teisipäev, 18. august 2009

Two lovers / Kaks armukest (USA 2008)


Režissör: James Gray
Stsenaarium: James Gray ja Ric Menello
Film osales 2008.aastal Cannes-i Filmifestivali võistlusprogrammis ning kandideeris Prantsumaa Cesar-ite auhindade jagamisel parima võõrkeelse filmi auhinnale.

Loo lähtekoht: Naine armastab meest, kes armastab teist naist, kes armastab teist meest.

Üle pika aja üks film, mis edasi kulgedes pidevalt minuga vestles, selles mõttes, et üha uusi ja uusi mõtteid äratas. Esimeseks näiteks situatsioon, kus naine on abielus mehe armuke. Kas oleks mõtet paluda mõnda teist meest kõrvalt vaatama, kas see abielus mees jätab tõesti, nagu lubanud, oma pere maha ja tuleb selle naise juurde kunagi? Kas selleks peab oleme teine „mees“, kes seda kõrvalt vaatab või on teine naine adekvaatsem hindama? Samas kas tõesti on võimalik usaldada sellises olukorras seda teist inimest. Tal võivad ju omad huvid olla mängus või lihtsalt kas sellises olukorras on võimalik oma otsuseid teha „teise inimese“ arvamuse kohaselt. Ta ei pruugi ju ehk teadagi kogu tagaplaani ning sellel kõrvaltvaatajal võivad olla omad motiivid mängus.

Ja kui mõelda üldse armusuhetele inimestega, kes on abielus. Kas inimesed, kes seda teadlikult teevad on lihtsalt enesekesksed, moraalitud jobud ja kas nad ei mõtle sellele, kui nad ise oleksid selle armastatu abikaasa asemel? Või kas armastus pühitseb abinõud ning annab vastavad õigused. Elame ju ainult korra ning igaüks oma elu. Kas see ehk nõuabki elutähtsates küsimustes meilt ülimat isekust? Kuidas üldse armastus ja isekus kokku sobivad? Kas selline suhe pole siiski juba kohe algusest peale invaliidne? Samas inimene, kes astub teadlikult sellisesse suhtesse järgib ju oma südant ning sunnib alla mõistuse? Vastasel juhul oleks ta ju lihtsalt teadlikult paha ning ilge...

Mulle meeldib kui filmides või üldse tekstides esitatakse dialoogides selliseid küsimusi, mida ma võin ka iseendale esitada ning nende tegelastega kaasa mõelda ja oma seisukohti avastada. Siin filmis küsitakse küsimus, et kui Sa saaksid teha oma elus mida tahes, et mida Sa siis teeksid... jah, vana kulunud küsimus juba, kuid siiski on vahel, ma mõtlen mingi aja tagant huvitav selle üle järele mõelda. (Hetkel, kui ma saaksin ja oskaksin, siis ma teeksin filme. Mind paelub selle juures kõik, alates stsenaariumi kirjutamisest kuni montaažiotsusteni välja. Ja ma kindlasti tantsiksin. Tantsiksin nii palju kui vähegi võimalik. K ütles, et tema oleks aednik. Nikerdaks ja kujundaks aedasid (või siis ainult meie enda aeda?) ja lisaks tegeleks ka jooksmisega... Kes meist realistlikum on :) )

Kuigi keegi filmis ei sure, ega keegi ei saa füüsiliselt viga, oli see ikkagi üks kurvema lõpuga filme, mida ma näinud olen (vahel võib hingeline valu olla füüsilisest palju suurem). See kuidas mees lõpus käitub... on täiesti ilmne, et ta teeb suure vea. Ja ometi me kõik teeme sarnaseid vigu... sellisel suhtel ei saa loogiliselt võttes kuidagi olla tulevikku ja ometi on ju näiteid küll ja küll, et sellised suhted võivad ajahambale veel eriti hästi vastu pidada. Kui üks suhte osapooltest on suhtes mõistuse mitte südamega... ei tea kas mingi aja vältel võib sundida ka ennast mõistusega armastama. Armastus võib ju ka tekkida läbi ühiste kogemuste ning läbielamiste, elamuste ja ühendavate juhtumite ning siduda seda tugevamini kokku. Või on see siiski vaid midagi armastuse laadset? Või ikkagi „päris armastus“?

Kuigi oli ju ette teada, et see naine ei tule... seda oli ette tunda, nagu ameerika filmidega tihti... oli siiski see mingis mõttes ebaameerikalik film. See kulges kuidagi väga rahulikult ning mitmes kohas jäi siiski see üllatusmoment õhku rippuma, et mis edasi ja kuidas... Seda mehe valu seal mererannas tundsin vaadates küll nii ehtsalt, nagu ise elaksin seda kõike läbi. See on üks suurimaid valusid – kui armastad inimest, kes Sind ei armasta... ei teagi kumb on valusam, kas see, et Su armastatu Sind ei armasta või see, et ta armastab kedagi teist. Kui ta armastab kedagi teist ja armastab ka sind, siis on ju vähemalt lootus? Kuigi kas see pole siiski vaid „tühi lootus“... sest ta on valinud ju kellegi teise siiski enne sind? Kui ta Sind üldse ei armasta, siis oleks ehk ka endal kergem sellest üle saada ja oma eluga edasi minna? Samas nii üht kui teistpidi on see just selle olukorra teadasaamise hetkel väga valus. Üks valusamaid asju ühe inimhinge jaoks... mõni inimene ei suudagi seda üle elada. "Liiga valus valu".

Samas see tumedate juustega naine (Vinessa Shaw)... tema ütlused millegipärast ehmatasid mind. See kuidas ta ausalt ning otsekoheselt esimest korda oma „huviga“ välja tuli (hinges hüüatasin talle "tubli tüdruk!":) Nii peabki). Ja eriti see, kuidas ta nähes arme mehe käel ütles (sügavalt hingest...kinkides talle kindad...ehk midagi "praktilist" - seegi on märk sellest, milline naine ta on ja kuidas ta tahab suhtesse siseneda - otsekui vastand sellele teisele "fucked up", aga kahtlemata palju huvitavamale blondile naisele), et ta „tahab tema eest hoolitseda“. Psühholoogiliselt kummaline sellejuures on see, et filmi vaadates mõjub see kuidagi armsalt. Ma mõtlen, kelle jaoks poleks see magus, kui keegi südamest ja kogu oma armastusega tahaks „Sinu eest hoolitseda“... Kuid päris elus mõjuvad sellised ütlused ja sellised naised hoopis kuidagi maniakaalsetena (vähemalt minule kui mehele). Minul tekiks küll alateadlik hirm või trots sellise pealetükkiva naise suhtes (ei tea, kas see on selline ürgmehelik alatajuline tunnetus, ehk kohe suhte alguses naise vastu austuse saavutamiseks vajalik moment, et naine peab olema enda jaoks justkui "võidetud" või et ta on mehe seisukohalt jahimehelik saavutus... loe:saak?). Ja ometi mõtteliselt oleksin ma „müüdud“, kui keegi „tahaks minu eest hoolitseda“... Päris elu ja filmi elu on oma psühholoogiates selles suhtes nagu kaks eri maailma...

Tehnilises mõttes meeldis mulle, kuidas filmis kaamera liikus. Kuidas pärast ühe naisega magamist andis kaamera liikumine mõista, et mees vaatab aknast oma „päris“ armastatu akent... See on ehtsalt just see, mida väljendab ingliskeelne väljend „poetry in motion“. Tippnäitejad teevad oma tavapärast, laitmatut tööd ja millegipärast nende rollitäitmised kui sellised polegi justkui olulised. Mitte see ei kõneta, mind seda filmi vaadates, vaid just need mõtted ja pinnapealsest märksa sügavamal peidus olevad tunded, mille need fantastilised näitlejad muidugi kõik vaatajale kätte mängivad.

Kuid ka režissör toob hästi välja kõik oma kirjutatud mõtted, sest tegemist on iseenesest viimastel aastatel üha rohkem austust ja kuulsus niitva auteur-iga, mis siis sellest, et stsenaarium on teise mehega kahasse kirjutatud. Situatsioonid, mis emotsioone tekitavad, nagu näiteks see, kui tumedajuukselise tüdruku isa kogu rahva ees teatab, et tegemist on tema tütre „boyfriend“-iga, kuigi see „boyfriend“, tegelikult tema tütart ei armasta... Režissör teab, et vaataja teab, seega on seda selline kaval paradoks ning filmivaataja jaoks kuidagi võõrastav vaadata, kuidas naine nii rõõmsalt vaatab oma armastatut, kuid mees tegelikult ju ainult „mängib tema tunnetega“. Sellepärast on see veel eriti valus. Või hiljem kui see sama „isa“ küsib mehelt, et mis tal kotis on... aga kotis on sõrmus „teisele naisele“, mitte tema tütrele... jälle üks kummaline tundmus...justkui vaatajana ei tohiks ka seda teada, mis selle kogu loo taustal on ja ometi ei mõistnud ma seda meest hukka, ta ju "tõeliselt" armastas teisat naist... oli niiöelda "olukorra ohver" ning pigem oli mul temast hoopis kahju... kahju sellepärast, et ma arvasin kuidas see kõik lõpuks läheb, samas elades kaasa tema ilmselgelt valedele lootustele ja otsustele...kahju ka sellepärast, et minuga on filmi mõttes nii osavalt manipuleeritud. Mina elan ju ikka kaasa peategelasele ning tema soovile saada oma armastatu endale, mitte mõnele kõrvaltegelasele, kellel on ju ka samasugune õigus armastusele ja oma õnnele.

Ning selliseid võõraid kultuure ei mõista ma kõige vähimatki, kus vanemad võtavad endale õiguse sekkuda oma laste armusuhetesse. Eriti veel oma ärilistel eesmärkidel...kuigi see teema polnudki minu jaoks selles kogu loos oluline. Oluline on ikkagi see, et me ei või parata oma tunnetele midagi.... kui kedagi armastad, siis tõesti oled nõus loobuma tema nimel kõigest. Ja kui armastad kedagi sellist, kes armastab kedagi kolmandat, siis oled valmis kuni viimse võimaluse või lootuskiireni proovima, et sellest ikkagi midagi asja saaks. Kuid kui „päris" või vastuarmastust ei ole, siis on inimene võimeline ka südame asemel peaga otsuseid vastu võtma. Mis siis muud üle jääb... edasi peab ju elama... Kurb, aga karm ja kalkuleeritud reaalsus.

Millegipärast hakkas mind kummitama mõte „sisemisest rahust“...mida me inimesed ju ikka teadlikult või alateadlikult taga ajame. Tegelikult on see mind kummitanud juba pikemat aega, mitte ainult seoses selle filmiga. Kuid seegi, et saaksime koos olla oma armastatuga on ju üks selle „hingerahu“ komponente. Kuid viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et ma ehk teadlikult ei tahagi seda päris „hingerahu“. Ei, muidugi ma tahaks, et kõik oleks hästi ja et armastus õitseks ning ma ise ja kõik mu ümber oleksid õnnelikud ja rõõmsad ja „rahul“. Kuid ometi, selline nö.rahutus on justkui edasiviiv jõud. Rahu on ju nagu mingi pingetus või tüüne olek. Aga siis seisab kõik paigal ning pikapeale ehk muutub igavaks ning ma usun, et mina küll manduksin ja mu tunded muutuksid liiga steriilseks ja võibolla üldse sureksid välja. Ja sellepärast töötabki alateadvus hoopis selles suunas, et neid segadusi hinges tekitada. Võibolla on üldsegi olemas kaks alateadvust, mis omavahel sidumata tegutsevad? Sellest hoolimata loogiliselt võttes tahaks, et inimsuhetes oleks mingisugune „rahu“... ja alateadlikult on ju kõik, näiteks raamatute ostmine ja lugemine või teatris käimine, mingi hingerahule lähenemine... ehk et kui on on nähtud, loetud või kogetud, siis on justkui linnuke kirjas ning võib selle koha pealt rahul olla? Võibolla on see ehk siiski kultuuri seisukohalt kaugelt otsitud seos. Kuid ka oma hingeseisundiga on see ikkagi nii, et kui ideena oleks ju ideaalne, et kõik on tasakaalus ning hing rahul, siis sellepoole ju teadlikult püüdlekski. Aga ka tagantjärele vaadates, siis tegelikult on palju põnevam elu just nendel hetkedel, kui midagi on tasakaalust väljas. Mul on millegipärast tunne, et sellises seisundis on inimesed ka palju loovamad ning arenevad jõudsamalt inimesena. Nüüd liikusin vist otseselt filmi teemadest natuke liigagi kaugele. Ja ega seda kogu „hingerahu“ teemat siin mõne reaga lõpuni käsitleda polegi võimalik. Mul on tunne, et selle filmi lõppedes või õigemini oma elusid jätkates, sisemist rahu ei saa neist inimestest lõppude lõpuks mitte keegi , aga muidugi kõik on võimalik... keegi ei tea, kuidas elus edasi läheb. Üks mis kindel, armastust järgides saame vähemalt hingerahu, ehk teadmise, et oleme omalt poolt andunud võimaluse oma armastusele. Kurb selle asja juures on see, et keegi teine inimene võib selle hingerahu meilt röövida või olla üldse selle „hingerahu“ isandaks ning trampida selle jällegi „oma“ hingerahu saavutamisel lihtsalt oma jalge alla. Samas võibolla oligi filmitegijate mõte lihtsalt tuua vaatajate ette dilemma, et kas inimene peaks olema rahul talle väljapakutud armastusega või sellest hoolimata ajama taga oma armastust? Inimese hing on ikkagi oma loomult „rahutu“...

Isiklik märkus: Discos tantsimise stseene vaadates, tekkis endal ka hirmus tantsuisu... jäi ju firma suvepäevadelgi jälle „korralikult“ tantsimata... ma ei mõista, miks neid süldibände alati suvepäevadele vaja on... mina igatsen ja vajan DJ muusikat tantsupõrandal palju rohkem. Live bändid on minu meelest kontserdielamuse, mitte tantsimise jaoks. Ja „kontserdid“ võiksid siiski juba „õhtuse tantsimise ajaks“ olla ära peetud :) IMHO... oh küll ma oleks seal klubi tahtnud olla... :)))

Hinnang: 5- (ma ei teagi, et miks see miinus. Võibolla sellepärast, et oli kummaline vaadata nii vanu inimesi ikka veel kodus vanemate leival elamas. Kuigi ometi ju on selliseid inimesi küll ja küll. Võibolla see võõra kultuuri sissetoomine oli minu jaoks natuke liiast. Võibolla seda poleks just sinna olnud vaja. Või siis lõpuni käsitlemata jäetud blondi naise (Michelle, ehk Gwyneth Paltrow) „ravimite“ võtmise teema, aga ega eluski kõik asjad pole lõpuni selged, ega lõpuni käsitletud...seega reaalsuse mõttes oli see hoopis selle filmi vooruseks. Tegelikult on neid vigu otsida sellisest heast filmis siiski üsna mõttetu, jah neid oli, aga mis siis (viide näiteks seksistseenile katusel). Kuid ühtlasi oli see kõik ikka märksa elulisem kui suurem osa filme – inimesed sõid, vaatasid televiisorit, rääkisid telefoniga jne... Ma usun, et igaüht, kes on oma elus suhetes olnud, leidab siit filmist mõtlemisainet ja võrdlusmomente oma mõttemaailmaga küllaga. Ja kui endal polegi just selliste juhtumite ning situatsioonidega midagi sarnast olnud, siis arendab see ehk „kõrvalvaataja“ pilku nii enda suhtele kui tulevastele otsustele. Mina soovitan filmi väga, kuigi tean, et kõigile sellised aeglaselt kulgevad, sügavad armastuse- ja suhtefilmid(?) ei sobi. Ja paljud otsivad ju armastusfilmidest ilu, headust ja õnnelikku lõppu... neile see film pole ammugi mõeldud. Minu jaoks on aga tegemist ühe meistriteosega. Vaatamisel soovitan kindlasti kaasa mõelda...)

Filmi trailer:

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

sattusin siia kogemata, otsinguga, kuna nägin seda filmi äsja ning jättis jälje.

paari asja kohta jätaksin oma kommentaari...
ma arvan, et see Paltrow osatäitja tabletivõtmise stseen oli selleks, et näidata, mis põhjusel ta asju nii traagiliselt ja võimendatuna võttis (ehk siis selgitada seda, miks ta väitis, et tema elu on metsikult "fucked up". sest tegelikult minu meelest oli ta ju üsnagi "stabiilne" ja tema ju ei olnud see, kes endalt elu võtta oleks tahtnud, vaid ta lähenes asjadele üsnagi ratsionaalselt. ehk siis tabletiteemaga rõhuti sellele, et ta on ebastabiilne naisterahvas.

ja teine kommentaar selle katusestseeni kohta. mind see ei häirinud ja pigem näitas see nendevahelist kirge, nö taolise kire väljendus, kus enam aega ja kohta lihtsalt ei ole võimalik ega soovigi valida. selline "katus sõitis ära" teema.

Danzumees ütles ...

Aitäh kommentaari eest! Ma enne ei mõelnudki sellele vastandamisele, et tegelikult tahtis ju tõesti see mees oma elu võtta... ja selles suhtes on see tableti-teema tõesti oluliseks lüliks, miks mõlemad oma eludega justkui hakkama ei saa.

Aga mis mind häiris selles katuseseksistseenis oli see, et see lihtsalt oli nii ebaloomulik :) Peab ikka mehel varustus olema, et niimoodi üldse seksida oleks võimalik :) liiatigi kuna naine oli nii suur ja see asend ja riided ja nii edasi... Sellised kunstilised rõhutused muidu realistlikele tunnetele mängivates filmides on minu meelest mõttetud liialdused. Ehk siis seksi kui nende kahe inimese tunnete siduva elemendi vastu mul selles filmis polnudki midagi, aga see kuidas see oli teostatud jättis soovida... Kuigi tegelikult võivad filmitegijad end õigustada sellega, et võibolla nad ei seksinudki üldse seal katusel? Lihtsalt olid erutatud? Aga kogu kontekstis muidugi sellistel pisidetailidel selle filmi suhtes vahet polegi. Hea ja mõjuv film oli!

Lé Vigri ütles ...

Omajagu poste juba mulle väga maitsenud filmi kohta läbi lugenud tekkis mul isu üht mõtet peegeldada.
Ma pole päris kindel selle filmi pealiskaudses lihtsuses. Kas pole võimalik, et film soovis lisaks silmnähtavatele vastuoludele öelda ka midagi peategelaste iseendaks jäämise kohta? Kirg lõõmab kõige vägemavalt ikka vastandite vahel - uue ja huvitava emotsionaalse tunnetuse pealt. Leonard ja Michelle olid selgelt nö. erinevast klassist inimesed, seda nii oma argises liikumissfääris kui olemises. Selle viimase, olemise juurde, ma tahangi jõuda ja urgitseda näpuga inimeste sees. Leonardi klubitants ja konjakirüübe oli selge viide väljahüppele tema tavapärasest, ajendiks teda võluva Michelle särast osa saamine. Emotsionaalne kiirgus oli neis sedavõrd erinev ja mis olekski saanud Michelle'ile võluda Leonardi juures pikemas plaanis?
Teine viide oli Sandraga kohvikus, kus naine kiitis tema endaks jäämist, mida mees tegelikult ju ei teinud... Mõistagi kaasnes Leonardile Michelle'iga 'rush of blood' ning kes meist seda filmi vaadates ei tundud, ilus.
Mumeelest võis autor viidata just iseendaks olemise võludele, vältides sellega paratamatut hingevalu ja miks mitte ka Danzumehe hingerahu? :)
Ma arvan, et "päris armastus" õnnestub siis, kui mõlemad osapooled ihaldavad teise maailma siseneda ja tekib mõlemapoolne sünergia, just emotsionaalse sära tasandil.

Danzumees ütles ...

Kindlasti polnud see film ei pealiskaudne ega ka lihtne!

Aga millega autor viitas "iseendaks jäämise võludele?", sellest ma täpselt aru ei saanud? Leonard oli ju sellises agoonias lõpus... keegi ei vältinud hingevalult (Michelle ehk ainult lõpuks?). Sandra oli tark naine, küll ta varsti märkaks, et ta mees pole hingega asja juures... lähisuhetes ju tõusevad sümptomid pinnale varem või hiljem. Ja Leonard ei jäänud ju isegi lõpuks iseendaks, vaid võttis lihtsalt selle vastu, mis elu talle ette viskas, mitte ei otsinud edasi omaenda "elu ja armastust"... Aga minu hingerahu vältis autor küll, sellega panid jälle pihta... Ma vist ei saanud päris täpselt Su lausest aru :)

Aga saan aru ja olen nõus, et "päris armastus" õnnestub tõesti ainult siis, kui esiteks huvitutakse ja edasi sisenetakse teineteise maailma. Ühtlasi luuakse uus ühine maailm, kus lastakse teineteisega kokku kasvada, andes siiski teineteisele vabalt hingamisruumi ja jääda iseendaks ning säilitada oma isiksus - sellesse ju "armutigi"...
Kindlasti on veel miljon muud komponenti "päris armastuse" tekkimise eelduseks - ka füüsiline sümpaatia ning see, et on midagi teineteisele anda ja võtta. Viidates hiljuti loetud Anna Gavalda raamatule "Ma armastasin teda" - tuleb "otsustada" olla õnnelik! Need kes otsivad pidevalt midagu uut ja paremat... need vaevalt, et kunagi "päris armastuseni" jõuavadki.. armuvad ehk ja siis on juba midagi uut vaja... Ning mis peamine - armastuse toimimiseks on vaja ülimat austus teineteise vastu... vähemalt mina tunnen seda nii (olen oma naisega oktoobris 15 aastat koos elanud - armastuses muidugi :))

Triin ütles ...

Araablased vist ütlevad nii oma naisevõtu kohta (või õigemini vist selle kohta ,kui naine neile võtakse ja nad vaid naise pahkluud enne abiellumist näinud on ) et nemad panevad külma poti kuumale pliidile,kus see aeglaselt soojeneb. Aga meie paneme kuuma (ülekeeva) poti külmale pliidile,kus see kiirelt jahtuma hakkab.
Ise tunnen,et armastatud inimese vastu ei pea olema alati suur kirg,aga sümpaatia kindlasti,et armastus sealt välja kasvama oleks võimalik.

Danzumees ütles ...

Jah, kõik oleneb ju ka sellest, et milliselt pinnalt tutvutakse... mõnikord on see armastus esimesest silmapilgust ja see kestab igavesti... teine kord tõesti ollakse armunud kuid see jääbki suhte tipuks... edasi toimub see nö. "jahtumine". Kuid kõige tugevamad suhted on ilmselt need kus minnaksi tasa ja targu liikvele - on see esialgne sümpaatia piisavalt suurt, et sellele ehitama hakata... ja siis iga päeva armutakse üha enam ja enam... leitakse uusi külgi teisest inimesest, ehk avastatakse teises inimeses varjul olevaid salasoppe ning kui armutakse ka neisse, siis on see armastus kah enamvähem kindel...

Samas võib elu lõpuni jääda ka sellele armumise tasandile ning see on kuidagi eriliselt meeliülendav ja hea... sellisel juhul pole seda "armastust" ehk vajagi :) Variante on nii mitmeid, kuidas üks suhe võib edasi liikuda ja siis kas püsida või ka liiga tugeva leegiga kärssama minna...