Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, detsember 31, 2013

Bloody Mary - Von Krahli Teater


Mul on ilmselgelt Von Krahli Teatriga "love-hate relationship". Seal tehakse kas täpselt minu maitsele asju või lavastusi, mis ma tahaks oma mälust kustutada. Sellel aastal sattus ette nii see "Bloody Mary", mis oli käesoleva aasta üks kolmest lemmiklavastusest kui ka ühtlasi "Puhastatud"/"4:48 Psühhoos", mis oli üks kolmest ebameeldivaimast teatrielamusest. Auteur Kertu Moppel, kes on siiski võrdlemisi noor lavastaja ja dramaturg, kuid nii küpset tervikut ei ole näinud veel paljudelt kogenenumateltki tegijatelt. Arvestades seda, et ka üks teine 2013.aastal ilmavalgust näinud tema loometöö - "Mõnikord on kõik nii selge", oli samuti suurepärane teos, siis lausa pikisilmi ootan tema järgmisi tegemisi!

"Bloody Mary" on üks powerhouse-lavastus. Selline hoog, kirg, action ja psühhoterror, mida lavale paisatakse on tõeliselt haruldane nähtus visuaalkunstis... isegi filmides, rääkimata siis teatrist. Assotsiatsioon tekkis kohe kõikide pantvangidraamadega, No99 Vaariku-Toompere jr karmi ja hoogsa duett-duelliga "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuses või miks ka mitte Endla Üksküla-Rummo ja Linnateatri Eespäev-Vaariku sama lavastuse hoogsate mängudega. Samuti meenusid mitmed filmid, nagu "Funny games" või "Pacific Heights", kuid oma eelkäijatest klassikutega võrreldes on tegemist siiski täiesti omaette nähtusega, kuigi ka siin on kõik klassikalised psühholoogilise draama elemendid täies säras! Kusjuures lavastust võib vaadata ka žanripuhta trillerina. Õhtu täis maniakaalseid mänge... psühholoogilisi, hirmsaid ja etteaimamatu sisu ja lõpuga...


Loo lähtekohaks on olukord, kus üks paar ostab endale koju uue diivani ja neile ilmuvad külla 2 meest, kellel on selle diivani vastu eriline huvi. Nimelt (siin värvitud kohas on spoiler, mille saab teksti aktiivseks muutes nähtavale) kaotas üks meestest äsjatoimunud peo käigus oma äralõigatud sõrme diivanipatjade vahele. Diivaniomanikest paar on rahuliku meelega ja heaks kontrastiks psühhopaatidena mõjuvatele külalistele, kellest ka parima tahtmise juures pole rahulikku pereelu elaval paaril võimalik lahti saada. Alkohol, mille joomine üsna varsti lahti läheb, muudab, aga loomulikult inimesi. Õhtu edenedes karmid mängud muutuvad üha karmimaks, vägivalla- ning isegi surma oht hõljub pidevalt peade kohal. Ühel hetkel tulevad mängu ka relv ja karm sõrmedelõikumismäng...igasuguseid hulle liigub ju siin ilmas ringi... kahtlemata ka Eestis...
 
Tõnis Niinemets teeb sellise rolli, mis oma hoogsuses annab silmad ette ilmselt kõikidele teistele meesrollidele sellel aastal. Tõeline hull, kes pani mind ka publikuseas istudes teda kartma (jah, ma elasin tükki niimoodi sisse, umbes nagu ise oleksin Tiina Tauraite ja Erki Laur-i tegelastega koos korteriomanik, kelle kodurahu rikutakse - veel üks tõestus suurepärasesest nii näitlejate kui ka lavastajatööst). Kuid just see tunnetemaastik, kus vahepeal Niinemets lihtsalt vaatab hullu silmadega kõrvalt ja siis tuleb uue hullu hooga, selline üles-alla mäestikurada, muudab kogu rolli eriliseks ilutulestikuks - tuleb hooga, siis raugeb ja siis tuleb veel hullema hooga ja siis raugeb ja Sa ei tea kunagi kus suunast, millise hooga ja kelle pihta... hullude juures ongi kõige hirmsam see etteaimamatus ja Tõnis tabab oma karakteriülesehitusega täiuslikult selles mõttes märki. Tiina Tauraite sekundeerib talle perekonna sõnakama ja tegusama tüübina võrdväärse hoo ja emotsionaalse mägimaastikuga karakterit kehastades. Kuna tegelased on kohati päris korralikult purjus, siis tekib ajuti tunne, et tema tegelane on alkoholi ja hirmu segaduses ka mõistust kaotamas. (spoiler) Ma pole mitte kunagi oma elus näinud ehedamat oksendamisstseeni... see ehmatab ja raputab nii, et hetkega oled Sa seal korteris, ootamas, millal endal paha hakkab... Ja jõhkrusi, šokke ja ehmatusi on selles tükis rohkemgi veel, ja need toimivad, sest ei jää tunnet, nagu need oleks näitekirjanikul/lavastajal eraldi eesmärgina sisse toodud, vaid lihtsalt loo enda osa! Ma oleksin tahtnud nii mõnelgi korral Niinemetsa ja Tauraite mängu peale keset etendust püsti karata ja aplodeerida! Selliste rollide tegemine on ilmselt ka füüsiliselt nii koormav, et vaesed näitlejad on nii läbielatud ja -raputatud pärast sellist andmist!

Erki Laur-i ma pole kunagi näinud paremas mänguvormis. Ta loob päris isenäolise mehe rolli, kellel on mitmeid kihte ning kõik ei paista kohe kätte ja ehk just seetõttu mõjub nii ehtsa ja huvitavana. Ka purjuspäi, mida pole sugugi lihtne usutavalt ja hästi teha (tavaliselt kaldutakse ülemängimisse). Ott Kartau saab mängida natuke teistest vähem. Kuigi ka temal on omad hetked, jääb ta siiski teisejärguliseks karakteriks. Kuigi peaaegu terve tüki on kogu kammerlik 4st näitlejast koosnev trupp laval, mõjub Kartau kõrvalosalisena. Samas ambaali mõõdu annab välja ja teenib seega üldist pilti Niinemetsa kõrval vaatet veelgi jõhkrama tüübina. Sest kumba rohkem karta, kas väikest, närvilist hullu või suurt, jõulist lolli? Mängleva kergusega joonistavad kõik näitlejad oma karakterid välja. Ja sellised need ongi, need inimesed meie ümber, tänaval ainult ei saa aru... koduseintevahel ja omavahel ja eriti alkoholi jõul tulevad nii mõnedki varjatud julgused ja tegelikud küljed välja. Kõrvaltvaatajana ennastki vaadates võib nii mõnigi asi näida kui kõverpeeglist nähtud...
 
Ikka päris kole on vaadata kuidas inimesed sõna otseses mõttes laiali lagunevad väljapääsmatus olukorras. Selle eest kiidulaul läheb aga näitekirjanik Moppelile. Kindlasti üks minu viimaste aastate lemmiknäidendeid. Täiesti maailmaklass, mille mängimisest võiksid huvitatud olla terve maailma teatrid, sest loo probleemid ja väärtused on universaalsed. Nii harva kui loos on peidus mitmeid teisi lugusid (meenub näiteks praeguse hetke maailma üks esinäitekirjanikke Martin McDonagh ja tema Padjamees). Groteskne ja vägivaldne küll, aga ei hetkekski labane, vulgaarne või "ähhh jälle selline Von Krahl nagu tavaliselt" mõtet esilekutsuv. Sellist tükki vaadates saab tunda hoopis ülevat tunnet kuivõrd elujõuline, põnev, mitmetahuline ja sügav võib olla läbinisti eesti teater.
 

Hinnang: 5 (Väga huvitav tunne toimivat põnevustükki teatris vaadata ja tekkis küsimus... mida ise teeks sellises olukorras... no selline lõks, millest kuidagi ei saa välja. ja selline ebameeldiv olukord kus endal puudub täielikult kontroll ja aju peab töötama ülihelikiirusel, et leida võimalust pääsemiseks... Ma ei suutnud seda tekstigi siin kirjutada hüümärkideta, sest ma olen tõesti vaimustuses. Tegelikult terve aasta olen olnud, sest nägin lavastust juba kevadel. Mingis mõttes on see mu teatriaastat varjutanud, sest kui nii hea asi on ees, siis paratamatult võrdlen ju teisi nende parimatega. Ma ei oskagi teha ainsatki etteheidet. Oli muidugi vähem ja rohkem toimivaid elemente, aga KÕIK siiski toimis ja teenis terviku eesmärki. Olen vaimustuses ja elan endiselt selle elamuse mõnus edasi. Kui tavaliselt piisab heaks hinnanguks tugev lavastus, hea töö näitetrupi poolt või tugev sisu, siis selles lavastuses on kõik need kolm (minu jaoks teatri) olulisemat komponenti väga head.)

Siit võib leida 9 parimat Bloody Mary retsepti... minule see jook ei maitse üht ega teistpidi, sest baasiks on tomatimahl. Mina valin selle 10nda retsepti, mida pakub Von Krahl :)

Päris huvitavalt eluline ja tükile isegi valgustavana kaasamõjuv on Postimehes ilmunud intervjuu Tiina Tauraite ja Erki Lauriga, nö. "vana" ja "uue" Krahli koostööst:

Tiina Tauraite: "Mis puutub aga koostöösse nooremate Krahli näitlejatega, siis kummaline on, et vanusevahe on ainult kümme aastat, aga me näeme elu ja kunsti täiesti erinevalt. Nooremal generatsioonil on nii õnnelik lapsepõlv olnud, et nad ei tea, et selle kõrval, et rääkida, kui hästi mul läheb, ja nalja teha, on veel teine viis asjadest rääkimiseks. Meile, vanematele Krahli näitlejatele, on omane urgitseda enda sees."
Erki Laur: "Me oleme nagu vanad haiged inimesed. Selles mõttes aga vana Krahl, et ansamblitöö oli endiselt meetodiks. Põlvkondade erinevus tegi asja natuke keerulisemaks kui vana koosseisuga, aga ega teatrit ei saagi teha nii, et «meil on tore koos olla». Teater tähendab ikkagi ühendatud anumaid."

Tiina Tauraite: "Me ei saa noorematele kolleegidele ette heita nende noorust, pigem on nii, et iga näitleja peab ise enda kaudu jõudma teada puudutava lahendusteni. Naljakas on see, et selleks, et olla terav kunstnik, sul peab midagi katki olema."

Erki Laur: "Sa pead olema kogenud ebaõiglust. Meie erinevus noortega on see, et kui öelda «külaline», siis üks mõtleb, et oi, kui vahva, ja teine mõtleb: kus on püss."


Tekst lavastuse kodulehelt:

Bloody Mary
Esietendus 9.märtsil 2013

Autor ja lavastaja: KERTU MOPPEL
Kunstnik: ARTHUR ARULA
Näitlejad: TIINA TAURAITE, ERKI LAUR, TÕNIS NIINEMETS ja OTT KARTAU

Uksed on ühed hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada.
Kertu Moppeli “Bloody Marys” saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult.
Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini, kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Kui mängus osaleb inimese kuvand endast, siis kas “päris mina” vaatab kõrvalt või mängib kaasa? Kas keegi üldse kunagi teadiski?

Vaata ka:
Michael Haneke “Funny Games” (1997, 2007)
Anthony Burgess “A Clockwork Orange” (1962)
Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” (1962)
Oliver Stone “Natural Born Killers” (1994)
Bryan Bertino “The Strangers” (2008)

NB! Alla 16aastastele etendus mittesoovitatav.


Sildid: ,

1 Comments:

Blogger MARRE said...

Ma ei saa ütlemata jätta, et see oli mu eelmise aasta lemmiketendus. Eriti esimesel korral, kui seda vaatamas käisin - teist korda oli põnevust vähem, aga tõsiselt hea asi ikkagi :)

15 märts, 2014 23:18  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default