esmaspäev, 5. oktoober 2020

Minu Georg Ots - R.A.A.A.M.


Esimest korda käies Narva Vaba Laval teatrit vaatamas, on teatav elevus uuest mängukohast juba ka muidu üleval. Olgu öeldud, et maja on väga ilus ning hea auraga! Pisut modernsem ja vähem boheemlaslik kui eeldasin. Rohkem euro kui Tallinna oma (rohkem uus kui vana Kalamaja:)). Blackbox-tüüpi lava on ühtlasi suur ja avar ning annab võimalusi igasugusteks lavakunsti- ja ka igas muus mõttes lavastuslikeks konstruktsioonideks. Ometi on "Minu Georg Ots" mingis mõttes tüüpiline just "Vabal Laval toimuvate lavastustega võrreldes" ja seda nii Tallinnas kui ka Narvas (siiani on ju neid nähtud ka Tallinnas külas) - teatava avara avatusega, ilma suuremate proppide/dekoratsioonideta (jumal, ehk antud juhul kunstnik tänatud!) ja kujundustega (samas meeldivaks erandiks oli näiteks EV100 NUKUga kahasse tehtud "Enne meid oli veeuputus"). Nõnda saavad need Vaba Laval toimuvad lavastused (olenemata teatrist, kes seal mängivad) tihti ka eoses kunstiliselt teatava ühendava tunnuse - need lavastused on nagu moelooja kollektsiooni erinevad riided, ent siiski ühendava tunnetusega - läbiva kunstilise joonega (võtame näiteks "Lõhe", "Üleminekuaja inimesed", "Pruugitud aeg", "Mul oli nõbu"... kui mainida vaid mõningaid viimaseid, mille "kollektsiooni" ka see R.A.A.A.M.-i GeorgOtsa-lugu sobitub).

Kui otsid (nagu mina) teatrist kas lugu (emotsioone), mängu (ka lavastuslikke trikke) ja/või midagi uut (ehmatavat, üllatavat, luulelist tabavust), siis sellel Vaba Lava atmosfääril ei ole takistusi nende ootuste rahuldamiseks ja RAAAMi uuslavastus ka kõike seda (mõnda rohkem mõnda vähem) endas ka sisaldab.

Millegipärast, kui kuulsin selle lavaletoomise plaanist esimest korda, jäi pähe mõte, et lugu on üles ehitatud naistele, kes on Georg Otsa eluloole mingit mõju avaldanud, kellel on temaga olnud mingi lähedasem suhe ja kuidagi ise suure laulja elus rolli mänginud. Sellise ootusega asusin ka Narvas esietendust vaatama. Tegelikkuses oli kõik just risti vastupidi. Laval on lüüriline lugu (lood) kuuest naisest, kelle elu on suuremal või vähemalt määral riivanud ja mõjutanud see meie armastatud laulja - teiste hulgas küll ka neid, kes on elus temaga kohtunud, aga ka neid, kellele ta muusika on tugevalt mõjunud või kuidagi elu oluliseks osaks. Seega rohkem kui Georg Otsast, ongi see lugu ikkagi just nendest naistest. Nende eludest ja elu pöördelistest hetkedest. Elusaatustest. Ka lavastus ise on looga käsikäes kuidagi lüüriline. Selles mainitud lavaavaruses on 6 keerlevat klaveritooli, naised, kelle erinevates stseenides tõstab fookusesse kordamööda või korraga Priidu Adlase meisterlikult kujundatud valguskunst (just see pääseb siin kohe eriti mõjule ning on praktiliselt ruumilises mõttes ainus "sisustus"). Lihtsus peitub geniaalsus, nimelt nõnda ei teki segavaid faktoreid ning lugu ise ja naiste mäng pääseb paremini mõjule. 

Venemaa lavastaja Artem Ustinov on Slava Durnenkovi olemuslikult jutustava loo põiminud liikumistega - naiste mõningase liikumisega ning igale loole andnud omad väiksed lavastuslikud nõksud ja nüansid, mis muudavad selle "rääkivatest peadest" palju dünaamilisemaks. Ardo Ran Varrese muusika aitab tekitada ja võimendab edastatavaid emotsioone. Ja naisnäitlejad ise, kes paberil on igaüks väga isemoodi olemuslikkusega, on laval üllatavalt ühtsed. Nagu üks armaada - Otsa muusika ja oma saatuse kütkeis siplemas. Korraga üks (või kaks) jutustamas-mängimas lugu ja teised samal ajal, kas varjus või toetades kõrval ja taustal. Kuigi kõik 6 on kogu aeg laval, tõusis Ülle Kaljuste tinglikult öeldes peaossa. Tema ja Riina Maidre duett kestis läbi lavastuse, versus teiste lugudega, mis on konkreetsemalt ühe lõiguna ära ja sellega on nö. puzzletükk paika pandud. Liis Haab sai sõna ka Otsa tutvustava konferansjeena. 

Teised naised mängivad oma sõnadega suuremas osas, oma intonatsioonide, liikumise ja õhinuse tasemevarjunditega. Kuid Ülle on lisaks eeltoodule võtnud ka näoilmete miimika kasutusse. Eks teised ju ka vähesel määral, aga Üllel on see märgatavalt ekspressiivsem. Seejuures ta mängib selle välja loomulikult. Viies mõtted sellele, et võib-olla see "nägude tegemine" polegi nii lihtne. Lihtne on hoopis niimoodi muutuda ebausutavaks, ülemängivaks. Sestap ongi meistrite pärusmaa. Siin on mängumaneerides realism taotluslik (elulood), et siis need omakorda taotluslikud ja vajalikud eksessid ja eristumised välja tuleksid. 

Lisaks Üllele mängis kõige rohkem südame ligi Katrin Pärn, kes ühes stseenis nagu päriselt oleks võidelnud pisaratega. Eks üks asi ole ju nutma puhkeda, aga veekalkvel silmadega mängida nende voolama laskmise tagasihoidmist on ju veel gramm sellest kangem. Teisalt harva näeb viimasel ajal teatrilaval päris pisaraid ja sellepärast mõjuvadki need alati väga tugevalt (ometi tehnikavaldamisel ju mitte eneseületus, ehk ka see peab käima usutavusega käsikäes ning nõnda ilmnebki valikute ja teostuse meisterlikkus). 

Ingrid Marguse lugu rootslasest boyfriendiga oli kõige selgepiirilisem ja jäi (vähemalt minule) kõige rohkem nendest lugudest meelde. Ingrid ise nii kena, ent siin nagu meelega toone vähendatud. Paljuski ka tänu kostüümikunstnik Liisa Liksorile, kelle kujundus eristab eri naiste stiile, ent sellega ühtlasi rõhutab ka nende igapäevasust. Ääremärkusena, et kõik naised selles lavaloos on väga ilusad, kuid aimamisi rõhutatult "naised meie seast", mis täiendab lavastuslikku sisuga haakumist ja põhjendab tervikeesmärki - kõik me oleme inimesed, kõigi meie elud võivad saada mõjutatud igasugustest ja imelikumatestki teguritest, ent eks armastatud laulja mõjusfäär oli muidugi tunduvalt laiem ja see ei küsi keda või millist või kuidas mõjutada... see lihtsalt juhtub,.. nagu armastus. Külli Reinumägi on omakorda nii erilise lavalise auraga (ikka ja jälle taban end mõttelt, et tahaks teda tihedamalt laval näha), aga siin on vast just tema kõige vähem neist kuuest esil. Kuid seegi näitab, kuivõrd ühtesulanduv ansambel võib sedavõrd erinevatest naistest kokku kõlada.

Lõppkokkuvõttes kuidagi tagasihoidlik, väheste löövate elementidega, pigem väljanoppimiseks peidetud eluliste paralleelidega lugu... avar lava... ja seda hämmastavam, et see lavalugu ja need naised igati selle avaruse ära täidavad. Ka kogu tavapärase kunstilise mürata (kunstnik Ervin Õunapuu), mida suletumadki lavad tihti täis on kuhjatud. Teisalt makstakse ka sellele lagedusega pisut lõivu. Usun, et intiimsemas õhkkonnas oleksid need naiste suured, hingesttulevad lood veelgi tugevamalt mõjunud. Väiksemas ruumis jõudnuks ja saanuks need naised veelgi lähemale. Videokunstnikuks on Laura Romanova, ent pean tunnistama, et vähemalt esietendusel "videot" tagantjärgi ei mäletagi. 
Ja nii on tõesti keskmes "lugu", ehk antud juhul lood. Naiste (elu)lood.

Hinnang: 3+/4-


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

MINU GEORG OTS

Autor
SLAVA DURNENKOV 
Lavastaja
ARTEM USTINOV 
Kunstnik
ERVIN ÕUNAPUU
Kostüümikunstnik
LIISA LIKSOR
Helilooja
ARDO RAN VARRES
Valguskunstnik
PRIIDU ADLAS
Laval
ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater), RIINA MAIDRE, KÜLLI REINUMÄGI, KATRIN PÄRN, LIIS HAAB, INGRID MARGUS

Esietendus: 13. septembril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses
Kestus: 1h 40 min

Lavastus räägib kuuest naisest, kelle elus on tähelepanuväärset rolli mänginud Georg Ots ja tema looming.
“Ma olen õnnelik, kui kasvõi üks inimene, kuulates minu laule, tunneb vajadust teha midagi kasulikku ja head teistele.” Georg Ots
Sa arvad, et su elu on juba paika loksunud, et oled leidnud oma tee ja tead, mida sa tahad. Oled vaevu seda jõudnud mõelda, kui järsku lööb sind miski kujuteldamatu jõuga ja kõik pöördub pea peale. Ja sa võid karjuda, vastupanu osutada, enda elu eest põgeneda, aga kõige keerulisem on – võtta neid muutusi, kui hädavajalikke. Ometigi peitub viimases just leppimine, mis paradoksaalsel kombel elu loodetavasti paremuse poole suunab.

See on lavastus inimestest: eneseküllastest ja mittevajalikest, omadest ja võõrastest. Lastest, kes kurdavad isade saatusi, ja vanematest, keda piinab süütunne, kui kõike võib mõista, aga muuta ei saa midagi.

Niisamuti on see lugu tantsudest üksindusega. Surmaga. Ja armastusega Georg Otsa laulude saatel.

Kommentaare ei ole: