Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, august 18, 2011

Tants aurukatla ümber - Kaks Musketäri


Kui on mõni teatritükk sellel suvel korralikult nahutada saanud nii kriitikute kui rahva käest, siis on see "Tants aurukatla all". Igatahes olin valmis pettumuseks ning vastavalt häälestatud seda vaatama minnes. Ostsin pileti sellisel hetkel kui kohe pärast seda (täpselt samal päeval) hakkas kriitikanooli lendama sellise hooga igast küljest, et pane või raudrüü selga. Tundus, et "seda vaatama minna oleks mõttetu ajaraisk ning kuigi idee on huvitav, on tegemist lihtsalt Mats Traadi kiidetud teose ettelugemisega jooksusammul...." Võlusõna "jooks" siiski ei lasknud mul tunda ahastust, sest juba kevadest saadik on sellest saanud üks mu lemmikhobidest. Asi on ju jõudnud nii kaugele, et olen isegi maratonile registreerunud...

Viimasel ajal olen endale tihti ette heitnud, et ma ei võta kriitikat kuulda enne teatrisse minekut. Võiks ju usaldada neid, kes juba käinud ja näinud ning alles selle põhjal teha otsus, kas minna mõnda tükki vaatama või mitte. Noh, igatahes kui ma seekord oleks viivitanud päeva ostmisega ning uskunud seda, mida räägitakse, oleksin ma sellest huvitavast performance-ist ilma jäänud. Just täpselt - ma pole juba tükk aega teatris midagi nii huvitavat näinud! Kahtlemata mõistan, miks see tükk mõnedele ei meeldi. Tekst läheb paljuski kaduma, sest ei saa keskenduda kui näitlejad mitte ei näitle seda lugu, vaid esitavad jutustamisteatrina fragmentaarselt raamatu "jutustava" loo, ise samal ajal ähkides puhkides joosta. Kuid tegelikult nendest fragmentidest fragmentaarselt see lugu siiski jõuab kohale küll. See on nagu sõna otseses mõttes "aurukatla jälgimine" - no mis Sa seda katelt ikka passid - vaatad ja vaatad - mõtted hakkavad omasoodu rändama ning vahepeal jälle vaatad. Samas on tugev allegooriline tähendus kõigel sellel "tansul" ümber aurukatla. Katel muudkui töötab, aastakümneid, -sadu, inimesed selle ümber teevad tööd, tantsivad oma elutantsu - sünnid, inimsuhted-armastused, tööd, surmad - aeg läheb edasi, aga meie ikka jookseme(tantsime) nagu segased läbi elu. Ja aurukatel ähib ja puhib. Vanad head masinad elavad edasi, inimesed, kes selle ümber tantsu löövad tulevad ja lähevad... muutuvad ajas. Asjad jäävad oma aega kinni...


Vaadates fotosid etendusest, mis toimus Tartu Botaanikaaias, tundub minule siiski, et see sobis miljon korda paremini Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumi. See sobis sinna nagu valatult! Inimesed istuvad ringis, jooksjad jooksevad nii vaatajate siseringi ees kui nende ümber ringi. Kristel Leesmendi ja Raivo Adlase ilmestav ning kunstilisi pintslitõmbeid lisav tegevus toimub peamiselt ringi keskel. Just nii ilmselt see ongi mõeldud?! Mats Traadi tekst haakub nende vanade talude, veskite ja aedadega, mis muutuvad lavastause jaoks tehtud (kunstnik Silver Vahtre) konstruktsiooniga üheks tervikuks.

Minu jaoks ainuke möödalaskmine oli Nike-i jooksuriided neljal jooksjal, aga minu teatrikaaslase meelest ka see rääkis mõttena kaasa, et kus kohast me tuleme ja kuhu me oleme jõudnud. Pärast mõningast vaidlust jäime siiski mõlemad enda arvamuse juurde kindlaks - minule oleks meeldinud kui neil oleks olnud midagi ajastukohasemat seljas ja võibolla ise jooks oleks toimunud paljajalu. Rääkides jalanõudest, siis professionaalsest kretinismist ei suutnud olla märkamata, et pooltele jooksvatest näitlejatest need jalanõud olid jooksmiseks absoluutselt sobimatud. Kui Kütsar oleks jooksueksperdi videoekraanil näinud kuidas ta kannad (eriti vasaku jala kand) ei sobi nende jalanõudega, oleksid nad koos müüjaga kreepsu saanud. Ja kui jätkata professionaalse kretinismi lainel, siis no lausa kadestamisväärne oli jälgida Tiit Palu jooksu. Neljast jooksjast on tema jooks kõige puhtam, ühtlasem ning õigem. Loodan, et ma ise jooksen ka nii... Veikko Täär tegi küll intervalli, ehk jooksis vahepeal aeglasemalt, vahepeal kiiremini, kuid temast paistis välja, et pikemate jooksudega läheb tal raskeks.... võibolla mul pole õigus, tal on võimalus tõestada seda joostes maratoni, aga hetkel jäi küll selline mulje, et nii kui ta kuhugi maja taha jooksis ähkis ja puhkis ta kõvasti, kuigi rahva ees ei tundunud häda olevat üldse (a võibolla ongi ta rohkem suusataja/ujuja/rattur?) :) Kütsar ja Tanel Jonas jooksid rahulikult ja omamoodi, aga nad ilmselt teevad teiste meestega võrreldes mõnevõrra vähem trenni?

Huvitav kokkusattumus oli see, et saabusime etendusele otse Eesti Energia tervisejooksult. Kusjuures kusagil ei hoiatatud, et etendust mängitakse sissepääsu juurest kilomeetri kaugusel. Ehk kohale oleks tulnud jõuda mõnevõrra varem. Meie rihtimise naisega just nii, et jõuame Ülemiste metsa terviserajal ilusti jooksmas ära käia enne teatrit ja siis enamvähem täpselt õigeks ajaks kohale... Tegelikult oli väga hea, et sai vahetult enne jooksmas käidud, sest muidu oleks ilmselt tahtnud koos nendega seal mõned tiirud teha :)


Muidugi ei saa rääkida traditsioonilise mõttes "näitlejatöödest", ega ka otseselt "lavastatrikkidest", sest kogu etendus oli kantud ühest suures (ja minu meelest heast) ideest. Kaskmeks "aurukatel". Helid (üha valjenev hingamine), selle ringi ümber jooks(tants), ajastu... kogu tervik. Kuid mis jäi kõrva, oli see, et Tanel Jonase hääl on ikka väga hea! Isegi kui ta joostes seda edastab. Selles on mingit pehmust ja samas kõla. Riho Kütsarit pidas minu teatrikaaslane nõrgimaks lüliks (nii jooksmise kui teksti pärast), aga minule jällegi meeldis tema enda teksti edastamise nautimine. Jah, kuigi ta jooksmine aeglustus kõvasti rääkides, kuid ka joostes suutis ta rõhutades ja justkui täpsemalt välja hääldades luua tunnetust sõnadega nagu "krigisev" jms. Veikko Tääre juttu ma kuulasin millegipäras kõige suurema huviga. Ei tea kas temale sattusid paremad lõigud, või suutis ta oma mitmete kordustega või pikema pausiga oma teksti eel panna paremini ennast kuulama? Ja taaskord on suutnud ta sõnastada midagi väga õigesti - aastaid tagasi mingist tema intervjuust lugesin, et ta väldib raamatupoode, sest tal tekib seal "omanikuinstinkt" - ta tahab kohe kõiki huvitavaid raamatuid "omada". Mul on täpselt see sama "haigus"... ja nüüd kavalehel kirjutatakse, et kui ta kuulis Taneli ja Riho jooksueesmärkidest, siis ta tundis mingit sõnulseletamatut rõõmu. Minul on täpselt sama lugu - kui ma kuulen, et keegi minu sõpradest, tuttavatest jooksmisega tegeleb või midagi "saavutab" või teeb saavutamiseks eesmärke, siis kuigi see ju otseselt mind isiklikult ei puuduta (mul on omad eesmärgid ja unistused), ent ometi tunnen sellest mingit ülevat rõõmu - nad tegelevad jooksmisega, mis on nii meeltülendav ja väga ehe sport - pingutus, paremaks saamise eeldust sisaldav tegevus. Kusjuures kõikidel jooksjatel on nähtamatu side - olgu see siis jooksurajal teineteisele vastu/mööda joostes või publiku ja jooksuteatri jooksvate näitlejate vahel - me läheme teineteisele korda! Tiit Palu stiil oli väga tõsine (eks nad kõik olid, aga tema eriti). Tema hääles oli eesti töömehe rangus ja otsekohesus. Ta ei ilustanud ega ilmestanud oma teksti intonatsioonide või üldse mingisugustegi emotsioonidega. Ühelt poolt oli selles ehedust aga teisalt kõige vähem, sõna otseses mõttes, häälega näitlemist - muid vahendeid ju polnud...

Huvitav, kas Tanel Jonase seisma jäämine oli lavastatud või ta tõesti väsis? Kaldun esimese arvamuse suunas, sest pärastpoole tegi ta veel kiirendusi... samas mõnikord keset jooksmist kasvab jõud ja jaks... Kristel Leesmendi kleit ja eriti sellega jooksmine oli esteetiliselt mõjuv - kaunis.... nagu "põgenev pruut"... võibolla "eesti mehe" eest peaksidki kõik naised pakku jooksma? Selliseid mõttepoegi lendas tükki vaadates peast läbi mitmeid ja mitmeid...

Muusikaline kujundus oli täiesti geniaalne/ideaalne. Lugu loo järel kostus muusika tekstile taustaks ning nagu täpp i peal tuli ühena viimastest lugudest Heino Elleri "Kodumaine viis"!!! Päikese kadumine puude taha läks täpselt kokku tekstiga päikseloojangust. Tundus nagu sellel õhtul kõik klappis nagu loodult!

Hinnang: 3+ (nüüd on ka "jooksuteater" elamusena kirjas. Minule päris meeldis ja idee õigustas end täiesti. Kummaline, et kuigi ma olen praktiliselt alati loo järgi teatrit hindav, kõik muu on kõrvalise tähtsusega ning kui piisavalt head "lugu" ei ole, siis ei saa ma sellest tavaliselt ka positiivset elamust. Sedapuhku oli tekstil täiesti kõrvaline tähendus. Kõik muu muutus olulisemaks ja ma lahkusin Vabaõhumuuseumist täis õnnetunnet ja rahulolu. Kaldun arvama, et spordiga tegelevad inimesed mõistavad seda tükki paremini, sest ühe tasandina oli see ka jooksjatelt jooksjatele/sportlastele. Näiteks kavaleht oli minu jaoks üks aasta huvitavamaid kavalehti.... Jookjaid lihtsalt inspireerivad lood jooksmisest... hmmm - olen vist maininud, et minu meelest Eesti parim meediaväljaanne on ajakiri "Jooksja"?
Ma olin külmast sinine, aga ei tundnud külma. Mul oli soe olla ning ma teadsin, et olin näinud midagi erilist. Ja meel oli hea! Kuigi tegelikkuses lugu ise oli ju jutustus elurattast-raskustest ja kõige ringkäigust ning muidugi tühisest rabamisest. Kuid selle rabamise vahepeal on ka palju ilusat ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka see rabamine ise teebki meid ju õnnelikuks?!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Tants aurukatla ümber
Autor Mats Traat

Lavastaja Tiit Palu (Teater Endla)
Kunstnik Silver Vahtre (Teater Endla)
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine)
Veikko Täär
Tanel Jonas (Teater Vanemuine)
Tiit Palu
Kristel Leesmend
Raivo Adlas(Teater Vanemuine)

Vähesed jooksevad 1 tund 20 minutit järjest. Joosta
terve see aeg ja esitada samaegselt võimsat poeetilist teksti?
Vabaõhulavastuses Rocca al Mares teevad selle vägitüki ära 4 näitlejat;
Veikko Täär, Tiit Palu, Riho Kütsar ja Tanel Jonas.
Esmakordselt põimuvad sport ja teater nii võimsaks ja muljetavaldavaks
vaatemänguks.

MTÜ Kaks Musketäri vabaõhulavastus, kus auru pealt kokku ei hoita. Tegemist on ainulaadse lavastusega, milleks selles osalejad on treeninud aastaid.
Mats Traadi klassikaline tekst, viimseni pingul treenitud organismid ja hästi valitud muusika põimuvad poeetiliseks tervikuks.

Sildid: ,

3 Comments:

Blogger kiilike said...

Aitäh, võtan plaani:) Üritasin kritiseerivaid arvamusi googeldada, aga ei leinud...

18 august, 2011 20:07  
Blogger Danzumees said...

:) No neid ikka on... Aga kui "joosta" meedib, siis leiab sealt piisavalt inspiratsiooni ning vaatamist-mõtlemist. Ma ei oska sellelt tasandilt hinnata, et kui ise jooksmisega ei tegele...

18 august, 2011 21:39  
Anonymous Anonüümne said...

Käisin teisipäevasel etendusel, kuhu oli kohale tulnud ka Mats Traat! Tundub, et Tanel Jonase hingetõmbepaus on lavastuslik, sest see toimus ka sellel etendusel, ja just nimelt Mats Traadi ees, mõjudes kauni kummardusena vanameistrile.

19 august, 2011 00:03  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default