Köster - Tallinna Linnateater

Eesti teatrimaastikul on viimasel ajal märgata üht trendi - vanale klassikale kirjutatakse mugandusi. Esimesena tulevad sellest aastast meelde Urmas Lennuki suvine "Kõrboja perenaine" (mis minu meelest küll originaalist, ehk "peremehe" loost eriti ei erinenud, vaid õhkõrnalt rohkem rõhku nihutatud), siis tuli Merle Karusoo ümbertöötlus "Saunanaise tõde ja õigus", kus oli juba konkreetselt kõrvaltegelase pilgu läbi Tammsaare tõe ja õiguse esimene osa. See mis Merlel oli juurde kirjutatud oli väga hea ning jäingi igatsema rohkemat ja julgemat lisamist. Üleeile tuli järsku teatriisu peale ning sobivalt oli Linnateatri Andrus Kivirähki "Köster" võimalik ette võtta, sest keegi oli oma piletitest loobunud. Siin oli veelgi julgemalt juurdekirjutust ning vabadust tegelast täiesti omasse suunda kujundada, mida ma eelmiste tükkide puhul oleksin rohkem tahtnud. Kummalisel kombel kui rääkida, milline tükk/lavastus rohkem meeldis, siis sellega oli otse vastupidi. Meeldis see, mida kõige vähem oli muudetud ning kõige vähem see, mida kõige rohkem...

"Köster"-i vaatamist rikkus ka üks tehniline asjaolu ning ma ei tea kui palju võib selle nahka kirjutada, sest seda tükki mitte-näinuks end ju muuta ei saa ja uuesti ilma praagita vaadata... Nimelt umbes 10-15 minuti pärast algust hakkas järsku midagi teises sektoris piiksuma... selliste 5-6 sekundiliste vahedega, justnagu kellegi telefoniaku hakkaks tühjaks minema. Plõksti olin tükist väljas ja ootasin kannatamatult, et see keegi oma telefoni välja lülitaks. Ei miskit... piiksumised läksid vaid tihedamaks... siis hakkasid Linnateatri inimesed rõdult alla liikuma... Peeter laval midagi rääkis, aga no mis sa ikka kuulad kui iga lause kohta tuleb piiks või paar. Ja teises sektoris mitte keegi ei liiguta ka ennast... minu sektoris kõigi pead liiguvad ajuti teise sektori suunas, aga ei, piiksumine ei lõpe.

Siis sai järsku selgeks, et inimeste juurest see piiksumine ei tule. Ju on kellegi tühjenev telefon kusagil ukse lähedale jäetud mantlite taskusse... Raske muidugi ka keset etendust rea keskelt minna vaatama, kas see üldse on oma telefon... aga no teised tahaks ju tükki vaadata/kuulata...

Ja piiksumine muudkui kestab... siis hakkavad Linnateatri prouad seinapeal oleva elektoonilise turvakeskuse kallal nokkima... selge, miks keegi inimestest ei reageerinud... SEE ON HOOPIS HOBUVESKI ALARMIKARP UKSE KÕRVAL SEINAS! Midagi saadi sellega tehtud, niiet viimane pool tundi etendusest piiksus ta suuremate vahedega, aga siis kui piiksus, siis lasi pikemalt korraga mingi meloodia.

Vaene Peeter Tammearu, kes mängis auga oma rolli ära sellest jamast välja tegemata. Üsna tüki alguses käidi ka ukse kallal kolkimas, võibolla see oligi piiksumise käivitajaks? Seega ma tüki ega lavastuse kohta eriti muud ei oskagi kirjutada kui seda, et ikkagi millegipärast oli natuke igav kuulata seda lugu, mis juba nii läbi ja lõhki tuttav. Mõtlesin veel, et kahju, et tean, et see on monotükk... muidu oleks pinget kruvinud see, et köstriproua siiski lastevihkaja räuskamise ja salanapsutamise peale tuppa ilmub ja teeb vanamehele säru, et see salaja liha sööb :) Aga seda ju ei saanudki sündida, sest teada oli, et kogu etenduse mängib Peeter üksi ära. Seega selline intriig või suund oli puudu kuhu see kõik peaks minema või välja jõudma.

Peeter Tammearu on ikka väga hea näitleja ja ta üksi kannab selle monotüki välja küll ja köstrina mõjus ta ehtsalt ning mõnusalt läks vahepeal hoogu, siis jälle võttis natuke tagasi, ehk mäng, nii palju kui seda jälgida sai oli nauditav. Natuke mõnes kohas ajas muigama ka, kuigi eriti najakas see siiski polnud. Eks nalja on ka raske teha... Kivirähk sai mõnuga vinti üle lasta lastevihkamise teemal ja tegi köstrist kadeda ja kibestunud vanamehe, mida omakorda ju tegelikult ei meeldi kuulda/näha... ei tahaks ikka Julk-Jürist nii paha ka uskuda... Ehk natuke sama viga, mis hiljuti nähtud Ugala "Vanaema ja issand jumal"... isegi kui mängitakse hästi, siis tükk ei saagi eriti meeldida kui tegelased ei meeldi.

Hinnang 3- (samas tuleb seda hinnangut võtta natuke ikkagi arvestades sellega, et ma vaatasin häiritult vaid osa tervikust - nii palju kui tähelepanu sai nihutada piiksumiselt... ilus oleks muidugi olnud Linnateatrilt mingi vabandus saada või seletus, sest see oli ära visatud raha selles mõttes... ja näitleja suhtes polnud see ka aus. Ehk oleks pidanud ikkagi katkestama ning jätkama kui asi korras, nagu suvel Tõstamaal "Karlsonsoniga" kui lind rõduukse kaudu saali sisse lendas ja hakkas publiku pea kohal tiirutama ning vastu aknaid pekslema...)

-----

Tekst lavastuse kodulehelt:

Köster

Autor ja lavastaja Andrus Kivirähk

Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda „Kevades“ tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks! 

Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia. 

Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …

Osalised

Andrus Kivirähk

AUTOR JA LAVASTAJA

Kalju Karl Kivi

KUNSTNIK

Neeme Jõe

VALGUSKUJUNDAJA

Laval:

Peeter Tammearu (külalisena)

Lavastusest

Esietendus: 1.september 2016

Mängupaik: Hobuveski

Kestus: 1 tund 15 minutit

ühes vaatuses