Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, juuni 28, 2014

Lavaka 26.lend


Vaatasin Lavaka 26.lennu saadet ja pean tunnistama, et ma pole üle pika aja jälle ühe sealse lennuga saanud erilist kontakti (viimane kord oli sarnaseid raskusi 22.lennuga, millest tänaseks on sirgunud siiski sellised head tegijad, nagu Sergo Vares, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Ragne Pekarev ja Lauri Lagle, kui nimetada vaid mõningaid.. ja mõned neistki on alles avanud uusi külgi endast viimase aasta jooksul, minu arvates - Mari-Liis Lill ja Tõnn Lamp näiteks). Olen neid ka mõnevõrra vähem vaatamas käinud (nähtud on "Pedagoogiline poeem", "Enesetapja", "Hüvastijätt juunis", lisaks osade neist osalusel "Mu naine vihastas"), aga võibolla ka just nimelt sellepärast, et see kursus pole mind lihtsalt köitnud ja teatrisse tõmmanud ja ausalt öeldes polegi ükski neist neljast tükist mulle eriti meeldinud, kaugeltki mitte üle keskmise meeldinud (parim vast ehk hoopis tänu Marika Vaarikule just see kõige toorem "Pedagoogiline poeem"). Ka selles "Lendude" saates oli palju sellist häirivat, mis minule teatri juures tihti ei meeldi... karjumist, NO-likku paljaks võtmist, helidega mängimist ja sellist "karjumist" ja mõttetut ropendamist (ei saanudki aru, et miks nad endast just sellise "jälje" maha tahtsid jätta?), mis on just NO ja eriti Ojasoo lavastustele iseloomulik. Tundub, et kursus on vähemalt poolte osas ka kõvasti oma juhendaja nägu. Õnneks lendavad paljud neist "pesast" kaugele ja saavad ehk tänu sellele kõikvõimalikke mõjutusi, mis muljuvad, kujundavad ja muudavad nad rohkem enese järgi iseloomulikemateks. Isegi nagu natuke kahju on neist, kes No-sse lähevad...

Ainuke noor näitleja, kes minu jaoks sellelt kursuselt piisavalt valmis on, et päriselt midagi teiste teatrites eesootavate valmis näitlejatega võrdset võiks kohe pakkuda on Jaanika Arum (nüüdsest Vanemuises). Tema saates räägitud (wc-s) monoloog, oli ka minu jaoks kogu saate kõige parem lõik. Teiste jutt, peale tema ja Linda Vaheri oma ma enam eriti ei mäletagi juba järgmisel päeval. Põhimõtteliselt rääkisid nad sellest, mida nad on õppinud-avastanud-leidnud Lavakas. Lisaks olen vaimustuses sellel kursusel valmistunud lavastajast nimega Laura Mets (nüüdsest Endlas), seda küll kõigest ühe lavastuse põhjal veel hetkel ("Eedeni aed", mis on siiani käesoleva aasta üks kolmest lemmik-teatrielamusest, aga suure huviga ootan tema "Titanic"-ut).

Lendude saates olid need värskelt valminud näitlejatibud veel kuidagi eriti rabedad, sest suurem osa neist takerdus sõnades ja diktsiooni pingutamine muutis nende rääkimistonaalsuse mingis mõttes liialt tehtuks ning ühtlasi omavahel kummaliselt teatud mõttes kõlalt sarnaseks. Peale Jaanika ja Laura, hakkan esialgu ülejäänutest suurema huviga jälgima järgnevate näitlejate loometööd: Marian Heinat (Vanemuine), Linda Kolde (Vanemuine), Rea Lest (NO99), Jörgen Liik (NO99), Veiko Porkanen (Vanemuine), Helena Pruuli (NO99), Jarmo Reha (NO99), Reimo Sagor (Vanemuine) ja Linda Vaher (??).

Saates üllataski mind kõige positiivsemalt Linda Vaher. Pole teda varem tähele pannudki (esimest korda "Mu naine vihastas" tükis, aga kuna see teatrielamus oli tervikuna väga ebameeldiv, siis põhimõtteliselt peale alguse ja lõpu ning Eva Klemetsi, tahan ma kõik selle tükiga seonduva unustada võimalikult kiiresti. Linda Kolde-s on olemas mingi sõnulseletamatu x-faktor, mis teeb temast huvitava ja hetkel tundub, et ta on igatahes lavale loodud. Tegelikult Marian Heinati, Helena Pruuli, Kärt Tammjärve (Vanemuine) ja Simeoni Sundja (NO99) suhtes ma ei oska päriselt seisukohta veel võtta (no peale Laura ja Jaanika tegelikult ju veel kellegi teise kohta ka tegelikult mitte). Ma ei saa aru, kuhu suunda nende töö neid edasi viib. Vaja oleks justkui näha neid midagi rohkemat tegemas, mis näitaks, et nendes on sisu ja variatsioone (Tammjärv mulle tegelikult meeldis "Hüvastijätt juunis" ja Simeoni Sundja siiani eredaim hetk oli minu jaoks juba enne tema lavakasse astumist Vargamäel Elmo Nüganeni lavastatud Tõe ja õiguse 3.osa dramatiseeringus). Hetkel siiski pole neil neljal veel oma nägu minu jaoks. Rea Lest tundus kunagi Pedagoogilises poeemis kursuselt kõige huvitavamana, ent järgnevates tükkides pole ta millegi erilisega silma paistnud (mäletan küll, et mul oli kahju, et ta ei olnud suuremas rollis "Enesetapjas", aga ka seal kõrvalise tegelasena ta tegelikult mõjus vähemalt pooltest oma kursakaaslastest huvitavamana). Jörgen Liik võiks olla päris huvitav näitleja üsna peatselt, ta tulebki minu jaoks näitlejatest huvitavuse poolest võibolla kohe Jaanika järel ja võibolla on ka kõige isenäolisem neist kõigist (temaga esmakohtumine toimus teisena, pärast Simeoni Sundjat - Kinoteatri püstijalakomöödias ning juba seal, õppides alles 2.kursusel, oli ta lahe). Laia ampluaaga näitleja tundub temast kasvavat - komöödiast traagikani ja kõik mis seal vahepeal.

Olgu ka öeldud, et kaks kõige nõrgemat lüli minu meelest sellel kursusel on kummalisel kombel kursuse kaks pikimat meest (poissi?) - Markus Dvinjaninov (Vanemuine) ja Roman Maksimuk (Vene Teater). Romani puhul ilmselgelt keelelise omapärasuse tõttu, kuna ta eestikeelses teatris ja eriti just noore näitlejana mõjub väga võõristava ja isegi ühekülgsena. Õnneks saab tema töökeeleks siiski vene keel ja ma usun, et tehnilise pagasi sai ta lavakast korraliku kaasa ning seeläbi leiab enda koha ka eesti teatrimaastikul, aga just nimelt venekeelses teatris... võibolla teistest kiireminigi, seda ma eestikeelse teatri pinnalt teiste eestikeelsete näitlejatega võrreldes hinnata ei oska. Aga Dvinjaninovi puhul jäi küll selline tunne, et ta sai kooli tänu isale ja hetkel ma temas midagi enda jaoks huvitavat ei näe (meenub Tõnn Lamp, kelle lavaolemust oli samuti pikalt raske alla neelata, aga kes viimasel ajal pakub päris tihti just temale sobivaid huvitavaid karaktereid). Aga eks Markusel ole hea võimalus tõestada vastupidist ning iseennast päris teatris üles leida ja seeläbi arenedes saada tegijaks. Ragnar Uustali kohta ma ka ei oska hästi seisukohta võtta. Ta on teatud "tüüpi"... teda on justkui "liiga palju" laval kohal... ülevoolavalt...ja see hetkel veel liigne intensiivsus, millega ta laval on, mis karakterist karakterisse veel edasi kandub, vajaks mingit murdvat rolli ja ta võib olla hetkega hoopis keegi teine, kellena ta veel praegusel hetkel tundub laval.

Jarmo Reha olemusel on kontuurjooned juba paigas. Tema teatav traagiline olemus "Hüvastijätt juuni" minule meeldis, aga siiski oli sellest veel liiga vähe, et teda veel kindlamalt lahterdama hakata. Lendude saates olid nad kahekesi Linda Koldega "dušiall"... ja just nemad kahekesi tunduvad millegipärast hetkel kõige minu jaoks huvitavamad, ehk nad on seal kusagil ähmases olekus, et ei tea, mida neist oodata, ent ometi mõlemal on lavalist kohaolekut ja teatavat eripära. Veiko Porkanen ja Reimo Sagor on samuti koos minu jaoks niiöelda ühel riiulil. Mõlemad tunduvad huvitavad, aga ei saa neist veel kindlalt sotti. Nad mõlemad võiksid olla päris huvitavad karakternäitlejad kui nad suudavad jääda tüpaažcastingusse langemata. Reimos on selline pahapoisi tunnetus, kes tuleb pimedal tänaval ja annab vastu molli ning võtab kogu su raha ära ja Veikos justkui otse midagi vastupidist - keegi, kes sobiks tulevikus pereisaks või selliseks aeglaseks, kindlaks Eesti meestüübiks mõnda Eesti klassikasse, a la Vargamäe Andres. Ja just nagu Kärt Tammjärv on samuti üks neist, keda ma veel hetkel lahterdada ei oska. Ma ei saa veel aru tema olemusest. Saates ta oli ka kuidagi näota, see haiguste-vigastuste loetelu ei pääsenud mõjule, kuigi selles oli mingi alge olemas... aga paratamatult tuli hoogne Eva Klemets oma ravimitega meelde Lagle lavastatud "Kolmapäevast" ja Katariina Tamm oma riidekapisisuloeteluga ("Võidab see, kellel on kõige hullem mees") ja selles võrdluses jääb noor näitlejatibu veel kahtlemata alla... Samas midagi temas justkui on olemas ka ja sellepärast jätan sügavamad analüüsid seekord ära. Samuti nagu Marian Heinati kohta... ta on küll praegu kaldu rohkem sinnapoole, et ta on meeldinud mulle oma vähestes senimängitud rollides, aga kuna midagi silmatorkavat pole ta veel teinud, siis temast midagi enamat rääkida ma ei oskagi. Andra Teede-l on minu kodus luuletajana austaja olemas, aga dramaturgi või näitekirjanikuna on ta minu jaoks veel võõras, seega ma ei saa hinnangut tema kohta veel üldse anda.

Ei hakka täpsemat edetabelit koostama, aga kui hinnangut anda sellele kui valmis keegi on minu arvates või kui huvitav on keegi näitlejatöö stardis, ehk erialahinne kooli lõppedes just minu mätta otsast, siis jaguneksid hinnagud järgnevalt:

5/5-
Jaanika Arum
Laura Mets

4+
Jõrgen Liik

4/4-
Reimo Sagor
Rea Lest
Linda Kolde
Linda Vaher
Jarmo Reha
Veiko Porkanen

3+
Marian Heinat
Helena Pruuli
Kärt Tammjärv

3
Simeoni Sundja
Ragnar Uustal

3-
Markus Dvinjaninov

Roman Makismuki ja Andra Teede jätan nimme hinnanguta, sest ma lihtsalt ei oska või ei saa seda teha.

2 ei julgeks anda kellelegi, sest mina ei oska küll kedagi neist välja praakida ega päris lootusetuks tunnistada. Ajalugu on näidanud, et ka mõnest kõige lootusetumast on hiljem sirgunud midagi väga head... ja mõned vajavadki rohkem aega, et näitlejaliha näitlejaluudele kasvatada... võibolla peaks näiteks 10 või iseegi 20 aasta möödudes tegema uue ülevaate... Igatahes soovin kõigile uutele lavajõududele jõudu ja jaksu, palju põnevaid rolle ning iseenda leidmist nii sõna otseses mõttes kui ka Eesti teatripildis!

Kasutasin natuke ka seda Postimehes ilmunud Heili artiklit nimede meenutamiseks ja infoks, kes kuhu teatrisse läheb (samuti pärineb ülalkasutatud Jaanus Lensmenti foto samast artiklist): http://www.postimees.ee/2833005/kool-labi-nuud-edasi-lavadele

Sildid: ,

3 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Ma olen 3-4 nende etendust näinud, lisaks mõned klipid - saated ja igal juhul soovin alati igale lennule edu ja õnne. Selle lennu puhul on mulle meelde jäänud kaks asja. Esiteks, väheste eranditega, on nad tohutult ühesugused. Ehk siis meeldejäävaid nägusid, olemusi, karaktereid peaaegu nagu ei olegi. Või siis ei antud neile erinevaid rolle, kus nad mängiksidki end erinevateks. Ojasoo valis nad vist ühe šablooni järgi.

Teine imelik asi, mis mul selle lennuga (selle lennu tüdrukutega just) assotsieerub on viis kuidas nad kõik ühtmoodi kätega ringutavad ja vehivad kui nad mingit sisemist dilemmat või mure etendavad :) Tavaline inimene tegelikult ei kasuta käsi nii aktiivselt kui ta üritab midagi seletada või on meeleheitel vms, aga need tüdrukud said vist mingi ühesuguse kooli selles osas :) Koomiline.

Aga igal juhul edu, kindlasti nad kasvavad sellest välja.

07 juuli, 2014 20:22  
Anonymous Anonüümne said...

Tõnu_oh,äge et mul on ässblogijaga sama favoriit - JAANIKA ARUM! :). Ta hakkas silma 'Lenni ja Kizoos' tundliku ja erilise rakursi ja intensiivsusega 'ärapöördununa'. Tal oleks nagu oma dramaatika ladu,millega ta laval olles ühenduse loob ja siis 'kruttima hakkab'. Väga-väga il! Loodan teda n2ha augusti Sadamateatri 'Armastan!'-s

01 august, 2014 22:26  
Anonymous Kodulehe tegemine said...

Väga huvitav blogi :)

19 detsember, 2014 09:40  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default