Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, juuni 23, 2012

Tuul pajuokstes - Ugala

Kenneth Grahame lastekirjanduse maailmaklassikasse kuuluv "Tuul pajuokstes", ehk "The wind in the willows" anti raamatuna esmakordselt välja 1908.aastal. Minu lapsepõlves tuli "soome pealt" televiisorist sellel raamatul baseeruv multifilmisari. Hetkel on raamat olemas ka riiulis eestikeelsena, kuid siiani pole seda õnnestunud läbi lugeda - ei ise, ega ka lastele ette. Millegipärast on see alati tundunud eemaletõukavana. Võibolla sellepärast, et ma kunagi selle multifilmiga ka ei haakunud...

Sedapuhku siis Ugala ja nende teatriversioon. Tegelikult on seda lasteraamatut maailmas korduvalt instseneeritud - kuulsaim dramatiseerija vast ehk Puhhi-kirjanik A.A.Milne ise. Nüüd siis Milne jälgedes Oleg Titov, kes ise tüki ka lavastas ning oli ühtlasi ka kunstnikuks. Ja arvestades tulemust ning seda kuidas nii lavastus, kunstnikutöö ja dramatiseering tervikkontseptina töötab, võib väita, et lavastaja Titov sai väga hästi läbi nii kunstnik Titovi kui ka dramatiseerija Titoviga :) Tergemist on hästitoimiva tervikuga, millele veel lavastusliku külje pealt on eriti mõnusad vindid sisse keeratud. Ei mingit hinna-alandust, et tegemist on lastetükiga... pigem vastupidi. Laste tähelepanu köitmiseks ongi veel eriti palju vaja vaeva näha ning kõiksugust lahedat välja mõelda... ja seda on ka tehtud ja kamaluga! Alates sellest, kuidas terve kallas "lumega" kaetakse suvel, lõpetades ujuvlavaga ("konna kodu"), mida liigutatakse vastavalt vajadusele, kui sellel tegevus toimub ja siis jälle sealt kaugemale rännatakse.

Kuid tüki iseenestest tegid minu jaoks armsaks just nimelt neel inimeste moodi käituvad loomad, keda näitlejad täie mõnuga kogu hingest esitasid. Lapsena oli ju see üks mõnusamaid muinasjutuvorme – kui loomad ka rääkisid ja tegutsesid nagu inimesed ainult, et natuke oma liigile kohaste veidruste ja omapäradega. Kuigi loomi ja elukaid on selles loos palju ja rohkemgi veel on selles tükis peamisteks askeldajateks Vesirott, Mutt, Kobras ja Konn. Kui alustada kõige värvikamast tüübist, siis selleks oli kindlasti Aarne Soro Konn. Konn, kes on küll südamest hea ja tore loom, aga püsimatu. Pidevalt avastab ta uusi moeröögatusi - on see siis vesiratas või mõni uus riidehilp, hobuvankrist kuni autoni välja - kõik peab ta endale saama või järele proovima. Kuid sama kiiresti kui ta nendest innustub, sama kiiresti ta leiab uue ja huvitavama sinilinnu, mida püüda. Tüüpiline tänapäeva "püsimatu inimene", kellele on vaja pidevalt uut ja huvitavamat meelelahutust. Ja kuna raha pole ka probleemiks (see on saadud päranduse teel), siis muudkui aga kuluta ja naudi... Aarne Soro mängus oli kõige põnevamaks minu jaoks tema mingis mõttes nagu animeeritud liikumine. Kiired detailid, peajõnksud ja imelikult lahe karakteriseering tõid mulle meelde eelmise sajandi 20ndate filmid - Bela Lugosi Dracula-filmid ja Nosferatu ja miks ka mitte Chaplini komöödiad, ehk kui kaadrid ei liikunud nii kiiresti ja sujuvalt ning inimesed nagu liikusid pisikeste pausidega või hüplikult. Päris omapärane lähenemine - lausa värskendav, et polnud jälle üks "tüüpiline konn". Ja muidugi see uhke kõht, millest nii minu kui vast ehk teistegi lapsed kõik vaimustuses olid :) Sellist karakterit ei saagi tõsiselt võtta. Samas oli ta heasüdamlik ja tahtis ka teisi aidata ning olla seltskondlik ja sõbralik.

Janek Vadi vesirott oli britilik härrasmees. Üldse britilikkus tuli sellest kunstnikutööst hästi välja - britiruudulised pintsakud ja kohe nimme šotlastest tuhkrud. Saarmaski oma piibuga oli täpselt nagu Sherlock Holmes. Samas natuke Sherlock Holmes-i ja dr.Watsonina mõjusid ka vesirott ja mutt. Vadi rahulik vesiroti-karakter mõjus mõnusalt teistsugusena kui ülejäänud loomad- ta oli tasakaalukam ja rahulikum oma liikumises, seega justnagu tasakaaluks kõikidele nendele natuke närvilisematele tegelastele.

Endlast osalema kutsutud Lauri Kink mutina on kui valatud oma rolli. Ma täiesti mõistan, miks ta on kaasatud. Temas kui tüübis on midagi sellist, mis sobib ideaalselt seda mutti mängima. Mutt on karakterina siin selline maailmaavastaja, kes justkui enne selle etenduse algust olevas ajas eriti mulla alt nagu varem välja pole saanud. Siiani justkui rohkem oma hunniku juures askeldanud ja jänestega sõda pidanud. Nüüd kus vesirott ta maailma viib avastama tahab ta võimalikult palju kogeda. Ühtlasi siiski vesirotti austades - tema esimene tõeline sõber. Ja jälle mingi briti härrasmehelik sõbralik austus kumab sellest läbi.

Ja karaktereid, ehk loomi oli ju veel palju - kobras (Peeter Jürgens), jäneseisa ja mees (Arvi Mägi), pääsukesed (Carita Vaikjärv, Luule Komissarov), hobune ja talutüdruk (Kata-Riina Luide), pesunaine (Carita Vaikjärv), saarmas ja jänes ja autojuht (Andres Oja) jne jne jne...
Kusjuures Andres Oja oma hoogsa mänguga torkas ka üle pika aja jälle silma. Minu meelest ta pole eriti häid rolle Ugalas saanud, ammugi mitte selliseid, millega oma psühholoogilist poolt mängu panna. Polnud ju need loom-karakteridki sellised, aga mõnusa energiaga olid need tehtud sellegipoolest.
Lugu ise jutustab loo Mutist, kes jäneste kiusamisest väsinud, kohtub ühel päeval Vesirotiga, kellega sõbruneb kiiresti. On ju Rott rohkem maailma näinud ja tal on igasuguseid huvitavaid tuttavaid ja huvitavaid mõtteid. Ühel päeva otsustatakse võtta ette külaskäik Konna juurde. Bravuurikas Konn planeerib pikemat reisi, millele ka sõbrad kaasa kutsub (loe: nõuab nende kaasatulemisti). Esialgu hobuvankriga, kuni märkab uhket punast autot. Sellest saab Konn kiheluse, et ta lihtsalt peab auto endale saama. Ostutehingul läeb konn nii hoogu, et unustab auto eest maksmata. See viib Konna vanglasse ja sõbrad tema pääste-teekonnale. Nende teekondade ja reiside sisse ongi tipitud väiksemaid lugusid ja palju huvitavaid karaktereid. Kuid kõik ikka sõbralikus ja härrasmehelikus vormingus, kus kaaskondlaste tunded on ikka olulised. Vesiroti ja Mutiga liitud Kobras ja üheskoos viib teekond lõpuks kogu seltskonna Konna maja Tuhkupere käest päästma. Sõnumiks ikka vana hea: "Sõpruses peitub jõud!" Sõbrad on tähtsad ja nende ennastsalgav taha oma sõpra aidata on nii südantsoojendav. Nii hea on ka see, et suuremate murede lahendamisel ei pea siis olema üksi - sõbrad tulevad ikka appi kui vähegi võimalik. Palju probleemid ongi sellised, et nendega ei saagi üksi hakkama saada.

Hinnang: 4 (armas, värviline, nutikas ja hästi tehtud lastelavastus. Minu jaoks oli see juba teine teine kohtumine sellel aastal Oleg Titovi lavastajaloomega ning mõlemad korral - eelmine oli Duetid - on tegemist olnud väga mõnusalt ideederohkete lavastustega. Lugu pole lihtsalt lavale "pandud", vaid juurde on toodud oma nägemust ning kunstilist lisaväärtust. Näiteks kasutatakse hästi ära ka vett, mille ääres kogu tegevus toimub - sõidetakse paadiga ja vesirattaga, ujutakse, kukutakse vette, kasutatakse ujuvlavasid ja isegi ühel hetkel tekivad keset vett imekombel mullid! Ja siis need liiguvad randa....
"Tuul pajuokstes" on maailma lastekirjanduse klassika ning eks see ole paras pähkel selliste mitmekihiliste lugude lavaleseadmine, aga Titovil on see ideaalselt õnnestunud. Armsaid loomi, kes on inimeste tunnetega ja väga tänapäevaste inimtüüpide paralleelidega, on põnevad vaadata. Suuremat moraalitsemist polegi - ikka need tavalised teemad - varastamine on paha, suurustamine ajab upakile, kiusamine on kole jne. Aga kui ma lastelt küsisin, et mida olulist nemad sellest tükist kaasa endale võtsid, siis sain vastuseks, et sõbrad on tähtsad!)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Kenneth Grahame „Tuul pajuokstes"
Lavastaja, dramatiseerija ja kunstnik: Oleg Titov
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Laulusõnad: Silvia Soro
Osades: Janek Vadi, Lauri Kink (külaline), Aarne Soro, Peeter Jürgens, Andres Oja, Arvi Mägi, Carita Vaikjärv, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Elmo Tsvetkov (külaline) , Ando Loosaar (külaline)
Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluva šoti kirjaniku Kenneth Grahame'i loo tegelasteks on loomad - Vesirott, Mutt, Kärnkonn, Mäger ja teised. Nad käituvad kõik nagu inimesed ja neil on inimeste parimad iseloomuomadused - ausus, südamlikkus, abivalmidus, sõbralikkus. Aga neil ei puudu ka mõningad inimlikud pahed, näiteks Kärnkonna uhkeldav loomus ja ohjeldamatu seiklushimu viib kogu sõpruskonna sekeldustesse ja seiklustesse. Tegevus toimub jõe kaldal ja niitudel, kus elab Vesirott. Lastele ja peredele mõeldud vabaõhulavastus toimub samuti veekogu ääres, Viljandis, Männimäe külalistemaja ümbruses. Selles humoorikas ja õpetlikus loos on äratundmisrõõmu kogu perele väikestest suurteni.
Esietendus 8.juunil 2012 Männimäe külalistemaja aias

Sildid: ,

2 Comments:

Blogger Kotkas said...

Täpsustuseks, et Peeter Jürgens mängis siiski Mäkra :)

04 juuli, 2012 10:04  
Blogger Danzumees said...

Õige jah :)

04 august, 2012 00:36  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default