esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Unistaja - TeisedLavastused


Ameerika autori William Mastrosimone "Unistaja" sai oma maailmaesietenduse juba aastal 1979 (autor kirjutas selle olles oma 30ndate alguses ning originaalkeelne pealkiri on tegelikult kahemõtteline, ent mis vast tasuks välja uurida alles peale etenduse vaatamist). Tänaseks päevaks võib seda õigusega pidada moodsaks klassikaks, sest lavale on lugu jõudnud (ja korduvalt) väga paljudes riikides läbi kõigi nende aastakümnete. Ka Eestis paar korda, ent praeguseks juba ammu. Tiit Ojasoo lavastas selle oma kursusekaaslastega lavakoolipäevil (25 aastat tagasi mängiti Eesti Noorsooteatris, ehk toonase nimega Nukuteatris) ning 17 aastat tagasi Rakvere Teatris Kadi Haamer (toona Tudre) segas Unistaja-näidendisse saksa autori Franz Xavier Kroetz'i "Soovikontserdi", andes lavaelu, ehk rolli Mastrosimone 2-tegelasega näidendis "seina taga elavale" prouale ning pealkirigi muutus "Unistaja soovikontsert"iks. Ent võib arvata, et väga paljud praeguse aja eesti teatripublikust seda näinud polegi... vähemalt mitte siin meie kodumaal. Ingliskeelses teatriruumis tuntakse näidendi teksti ka täiesti omapärasest vaatenurgast, nimelt on selle monoloogid ühed populaarsematest valikutest, mida näitlejad kasutavad kas sisseastumis- või rollisaamise katsetel. Eriti veel Rose'i "sookurgede monoloog" oma emotsionaalse laenguga, aga ka Cliff'i "kurja linnu kallaletung", teisedki... sest need on ka eraldiseisvatena nagu väiksed, huvitavad lood. Ja lisaks tähelepanuväärsetele monoloogidele, sisaldab tekst ka mitmeid 1-2 lause teravaid-tabavaid lõikeid.

Eelkõige on "Unistaja" ARMASTUSlugu. Kahe, väga erineva inimese kohtumise lugu (vastandite vastastikuseadmine on muide autori 1 põhiteemasid ka tema teistes töödes -  on selleks siis vägistaja vägistatavaga - "Extremities" või väljapressija kodutu väljapressitava Harvardi üliõpilasega "With honors", indiaanlased ja rikkad valged Spielbergi toodetud "Into the West" jne). Mis küll võis alguse saada lihtsalt inimlikust ihast... Aga autor väga peenelt nagu tahakski näidata, et kui iha rahuldust ei saagi, vähemalt kohe kätluses, siis avab see ukse suhtearenguks millelegi sügavamale. Tegelikult ei tea mina ja ilmselt keegi teinegi, mida autor tegelikult oma Unistaja-tekstiga kõik veel öelda on tahtnud... näiteks on siin ka klassikaline - "vastandid tõmbavad teineteist" muster olemas. Või siis see, et inimesele otsa vaadates me ei näe, kes ta tegelikult on, mida ta on pidanud üle elama, millised kiiksud temas peituvad jne. Selleks peame temaga päriselt koos olema, nägema ja tõlgendama tema käitumist... suhtelootuses analüüsima tema tegutsemis(viise) ning isegi kui need on meile vastuvõetamatud, siis hindama ka seda, kuivõrd teravad ja tähtsad need teise inimese nurgad on ja kas on võimalik, et aja ja koosolemisega midagi muutub ümaramaks... või hoopis ongi vaja ka endasse just teise inimese pealt õppimiseks mingeid omadusi?

Lugu ise on pindmiselt üsna tavaline. Lähtekohaks 2 inimese saatuslik kohtumine, mis on toonud nad lavastuse alguseks naise juurde koju, kus ka kogu lavalugu ühe õhtu jooksul vaatajate ees lahti hargneb. Cliff on rekkajuht ning kuna tal on Philadelphiast läbisõidul läinud auto katki, tuli see remonti toimetada. Samaga longib ta sisse 5sendipoodi (USAs on need sellised "dollaripoed" üsna tavalised, kes käinud see teab... ise näiteks sattusin sellisesse, kus 1.korrusel kõik tooted maksid 1 dollari, 2.korrusel kõik asjad ja asjakesed 5 dollarit ning 3.korruse kaupadel oli 10-dollariline hind... meie maal just selliseid pole, ent pudupoed, nagu Magaziin on vast kõige lähim vaste). Selles poes müüakse ka "šokolaadikomme", mille leti taga müüjaks Rose. Cliff näeb võimalust aega parajaks teha ning kes teab, järsku sealhulgas natuke kena naisega linade vahelgi hullata... See kõik toimub enne kui meile näidatav lahti läheb (kuigi selgub kohe kahe tegelase vestlustest). 

Üsna kohe saame ka aru, kuivõrd erinevad need kaks inimest on. Muide, kuna siinses, Tõnis Veelmaa lavastuses on kokku saanud noored näitlejad, siis võib ekslikult seda pidadagi ka "noortekaks". Ent tegelikult võivad need inimesed vabalt olla ka keskealised...sest ka see tuleb dialoogidest ja sisust laiemalt välja, et neil on juba elus ühtteist juhtunud (mis ei välista ka seda, et nad siiski ongi alles 20ndates). Minul sattus kõrva ja jäi kummitama üsna alguses naise etteheide mehele, et too joob liiga palju... samas kui mees eriti purjus polnud ning alles kohale saabudes korgiti esimesed õlled lahti... ehk siis millest selline järeldus... lükkas korraks mõttearenduse eksiteele... Ent kes neid närvilisi naisi teab, võibolla viskas selle väite õhtu vaid profülaktika mõttes? Ajastu mõttes originaalis elatakse ilmselt 70ndaid, aga kontekstina miks ka mitte 80ndaid või isegi 90ndate algustki, sest mobiiltelefone veel pole (nutikaid, oma guugeldamisvõimalusega ammugi mitte - see selgub ka teksti käigus). 

Üsna kohe saame ka aru, et tegelastel on kummalgi omad neuroosid. Õhus on algusest kuni lõpuni välja elektrit, mis ei ole mitte puhta, noore, tärkava armastuse elekter, vaid tegelastel on kummalgi oma pagas, mis ei avane ei teisele, ega samas ka publikule kui vaid vähehaaval ja ääriveeri. Kas mees on vägistaja? maniakk? mis motiivid tal veel on? Kas naine on hull? psühh? paduvaene, omade eesmärkidega? Mnjaa... see lavalugu on tugevalt karakterite-põhine. Sestap on sellest materjalist tehtava lavastuse õnnestumine ka tingitud peamiselt just nimelt sellest, kuidas need tegelased elustuvad (elustatakse). Ehkki Tõnis Veelmaal on siin lisaks näitlejate-tegelaste-tango dünaamika seadmisele suur roll olnud leidmaks niivõrd ideaalne mängukoht "Rose'i korteriks", sest kusagil väiksemas blackboxis või mistahes teisel traditsioonilisemat sorti teatrilaval ei toimiks see pooltki nii ehedalt kui Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kammerlikus tornisaalis. Vast see on ka lavastuse 1 huvitavamaid võlusid, et tõesti publik ongi sõna otseses mõttes nagu kärbsed Rose'i korteri seintel, nägemas harukordselt lähedalt, kuidas sünnib ja süttib(ja/või hoopis kustub?) 1 armastus. Näiteks kui Cliff (ja publikuliige) vaatab kirglike silmadega Rose'i ja Rose ei tea, kas anduda või põgeneda, siis tunneb seda täiesti, nagu ise oleks Cliffi asemel. Või Rose'i poolelt vaadates Cliffi silmadesse - näed ja tunnetad, kuidas ta niiiiiiiiväga tahaks... aga kas ainult voodisse? Aga kui ta just niiiiiiimoodi vaatab, siis ehk saabki sellest kunagi midagi enamat?

Kammerlik, väga kammerlik ja intiimne. Kohati valus, kohati naljakaski, kohati tahaks öelda "Rose, ära ole selline", siis jälle "Rose, ära lase teda ligi", siis jälle "Cliff, sellest õhtus ei sünni seda, mida Sa lootsid", siis jälle "Cliff, ole nüüd natukenegi selline, nagu Sa ju tead ja aru saad, et Rose tahaks" või "Cliff, see pole Sul mingi lihtne tüdruk, kellega üheöösuhet arendada" jne jne jne.

Tegelikult on siin üksjagu head-muhedat-armast huumorit ka. Cliff on selline lõuapoolik, kuigi kui natuke sügavamalt vaadata (ja me olemegi ju vaatamas teda nii-nii lähedalt, et kõik väiksemad detailid tema hingeni välja on nähtaval, eks), siis võib aimata, et tema ameti ja tausta tõttu pole ta teabmis terav pliiats ning kõige lihtsam ongi ju ülekorruse vajakajäämisi peita lõõpiva huumori varju. Seda just on mees ilmselt saanud harjutada nii mõnegi naisega oma pikkade sõitude ööpeatustel. Omamoodi tark tegu Tõnisel anda see roll just nimelt Miika Pihlak'ule, keda vast esimesena just rekkajuhina ette ei kujutaks, või mis? Miika alatine peenetundelisem hoiak, mõnikord androgüünsed pintslitõmbedki sees, mis pigem tõmbavad paralleele meesmodellide, linnavurlede või Romeo-stiilis esimeste armastajatega... Aga Miika on vähemalt vaatajakohase tunnetuse järgi suhtunud vägagi intelligentselt ning ei hakka endast väänama välja midagi, mida seal ei ole. Vaid mõned väiksed ja sedagi justkui läbi lollitamislike misanstseenide viskab rekkajuhi macholikkust ka oma rollijoonisesse. Sest välise, ehk riiete, kehahoiakute, Rose suhtumise peente nüanssidega on see tegelane 100% usutav just sedasi ja võibolla sellevõrra huvitavamgi, et tegemist pole läbinisti stereotüübiga.

Rose seevastu on Karmel Naudrel lahendatud nii erksalt tunnetuslikult, et kui ma isegi järele mõtlen nendele tema valikutele, nagu näiteks mehega vestlustes tekstis hoitav monotoonsus, ent ärritudes ja endast väljagi minekutel emalõvi välja laskmine, mis tegelase närvikava veidrused kontrastselt välja joonistab, siis tuleb tema mängu ja omanäolise rollitabavuse peale vaimustustunne peale. See "kahtlane" tegelane, oma närvilisuse ja mõistujuttudega, millest ilmselt Cliffi sugune mees muidu ei oskaks midagi lahti hammustada, kui ta tõesti ei oleks naisest päris sügavuti huvitatud... aga ta saab aru... aru saab ka vaataja ja vaataja ilmselt veelgi rohkem... on selleks siis kividega lindude surnuksloopimise allegooria, mille (haigetsaamise võrdkujundi) valu Rose siiani läbi elab, sest ilmselgelt oli vägivalla ohver tema ise... või siis "sõbranna Brenda", kelle ühe kurva juhtumi jutustamise detailitäpsus reedab, et Brenda ei ole keegi muu kui tema ise...

Pisikesse tornisaali on publiku keskele loodud Rose'i ühe kööktoaga kodu. Ei mäletagi selles ruumis nii head täidet, aga samas ka ärakasutamist, kui lavastuse kunstnik Paul Henrich Daude on suutnud siia luua. Mitte "kuhjanud", aga ometi nii palju vaatamist. Suurem ja olulisem, mis on seotud tekstiga, nagu riidekapp, magamisase või surnud toataimed, aga ka muidu kogu tuba ongi nagu korter (milles ka meie - publik - seinte ääres sees istume). Samuti ka näitlejate mängud oma karakteritele ka tegutsemisega juurde andes - on selleks siis Rose'i vaibanühkimised, kui Cliffil sinna pudelist õlut vahutab või Cliffi peremehelikud hoiakud läbivalt, olgugi, et tema on siin "külaliseks". Vähetähtis pole ka valgus või selle vähesus. Kohati ka pilkast pimedust kasutav... Sest vana tõde ju, et mida vähem valgust on, seda erksamaks muutub tunnetuslikkus.

Lõpus kostitatakse meid ka pisukese puändiga, ent vast sellest suuremgi puänt on see, et kuidas nende kohtumine siis lõppude lõpuks lõpeb... Kui karikakral saabub viimane leht... kas armastab või ikkagi ei armasta?

Hinnang 4
Klassikaline lool ja tegelastel põhinev lavastus ja lavalugu, mis on eriline maiuspala vast eelkõige romantikutele ja keskmisest tundlikumatele vaatajatele. Kui ei tee seda sammu, et unustada iseennast ning manada enda Rose'i korterisse koos nende 2 inimesega, siis võib see mõjuda ehk liiga tavalise armuloona, aga kui püüda üks (või veelgi parem mõlemad) neist kinni ning liikuda temaga kaasa, tema taktis, tema rõõmude ja ärritumistega, siis saab aru olukorra õrnusest ning plahvatusohtlikust "iga vale sõna või liigutus viib kiirele lõpule lähemale" tundest, siis on selles mingit sõnulseletamatut rahulolu. Rahulolu ka sellest, kuidas ikkagi kogu näitemäng vähemalt vaatajate ees lõpeb...


Lavastuse kohta korraldajatelt:

"Unistaja"

Cliff ja Rose tuiskavad läbi elu ning nad otsustavad kohtuda. Vähemalt korraks jääda teineteise orbiidile. Tunda aja maitset ja lõhna. Kasvõi hetkeks elust kinni haarata. Kogeda uuesti gravitatsiooni.

Nad oleksid võinud ka teisiti otsustada ning mitte keegi poleks märganud. Mitte midagi ei muutuks.
Aga nad kohtuvad. Cliff ja Rose. Keegi ei tea, kas midagi muutub.
Aga nad kohtuvad. Cliff ja Rose.
Sest miks peaks leppima asjadega, mis on kõigest piisavad, kui võiks olla ka ideaalsed? Miks uskuda, et me pole paremat väärt? Kas minna ringiga või minna otse?

Cliff ja Rose arvasid, et nad on teistsugused.

Kui elu läheb mööda, kas elu ise vuhiseb mööda või inimene kihutab läbi elu?
ning
Elama peab.

Autor: William Mastrosimone
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Tõnis Veelmaa
Lavastaja assistent: Elise Pottmann
Kunstnik: Paul Henrich Daude
Osades: Miika Pihlak ja Karmel Naudre

Esietendus 13. jaanuaril kell 19.00 Teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis.

Etenduste kuupäevad: 14.01, 19.01, 21.01, 26.01, 27.01, 28.01, 31.01, 4.02 ja 5.02.
Etendus ühes vaatuses, kestab 1h ja 45 minutit.

P.S! Hilinejaid saali ei lubata!
P.S! Lavastuses suitsetatakse.

Kommentaare ei ole: