Kolmapäev, 14. oktoober 2020

Mina olin siin - Fine5 Tantsuteater


Läti (au)hinnatud külaliskoreograafi Olga Žitluhina ja trupi koostöös valminud koreograafiline teos, 6-le tantsijale, ehk 12-le käele. Jah, tantsimisel tavaliselt teevad suurima töö ära jalad ja kere, käed tavaliselt annavad hoogu, neid sirutatakse kujundi või graatsia saavutamiseks või lihtsalt tolknevad mööda külgi allapoole. Kuid siin on just nimelt KÄED fookuses. Huvitav oli tõdeda, et kui keegi pani näiteks oma käed rinnale vaheliti, ehk "lukku", kadus ka huvi tema jälgmiseks ning silmad otsisid kohe järgmist, kelle käed liikusid.

Pean tunnistama, et ma suuremat lugu siit lahti ei lugenud. Homaaž kätele, inimeste koos ja lahus tegutsemise vahe, kätekujundid, millega loodi näiteks liblikad või mets, läheduse otsimine ja vajamine ja kuivõrd erinevad on inimeste käed nii olemuslikult kui sellest tulenevalt väljenduse varjundid. 

See pinge, mis tekib mille tantsija oma kätesse paneb, isegi kui need liiguvad vaid aimamisi, see pinge kandub vaatajasse. Richard Beljohini käed, mis liblikana peaaegu minu põlvel maandusid, tekitas mingi kummalise tunde, mis andis võimaluse iseenda sisse vaadata ja tutvuda sealse sügavusega mingist uuest tahust. Ei ole mugav kui võõra käed nii ligidale tulevad, isegi kui need on liblikaks maskeerunud :)

Tiina Olleski käed lendavate linnutiibadena pani unustama, et need on "käed", sest nii fenomenaalselt kunstiliselt suudab ta tiibade liikumist imiteerida. Fenomenaalne oli ka see kontakt, mille ta seejuures saavutab publikpoole vaatamata, kuigi see on tavaliselt lausa "kontaktisaamise" eeltingimuseks. Üldse kogu lõpus "parve" kogunemine on mõjuv. Tundsin vaatajana osana sellest. Kahjuks sulgesid nad enda järel ukse, mis isegi pisut ehmatavalt purustas illusiooni. Selliseid väiksemaid mõtteid mõnede lõikudega tekkis, aga mitte iga lõiguga. Ja kui mõte ise ei teki, siis ei taha seda enda peas ka vägisi tekitada. Selles mõttes oli see minu jaoks nagu luulekogu, oli neid "luuletusi", mis kohale jõudsid ja mõjusid ning oli neid, mis mõjusid täitena, aga ilmselt need mõjuvad jällegi kellelegi teisele...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

"Mina olin siin" - audio-kinesteetiline installatsioon 12 käele

ESIETENDUS 10.SEPTEMBRIL
See lavastus on nii füüsilisest kui ka vaimsest puudutusest ning selle vastuvõtust. Idee autor Olga Zitluhina küsib, kas jõuame kiiresti mööduva elu jooksul kedagi päriselt puudutada või oleme kontaktis pigem puuteekraanidega? Kas jõuan aru saada, mida tähendab päriselt teise inimese puudutus, mis läbistab keha ja vaimu ning kuidas  puudutada Igavikku endas. Inspiratsiooni allikaks on inimese KÄED, mis loovad, armastavad, otsivad, eklsevad, lõhuvad.....
Kontseptsiooni autor ja koreograaf Olga Zitluhina on Läti kõige tuntum kaasaegse tantsu eestvedaja, tantsija ja pedagoog. Ta juhib Läti Kultuuriakadeemia kaasaegse tantsu õppekava ning Riia kaasaegse tantsu festvali "Laiks Dejot". 1996-2012 juhtis Olga oma truppi, luues sellele 20 lavastust, mida näidati 18 riigis.
Olga, see on su esimene lavastus Eestis. Miks valisid sellise teema?
Olga: "Mu silme ees on üks tugev kujund minu elust: mu ema ja isa võtsid teineteise käest kinni alles siis, kui nad olid juba seitsmekümne aastased. Nad olid teineteise kõrval olnud aastakümneid, kuid need olid teised ajad ja isegi siis, kui seisti näoga teineteise poole, ei räägitud lähedusest. Ma nägin, kui tähtis on lihtsalt teineteisel käest kinni võtta. Selles lavastuses räägin sel teemal läbi liikumise, liigutuse ja inimkäte, aga ka sellest, kuidas elavad...näiteks kalad."
Pikkus: 70 ja veidi rohkem minutit
Koreograafia: Olga Zitluhina (Läti) ja tantsijad
Tantsijad: Argo Liik, Helen Reitsnik, Olga Privis, Richard Beljohin, Simo Kruusement, Tiina Ollesk
Kostüümid: Kirill Safonov
Valgusmeister: Ants Kurist
Muusika: Henry Purcell (1659-1695)
Helikujundus: Valentin Siltsenko
Hääleseade: Anna Dõtõna
Konsultant: Renee Nõmmik
Fotod: Juri Seredenko, Merje Rääbis, Julia Zitluhina


Kommentaare ei ole: