teisipäev, 6. märts 2007

Müügimehe surm


Tükike 30 või 40ndate aastate Ameerikat Draamateatri väikeses saalis. Hämmastavalt ehe. Lavastajakäsi on tugevalt tunda ja see on väga hea. Normet on hea. Samas on see ka Lembit Ulfsaki show. Lembit teeb üldse oma viimaste aastate parima rolli. Nii Normet kui Ulfsak kandideerivad ka Teatriliidu aastaauhindadele. Usun, et Ulfsak viib ka au koju (kuigi vaikselt loodan, et hoopis Sammul võidab) .

Lugu ise räägib ühest mehest, müügimehest, kes on oma poegi üritanud kasvatada mingis oma ajastu ja kultuurikihi vaimus. Ehk peamiselt endaga sarnaseks luuseriks. Tal olid isegi kindlad põhimõtted, kuid kahjuks üpris kitsarinnalised ning mitte eriti kaugemale vaatavad. Kusjuures see tuleb üpris konkreetselt lavastuses ka välja, et isa vähemalt ühe poja elu on ära rikkunud. Ehk on süüdi selles, et ühel poisil jäi keskkool lõpetamata.

Kõigest sellest tegevusest selgubki, et Miller on kirjutanud väga mitmetasandilise ja parajalt sügava psühholoogilise sisuga näitemängu. Võitis ta ju sellega isegi omal ajal Pulitzer -i.

Kogu etenduse õhustik on väga kurvameelne. Sest sellele lisaks, et Ulfsak, ehk Willy Loman on oma poegade elu tuksi keeranud on tänases päevas tema elu läinud päris allamäge. Ta on väsinud. Oma lootusetuses leiab ta viisi kuidas aidata oma poegadel saada raha oma praegusegi idee elluviimiseks. Elukindlustuse...see on kurbuse tipp. Aga samas sümpaatiat ta endale ei korja. Isegi oma naist kohtleb halvasti. Mari Lill Ulfsaki naisena ja Margus Prangel ülemusena ongi kõige erksamad kõrvalosalised. Lisaks veel pojad - Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi ja kindlasti ka poiste lapsepõlvesõber, ked mängib Ott Sepp ja tolle isa Tõnu Aav. Kunstilises mõttes oli Aava ja Sepa sarnaseks tegemine riiete ja üldse välimusega väga lahe väike nüanss, mis etendusele tsipake juurde andis. Kas ajaga mängimised oli lavastaja lahedalt lahendanud. Vahepeal segunesid mitu aega ja tegelast samas hetkes ja see on meisterlik. Üldiselt on klassikat ikka ja alati hea vaadata. See on ju klassika...palju sellist ikka rikkuda annab. Aga jah, nagu öeldud, Normet on kaugel rikkumisest. Täiesti huvitav oleks näha, kuidas mõni teine lavastaja on lahendanud need stseenid.
Hinne: tugev, tugev 4

Kommentaare ei ole: