Kas sotsiaalrealism teatris võib olla avangardistlik? Nagu Rakveres praegu Teater KaRakTer tõestab, siis väga edukalt!
Autoteater - maailmas mitte enam uus kunstivorm, aga Eestis küll. On ju saanud teatrit kogeda näiteks bussiistmel (Tartu Uus Teater "Odysseia", Tallinna Linnateater/Vene Teater "Teisest silmapilgust") ja kuulnud olen ka ühele vaatajale korraga tehtud hotellitoateatrist... Aga istuda auto tagaistmel, näitlejad nagu mikroskoobi all eesistmetel... ja olla ühtlasi nii öelda nende armu peal, et üldse sealt autost kunagi elusana väljud - see oli minu jaoks midagi täiesti uut. Kellel kavas seda vaadata, siis tasub siiski ette mitte sellest lugeda - säilib üllatusmoment iga kurvilise vaatamise nurgataguse kohta... ja hiljem tulla võrdlema enda kogemust minu omaga... Nimelt see tunnete ja mõtete tulv, mis 50 minuti jooksul üle ja läbi käib, on hoopis teise kaliibriga, kui tavateatrit vaadates. Etteruttavalt võib ka öelda, et see, mida alguses tundsin ja mida lõpuks, on kaks täiesti ise asja. Kuid hoiatan varsti oma tekstis, mil sisust rohkem räägin ning märgistan selle ka punasega, et oleks kindlam teha lugemises "hüpe", sest järgmisest punasega märgistusest on jälle lugemine turvalisem, ilma sisuliste paljastusteta.
Juba enne etendust oli ärevus sees, et kuidas ja mis - mina istun tagaistmel ja eesistmetel käib "teater"?! Tegelikult muutus kogu Rakvere linn näitelavaks ja isegi niisama tänaval liikuvad inimesed näitlejateks!
Kuna ma ei tea, milline lavastaja Robin Täpp välja näeb, siis ristisin nokamutsiga noormehe lavastajaks, kes meid Rakvere Teatri peaukse juurest ühe all parklas, eemalseisva autoni juhatas... Kõrgendatud meeleolus, ärevus hinges, tundus selline "teatrit vaatama minek" nagu vaatet samasuur väljakutse kui ilmselt näitlejatele selle mängimine... Minuga koos autos veel 2 inimest, kellest ühes tundsin ära ühe lavastaja/näitleja/tõlkija, kes seekord siiski ka teatrit oli tulnud vaatama... kuigi ju ühtlasi ka selles "osalema".
Siit edasi lugeda enda vastutusel... kui soovid säilitada sisulisi saladusi enda jaoks üllatusena ning tahad seda kunagi vaatama minna, siis hüppa sellise lõiguni, kus esimesed sõnad on jälle punast värvi.
Kõik saab alguse sellest, kui üks ärritatud mees (Ivo Leek) oma autole läheneb - ta on juba kaugelt valgusvihus, seega me näeme tema närvidest pingestatud kehahoiakut ja morni nägu. Ta samm on tõsine ja seda on selgelt tunda, et ta kohe istub autosse mingi sisemise pagasiga... Autosse jõudnud, kiirustab talle järele ka üks naisterahvas (Tuuli Puust), hoopis kiiremal sammul, naiselikult ärritatud (väga väike roll, aga naturaalselt ehk ehedalt mängitud). Kuid mees lukustab uksed ja naist sisse (meie juurde) ei lase. Naine helistab ja annab ühtlasi ka meile tagapingile esimese vihje, millest siiski veel päriselt sotti ei saa, mis siin siis tegelikult lahti on? Peast käis läbi mitmeid variante ja mehe allasurutud närvilisus lasi fantaasial lennata vägagi õudsatesse kohtadesse. Kas naine on petnud meest? Kas mees on teinud midagi kurja? Tunnistanud naisele midagi üles, mis teda ennast painab vaatet rohkemgi kui naist? Kas naine on midagi üles tunnistanud? Kas nad on just lahku läinud ja mees on solvunud? Kas nende tegelaste lapsega on midagi juhtunud? Naine nagu annab mõista, et ta tahab rääkida, tahab autosse, et mehega koos olla ja seda ärrituse põhjuseks olevat asja arutada-lahendada. Aga selles mehes on midagi tüüpilist "eestimehelikust" - ei tema räägi, ei tema aruta, tema elab ise enda sees need asjad läbi ja siis otsustab ja siis vaatab edasi, kas ta jagab, kas ta räägib või teeb hoopis enesetapu (egas me muidu üks maailma juhtivamaid suitsiidide edetabeliriike ole)...
Mees lööbki toru hargile ja sõidab linnatänavatele. Helistab oma dementsele isale, võtab suvaliselt tänavalt sõbra peale ning "viskab ta ära kuhugile Rakverevahele"... Iga sellise lõiguga visatakse ka puzzletükke tagaistmel kasvava pinge käes kibelevatele "sõidutatavatele" (teatri)vaatajatele-kogejatele.
Siis järsku sõidab mees tiigi äärde ja mida lähemale sellele tiigile ta jõuab, seda suuremaks kruvib tunne, et nonii, nüüd lõpetame selles tiigis - upume koos ära!
Apppiiiii, kuhu ma olen sattunud? Vabatahtlikult tulnud?
Kas ma ikka tõesti tahan selles autos praegu olla? Enne tiiki siiski auto keerab ära ja meid pargitakse mõttepausiks seda väikest veekogu imetlema. Mees teeb närviliselt suitsu... kõne isaga paljastab juba rohkem... ja vaikselt hakkab neist puzzletükkidest pilt kokku saama... vähemalt raamistik... samaga kaob ka hirm... esile tõusevad mälestused ja enda eluga paralleel. Kuid minu puhul oli see siiski hoopis teisiti... ent äratas mõtteid, kuivõrd erinev võib see olla eri vanuses... Mina nimelt olin vastavas olukorras "esimest korda" 21-aastaselt ja suhtusin sellesse ülima rõõmuga, ülima ootusärevusega kohe esimesest hetkest, sest ei osanud mõelda kõiki neid mõtteid, mida meie märksa elukogenum autojuht parajasti läbi elas. Nagu ka etenduse käigus selgub, on tal selleks mitmeidki põhjuseid, sest ta tuleb hoopis teistsugusest taustsüsteemist. Vanusega ilmselt kasvavad ka meie komplekside kuhilad, mitte ei vähene, nagu võiks arvata. Oleneb muidugi ka palju, et millist elu elatakse. Kuid usun, et suurem osa inimestest siiski siplevad oma enesekindlusetusest tingitud probleemide küüsis. Kindlasti mõtleb inimene rohkem oma elu üle järele, mida vanemaks ta saab, mõtleb rohkem "üle"... olles juba tundnud vastutust töö ning suhteelus, on hirmud uute vastutuste ees varmad tekkima ja tihti veel koos kordajatega, mis teevad need hirmud ja peas analüüsid mitmekordselt painavamaks iseenda jaoks.
Teisalt oli mul kahju, et see "painamise" põhjus nii eluline ja "lihtne"(?) (just eelkõige vaataja jaoks) oli. Teisalt jällegi palju lihtsamalt äratundmist pakkuv. Nii on see tõeliselt eheda sotsiaaldraama mõõtmega, mitte filmilikult ameerikalik. Kuigi mõelda vaid, kui osav nipp vaatajas õuduse tekitamiseks. Mõtlema panemiseks. Kujutame näiteks ette, et seda vaatab seal autos naine, kes on oma meest petnud... siis saab ta selle tundeskaala läbi elada, et mis siis kui ta mees sellest teada saab... kuidas ta võiks käituda... olukorrad, millele projitseerida seda olukorda ja vastavalt tekkivaid sellest johtuvaid tundeid kogeda on piiramatud. Ja teatrina läbi kogeda asju, on ju turvalisem. Võib olla kellegi jaoks ka elumuutev. Selles mõttes täiesti fenomenaalne, et üks teatrietendus võib seda pakkuda!
Lavastajaks noor etenduskunstnik Robin Täpp (kes viimasel ajal silma paistnud ka valguskujundajana). Eriti meeldis loodud lahendus, kuidas mees oma emaga kohtub... Niimoodi lihtsalt mööda Rakveret sõites... ja siinjuures tuleb rõhutada, et meie tagaistmel näeme näitlejat, õigemini tema silmi, vaid läbi tahavaatepeegli. Me hoomame ja tunnetame tema olekust pigem selle järgi, mida ta mõtleb/tunneb, sellest kuidas ta rooli keerab, mismoodi ta vastab telefonile... natuke profiilis nägu nähes ka, siis kui räägib kõrvalistujaga. Ka mingil määral tema kukla tagant tekib lähedasemgi suhe, et mis see tähendaks kui oleks ise tema nahas. Ja nõnda see lõik, kus ta sõidab... ka mina vaatasin, et keegi naine askeldab oma koti kallal ühel pargipingil... mees sõidab temast juba nagu mööda... aga siis märkab teda ehtsalt nagu "kogemata"... teeb kaarega pöörde ja hõigates kutsub ema autosse. Tõeline avastus, sotsiaaldraamale nii ehtne karakteriloome Liivi Tuga nimeliselt näitlejannalt, keda õnneks või kahjuks pole varem õnnestunud mängimas näha. "Kahjuks" sellepärast, et siin oli ta sellise kaliibriga "avastus"... "Õnneks" sellepärast, et sedasi oli see roll täiesti sleppidevaba, julge, autentselt ehe. Tema kuju meenutas mulle lapsepõlvest vanaema sõbrannat, kes tahtis noorem välja paista. Nimelt meie autojuhi ema kannab punaseid nahkpükse, sätib enda juukseid ning mantlirevääri ja peeglis värvib oma huuli... ent lõhnastab siiski vanaemaliku pumbatava lõhnaõlipritsiga. See eluline tabavus tekitas omakorda mõtteid... kes ja milline see naine tegelikus elus on? Kas dementne isa, kes ilmselt on hooldekodus või arvatavasti sellest naisest ikkagi lahus... miks naine teda kodus ei hoolda? miks see naine on selline bravuurne? Ma ei tea, kas see oli taotluslik, ent arvasin, et see naine võiks olla Rakvere-peal nii mõnegi mehega olla... ja sealt edasi kogu ema ja poja suhe... poja üleolek ja rahulolematus, teisalt emale raske leppida poja suhtumisega, sest emana tahab ta ikka oma poega paika panna... Ja tal on ju õigus selles osas, mida ta pojalt nõuab... nii ehedalt segased tunded, mis vaatajana sealjuures tunned... selliseid tavaliselt ei saa kogeda teatrisaalis teatrit vaadates, sest siin pole seda distantsi... kuigi on neljas sein, siis pole esimest, teist ja kolmandat...
Hinnang: 4-
Võib ju tekkida küsimus, kas keegi tahab üldse neid tundeid tunda... Kuid mina võtsin seda teatrina... peaaegu osalusteatrina, seal siiski vaatlejana osaledes. Erilisuse, lavastajatöö ja mängu mõttes tahaks anda kõrgemat hinnangut. Minu jaoks olid kaks asja, mis hinnangut pärsivad, millest üks, ehk selle lühidus on paratamatu - 50min... iseenesest ei vaju hetkekski ära aga ei tahaks ka pikemalt, teisalt selle aja jooksul, nagu loodan, et mu tekstist selgus, saab neid mõtteid ja tundeid, ehk "elamust" juba rohkem kui mõnest 2-tunnisest "teatrisaali"tükist, aga just ikkagi see põhjus, mis meest ärritas... kuigi meeldis selle elulisus, jäi see ikkagi vaatajaärritajana tagasihoidlikuks. Ei ole ju midagi parata, et olen ka ameerika filmidest, telesarjades, kirjandusest rikutud... Ülesehitusena suisa 5+ väärt, sest see vaikselt loo konksude paljastumine ning üha rohkem ja rohkem mõistes, mis tolle mehe sees toimub ja kogu tema taustsüsteemi paljastumine, mida eri külgedelt esindavad nii tüdruksõber, sõber, isa kui ka ema... loovad tegelase nii välist kui sisemist maailma. Ja niimoodi ninapidi sees olles, tead ja tunnetad ja saad teise inimese (karakteri) mõttemaailmast hoopis tugevamalt ja paremini aru.
Tõeliselt eriline ja kahtlemata väärt elamus ning mõjuv lavastus. Muusika, mis autos mängis oli veel suur pluss juurde! Rakvere on ka ikka nii ilus! Väike küll, aga oma väiksuses armas, samas on seal nii palju peidus. Fotol näha olev vaade avaneb üsna etenduse lõpu eel - aga no ideaalne ju, justnagu täpselt valitud! Kindlasti soovitan, kui seda veel kavva võetakse. Hämardumine, koos linnatuledega aitas emotsioonide sügavamale vajumisele veel omalt poolt kaasa. Tõesti, nõnda on Rakvere linn veelgi üks selle kammerliku loo tegelastest. Loo, mis võib ju vaatajale tundudagi lihtne, aga ühtlasi saab aru, kuivõrd oluline ja tähtis on see selle autot juhtinud inimese jaoks!
----
Tekst lavastuse kodulehelt (minu enda tehtud foto):
Mitte keegi
Odysseia Toyotas
Autor: Janno Puusepp
Lavastaja: Robin Täpp
Mentor: Tiit Alte
Kunstnik: Tea Parts
Plakati kujundus: Johanna Rannu
Fotograaf: Reti Kokk
Produtsent: Eleriin Miilman
Osades: Ivo Leek, Tuuli Puust, Ahti Bachblum, Andrus Remiküll (Sõmeru Näitetrupp), Liivi Tuga,
“Kas ma saan talt paluda vabandust ja pärast seda kohe pääseda taevasse? Sinna, kus istub keegi, kes on terve elu olnud hea ja palvetanud? Mina, kes ma isegi ei usu Jumalat… Lihtsalt saan sinna.”
Karakter teatri lavastus “Mitte keegi” viib selle osalised eneseotsingu-sõidule. Sõna otseses
mõttes kui ka selle metafoorilises tähenduses. Lavastaja Robin Täpp: “Inimeste isiklikke lugusid
ei näe vaid teatris: kui vaadelda argist linnapilti, leiab rohkelt väärt komöödiat, draamat ja
tragöödiatki. Konkreetset lavastust mängitakse sõiduautos, sihiks püüd märgata enamat, mis
päriselt meie ümber toimub.”
Tähelepanu!
Etendus toimub liikuvas sõiduautos. Ühele etendusele müüakse üks pilet, mis kehtib kuni kolmele inimesele. (Ühe piletiga võib tulla etendusele üksi, kahekesi või kolmekesi)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar