Kirjandusaasta 2013

Juba õige mitu viimast aastat olen raamatuid lugenud häbematult vähe. Samuti nagu ka sellel ja eelmiselgi aastal. Kogu aeg mõtlen, et kohe-kohe tekib aega ka raamatute jaoks rohkem, aga ikka lähen kergema vastupanu teed ja lükkan hoopis mõne filmi käima vabal hetkel kui tegelikult võiks hoopis raamatut lugeda... Suvi on võibolla ainuke aeg, mil nädalavahetusel toas arvutitaga istuda kohe üldse ei taha ja lugemine on ju see, mida edukalt annab ka õues teha ja sellepärast koonduvadki pikemad lugemishetked ning suurem läbiloetud raamatute arv just nimelt aasta keskele. Mingil määral küll ka jõulude ajaks kui tekib järjekordne paanika, et sellel aastal tuleb jälle kasin lugemissaak. Samas on sellisel vähesel lugemisel see eelis, et pettumusi tuleb vähem ette ning kui juba lugemiseks läheb, siis saab ikka korralikult mõttega ja kaasaelades loetud. Endiselt loen suurema osa raamatutest kõva häälega ette, et keegi teine saaks samuti minuga koos raamatu loetud. On see siis laps(ed) või naine, aga üksi ja vaikselt oma peas loen praktiliselt ainult võõrkeelset kirjandust ja luulet.

Sellel aastal õnnestus mul lugeda isegi 3 raamatut rohkem kui eelmisel. Lasteraamatutega jäid näppu pigem juba varem loetud raamatud ning mitmed jäid ka pooleli. Selle eest oli 5 tärni lugemiselamuste protsent hämmastavalt kõrge - tervelt 7 raamatut! Ja kui arvestada juurde ka 4-tärnised, siis kokku teeb neid rohkem kui pooled kõikidest loetud raamatutest, mis omakorda näitab valimisoskuse paranemist :) Naiskirjanike raamatuid 9, meeskirjanike 18. Dokumentaalkirjanduse pähe võib tingimustega liigitada ainult 3 raamatut. Nalja sai 8s raamatus, kriminaalse kaldega ja muidu põnevust või seikluseid pakkusid 13 :)

Kuna selle kirjanduse määr on nii väike, mille hulgast aasta parimate valikuid teha, siis on nimekirjad ka tavapärasest lühemad. Ainult ühes või teises mõttes väärt asjad olen üritanud välja tuua.

Arvesse lähevad seega 27 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2013.


PARIM EESTI AUTORI(TE) RAAMAT

1. Mihkel Raud - Musta pori näkku
2. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
3. Rein Raud - Vanem Paksem Tigedam
4. Tõnu Õnnepalu - Mandala
5. Andrus Kivirähk - Konna musi

Kommentaar: Mihkel on mu koolivend  (kuigi mõned aastad vanem) ja tema kooliaegne suur armastusobjekt Killi on meie peretuttav ja üks megalahe tüdruk. Käisin ka mõnikord Kirjanike Maja hoovis mängimas ja eriti raamatu esimeses pooles tunnetasin kuidas see riivamisi ka minu eluga kokku puutub. Ehk just sellepärast mõjuski see nii-nii põnevalt, võibolla põnevamalt kui kellegi lugeja jaoks, kes kaugema distantsiga tegevustikku loeb. Samas tegelikult oli üldse põnev seda tolleaegset Eesti meelelahutusmaailma telgitagust lugeda. Eks sai endalgi seal (küll raamatust hilisemal ajal) natuke osaletud, ka jällegi riivamisi tuttav teema... Mihkel puistab küll raamatu üle klišeedega, aga need on elust enesest ja niimoodi mahlakalt lopsakalt teksti ülepuistamine nendega mõjub lahedalt ja muudab teksti veelgi kirevamaks. Tihti tabab ta oma piltlikustamisega täiesti naeka pihta. Minu eelarvamus, et see raamat on ainult purjutamisest ja roppustest, tõukas ehk varem seda raamatut kätte võtmast, aga tegelikult on see eelarvamus asjatu. Jah, eks rockenrolli juurde kuulub ju ka sex, drugs ja all that sh*t... aga see kõik sellises kontekstis oli minu jaoks põhjendatud, sest ilma poleks ju autentne ja nii see kõik ju oligi?! :) Igatahes on Mihkli sulg terav... loodetavasti ka muust kirjutades kui oma enda elust. Ilmselge, et ka see käbi (nagu Rein ja Piretki) pole suure Eno kännust kaugele kukkunud :) Hargla jätkab väga heal liinil oma Melchioriga. See on vist ainus Eesti kirjandussari, mille uusi osi ootan ma pikisilmi. Siiani on mu lemmikuks sarja teine osa, kus lõpus on nii hullult põnevalt õudne lõik apteegis (kui mõrvarit pimedas külla oodatakse), nagu seda oskavad kirjutada vaid tõeliselt maailma tippõudukate kirjanikud a la Stephen King. Aga ka see neljas osa pakkus palju põnevat, nii eraldi kaasusena kui kõige ümbritseva edasiarenguga. Mihkli vanema venna Reinu lühijuttude kogumik oli mõnevõrra ebaühtlane. Ebaühtlasem kui näiteks tema Pisiasjad, mis omavad tähtsust (kus kõik lood on väga head), aga samas seal on paar lugu, mis on kohe eriti meisterlikud - näiteks start-up-i idee - kodulehekülg kadunukeste kaastundjatele, mis muuhulgas irvitab välja ka mõningaid tänapäeva sotsiaalmeedialolluluseid. Aga kuna lugusid on seal päris palju, siis ka häid puänte on palju. Tegelikult oligi terve novellikogu kui üks paras puäntide pillerkaar :) Õnnepalu Mandala oli minu jaoks nagu eestlaste tantsuõhtu - alguses ei saa minema, pärast ei saa pidama. Ei saanud alguses kuidagi sisse sellesse kassi jutustamisse. Aga lõpuks oli see kokku kuidagi nii Õnnepalulikult armas. Eriti maamajas suvel seda lugu lugedes. Jah, mul on tunne, et see ümbrus kus Mandalat lugesin, andis veel natuke juurde. Kivirähki lastekas oli lahe. Ei midagi väga uut, aga lihtsalt üks lahe lugemine. Lapsele ka meeldis :)


PARIM TÕLKERAAMAT

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Andrei Kurkov - Võõra surm
3. Khaled Hosseini - Lohejooksja
4. F.Scott Fitzgerald - Suur Gatsby
5. Karin Alvtegen - Häbi

Kommentaar: Sellel aastal sai kõigi aegade TOP100 lemmikraamatute nimekiri täiendust vähemalt 4 raamatu jagu. Jonas Jonassoni pöörane ja naljakas seiklus läbi viimase 100 aasta ajas kohe korralikult naerma ja seda oli raske hetkekski käest panna, enne kui see läbi sai. Lugu liigub kahes ajas. Üks suur lugu toimub tänapäeval kui üks 100 aastane oma sünnipäeval otsustab omavoliliselt vanadekodust lahkuda ja võtab ette retke läbi Rootsimaa. Korjates enda ümber ühe paraja bande tegelasi ja haarates käigu pealt kaasa ühe suure rahakohvri, mis muidugi ajab taga-ajama raha enda omaks pidavad kriminaalid. Kuid sellest seiklusest lahedamakski osutuvad tagasihüpped ajalukku. Lugudesse kuidas meie 100 aastane kohtub kõikvõimalike ajaloo suurkujudega oma seiklusrikkal eluteel ja lollide ning hullude vedamiste läbi sõbruneb nii mõnegi tüübiga, keda me kõik ajaloost tunneme, nagu näiteks Stalin või Reagan jne jne jne... Pööraselt naljakas on vist kõige tabavam sõnadepaar kirjaldamaks seda raamatut :) Kurkovi teistmoodi põnevik on uskumatult andekalt kirjutatud ja pakub emotsioone otsast otsani. Originaalsus põnevikemaastikul ja kahtlemata ka tõeliselt hea puänt on üpris harvad viimasel ajal. Ja eriti kui veel mängu on segatud imearmas koduloom, sorry... lind... nimelt pingviin... kelle ilmeid ja olemist võib pidevalt elavalt ette kujutada... see on lihtsalt raamat, mida täpsemalt lahtiseletada oleks patt ja seda lihtsalt peab lugema! Hosseini Lohejooksja on paljude kiidetud ja armastatud raamat. Emotsioonaalselt väga mõjuv. Julm. Kaasakiskuv. Karm. Raske on see sõjaregioonide inimeste elu. Kui keerulised võivad olla inimeste saatused. Ja lõppude lõpuks oleme me ju kõik ikkagi inimesed. Väga mõjuv raamat... ja valus. Fitzgeraldi Suur Gatsby sai loetud sobivasti enne filmi. Õnneks, sest raamat on, nagu tavaliselt ikka, hoopis sügavam. Film mõjus küll tänu sellele päris igav raamatu kõrval... isegi natuke nagu käkk ja ebaõnnestumine. Aga raamat on täieõiguslik klassika. Inimsuhetest ja päris huvitavalt kirjutatud kõrvaltvaataja pilgu läbi. Kuigi ka kõrvaltvaataja sekkub tegevustikku... Alvtegen on minu meelest parim Rootsi krimikirjanik. Ja mitte lihtsalt parim, vaid peajagu üle teistest. Kõik tema raamatud on head ja ootan ning loodan, et ka tema uusim juba eesti keelde tõlgitaks... muidu tuleb see tõesti rootsi keeles ette võtta. Need tema raamatud polegi nagu otseselt krimkad, vaid pigem väga eripalgelised ja mitmetasandlikud põnevuslood. Kusjuures seesamune "Häbi" oli võibolla veel kõige nõrgem tema raamatutest, ometigi väga hea raamat seegi ja see räägib ilmselt juba iseenda eest. Ka tema puhul võib rääkida, et kirjanduslik veri voolab tema soontes, nimelt ta on Astrid Lindgreni vennatütar... kuigi jah, žanr on midagi hoopis muud... :)


PARIM LASTERAAMAT

1. Andrus Kivirähk - Konna musi
2. Henno Käo - Mina, emme ja teised

Kommentaar: Siin need 2 uut lastekat on. Muidu olen ikka Kulka aasta parimad lasteraamatu nominendid üritanud ette lugeda lastele, aga nüüd kui ise Rootsis elan ja lapsed Eestis, siis esiteks jõuan ettelugeda tükk maad vähem ja samas uute lasteraamatute ostmine ei tundu ka enam nii ahvatlev, sest noorim laps on juba 7 ning vanemad lapsed enam ju lastekaid kätte ei võta. Kahju kuidagi, aga c'est la vie. Sellepärast saavad valituks ikka need kirjanikud, kes juba ennast tõestanud on. Kahjuks... Käo raamat oli küll natuke kahtlane ja ma tükk aega mõtlesin, et kas tahan seda üldse välja tuua. See ei ole otseselt minu maitse heast lasteraamatust. Üsna kurva alatooniga ja mitmes kohas tahaks nuriseda selle kallal, aga olgu. Kivirähki raamat on suurte piltidega ja vähese jutuga. Aga see jutt ise on just sobilik ühekorra lugemiseks. Ei pea katkestama ega "jätkama" järgmisel korral...


PARIM DRAAMA-RAAMAT
Mitte näitekirjandus vaid sisulise žanri mõttes.

1. Khaled Hosseini - Lohejooksja
2. F.Scott Fitzgerald - Suur Gatsby
3. Karin Alvtegen - Häbi
4. Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid
5. Markus Zusak - Raamatuvaras

Kommentaar: Oksaneni raamat oli tema senistest vast ehk natuke kehvem, aga sellegipoolest pakkus ühe põneva lugemise. Võibolla just see põnevus oligi peamine. Ülejäänust jäi natuke vajakkas. Inimlikkusest... aga hea lugemine sellegipoolest. Dramaatiline. Zusaki Raamatuvaras sai just jälle sobivasti enne filmi loetud ja hea oligi. Väga omapäraselt kirjutatud. Jutustajaks surm... kuigi vist rohkem noorteraamatuks peetav, oli see minu meelest täiesti ka täiskasvanute kirjandus. Natsi-Saksamaast... dramaatilisus on juba teemas endas.


PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Andrei Kurkov - Võõra surm
3. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
4. Suzanne Collins - Näljamängud
5. Anders De La Motte - [geim]


Kommentaar: Ma pean tunnistama, et Näljamängud oli üllatavalt hea ja põnev lugemine. 3. osa on veel ees ja mul on selle üle ainult hea meel. Kirjanduslikus mõttes täiesti loetav, mitte mingi Twilightusugune kräpp. Ja mis peamine põneviku mõttes - päriselt põnev. Ei saanud paksu raamatut kuidagi käest panna... paari päevaga sai loetud praktiliselt jutti. Ehk siis õhtul hiliste tundideni ja hommikul kohe kätte... Ja Andres De La Motte triloogia esimene osa oli ka põnevikuna väga toimiv. Mõnus, et tegevus toimus Stockholmis ja selles mõttes pakkus ka äratundmisrõõmu. Aga mis peamine põneviku puhul, lehekeeramine oli lihtne ja kiire... mitte ei saanud rahu, enne kui sai teada, mis edasi saab... Kindlasti loen ka järgmised kaks osa, mis on mõlemad ka eesti keeles nüüdseks ilmunud. Ja nagu ikka pole kummagi raamatu puhul ainult see põnevus, mis köidab, vaid ikka ka karakterid ja nendega muu, selle põnevuse vahel ja ajal toimuv ka. [geim]is mängitakse ühte mängu... üks mees leiab telefoni, mis talle hakkab ülesandeid jagama... alguses näib asi süütu mänguke, aga asi võtab ühe tõsisemaid pöördeid... hakkavad mängu piirjooned tekkima ja lugeja saab seda kättemaksu ja põgenemise-tagaajamise mängu kaasa teha.


PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA
Ei pruugi olla otseselt naljaraamat, piisab kui on ka lihtsalt natuke head sooja huumorit

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Kurt Vonnegut - Galapagos
3. Caitlin Moran - Kuidas olla naine?

Kommentaar: Kõik Vonneguti raamatud on lahedad. Sedapuhku küll mitte otseselt naljaraamat, aga kreisit ülevõlli, elust suuremat huumorit (mingi nurga alt) siiski... Galapagos pole ka just kõige parem tema raamatutest, aga minusugusele fännile sellegipoolest igati meeltmööda. Sama kreisid tegelaskujud ja sündmustepöörded nagu ikka tema raamatutes. Sedapuhku siis reis rikkuritele Galapagosele erilisi loomaliike vaatama. Suurem osa tegelastest küll juba märgitakse varakult tärnidega ära, et siis pole vaja šokeeruda kui hiljem nad ühel või teisel põhjusel hinge heidavad. Ja see kes hinge ei heida, sellest saab sugupulli moodi sugumees ja tema järglaseid saab täis terve saar... Caitlin Morani naer läheb rohkem sinna võõkohast allapoole, aga kohati on ka õnnestunud vaimukusi. Siiski mitte otseselt minu maitse ja seda raamatut esimesena soovitama just kellelgi ei torma. Aga naersin küll... kuigi rohkem pakub võibolla naistele lõbu,


PARIM LUULERAAMAT

Kommentaar: See aasta lugesin vaid poolikult või vanu luuleraamatuid, seega eri saagi midagi siin välja tuua.


PARIM DOKK-KIRJANDUS

1. Mihkel Raud - Musta pori näkku

Kommentaar: Ainus mis väärib esiletõstmist... elulugu-raamatute aeg hakkab vist ümber saama, pigem ongi huvitavad sellised pildikesed, millestki suuremast, näiteks nagu ajastust... Samas teatritegelastest ma ei väsi... viimane raamat mille ostsin oli Lavastajaraamat 2...


PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS

1. Kristina Carlson - William N. päiväkirja

Kommentaar: Üsna õhuke raamat. Päevik. Teadlase surmaeelne päevik. Ta elab 1800/1900 sajandivahetusel Pariisis. Vaesuses. Vanaduses. Kuigi kurva alatooniga, on vanuris siiski teatavat alalhoiuinstinkti ja nagu kõik teadlased (ja tihti ka kultuuuritegelased, loojad) just nende teadus see kõige õigem ja vajalikum... ja ühtlasi ollakse kõige vääramini mõistetud... Sisusus Põhjamaadega on olemas ja kummaline ajastutabavus on raamatus olemas. Toonid külmalilla ja kivihall. Me kõik jääme vanaks...


KULDNE PORIKÄRBES
(Kõige suuremad "pettumused")

1. J.K. Rowling - Ootamatu võimalus
2. John Grisham - Protsessijad
3. Orson Card - Enderi mäng

Kommentaar: Uskumatu kui kehva raamatu suutis Rowling kirjutada täiskavanutele. Kui ma ei teaks, siis ma arvaks, et see on mingi Sanda Brown-i, Danielle Steele-i või muu sellise Ameerika pahnatootja toode. Hämmastav kui igav ja üheplaaniline. Grisham on ka ikka muidu põnev olnud, aga sedapuhku närisin vaevaga asja lõpuni, lootes, et midagigi see pakub - ei pakkunud. Enderi mäng-u peaks lahjaks Näljamängude plagiaadiks kui see poleks enne Näljamänge ilmunud... Aga ma usun, et võibolla sellel ajal kui ta ilmus võis ta värske ja scifilikku põnevust pakkuv. Praeguses ajas kui on nii palju põnevaid, kas scifiraamatuid, siis muutus see tüütavaks ja tihti lausa igavaks. Võibolla pakub põnevust ka poole noorematele kui mina, ehk siis kahtlemata ei ole ma sihtgrupp...

PARIM NOVELLIKOGU

1. Rein Raud - Vanem Paksem Tigedam
2.Aleksander Puškin - Belkini jutustused

Kommentaar: Puškin ei olnud nii hea kui ma oleks oodanud, aga sellegipoolest Puškin. Ma otseselt ei leidnud haakumispunkte ja ilusat vene romanssi ning romantikat, mida raamatukaas oleks eeldanud, aga tegemist on ju erinevate lugudega ja selles mõttes oli ka head. Raud oli rohkem minu meelt mööda, aga sellest juba rääkisin...

Terve aasta jooksul loetud raamatute edetabel. Mida kõrgemal kohal on raamat, seda tõenäolisemalt kannan ma seda enda peas ja südames sügavamal ja kauem endaga kaasas:

26. J.K. Rowling - Ootamatu võimalus (1)
25. John Grisham - Protsessijad (2)
24. Orson Card - Enderi mäng (2)
23. Bill Bryson - Ei siin ega seal(2)
22. Liza Marklund - Punane hunt (2)
21. Rachel Cusk - Arlington park (3)
20. Aleksander Puškin- Belkini jutustused (3)
19. Andrus Kivirähk - Konna musi (3+)
18. Caitlin Moran - Kuidas olla naine (3+)
17. Kristina Carlson - William N.päiväkirja (3+)
16. Suzanne Collins - Lahvatab leek (3+)
15. Daniel Kehlmann - Maailma mõõtmine (4-)
14. Kurt Vonnegut - Galapagos (4-
13. Tõnu Õnnepalu - Mandala (4)
12. Rein Raud - Vanem Paksem Tgedam (4)
11. Anders De La Motte - [geim] (4)
-----------
10. Markus Zusak - Raamatuvaras (4)
09. Suzanne Collins - Näljamängud (4)
08. Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid (4+)
07. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (4+)
06. Karin Alvtegen - Häbi (5)
05. Mihkel Raud - Musta pori näkku (5)
04. F. Scott Fitzgerald - Suur Gatsby (5)
03. Khaled Hosseini - Lohejooksja (5)
02. Andrei Kurkov - Võõra surm (5)
01. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus (5)