enda jaoks olulisemast kõrgemalgi, oleksid vabalt võinud jääda ka nägemata. Okei... ilmselt on see jahumine siin liiga krüptiline, et selgelt aru saada kui pole pealkirju juures. Aga haarame siis härjal sarvist ja toome need "oktoobrikuu parimad" aupaistele:

OKTOOBRI SUURIM TEATRIELAMUS

1. Ajurünnak - Rakvere Teater

2. Tiit Pagu - Tallinna lavakooli 31.lend/Tallinna Linnateater

3. Meister Solness - Eesti Draamateater

Olgu lisatud, et mul oli ka väga hea meel, et õnnestus näha Fine5 "Eutopia", Piip ja Tuut Teatri "King nr.39" ja Eesti Tantsuagentuuri revüüteatri Starlight Cabaret "The GreatEST Show". Kõige rohkem mõtteid ärgitasid Ajurünnak ja Eutopia. Kõige elamuslikum oli The GreatEST Show. Visuaalselt silmale kõige ilusam oli Eutopia. Lavakooli noorte arengut jälgida on nagu lisandväärtus Tiit Pagu'le, aga see oli ka lavastustervikuna huvitav. Tekitas silla nii mõnegi varasema lennu diplomilavastusega oma (mitte otseselt kunstilise kujunduse vaid üldtunnetusliku) esteetikaga (ehkki siin oli huvitav lisand veel pöörlev lavaosa).  Ajurünnak on selline hoogne ja üha hoogsamaks muutuv teekond ning mitmeti tänapäevane, ütleks, et suisa "põnevusteater", aga see põnevus on ka mõnusalt lavastatud ja mängitud sinna koodi sisse, mitte ainult tekstis endas. Solness on päris uueks tehtud, aga tuttavad pinged on sees. Kõigile neile mainitutele lisaks julgen vast soovitada ka Tallinna Linnateatri "Revident"i ja lastele ja lasteteatri sõpradele kohe päris kindlasti Kellerteatri "Kunksmoor"i! Olenevalt inimesest isegi erinevas järjekorras kui siin välja toodud.

OKTOOBRI PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Jaak Prints - Tiit Pagu

2. Marek Demjanov - King nr.39

3. Taago Tubin - Ajurünnak

Jaagul on Pagu huvitavalt pulkadeks lahti võetud ja lavale mänguliselt ja nagu ka lugu olemuselt, ehk (elu)teekonnana kokku pandud. Lisaks Krossi vaimustavale tekstile, oli ka liikumiskombinatsioonide ja tegelaste erinevate, just lavastuslike seadete korralikku ajuraginat taustal tunda, ehkki laval vaataja jaoks liigub kõik kui valatult. Mareki sümmeetriamängud ning samuti just mängulisus režiis, tegelikult ju imepisikesele lavale loodud lavaruumis, ei mõju sugugi ahtana, ehkki ongi nagu "mängutoos" või lastetoa "nukkudega mäng", aga ka mängijate vahetused stseeniti, leidlikult humoorikad väiksed detailid (sõrm-nagi, kogu "Luule"-stseeni täppismäng ja finiši lõõtsaorkester jne jne jne) ning lisaks loo jutustamisele sõnadega, seda ka lavale loodud mängudega tehes, annab nii palju dünaamikat ja põnevat lustlikkust muidu ka lustlikule lastekrimkale raamiks. Taago oskus vaikselt ja märkamatult pinget kruvida, eks seda ju ka tekstile toetudes, aga just psühholoogilist usutavust ebausutavusest (mida konspiratsiooniteooriad kõrvaltvaatajale ju alati on) hoolimata kaotamata. Abiks ka ehe kontorimiljöö kunstnikult, mis omakorda seda ehedust lisab ja mis tervikus just eeltingimusekski, et see kõik nõnda toimivalt ka publiku endaga haaraks, lavastuse kulgedes tekkivad küsitavused järjest, aga need lõhutakse üksteise haaval kindlameelselt pihuks ja põrmuks.

OKTOOBRI PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. Carmen Mikiver - Pimevalge

2. Grete Jürgenson - Ajurünnak

Tahaks ainult need 2 nime esile tuua, kuigi kahtlemata oli väärt mänge veel (Ragne, Laura, Liia, teine Grete). Carmen ju tegelikult oli rolli eest eelmisel aastal Teatriliidu žürii poolt nomineeritud ning nüüd seda autisti-mängimist ise tunnistada saades, ega ei imesta. Pinge ja Carmeni täielik ümberkehastumine on võimas. Aga hei, võtame mistahes suurusega viimaste aastate Carmeni rollid - üks suurepärane ajab teist taga... isegi Melchior'i filmis! Grete on alguses selline terav bossnaine ja kuidas see tema karakter hakkab tükk tüki haaval lagunema, ehk psühholoogiliselt närvesöövamaks muutuvate pöörete tulemusel hulluma - magus ilmselt ka näitlejale endale, aga seda magusam veel omakorda vaatajale.

OKTOOBRI PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. Allan Noormets - Revident

2. Tõnu Oja - Meister Solness

3. Mikk Jürjens - Revident

Oh seda Allani bravuuri... kui temas lasta "see" loom lahti, siis saab teda terve lava täis, isegi stseenides, kus ta ei osale, on tema aura kohal. See üks sammumise-stseen keevitus lausa sügavale mällu ja kogu higistamaajavalt äge lömitamine rebaskavala libarevidendi ees on üks kogu lavastuse naelasid ja seetõttu kuidas Allan oma rolli loob. Ma ei tea kuidas teistega, aga mina nägin Tõnus on seekord mingit nõksu, mida ma vanameistri juures varem pole näinud-tunnetanud. Muidu ju väga isikupärase mängumaneeriga näitleja puhul on see nii värskendav, justkui tema ise on saanud selle rolli enda jaoks kätte ning seetõttu saanud sellega mängida (kui mõistad, mida öelda tahan). Mikk pole juba tükk aega suuremas peaosas olnud ja siin on mõnusalt tunda, et ta teeb seda 101%lise mõnuga ning see jõuab ka vaatajani. Nad on Allaniga nii erineva tunnetusega näitlejad ning see vastandlikkus on lavastajal siis hästi tööle pandud, mitte otse ja vasta vahtimist, aga justkui vaid distantsilt nähtav. Mikus on ju veel nii palju peidus, mida me veel näha pole saanudki ja tasahilju hakkab sinna segunema ka teatav küpsusenoot, mis ma loodan muudab ta üha huvitavamaks. Siin ilmutab see hoopis tugevamalt kui varem, ent vana, poisilik kelmikus pole ka veel kusagile kadunud. Huvitav sümbioos, mis selle rolli teenistuses hästi tööle tal pandud.

OKTOOBRI PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Kersti Heinloo - Meister Solness

2. Laine Mägi - Meister Solness

3. Elisabet Reinsalu - Revident

Kiusatus oleks siia lisada ka Haide Männamäe väike suts, kus ta kontrolöris oma vana sõbranna Luule ära tunneb - üks teatriaasta koomilisi pärle :)

Kuid Solness naine ja õpilane/armuke/konkurent on 2 väga erinevas mõttes head õnnestumist. Kerstil on see roll alguses lõpuni kellekski teiseks kehastumine. Roll, mis sõna otseses mõttes loodud terviklikuna. Sinna juurde kuulub ehk juuksevärvist tulenev erinev olemus, ent mitte ainult. Täiesti isemoodi käitumismudel ja siiski mitte nagu nähtavalt mängitud, vaid just nimelt kehastatud psühholoogiline tervik. Lainel jällegi isa ja poja vahelise kemplemise vahel nii ühe kui teisega suhtlemise elulised toonidevahetused, samas kui naise ja emana ennast kehtestama panev. Üks mu lemmikuid Laine rolle läbi aegade. Elisabet oleks nagu tema tegelase meest mängivalt Allanilt saanud inspiratsiooni ning loonud vastavate naiselike võtetega tüübi. Uhkete lehvivate juustega, ise veel kaeru tahtes, aga tütre ja tolle õnne kahtlase teesklejaliku ussina seal vahel vingerdades. Ooojaa . lisaks psühholoogilisele draamale on Elisabet ka vinge komödienne.

OKTOOBRI PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Alo Kõrve - Revident

Tahaks muidugi rohkemgi esile tuua, sest kõik Revidendi kõrvalosad on värvikad ja lahedad (kõik naised ka), iseäranis Simmul ja Kadastu. Samuti King nr.39st Stefan ja Toomas, kes tegelikult oleksidki siin kohtadel 2. ja 3. Ja ega Elari blondi hindut Ajurünnakuski unusta niipea. Aga metsikult tugevate meeskõrvalosade aastal on Elari roll hetkel aasta 100ndal kohal... ja Alo 25ndal... See lihtsalt on selline "meeskõrvalosade-aasta". Ja Alo on oma pingestatud mängu ja koomiliste misanstseenidega millegipärast eriliselt mõjuv kogu mõjuvalt naljakate, üks teisest paremate koomikute, vahvate Revidendi ja linnapea ümber mängivate nupukeste seas... vähemalt minu jaoks. Iga kord kui ta laval askeldas seal prügikotihunnikute seas, siis täiesti arusaamatul põhjusel kippusid silmad teda ka kesksematele tegelastele lisaks otsima. Kuigi tegelikult ju ei revident ega ka linnapea ise kah teabmis peaosad ole - kõik nati sellised "keskmise suurusega".

Lasteteatri rollidest ei hakka eraldi tabelit siin tegema, sest õnnestus ju näha vaid paar, ent tahaks eraldi ära märkida neist rollidest parima, ehk Liia Kanemägi Kunksmoori nimiosas. Nakatava naeru ja pille mängiva ning võlutrikke manava nunnu nõiamoorina.

OKTOOBRI PARIMAD UUED NÄITLEJAD (ehk need, keda varasematel aastatel näinud pole)

Ei hakka neid siinkohal järjestma, aga Tiit Pagu lavakanoori ju näinud juba ka varem, ent osasid neist alles sellel aastal esimest korda. Minu jaoks selles lavastuses eriti meeldisid meestest Karl Birnbaum ja Herman Pihlak ning naistest Hanna Brigita Jaanovits ja Emili Rohumaa, ent need 4 on absoluutselt igas oma rollis meeldinudki. Seevastu tõeliselt suure hüppe on järsku teinud Kristin Prits ja Markus Andreas Auling... kas ehk varem lihtsalt ei ole nad saanud (nii) õigeid asju mängimiseks? Samuti olid väga tugevad ja meeldejäävate lõkudega Lauren Grinberg ning Alice Siil... rääkimata mitmetest, keda ka juba varasematel aastatel saanud näha (Astra Irene, Heke-Riin, Rasmus, Edgar jne).

The GreatEST show's osales Allar Valge, kes juba paaris erinevas rollis varem see aasta on lasknud oma ägedat liikumist avastada. Ent lisaks terve pikk nimekiri suurepäraseid ja isikupäraseid tantsijaid - Paul Reinolt, Liisi Org, Sem Prygorodov, Egle-Riin Rüütel, Miia-Liisa Musting ja Ingit Tamm (aga sealgi oli osalemas veel mitmu, kellega juba varasematest aastatest lavatuttav - Loviise, Maria jne).

OKTOOBRI INDIE-TEATRITE PARIMAD

Selgelt eristusid 3 (8st) - Starlight Cabaret "The GreatEST Show", Tantsuteater Fine5 "Eutopia" ja Piip ja Tuut Teatri "King nr.39".

Oktoobrist sai täiendust ka Laste-, Noorte- ja Pereteatri kogu teatriaasta TOP10 kahe lavastusega - Piip ja Tuut Teater "King nr.39" ning Kellerteatris esimest korda lavastanud Jaanika Juhansoni mõnus töötlus "Kunksmoor"ist! Samuti Tantsu- ja Muusikateatri teatriaasta TOP10 kahe lavastusega - Tantsuteater Fine5 "Eutopia" ja Starlight Cabaret "The GreatEST Show"

Avangard või postdramaatilise teatri alla tinglikult võiks liigitada ja ühtlasi kuu parimaks - Ugala "Kolm ahvi", mis mul "sinna suunda" 4st nähtud asjast sõelale jäi.

OKTOOBRI PARIM KOMÖÖDIA

Konkurentsitult Tallinna Linnateatri "Revident", kuigi 4 nalja sisaldavat lavastust said veel üles märgitud.

OKTOOBRI PARIM PÕNEVIK

Rakvere Teatri "Ajurünnak", aga põnevust jagus veel mitmetest, millest lastekrimkana peaks ära märkima ka Piip ja Tuut Teatri "King nr.39" ja Ugala antiutoopa "Kolm ahvi" (paradoksaalne, aga selle võiks tegelikult sama hästi ka komöödia all välja tuua - kas pole intrigeeriv?!)

OKTOOBRI PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Huvitav, aga kõik 4, mis siin esiletoomist väärivad, jäid napilt kogu teatriaasta tippude TOP10st välja:

1. Kristjan Suits - Meister Solness (nii äge, et see tagumine osa oli pidevas liikumises - lummav, aga ka sisulise seosega. Kuid kogu arhitektibüroo ja ühtlasi mängutasemete loomine (millele lavastaja kaasa veelgi lisaks).

2. Arthur Arula - See suvilalik korter väiksele lavale luua oli paras koerustük, ent ka sisu ja lavastusega kaasamängivad detailid.

3. Jaanus Laagriküll - King nr.39 - Oh kui hästi mõjub sümmeetria laval. Üldse kogu lavaruumi täiesti uueksloomine, aksid ja muu ning kingakarpide idee, mis sisuga käsikäes. Vaimustavalt leidlik, kuigi lihtne. Aga lihtsuses peitubki geniaalsus.

4. Kristjan Suits - Ajurünnak - nii ehe kontor oma koosolekutoaga ja tervet lava ideaalselt täitev. Ei imesta grammigi, miks lavastajad Kristjaniga koostööd tahavad teha.

OKTOOBRI PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt - The GreatEST Show

2. Kristjan Suits - Tiit Pagu

Need kaks tööd eristuvad kerge vaevaga. Ja neist omakorda see esimene... aga eks ole ju ka 5 loojat siin koos, samas ka kostüüme nii palju erinevaid... Ja üks põnevam kui teine, mõni lihtsam, mõni keerulisem, aga meelde jäid nii mitmed. Puusalt tulistades ja fotosid mitte appi võttes näiteks peegelseelikud, näiliselt kui vaid ehetest koosnevad napid, aga väga ilusad... meesteriidedki olid läbimõeldud ja moeloojallikult põnevaid materjale kasutatud. Homaažina originaalile, nagu näiteks Gaultieri Madonna riiete ümbertöötlused või siis futuristlik või rokilis või sambalik riietus, mis vastavalt muusikastiiline. Kostüümikunsti pidu ja pillerkaar!

Aga ka Kristjani ühtse ja silmipaitava stiiliga Tiit Pagu kostüümistik. Nauding vaadata ja uudistada ja ühtlasi aitasid luua ajastut.

OKTOOBRI PARIM GRIMMITUBA

Tallinna Linnateater "Revident" ja Eesti Draamateater "Meister Solness". Mõlemas eelkõige just naistele tehtud. Teises ka väikse üllatusena mõjunud Kersti tegelase parukas, ent ma ei tea kas ja kui palju isegi Laine seatud juustes on grimmitoa kätt, aga väga ilus ja sobiv soeng. Helenal vast vähem, aga ei saa ju antud kontekstis jätta kuidagi mainimata kui kena (ja särav) tema ka on :)  Samuti nagu Maikeni ilumeik Revidendis :) Elisabeti oma muidugi ka versus Küll meelega jäetud "teistsuguseks" :) Kaspari verist nina unustamata.

OKTOOBRI PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Airi Eras - Eutopia

2. Laura Maria Mäitsa - Kolm ahvi

Kui muidu on naisvalguskunstnikud kogu teatriaasta varjus olnud, siis nüüd ühes kuus kohe 2 sellist head tööd! Airi valgus oli vaatet pool Eutopia lavastuse mõjuvusest, tantsijatele, koreograafiale ning etenduskohale lisaks! Lummav sõna otseses mõttes! Laura Maria pidev kaasaelav valgusrežii samuti lavastust loov ja nii huvitav jälgida selle (kaas) mõjusid ning läbimõeldud detaile.

Naiste sabas sõrgivad seekord sellised valguskunsti suured nimed (kellel on küll ka tipu seas töid ette näidata), nagu Priidu The GreatEST Show, Rene King nr.39, Priidu Meister Solness ja teise Rene Revident.

OKTOOBRI PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Kenneth Flak/Thomas Jourdan - Singulaarsus

Üles märkisin veel ka Laura ja Carmeni tööd, ent kuigi ma Singulaarsus'esse seekord hästi sisse ei saanudki, tunnetasin sealt ära vaid fragmente ning mul on tunne, et jäi (paremast) dramaturgitööst vajakka, siis see videokujundus lõi selle lavastuse ning eredamad hetked, mõtted ja tunded tekkisid just sümbioosis selle ja kehaga. Iseäranis üks neonoranžide äärtega moodististe kuvamine inimese peal... aga ka taamal kogu okste, külma ja emotsioonetekitava kaasamäng.

OKTOOBRI PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

1. Aleksandr Žedeljov - Eutopia

2. Jakob Juhkam - Kolm ahvi

3. Matis Leima - Meister Solness

Lisaks veel ka Argo, Kirilli ja Felixi loodud muusika, aga ka neist kolmest esile toodust kolmandat enam hästi ei mäleta. Seevastu Saša ja Jakobi muusikad on tugevalt meeles. Aleksandri tegelikult just 4-5 pala jagavad ka kogu lavastuse osisteks, mis on oleks nagu režii aluseks. Ja no nauding nii koos tantsuga, aga ka täiesti eraldiseisva heliloominguna. Jakobi toonideloomine, mis nii helikujunduse kui muusikana ja eriti lõpus üheks retsitatiivseks laulukski tõuseb - seegi loob lavastust kaasa omalt poolt.

OKTOOBRI PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. Kärt Anton (muusikajuht), Kärt Anton/Kaarel Orumägi/Siim Aimla (muusikaseaded) - The GreatEST Show

No kas see saabki olla teisiti kui terve trobikond lemmiklaule seatakse nii huvitavalt ümber ja mugandatakse show jaoks... millele omakorda annavad ka tantsud ja liikumine ning lauljate suurepärased esitused veel omad tiivad. Rõõm ja nauding!

Üles tähendasin ka Argo valikud ja Liia esituse ning Arbo kujunduse.

OKTOOBRIS PARIM TEATRILAVASTUSES KASUTATUD EESTIKEELNE LAUL (mida varem pole kuulnud)

"See on minu nimi" Ugala "Kolm ahvi" lavastuses. Mõjuv(õimas)!

OKTOOBRI VINGEIM KOREOGRAAFIA

Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org - The GreatEST Show

Renee Nõmmik/Tiina Ollesk - Eutopia 

---

Eve Mutso - Tiit Pagu

Seekord löödi ehk ka massiga, ent tegelikult oli seal asju, mida varem pole näinud, samas ka vana-head-tuttavat huvitavalt ära kasutatud, kas austusavaldustena originaalile ja no nii eripalgeline ja kõige otsesemas mõtte VINGE! Kuid Renee ja Tiina tähenduslik ning loomulikult hoopis teisest puust ja teise tuumaga koreo on samaegselt nii lugusijutustav, aga ka emotsioonel, tunnetustel-aistingutel-aimamistel mängiv. Draamalavastuste liikumistest tooks oktoobrist esile vaid Eve, mitmetes misanstseenides tantsudeni või ka vaid tantsulikkuseni jõudvad seaded.

OKTOOBRI PARIMAD TANTSIJAD

Draamale kaldu lavastustes:

Tallinna lavakooli 31.lend "Tiit Pagu"s ja Johannes Richard Sepping "Übermench"is.

Füüsilisele kaldu lavastustes:

The GreatEST Show tantsutrupp ja Eutopia tantsutrupp. Kui eraldi mõlemast vaid 3 välja tuua, siis viimasest Richard, Tiina ja Helen ning esimesest Paul, Allar, Maria ja Loviise... deem tuligi juba 4... seal oli ju nii palju rohkem, aga tegelikult ei saa ju kedagi kummastki välja jätta, sest kõik mõlemas lavastuses olid sama head.

OKTOOBRI PARIMAD MUUSIKUD LAVAL

King nr.39 trupp - ei olegi midagi lisada - mine ise vaatama ja saad aru miks :)

OKTOOBRI PARIM LAULJA (DRAAMA)LAVAL

Emili Rohumaa - Tiit Pagu - Vau!

OKTOOBRI PARIM LAULJA (MUUSIKATEATRI)LAVAL (arvestades ka "mängu)

Kalle Sepp - The GreatEST Show - appi, ma pean paljusid oma varasemaid kriitikasõnu sööma hakkama niimoodi! Aga oi kui hea ja mõjuv ta kabareelaval on - Bravo!

OKTOOBRI PARIM EESTI ORIGINAALDRAMATURGIA

Kuigi mul on ka mõningaid probleeme sellega, siis võibolla need olid need tingitud lavastusest endast, aga head sõnaseadmist ja olulisi teemasid-olustikku-tegelastüüpe on tõstatatud ja seetõttu tõstan ka mina esile Katariina Libe "Võrsed". Lisaks kuna tegemist debüüdiga, siis eriti väärt esiletõstmist!

OKTOOBRI PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (mida meil varem pole lavastatud)

Aaron Loeb - Ajurünnak

Nii hea oli, et olin suisa sunnitud tagantjärgi ise ka vaatamisele otsa selle lugema, et "järsku saab veel mingeid vihjeid juurde"... (ei saanud :))

OKTOOBRI PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Siret Campbell - Meister Solness

(praktiliselt uueks kirjutatud)

Jaak Prints - Tiit Pagu

Liis Sein - King nr.39

OKTOOBRIS NÄHTUD TEATRIELAMUSTEST TOP10 ISIKLIKKU DETAILSET TEATRIIMET/-LEIDU/-RÕÕMU

1. The GreatEST Show - "What's love got to do with it" lavaseade - tantsijad, laulja ja kogu minilavastus oma täppisvalgustuse ja kostüümidega

2. Simson ja Deliila - ootamatult tuli mul endal täita Theatrumi lavastuses Aleksander Suure roll, kes Aristotelese naisega salaja omavahel näpistas ja sellega naise mehele vahele jäi :) Mu partneril, Laura Petersonil oli pisar laugel (mida nägin vaid nii lähedalt vaadates)... aga aplaus oli võimas…ma tänan! :)

3. King nr.39 - Luule-intsident rongis (kus Haide Grete mängitud maskeeritud kontrlöri enda sõbranjeks pidas :))))

4. Eutopia - Valguse ja varju mängud inimestega laval - tõeline ime!

5. The GreatEST Show - Kõik Kalle Sepa lavaosalused-nii laulmine kui kelmikad mängud, liikumine ja eritit rokilikumad kärinaga hääles lauldud laulud

6. The GreatEST Show - Kostüümikunst ja kuidas sellest kumas läbi viiteid originaalidele

7. Revident - suits nagu ise hüppaks Simo Andre Kadastu suhu :)

8. Kunksmoor - helidega mängimine - lummav!

9. Kolm ahvi - kahe poisi võitlus tüdruku muside pärast

10. Ajurünnak - finaal - mis siis ikkagi sai? See polegi oluline, oluline on "protsess"... aga teooriamängudel on ka oma võlu...

---

lisaks veel 1 - Terje Pennie lugemas Kolmes ahvis luuletust vanast Marabuust :) Nohja kõik need Ajurünnaku teooriad ning isegi need tobenaljakashirmsad välja mõeldud, kuidas viirust kandjaid---

----

OKTOOBRIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (39st):

1. Wildcat

Väga oluline dokfilm ja seda nii vihmametsade ning loomade päästmise mõttes kui ka humaansusest laiemalt, aga ka mentaalsest tervisest ja kuhugile kuuluvuse ja vajalikuna olemise vajadusest. Mõtlemapanev, liigutav ning meisterlikult mitmekihiline. 9/10

2. Triangle of sadness 

Östlundi järjekordne inimhinge hämaramate osaalade uurimus ja väljapanek läbi klassiseisuste vahe, aga ka sugupoolte normide. Juba kolmandat korda sel aastal Harris Dickinson ekraanil, peale siinsest tunduvalt kehvemaid filme "Kus laulavad langustid" ja "Mõrv teatris". 8,5/10

3. Good night Oppy 

Robotitest kaksikõdede Spirit ja Opportunity missioon Marsile pidi kestma vaid 90 päeva...aga tegelikult... Pisarateni liigutav dokfilm Steven Spielbergi ja George Lucase produktsioonifirmadelt. Isiklikult ka sidusus, sest sai just JPL-is käidud, kus USA marsioperatsioone juhitakse...instagrammis on sealt ka videod-fotod, muuhulgas juba selle doku robotitest järgmise (ja juba marsile saadetud) kulguri kokkupanekust! 8,5/10

4. All quiet on western front/Im Westen Nichts Neues 

Võimsa kinematograafiaga Saksa suurfilm. Sõjafilm, Remarque'i romaani põhjal. Kahjuks siiski lõppu on muudetud raamatust kehvemaks, mis omamoodi kaotab pealkirja mõtte. Aga sõjafilmina väga korralik. Suursoosik parima rahvusvahelise filmi oscari võitjaks. Noored mehed 1.maailmasõjas. Kuigi peaosaline oli uus suur avastus näitlejana, siis tõelised filmisõbrad ilmselt saavad veelgi rohkem imestada-imetleda eelmisel, ehk Pöff2021 parima meespeaosa preemia võitnud Albrecht Schuch'i kameeleonlikkust peaosalisega koos üsna filmi lõpuni vastupidava sõbra Katczinskyna! 8/10

5. One fine morning/Un beau matin 

Lea Seydoux mängib üksihooldaja ema, kelle isa on Alzheimeri küüsis ning kes hakkab oma sõbra armukeseks, kes pidevalt lubab oma naise maha jätta. Kuid lootus ja päiksekiired pole ka puudu...eluline filmilugu. Lea 2.korda sellel aastal ekraanil (peale Crimes of the future'it... aga Hansen-Love film on siin sisulises mõttes tunduvalt huvitavam kui Cronebergi oma minu arvates... Ja järgmine aasta peaksime teda ka nägema vähemalt kahes filmis - Düün 2 ja The beast). Tuleb ka PÖFFile! 8/10

6. Joyland 

Hämmastav, et sellise sisuga filmi on islamiriik Pakistan saatnud end esindama Oscaritele - gay armastuslugu, kus mees armub transsoolisse ja hakkab tolle taustatantsijaks...kes omakorda tahab teha soovahetusoppi, aga see ju mehele ei meeldi...samas kui kodus on tal omal rase naine. Lisaks huvitavat kultuurierinevust ridade vahelt. 8/10

7. Bad Axe 

Dokfilm mis jälgib Covidi algusest aasta aega ühe Ameerika aasialaste peret ning nende restoranipidamist, olukorras, mil väikelinna valdav enamus on Donald Trumpi toetajaid ja ühtlasi tuli neil võidelda ka oma etnilisuse tõttu. 8/10

8. Good nurse 

Tõestisündinud loo dramatiseering, kus üks haiglaõde muudkui inimesi tapab, haiglad ise on ringkaitses, ent politseid ühe kolleegi abiga asja katsuvad välja nuhkida. Psühholoogilises mõttes see sombuse atmosfääriga film on lausa õudukamõõtu, sest mis siis kui ise (või peategelane) sellise hullu ohvriks satuks... Film ei saa alguses käima, aga anna talle hetk aega. Eddie Redmayne just teise filmiga (esimene oli üsna mage Fantastilise elukad) sellel aastal silme eest, aga teda võiks vabalt rohkemgi olla! 8/10

9. Corsage 

1877-1878, ehk aasta Austria-Ungari keisririigi keisrinna elus. Sissi läks ajalukku kui enda näljutaja ja korsetiga võimalikult kitsaks keskkoha tõmbamisega. Ent tegelikult on film ühe positsiooniga naise siseilmast ja frustratsioonidest ning ängist, päris omapäraste vaatenurkade ja kunstiliste leidlike lahendustega. Vicky Krieps teeb praegu vinget tähelendu...osaleb mh, ka järgmise aasta prantslaste suures "Kolm musketäri" kaksikfilmis. Tuleb ka PÖFFile! 7,75/10

10. 2nd chance 

Dokfilm mehest, kes tegi liba-kuulivesti ja laskis ennast 192 korda, loomulikult suremata, ent USA politseidest, kellele müüs oma veste 100000, suri mitu. Vana on täiesti süüdimatu. 7,75/10

11. Retrograde 

Bideni karjääri ilmselt suurim plekk siiani - USA armee äratoomine Afganistaanist ja sealse hetkega Talibani võimu alla langemisest. 7,75/10

12. God's creatures 

Väike Iiri kaluriküla, kus poeg teeb miskit koledat ja ema aitab tal varjata seda, ent siis hakkavad emal süümekad. Film pole ilmselt kõigile, aga minu jaoks mõjus. Juba teine sellel aastal nähtud Paul Mescal'iga film (esimene, ehk "Aftersun" oli tugevam) 7,5/10

13. The return of Tanya Tucker: featuring Brandi Carlisle 

Iseäranis tugevate muusikadokkide aasta tundub praegusest kujunevat. Ja kes siis ei armastaks üht korralikku comeback'i?! Tanya oli minu lapsepõlve üks esimesi country-lemmikuid, aga siis järsku 2000ndate alguses ta lõpetas laulmise ja kadus pildilt. Miks? Seda saab teada filmist. Nüüd 17 aastat hiljem, tõi üks noor countrystaar ta tagasi. Nii tagasi, et kohe kandideeris Tanya ka parima aasta laulu ja muidugi ka aasta country-laulu ja lisaks veel 2-le Grammyle! Ja mitte "ainult" ei kandideerinud, vaid... Südantsoojendav, et kunagi pole liiga hilja alustada või taasalustada midagi. Ja Tanya hääl ei ole pausist ega vanusest hoolimata kusagile kadunud, võibolla isegi veelgi käredamalt kähisev. 7,5/10

14. Incredible but true/Incroyable mais vrai 

Tugeva autorikino pitseriga, järjekordne Quentin Dupieux vaimusünnitus, kus sedapuhku vananev abielupaar ostab endale uue maja, mille keldris on peidus kinnisvara tegelik väärtus - nimelt auk, kuhu sisenedes liigud ajas 12 tundi edasi, aga su keha muutub 3 päeva nooremaks. Ei lähe kaua, kui "noorenemine" muutub naise jaoks kinnisideeks. Ent kogu asjal on nii psühholoogilised, füüsilised kui muidugi ka sotsiaalsed kõrvalnähud. Pisut kreisi film, aga Dupieux austajad vähemat ei ootagi. 7,5/10

15. To Leslie 

Pealtpoolt üks tavaline lugu alkohooliku eluraskustest. Seestpoolt siiruviiruline ja valus lugu naisest, kes oma parima tahtmise juures ei suuda sellest "haigusest" jagu saada...isegi oma poja armastuse nimel. Filmis sisaldub ka üks senise aasta parimatest naispeaosadest - Andrea Riseborough'lt 7,5/10

16. Unidentified objects 

Kääbuskasvu, kiilaneva, kõrgeltharitud, töötu gay-mehe ja seksitöötajast, näiliselt lihtsameelse naise roadtrip USAst Kanadasse, sest naine tahab minna kohta, kus tulnukad ta enda juurde uurimiseks viivad. Huumorile viitavast sisust hoolimata pole see grammigi komöödia, vaid sügav draama sellest, mis tähendab olla teistsugune ning ühtlasi ka inimlikust ligimese hoolimisest. 7,5/10

17. Godland/Vanskabte land 

1800ndate lõpp. Noor Taani papp läheb Islandile usku viima ja kirikut ehitama. Ka fotograafiaga tegelema. Film põhinebki seitsmel fotol, mis on tollest ajast säilinud. Pmst selle usumehe teekonnast, mis ei saagi hästi lõppeda ja metsikust loodusest mida ta sellel teekonnal läbib. Loodusest, mis on nii hinge- ja elu täitev, et kas ja kui palju see usk sinna enam mahubki. Isegi kui ise tahaks. Filmitud mitme aasta jooksul. Kogu kiidulaulu tulemusel filmile, minu jaoks siiski pisuke pettumus tekkinud kõrgete ootuste tõttu, aga film väärib siiski oma eripärade ja aeglase kulgemise ning mõteteseadmiseks antava aja tõttu kogemist. Juba teine Elliott Crosset Hovega film, mis nähtud see aasta (peale pisut nõrgemat The Great Silence'it). 7/10

----

Ülal on kasutatud Kalev Lilleoru tehtud fotot oktoobrikuu suurima teatrielamuse kinkinud Rakvere Teatri Ajurünnakust.

The GreatEST Show - Starlight Cabaret

Kell 19:15

Tegevuspaik: Viru Hotellis asuv Merineitsi Restoran

Kavas: Söömine ja Show

Juba esimesena serveeritud toit - Bisque (prantsuspärane supp) kreveti ja vähi, maisivahu ja tilliga viis keele alla... Kuidas nüüd veel showd nautida saab kui juba oled mõnust pilvedes?!

Aga siis neelavad muusikarütmid mõnusa kabareekülaliste jutusumina endasse ning lavale saabuvad artistid viivad kaasa koos meeltülendavate ning mõttes kaasalaulmakutsuvate laulude, ahhetamapanevate ning oma toolil nõtkumakiskuvate tantsude, särava ja sähvaka valgusshowga ning esialgne küsimus on kui meelest pühitud, sest jah - mõnusast on võimalik veelgi mõnusamaks minna ja vaimustus muudkui kasvab!

Õhtu koosneb kõhtupaitavast ja keelt allaviivast 3st toidukorrast (Chef de Cuisine Margus Tammpere) - eelroog, pearoog ja magustoit  (kahel esimesel 3 mõnusalt erinevat valikut ja magustoiduks igasuguste omade trikkide ja lisadega tiramisu) ning nende vahel 2 x 35min vaimutoitu tippklassi meelelahutuse näol.

Esimene osa shows sai läbi ja no VAIMUSTAV!
Mul pole mitte kui midagi nuriseda... ja ometi olin oma kriitikuluubi kaasa võtnud, et kasvõi konstruktiivselt mingilegi detailile tähelepanu pöörata... Variant on muidugi, et ma lihtsalt läksin niimoodi naudinguga kaasa, mis ka selle "luubi" ägedast õhustikust hägusaks muutis...

Kõik on nii professionaalne. Inimesed teavad mida nad teevad, kus nad seda teevad ja miks nad seda teevad. Kõige tähtsamaks eesmärgiks anda võimalus vaatajatel unustada argipäev, tunda end hästi, nautida, kuulata ja vaadata midagi, mida saab ainult kohal olles ja sama ruumi ning atmosfääri jagades 100% tunda. Seejuures julgelt, oma etteastet nautides, sest ainult nõnda võib seda nautida ka lähedalt iga detaili nägev ning enda elamuspagasisse imav publik. Ja isegi kui kellelgi jalg ei jõua tõusta teistega millisekundivõrra samal hetkel, siis on see seotud sellega, et lihtsalt nii äge fiiling on sees ja see paneb omakorda kogu terve show veel rohkem elama ning muudab päriselt "vaataja silme all sündivaks". Just selle õhtu imeks. Muusikaseaded on teinud meie praeguse hetke tippude sekka kuuluvad Kärt Anton, Kaarel Orumägi ja Siim Aimla ja need on ju lisaks arranžeeringutele lavastajatel-koreograafidel Liisi Org ja Liisa Laine vaja olnud täppisseadega arvestada kokkuvoolavaks, toimivaks tervikuks. Kes, kui palju ja millal lavale astub, millised on tantsud ise, millised on nendest tekkivad kompositsioonid, sümmeetriad, üleminekud. Ja üleminekutel kostüümivahetused ning heli ülevõtmised (mis omakorda muudab helipuldi tähtsuse mitmekordseks).

Kuigi siinkirjutaja jaoks on alati tantsijate ja lauljate võrdluses just esimesed need kõige suuremad staarid ning huviorbiidi keskmes (ja seda ammusest Georg Otsa Muusikakooli viiuliõpingute taustast hoolimata), siis no ei saa üle ega ümber sellest, kuidas siin lauljad panevad terve publiku kaasa elama.

Kalle Sepp on ju viimastel aastatel ka draamat sisaldavates muusikateatri-lavastuste rollides mänginud ja üsna mitmetes, mis jällegi toob temas kabaree-laval just vajalikult sobiva, ütleks isegi sisukama kihi juurde. Vaatad teda seal ja kui mõnes muusikalis võib nii üks kui teine roll jääda kõrvalisemaks, aga selles shows oli ta minu arvates "kuningas" ning ei unune niisama lihtsalt. Igas laulus on ju oma sõnum ja selle sõnumi edastamiseks kehastub Kalle ümber vastavalt nii hääle kui olemusega, mis omakorda annab ka teatraalse, rohkem revüüle kui varieteele viitava efekti. Laule kõlas (mõlemas - nii 1. kui 2. osas) kümne ringis (lauljad vahetusid, aga oli ka duette ja kõigi ühiseid). Näiteks Saatanlik naine ("käteka-laul"), mis Kalle esituses ei jää grammigi alla ei Joala ega Padari versioonidele. Häälele lisab ta sobiva annuse rokilikku kärinat. Minu kui Kalle muusikaga mitte kõige tuttavama inimese jaoks oli see üks õhtu suurimaid üllatusi, kuivõrd äge rokihääl temast tuleb - hakkasin teda tänu siinsele nägema senisest hoopis kellegi teisena kui varem. Selleks andis tiibu juurde ka paaris laulus tema lustlik eneseiroonia noot, mida võis aimamisi tajuda. Bravo! Rääkimata kogu lavastuslike seadete toetustest valguse, kostüümi ja liikumisega ning sündiski justkui üks miniroll (ja minilavastus) üksteise järel. "Tagareas" esituses ta kavalalt kasutas teatavat Siiri Sisaski nõksu (sõnateravuse ja silbirõhutusega) ja no meeslauljana oli sellel mingi kahekordne põnev pööre vokaalselt sees. 

Esimeses osas kõlasid veel mitmed meie popklassika tuntud ja armastatud lood - "Kikilipsust" "Miniseelikuni" (teatrisõbrale muidugi hetkega loob silla ka suvise Kiidjärve Sepo Seemani Oruka-esitusega...Ja no mis püksid Kallel selle laulu esitamise ajal jalas on! Seda lihtsalt peab nägema!), "Tsirkusest" "Mis värvi on armastuseni". Ent mõni selline vähemtuntumgi (kuigi loomulikult mitte tundmatu), mis just sobitub oma seade ja tempoga stiilidepaletti mõtestatult terviku avardamiseks (nt.Ithaka Maria kunagine hitt - Hopaparei). Ehk mitte ainult üliarmastatud lood, aga nendegi abil kogu elamust vast pisut omakorda huvitavamakski muutes. Uued seaded on ju kõiki neid laule nagunii natuke originaalsemaks muutvad, ent samas ka mitte kaugele originaalist, vast ainult väikeste detailide või showliku stiiliga mängides, et kuulajates koheselt äratundmist, kaasakiskumist tekitaks ilma nostalgilist ja elu jooksul kuuldud versioonidega suhestumise võimalust kaotamata. Seega uuendusest hoolimata ikkagi nagu näiliselt kuulaks seda vana, armastatud ja ajahammastele arvatavasti igavesti vastupidavat laulu. Samas nende suurte rahva lemmikute seas on mõni veel eriti "võrdne" võrdsete hulgas. Näiteks kui kõlas Anne Veski "Hea tuju laul" ehk Atmosfäär (siin nii sobivalt sambakarnevaliks maskeeritult), see tahtis esimeste taktidega kohe osa rahvast jalgadele tõmmata, et ise ka laval esinejatega tantsu kaasa vihtuda! Ja pole ju imestada midagi, sest nagu laulusõnad ütlevad ja mis ongi järelmaitsena kogu "The GreatEST show" kvintessents:

"Kui lahe atmosfäär! Heal tujul täna puudub kõigil ots ja äär!

Ei külmaks jääda saa, on hinges soe ja meeltes sulab jää - kõigil.

Rõõmus tuju kiirelt nakkab. Kes on pessimist siin, kes?

Arglik müürilillgi hakkab, ennast tundma kui printsess.

Su keha ja su hinge hoiab rütm siin uljalt peos.

Oo, sel peol, oo, sel peol... O-O-O-O

On lahe atmosfäär! Siit välgub säär ja vastu särab atlasäär.

Ei nurka keegi jää, ei taha keegi rõõmust ilma jääda sel ööl!"

Naisi on laval palju ning sellepärast läheb natuke aega, et nende näod ja liikumine muutuks isikukohaseks (isegi vilunud silma jaoks) ja kas see lihtsalt oma õhtut nautiva inimese jaoks ongi oluline, aga meestantsijaid 3 ja no kõik, nii naised kui mehed on siin tõesti "valitud" tipptasemel!

Kui tantsijate hulgas on mitmeid uusi tutvuseid (10st ühendasin ära 4, keda varem on õnnestunud näha - Allar Valge, Marie Loviise Mänd, Maria Uppin-Sarv ja Lisanna Tälli), siis taustajõudude seas on mitmeid meie teatritest tuttavaid nimesid. Näiteks valguskujundus on Priidu Adlaselt, videokujundus Carmen Seljamaa oma. Trupis on näiteks Noorte Muusikaliteatris osalenud tegijaid. Ka lavastaja Liisi Org ise tantsib laval ning ei imestaks kui mõnes sõnaraamatus "kabareetantsija" kõrval ei kasutataks just tema "jalg üle pea" fotot- vähemalt laval teda vaadates mõjub ta justkui selle kunstiliigi kehastusena! Vastavalt õhtule võib trupikoosluses olla küll mitmete artistide puhul esinemas kas üks või teine, seega võivad ka dünaamikad ja muidugi hääled erineda, mis omakorda teeb huvitavaks ka mitmekordse vaatamise. Näiteks üks töökaaslane käis juba oma elukaaslasega showd vaatamas, ent kuna nüüd meie teaduskond ülikoolis oma jõulupeo korraldab ka just nimelt Merineitsis, siis ta ootab ka seda etenduskorda ikkagi huviga.

Kostüümid on siin täiesti omaette väärtusega. Käesoleva teatriaasta üks tipploomingutest. Fantaasiarikkad, leidlikud, siiski liikumist arvestavad, tihti huvitava homaažiga vastavale stiilile (nt.sambale kohased) või originaallaulu muusikavideole (nt.Madonna kasutatud Gaultier'i looming) või ka muusikatunnetusest endast johtuvad, aga isegi kui mugandatult, siis ikkagi originaalsete lisanditega. 

Selles suhtes võib muidugi keegi tähenärija pirtsutada, et kas see on üldsegi revüü või puhas varietee, sest revüüs justkui mingisugunegi sisuline seos erinevate numbrite vahel peaks olema... ent minu jaoks juba ainuüksi "kõigile tuttavad hitid" on üks neid siduseid, mille alusel võib seda kabareeshowd ka vabalt revüüks nimetada. Läbiv nimetaja on ju ka "hitid uues kuues". Ja nagu mainitud, siis maitsekalt originaalilähedases uues kuues. 

Inimesed muudkui ümberringi muutusid õhtu edenedes üha lõbusamaks, sumin valjenes, aga seegi justkui aitas luua sellist ühist õhku hingatava atmosfääri tekkele, mida võib tunda ka Pariisi ja Berliini kabareedes. Kuna Pariis vast pigem ongi kaldu varietee suunas ja kuigi siin küll ka kankaanist võetakse motiive, burleskiga hoitakse "lubatud alla 18-aastastele" liini (eriti valguskujunduse koosmõjul) ja siin-seal võib ka mõnd prantsuse varietee uhkemat riietust kohata, ent ka tagantjärgi tervikule mõeldes mõjub see märksa rohkem Berliini kabaree tunnetusega. Kuid kuna meil Eestiski ju sellel subkultuuril on tänaseks sügavad ja tugevad, aastakümnetega juurdunud juured, olgugi, et kusagil 90ndatel surutud ehk väiksemasse mahtu ja vormi ning oli vist isegi hetk, kui seda hoiti elus peamiselt kruiisilaevadel (muide ka toona seal praeguse show produtsent Kristjan Kurm'i juhitult - kes ongi juba pikemat aega nüüd juba maismaal Starlight Cabaret' üks vedajaid), siis tegelikult välismaistele mõjutustele au andes, võib seda praegusel hetkel ka täiesti Eesti enda kabaree-stiiliks pidada, mis lisaks võtab sisse motiive just muusikali- ja balletiteatri lavastustest, ent samuti võistlustantsu shownumbrite etteastete või muusikavideote esteetikast. Selline sümbioos mõjub vaataja jaoks kohe eriliselt lopsakalt rikkalikult. Kuna kruiisilaevad sai juba teemaks toodud, siis ei saa jätta ka lisamata, et nendel nähtav varietee võib jätta isegi nihkes eelarvamuse (kuigi ka seal kahtlemata tegijad annavad endast parima, siis laevadel on need ju oma olemuselt siiski millegi "kaasnähtus"), sest tegelikkuses ei ole need laevadel pakutavad showd sellise suurte ja fookusesse toodud muusika- ja tantsulavastustega päris lõpuni võrreldavad.

Naislauljaid oli 2 - minu etenduskorral Ira Haak ja Kristiina Renser. Kummagagi varasemast väga palju kokkupuuteid pole olnud. Kristiina on teatri mõttes muusikalisõpradele (Grease, Evita) kindlasti tuttav ning publiku seas (nt. minu kõrval) oli selgelt juba vaatama asudes tuliseid Ira-fänne. Ira on Ukraina juurtega kabareetäht, Kristiina Renser ka lisaks mh.Ott Leplandi bändis. Ise südames lootsin, et juba vägagi mitmetest muusikaliteatri kandvatest rollidest (sh. ühest tänavusuvisest muusikalist) tuttav ja alati särav Kärt Anton astub lavale, sest temagi on ühe esinejana muidu trupis, ent see õhtu ei olnud tema kord esineda. Samas uusi lavatutvuseid avastada on alati omamoodi põnev, eriti kui nad nii head ette satuvad, nagu seekord! Laval on naised kõik nagu modellid ja meestantsijad sixpackidega - kõigile ka lihtsalt silmailu, sest eks varieteele kohaselt näidatakse siin ju ka ihu tavateatrist loomulikult rohkem, ent igas stseenis ja misanstseenis püsitakse siiski selgelt maitsekuse piiri siin pool. Naislauljad võivad mõnes laulus sulanduda nii osavalt tantsijatega sünkroonis liikuma, aga ka Kalle Sepp üllatas mõnes numbris hoogsa kaasatantsimisega! Tuli ka publiku sekka klaase lööma laulu ajal "Ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat"... endal pidevalt kelmikas pilk silmanurgas.

Priidu Adlase valguskujundusi on (sh. tänu siinsele) senise teatriaasta parimate TOP30 sees (siiani kogetud 112 lavastuse kohta) tervelt 5 (rohkem kui ühelgi teisel meie valguskunstnikest) ja "Suurimas shows" mängib ta nii üldise värvigammaga, aga ka spottide emotsioonidetekitamisega, mis on selgelt lavastuslikus mõttes nii ühes kui teises laulus üheks olulisemaks õhustikku kaasloovaks komponendiks. On see siis hämar või just vastupidi särav, värvidele mängiv või hoopis sensuaalsusele kaasamängiv. Tantsustiilidest lisaks klassikalisele varieteele võis kohata kirevat ja laiahaardelist valikut rohkem kui 10st eri stiilist. Oli breakdance'i käele tõus - mehed vastakuti, sambat, puhast ja väga teravate kikkidega rocki, aga kes tahtis näha seal ka westcoast-svingi, see leidis ka selle rockist üles (eriti üks naiste tagurpidi tõste...kuigi sedagi kasutatakse mitmete stiilidega ühenduses). Üsna palju baseerus koreograafiast võistlustantsudel, mis pakub praegu teleris jooksva hittsaate austajatele võimalust näha kuidas on võimalik selle tantsuvormi showlikku versiooni ka palju laiemasse tantsupilti integreerida.

Kogu tantsunumbrite kavalkaadi on selles lavastuses loonud kokku tervelt 19 koreograafi! Ehk juba seegi on kinkinud stiilide pillerkaari, üks huvitavam tants kui teine. Ja mitte ainult koreograafialoome, vaid ka selle tantsimisel nõudlikkus on ka kogenuma silma jaoks selgelt paista. Hüpped on tõesti hüpped, mitte madal imitatsioon, ja seda isegi olukorras, kus erinevaid tantse on ridamisi ju katkematult üksteise otsa 10... Ehk rohkem kui pool tundi pidevat liikumist, sest kui tantsija pole laval esinemas, on ta imekiirelt riided vahetamas lava taga, aga sinna otsa ja sisse isegi harkhüpped on nii, et mees on lae all ja õhus on spagaat. 

Vahepeal jälle toidunaudinguid, pearoaks valitud kammeljas oma hõrkude lisanditega taaskord täistabamus! Isegi omaküpsetatud saiakuklid, mis rikastatud oliividega, annavad maitseelamuse. Ja milline armas ja tähelepanelik teenindus!

Sellele järgnenud show 2.osa, mille hoogsalt käivitas Robbie Williams "Let me entertain you" sai ka ampsatud kui ühe hetkega (see lihtsalt on nii hea, et tahaks veel ja veel!) ning ühinesingi kogu publiku katkematu aplausiga ja rahva ümberringi vaimustusest ülistava Vääääga hea!-ga... 

Seekord tulid esitamisele välismaiste superstaaride, kõigile tuttavate laulude hit-paraad ning ühtlasi pealkiri sai veelgi tugevama kinnituse kui ka õigustuse - tõeline "The GreatEST Show".

Kui sukelduda veel hetkeks ka selles vaatuses kogetud detailidesse, siis üks kaduvväike kriitikanool kogu mu suure kiidulaulu sisse ka. Võibolla on see ka tingitud isiklikust suurest Madonna-fänlusest, ent kuigi tihti ju öeldakse, et 3 suurt, ehk Whitney Houston, Mariah Carey ning Christina Aguilera on targem jätta puutumata, ehk laulmata-järele aimamata... Siinses shows ongi üks imekaunis Whitney-ballaad, milleks on loodud ka laulu sõnumiga seotud lavastus, mis pani kõik saali naised ahhetama kurbusest ja muutis hetkeks isegi minusugused mehed härdaks (teemaks kadunud armastatu, ent selle silme ette - antud juhul tantsupartneriks manamine)... Ja kuigi kui meeleolu ka siin seal paari üksiku laulu ajal vaibus tõsisemaks, siis seda tõesti vaid hetkeks... juba tuli "partypeople" emotsioon sujuvalt peale, sest show must go on ja eks eluski iga vihma järel läheb jälle ju ilusaks. .Kuid mida aeg edasi, sest kindlamalt kinnistub hoopis tõdemus, et hoopis Madonna laulud tuleks jätta teistel puutumata. Tantsuliselt vogue'imisega lisati veel 1 stiil teistele juurde, aga Popkuningannat järeleaimata või tema laulu "omaks" teha näib siiski võimatu missioon (mitte ainult siin, vaid see on juba pikema globaalse mõõtmega vaatluse tulemus... ehkki annan muidugi endale aru, et Madonna-kaugemate jaoks ei pruugi see sugugi nii tuntav ja tundlik olla). Ja ega just sellisest lavastusest ei saanud teda ju ka kõrvale jätta. Ent laulu sõnu laulis laulja kahes erinevas salmis samade ridadega. Mis tegelikult omakorda taaskord tõestas hoopis laulja enda professionaalsust, sest laval ju vaikseks ega (hoidku selle eest) parandamiseks ei läinud ning kes ei tea, see ilmselt ei saanud üldse arugi, et midagi oli kummalist. Kuigi näis ka muidu just selle laulu ajal või selle esitusega seoses miskit juhtunud olevat (arvatavasti siiski vaid luubiga vaataja jaoks).

Samas kui näiteks ACDC Thunderstruck lõi jälle omakorda just teatud osa publikust täiesti pöördesse.

Etenduse vast vingeim "lavastus"lõik oli siinkirjutaja arvates Tina Turneri "What's love got to do with it" laulule. Nurkades võrgu all/sees, vastava valgusega varju ja hämaraga mängides, napis riides vähesest valguses hoolimata siiski sätendavate ehetega (ehtekeed justkui riietuseks endaks). Keskel laulja diivanil (koregrafeeritult "aelemas") ja teda ahvatlemas nahast lühikestes pükstes heas vormis mees… üks väheseid, kus aimamisi ehk ülejäänud showst konkreetsema erootilisegi alltooniga mängides, aga seda rohkem juba igaühe enda "rikutuse tasemelt". Aaah, kui äge!

Pakutud tantsustiilide pikka nimistusse lisandus siit edasi veel näiteks ka Allar Valge steppimine…no lihtsalt pole sõnu. Michael Jacksoni Smooth Criminali lauluga oli segatud hoopis sama laulja Thrilleri esteetika ja mõned videost aegumatuks muutunud (zombie)liigutusedki leidsid rakendust. Sealt edasi Elton John, Cher... you name it!

Tants tantsu järel süvenes arusaam, kuivõrd keerulise koreograafiaga olid vähemalt pooled tantsudest, mis isegi minusuguse (ja aastakümnete pikkuse tantsutrenni kogemusega inimese) silmi paitas. Ja just sõna "hämmastas", kirjeldab kõige paremini nägemisele peegelduvat reaktsiooni, sest tavaliselt ei näe varieteedes-kabareedes sellist koreo-taset! Tavaliselt ei soovita kabareede lavale pingutust ja seeläbi higistamist, mis omakorda minu jaoks muudab vaatamise hoopis tunduvalt igavamaks. Ei tea ju kindlalt ning võib vaid mõttemänge mängida, eriti kuna paljud koreograafidest ise ka trupis tantsisid, millist taset nad sellesse koos ja võibolla isegi üksteise võidu tahtsid just meelega sisse panna, et see kabarees võimalikuks osutunud tantsuilutulestik tõesti jahmataks. 

Kellel varasem varietee-kabaree-revüü külastamise kogemus täiesti puudub ja soovib üldist olemuslikku taustainfot, siis vaatajaskond on vanuselt valdavalt 30-70 vahel, omade eranditega. Mehed suures osas pintsakutega (lips on juba igaühe enda otsustada), naised ilusates õhturiietes (üldisemas mõttes umbes, nagu Estonia-teatris), mõnel uhkemad, mõnel tagasihoidlikumad. Teenindus on nii sõbralik kui üldse olla saab ning tekib tunne, et oled sinna oodatud külaline ja Sinu heaolu pärast nii meeldivalt hoitakse silm peal.

Hinnangut anda traditsioonilise teatri mõõtmete järgi pole siinkohal võimalik, sest siin on justkui igale laulule oma lavastus loodud, aga see kõik on nii tasemel, maitsekas ja meelelahutuslik. Kummalisel kombel, kuigi ju ilma sisemise loo jutustamiseta, on igas erinevas etteastes ka midagi kaasamõtlemiseks, sealt enda jaoks tõlgendamiseks. Eks jutustavad ju ka laulud tihti mingit lugu oma sõnadega, aga kui see on veel lisaks kuulmisaistingule ka nägemisele silmakommiks muudetud, siis on ju nauding mitmekordne. Ja nii pagana kaasakiskuv ka. Juba ainuüksi sellepärast, et selle show laulud on viimse sõnani peas ning rütmid juba ise panevad Su keha toolil nõtkuma - endal polegi vaja liigutada.

Mis see elu mõte muu on kui avastada, nautida ja pürgida õnneliku elu suunas. See killuke õnne, mida Starlight Cabaret Viru Merineitsis pakub, kulub kahtlemata igaühele ära. 

Meelelahutust ja maitseelamusi kogu raha eest ja seda nii silmadele, kõrvadele, keelele ja kõhtu - VAU milline õhtu! Kindel soovitus iseenda ja oma kallima või teiste kaasteeliste hellitamiseks ja nautimiseks! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ekaterina Soorsk'i kaamerasilmast):

UUS REVÜÜLAVASTUS "THE GREATEST SHOW" VIIB ÜHEKS ÕHTUKS TÕELISTE MUUSIKAHITTIDE MAAILMA!

 

Mõni neist lugudest on olnud maailmakuulus ja kõiki edetabeleid juhtiv megahitt, mõni aga lubamatult väikese tähelennuga ja koduselt armsaks saanud muusikapala, mis on oma tee edetabelite asemel hoopis kuulajate südametesse leidnud.

Need on meloodiad, mille tunned ära juba esimestest taktidest ja mille sõnu tead unepealt peast. Need on laulud, mille järgi tantsisid ennastunustavalt koolidiskol, armusid ning nutsid, kui südamevalul polnud otsa ega äärt. Need on muusikapalad, mis on ületanud põlvkondade piirid, mida mängitakse aastast aastasse raadiotes ning kuulatakse ikka ja jälle nii kodus kui peol.

„The GreatEST Show“ toob megahitid Teieni uues kuues ja Starlight Cabaret`le omases võtmes!

Esimeses osas tulevad esitamisele kõigile tuntud kodumaised hitid, mis on tuntuks lauldud armastatud artistide poolt ning leidnud oma koha Eesti muusika kullafondis. Miniseelikud ja saatanlikud naised, kikilipsud, kuumad pilgud ja lahe atmosfäär! Mis värvi siis ikkagi on armastus ning kas tõesti suudab keegi lõvi tallena peatada? Eks me näe!

Teises osas kõlavad aga maailmamuusika pärlid väga erinevatest žanritest. Popist rokini ja südantlõhestavast ballaadist diskoni! Muusikat on igale maitsele ning kõlamata ei jää ka popi kuningaks ja kuningannaks tituleeritud megastaaride aegumatu muusika.

Unustamatud hitid nii kodu- kui välismaalt toovad Teieni revüüteater Starlight Cabaret tipptasemel artistid! Teie kõrvu paitavad meie säravad solistid Irina Haak, Kalle Sepp või Bert Pringi ning Kristiina Renser või Kärt Anton. Maitseelamusi pakub Viru hotelli Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammpere à la carte looming, mille juurde sobitatud veinivaliku eest hoolitsevad Eesti parimad sommeljeed!

TEGIJAD

Produktsioon: Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret ja Show & Dinner restoran Merineitsi

 

Kunstiline juht, koreograaf-lavastaja: Liisi Org

Koreograaf-lavastaja, repetiitor: Liisa Laine

Muusikaline juht: Kärt Anton

Menüü, köök ja teenindus: Margus Tammpere

Produtsent: Kristjan Kurm

 

Laulusolistid: Ira Haak, Kristiina Renser või Kärt Anton, Bert Pringi või Kalle Sepp

Artistid: Liisi Org või Marit Mets, Egle-Riin Rüütel, Maria Uppin-Sarv või Heleriin Peetson, Lisanna Tälli või Lisa Priivits, Hanna Lisette Helekivi või Miia-Liisa Musting, Emily Kahro või Ingrit Tamm, Marie Loviise Mänd või Lisette Laanela, Paul Reinolt, Sem Prygorodov, Allar Valge

Koreograafid: Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org

Kostüümid: Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt

Videokujundus: Carmen Seljamaa

Valguskujundus: Priidu Adlas

Helirežissöör: Ülar Enn

Muusika seaded: Kärt Anton, Kaarel Orumägi, Siim Aimla

Fonogrammide mix/master: Henrik Veeäär

Muusikud: Oliver Mazurtshak, Jürmo Eespere, Kaarel Liiv, Karl Helmeste, Siim Aimla, Martin Trudnikov, Katrina Merily Reimand, Kaarel Orumägi, Jaak Oserov, Ivar Kiiv, Kristel Kiik, Maaren Vihermäe, Mairit Mitt-Bronikowska, Villu Vihermäe, Kristiina Renser, Mait Mikussaar, Loora-Eliise Kaarelson, Norman Salumäe

Salvestatud Studio89-s

Lavastuse tehniline teostus: Joosep Kurm JK Üritustehnika

Graafiline disain: Piret Mikk

Eesti Tantsuagentuuri tiim: Jane Miller-Pärnamägi, Kaisa Kattai, Kersti Uiboupin, Kristjan Kurm, Raido Bergstein, Ulvi Kroon-Mürk