Cosmopolitan - Ugala

Sellest hoolimata, et Ugala juba pikemat aega pakub ainult suure elamuslikkuse koefitsendiga lavastusi oma suurel laval, olin võrdlemisi skeptiline uue hooaja avalavastuse tutvustust lugedes. Lätlaste Valmiera Teateriga kahasse, kellega lavastaja Andres Noormetsal juba pikemat aega koostöö ning tegelikult ju ilus mõte luua ühislavastus lõunanaabritega, aga oh kui kahtlane see keelte ja kultuuride kunstiliselt segamine tundus! Kui panna kokku erinevates keeltes laval mängivad näitlejad ning isegi kui ongi naaberriigid, siis ikkagi ju pisut nihkes kultuuriruumid ja sellest punuda faabula, tekib juba eoses syntax error, kus kõik võib väga lihtsalt minna üheks parajaks palaganiks või siis hoopis sasipuntraks, millest normaalse mõistusega midagi asjalikku enda jaoks lahti ei haruta. Kindlasti jälle mingi eestlaste-lätlaste arusaamatuste ja teineteise mõistmatuse jura...

Peale etendust teatrimajast väljudes sai, aga hoopis tõdeda, et Ugala kullasoon suurel laval ei katkenud selle lavastusega. Esialgsete eelarvamuste kiuste pakkus ka uuslavastus hoopis vahva, lõbusa, avastusliku, mängulise, aktuaalse, sõbraliku, mõnusa ansamblitunnetusega toreda teatrielamuse! Ainsad paar suurimat küsitavust olid seotud Ott Kiluski dramaturgia liiga suures osas lõpus kõikide asjade kokkujooksmise ja -sidumisega ning põneva kõrvalteema, ehk virtuaalse lahkunud inimese programmeerimise paari-kolme aasta tagusele tasemele taandamisega, kuigi laval siiski elatakse tänapäevas ning esitletakse investoritele uute leiutistena juba ammu eksisteerivaid asju. Aga esimesele neist andis teater kohe peale esietendust seletuse oma kampaanias - tegemist on täiskasvanutele mõeldud "muinasjutuga" ja muinasjuttudes ju lõpuks kõik elavadki õnnelikult oma elu lõpuni ning kõik laabub vähemalt grammi, aga tavaliselt isegi kilode võrra liiga hästi. Teise kriitikanoole osas Eestis polegi seda teemat veel eriti (no igatahes mitte piisavalt) käsitletud ning seega tuleb tegelikult hoopis tunnustada, et keegi üldse on võtnud viimaks ohjad kätte.

Lavalugu viib meid startupinduse ja investorite maailma. Piiriäärse (väike)linnakese hotellis saavad kokku nii afterlife AI programmide loojad kui ka kutsutud potentsiaalsed investorid (kes ise on hiljuti elukaaslase kaotanud) mõlemaid nii Lätist kui Eestist. Kuid lisaks satub sinna ka üks Vene spioon, kellel endal juured ürituse toimumiskohas, ent samas ka valitsuse poolt antud missioon. Ning ka ameeriklane, kes oma juuri otsimas. Kogu seltskonda kantseldamas isa-poega hotellipidajad. Ja kõik need liinid leiavad üle-elu-suuruses lõpplahendi, mis on tõesti nagu üks suur ime. Eks ole ju imesid ja muinasjutte vaja, sest need toovad nii lohutust kui ka annavad jõudu usule ning lootmisele, et kõigeks võib siiski olla kasvõi õhkõrn või suisa olematu, aga siiski "võimalus". Iseasi juba kas seda kõrvalt vaatav inimene suudab alla neelata, ehk võib ju vabalt olla kas üldse karakterilt või vaid teatriõhtu tujukusest sedavõrd küüniline või mingil muul põhjusel suutmatu muinasjutte ja seeläbi ka imesid uskuma. Teadlikult võiks siiski sellised realismiootused vähemalt "Cosmopolitani"  vaatama minnes koju jätta.

Mida see pealkiri üldse tähendab? Teadupärast on "Cosmopolitan" nii ühe naisteajakirja nimi, mis mõnda aega kunagi ka eestikeelsena ilmus. Samuti on see teada-tuntud magushapu dringi nimi, mida "Sex ja City" sarjas hellitavalt "Cosmo"ks lühendati ning mille Rahvusvahelise Baarmenide Liidu (IBA) ametlik retsept on selline, kuhu segatakse 40ml sidruni vodkat, 15ml Cointreau'd (või mõnd muud magusat apelsinilikööri), 15ml värskelt pressitud laimimahla ja 30ml jõhvikamahla. Kumbki siiski pole see, mida siin mõeldakse. Pigem tuleneb pealkiri ingliskeelsest sõnast kosmopoliitne (1 tegelastest, kes sündmuste ahela käivitab on ingliskeelne), ehk kogu maailma hõlmav ja üle maakera mitmel mandril toimuv on ka see lugu, ehkki tuleb ühte kohta nagu "keskpõrandale kokku". Sest just juured (see läbi ka suurenev oht juurtetusele) või juurte otsimine on mitmeti sisse kirjutatud lavaloosse.

Etendus algab taevast langeva kuubikuga - New Yorgi pilvelõhkujas, 21m2 Andrew korter, mis ilmub nii, et näitleja jääb selle sisse ja tõuseb koos klaaskastiga õhku. Mõistagi on selles tagapool osalt põrandat mis kannab tegelast, kuid ühtlasi on see õhtu esimene test, kas lased iseendal sellel mõjuda nagu teatriime. Soovitan - lase! Siis on ka kõige järgnevaga lihtsam kaasa minna ning nii võidadki endale ühe toreda teatrielamuse.

Ja keeltest ei kõla laval sugugi mitte ainult eesti ja läti omad, vaid ka inglise ning vene ja kas seal keegi ei visanud õhku mingi saksakeelsegi väljendi. Ja kuigi tegelaste vahel tekkib üksjagu arusaamatusi, siis publik saab tiitrite abil kõigest aru ja nõnda püsib vaataja laval toimetavatest paremal positsioonil. Ja kui keeli on juba nõnda palju, siis tegelaskond ise on lausa silmipimestavalt kirju kui mõelda kõigile nendele karakteritele, kes seal tõesti sõna otseses mõttes kokku põrkavad! Nõnda saame huumorit lausa kolmel eri tasandil - tegevusliinidest, läti ja eesti keele ning rahvuslike omapärade kokkupõrgetest, aga ka igast tegelase karakteriseeringust veel omakorda eraldi.

"Ameeriklane", ehk tegelikult Kanada juurtega eesti näitleja Alden Kirss räägib nii ilusat üle lombi intonatsiooniga inglise keelt, et kõrv lausa puhkab! Ontlik ja tore, noor, ärimehelik pintsaklipslane, kes saabub kohale oma küsimustega, kaasas päranduseks saadud pross, millel tundub olevat mingi erilisem väärtus kui lihtsalt üks ehe. Aldeni tüpaaž karjub kilomeetrite kaugusele, et ta võiks mängida megaägedalt mõnda pahalast (mitte ainult teatris, aga filmis ka!), kuid siiani on lavastajad teda pigem ikka hea poisi või mehe rollidesse kaasanud (vast midagigi natuke vastassuunas pakkus ehk "Kolm ahvi"), aga küll tuleb ka see tähetund. Igatahes on ta (enda kasuks) vägagi omanäoline näitleja ning iga rolliga tunneb, kuidas see mänguampluaa muudkui laieneb.

Aga kui "pahadest" rääkida, siis Venemaalt saadetakse kahtlast ülesannet pea terroristlikult mõjutades lahendama Oleg Titovi kehastatud tüüp. Olegi natuke hädiseks loodud karakter toob endaga kaasa muhelemaajavat koomilisust igal tema lavale astumisega. Nõnda ka tants (tegelane on pensionil olev balletitantsija) esiti ajas naerma, aga siis tõuseb sirge jalg viuh üle pea ning muigamine muutub hetkega hoopis vaimustuseks! Seda hädapätaklikku, ent tegelase enda jaoks tõsist toimetamist saadavad veel igasugused venekeelsed roppused, mis vanematele vaatajatele meenutavad ilmselt nii mõndagi ja kuna enam neid ju igapäevaelus eriti tihti ei kuule, siis võib tõdeda, et Eesti (ja antud kontekstis vast ka Balti riigid) siiski mingiski mõttes on kuhugilegi edasi liikunud.

Hotelli on pidamas, nii laval kui ka päris elus näitlejatest isa ja poeg. Laval Janis ja Rainis, päris elus Jaanus Johanson ja Eduards Johansons. Kes Eesti juurtega läti näitlejast Jaanusest rohkem tahab teada saada, sellele südamest soovitan kuulata Vikerraadio sarjas "Eesti lugu" temaga tehtud intervjuud: https://vikerraadio.err.ee/814458/eesti-lugu-jaanus-johanson-januss-johansons

Naljakalt olid nad autori poolt kokku kirjutatud - poeg tõlkis isale ja isa tõlkis investorile, sest ei saanud otse tõlkida, kuna ei saanud aru üks teisest ja teine esimesest. Eduards laseks nagu meelega papsil ja ka teistel tegelastel rohkem särada, hoides end peamiselt taustamängijaks ja peale seda üht lavastust ei oskagi millelegi muule kui näitleja heale orgaanikale ja teiste, värvikamate tegelaste kõrval psühholoogilisele ehedusele viidata. See võib vabalt olla ka lavastaja suunis või üldpildi otsus, et keegi võiks ju ka lihtne, ilma erilise nüansi või kiiksuta tegelane selles hotellis ka olla. Jaanus selle eest näitab kui vinged karakternäitleja musklid tal on. Tekkis tahtmine teda tunduvalt rohkem laval mängimas näha - lausa superreklaam Valmiera Teatrile! Iseasi, kas seal mängitakse ka midagi muud tõlkega... meilgi ju tavarepertuaarides (ainult ooperis või Vene Teatris) siiski mitte. Sellepärast lausa harukordne võimalus avastada eesti keeles laval mängiv, ilmselgelt pika mängukogemusega näitekunsti vanameister. Rolliks tal siin üksjagu sehkendav, eriti hotellikülalistega või muidu pidevalt koristades-sättides, aga siis pojaga dialoogides või külalisele tõlkides ka üksühele selgemalt tegelase duaalsust ja karakteriseeringu mitmekülgsust avades. Tõeliselt vaimustav tema mängu jälgida!

Hotelli saabuvad investorite rollides Terje Pennie ja Krišjānis Salmiņš. Terje bravuurikas rahadega naine, kelle tegelasel on seljataga elu mehega, kellest ta meile loo käigus jutustab. Ja samuti on ka Krišjānis'e tegelane oma "pagasiga". Kumbki väljakujunenud isiksustega tegelased, kellest vast naisel rohkemgi "püksid jalas"... aga see dünaamika on juba näitlejate mängitult üks pesueht keemiline reaktsioon neil kahel seal omavahel, mis ilmselgelt lööb õitsele üha uuesti igal etenduskorral. Üldsegi mitte nii üheseletuslikud, nagu siinse teksti järgi võiks aimata. Ega investorid ka ei näita üldjuhul enda suurt huvi millegi vastu enne rahapaigutamist, tahetakse ju ikka võimalikult hea hinnaga oma osa kätte saada, aga siin mängitakse taustal toimuv jahutava efektiga esialgsele huvile viidates ette nõnda lõbusalt, et kindlasti tahaks teada, kuidas nende kahe tegelase elud etenduse sisust veel omakorda edasi lähevad. Terjet ja tema osavat bravuuritsemist me ju natuke juba teame ka, aga siin laseb näitlejanna selle arsenali eriti hoogsalt käiku. Krišjānis'i mängule mõeldes Eestist täpset paralleeli leida kohe kiiruga ei oskagi. Ainsana vast on temas midagi Tõnu Ojast, kuigi tegelikult siiski mitte... ja ega ju ei peagi. Ja ometi selles tegelases on selgelt ära tunda teatud inimtüüp, misläbi saab ka karakteriseeringu lugeda kordaläinuks. Naljakas, kuidas Terje Pennie tegelane ei oska alguses mitte ühtki teist keelt peale eesti, aga kui lätlane vene keelele läheb üle, siis tuleb seda teksti vene keeles küll ja veel! :)

Vahelepõikena tahaks ära märkida, et eks ju ole näiteks Contra toonud neid vahvaid läti ja eesti keeles olevaid väljendeid esile, mis tähendavad teises keeles hoopis midagi muud. Ka siinses tekstis on neist mõned, aga kuna ise kasutan tihti väljendit "tibens"... siis no hea teada, et lätis seda õhku paisata poleks vast mõistlik, kuna seal tähendavat see "perse"! :) Eks meil naabritel ole üksjagu teineteisega aasimist. Lätlastelt on imbunud teadvusse, et eestlaseid peetakse seal aeglasteks ja sotsiaalselt kummalisteks. Ei oska me ju tõesti niisama juttu teha ja seeläbi ühed omaette nohisejad me ju oleme ka (suured distantsid ning põhjamaa külm kliima, mis meid suurema osa ajast oma kodusse omaette toimetama suleb ning parem ju ikka kui naaber väga ligidale ei trügi, sest maad meil ju on väiksele rahvaarvule mõeldes). Aga eks me eestlased oska ka narrida ja oma "kuuevarbalise" juttu puhuda, kui vaja lätlastele ära panna. Kilusk on siinses tekstis lisanud veel midagi, mida mina varem pole kuulnud, et "Läti naistel on see asi seal allpool teistpidi viltu"! :) Aga, et asi võrdne oleks, siis eestlasest AI arendaja Indreku paneb ta nuusutama tooli, millel Lätist pärit kena (tema konkurent ja ilmselgelt ka mehe jaoks inimesena huvipakkuv) naine istus. Kõik saavad võrdselt nii iseenda kui teiste üle itsitada.

Kahe startupperi ja ühtlasi surnud inimeste AI arendaja rollidest Eestist Aarne Soro ja Lätist Ieva Puķe. Aarne Soro Indrek on tüüpiline Eesti mömm-mees, kes ei julge naistele teregi öelda, samas salamisi muidugi neist unistab ning siin näikse, et peamiselt selle unistamisega tegelebki. Chaplini ja Marxi vendade stiilis Indreku saabumine on omaette itsitamisväärtusega. Võib vaid tõdeda ja õhata taas, millises vinges mänguvormis ja selgelt mitte ainult Ugala, vaid üldse üks Eesti teatrite parimaid meesnäitlejaid Soro praegu on. Ieva rolliks on lätlannast kaunitar. Kuigi too on arendanud sarnase toote, on ta inimesena kõike seda, mida konkurent ei ole - enesekindel, sõnaosav, ruumi täitev ja tähelepanuväärne. Lavastusest korraks kõrvale astudes, tekkis huvitav vestlus, kui oli vaja nimetada mõned Eestiski kuulsad Läti naised, siis esimeseks meenus nimi lapsepõlvest, ehk Laima Vaikule. Natukese mõtlemise peale tuli meelde ka Läti endine president Vaira Vike-Freiberga ning kuna riiulis on Nora Ikstena raamatud "Elu pühitsus" ja "Emapiim", siis meenus tema ka, noh ja muidugi Ieva Ilves... Aga kas ja kui, siis keda Eesti naistest oskaksid lätlased nimetada? Kas nad Ita Everit, Carmen Kassi või Anne Veskit teavad? Ütlevad neile midagi nimed nagu Lydia Koidula, Kaja Kallas või Kersti Kaljulaid? Või hoopis keegi, kelle teadmise seost ei oska aimatagi, nagu mõni eurolaulik või nõuka-aja staar? Huvitav oleks teada! Ieva Puke on üksjagu teinud kaasa ka filmides ja telesarjades, ent neidki meie riikide vahel ju tegelikult eriti ei teata (kuigi väga soovitaksin Läti filmidest mõne aasta tagust "Blizzard of souls", kus küll minu teada "Cosmopolitan"i lätlased kaasa ei tee). 

Ja siis on veel Klinta Reinholde ja Martin Mill, kes on küll ka laval, ent mängus pigem rohkem sees virtuaalse ülekande kaudu. Martin ja tema "August" videos paneb oma looja häbi tundma ning ühtlasi toob sisse teemana viimasel ajal eriti kuumaks tõusnud tehinsintellekti arengu läbi AI võimaliku kontrollimatuse inimeste poolt. Kas ja millal see võib inimkätest lahkuda? Masinõppe annab sellele ju veel omakorda tiivad.

Kuid nagu sissejuhatuses mainisin, on selliseid tooteid, mida siin pakutakse investoritele juba mõnda aega turul olemas ning mõnevõrra, näiteks visuaali mõttes näiteks kaugemale aretatud. Samas publikul ju virtuaalreaalsuse prille pähe ei jagata ning tavaekraanilt võib ka visuaal ollagi ju midagi sellist... Minu jaoks isiklikult on see üks eriti põnev teema, milles põrkuvad eetiline ja moraalne vastutus vs tehniline areng. Tegelikult vajakski sellest üldse täiesti eraldi lavastust!

Kui soovid endale sellist lahkunud inimesega suhtlust, siis guugelda “simulate the dead” ja 10tugrikuga saab proovida (praegu on muidugi võimalus ka endale virtuaalne elukaaslane osta, näiteks lahendus nimega Replika pakub seda.. huvitav näiteks, et üksikud vanainimesed kasutavad Replikat ka sõbrana, mis/kes tuletab neile meelde ravimite võtmist või on lihtsalt vestluskaaslaseks. Aga kes soovib virtuaalset seksi, siis ka seda saab, kui arendad ise oma suhte sinna suunda... kuuldavasti AI ise ka suunab, ehk ei pea ise pealetükkiv olemagi).

Aga siin tulebki vastu psühholoogilised küsitavus, ehk kui näiteks Su elukaaslane lahkub siit ilmast, kas siis nii saab oma eluga edasi minnagi kui on selline armastatu simulaator, kellele on söödetud õiged suhtlemisviisid, mis jäljendavad selle inimese eluajal saadetud kirjadest sõnumitest, fotodest… ja need suhtlusmootorid on praegu nii arenenud, et petavadki tõesti täiesti ära! Vana inimese elu viimased aastad, sellest saab veel ju kuidagigi aru, kui ei olegi enam vaja eluga kuskile edasi minna, aga noored-keskealised võivad jääda lõksu ning oma elu selle nahka panna suheldes simulatsioonidega… ja seda isegi teadlikult otsustades ja sellise valiku tehes.

Project December oli üks esimesi selliseid, mis on täiesti võimeline ära petma, et suhtledki surnud inimesega, keda tunned. Digital afterlife business on täiesti uus majandusharu, mis on oma pead tõstnud viimastel aastatel. Kasutades surnu digitaalset jalajälge, saab masin õppida end selle inimese sarnaseks. Lisades juurde ka genereeritud video, võib ka visuaaliga ettekujutust turgutada. Saab lasta endale helistada surnu poolt, sest kellegi lindistatud hääle saab muuta sarnaseks teatud häälega ja kõne genereerida loominguliseks. Samas võib see aidata ravida valu ja mentaalset tervist?

Tähelepanelikult tuleb hoida muidugi kontrolli all, et ei hakata selle pealt teenima inimese arvelt pahatahtlikult. Suurim küsimärk kogu asja juures on minu arvates see, et meil ei ole kontrolli selle üle, mida masin ütleb või teeb ja kuidas seda vastuvõttev inimene reageerib. Kuidas see temale psüühikale tegelikult mõjub? On juba väga ohtlikke näiteid, mida erinevates dokfilmides on välja toodud (soovitan vaatdata näiteks jaanuaris Sundance'il laineid löönud "Eternal you" dokki: https://www.imdb.com/title/tt30320493/reference/.

Startup Soul Machines on kogunud juba üle 100 miljoni USDi. Nad on teinud digitaalse beebi ja arendavad digitaalset närvisüsteemi ja selle tehisaju. Selle arendajad toovad välja, et me ei tea, kuidas täpselt aju töötab ja kui tahame masinale tehisaju, siis sellele peaks ka jääma vabadus olla otsapidi vaba, ainult nii tundub see ehe. Näiteks ka eelmainitud doki näitel, see kuidas masin inimesega suhtleb, see võrgutabki inimese arvuti külge, toites tema alataju soove ja valides psühholoogiliselt sellised vaatused, mis inimsuhtlejale mōjuvad vastavalt. 

Korea arendajate loodu - kus VR prillidega saad näha/teha näiteks oma surnud lapsega igasuguseid asju koos. Paneb tõesti mõtlema, et kui ise oleks sellises olukorras, kas vajaks?! Paljud kasutajad, kes tõesti selles olukorras ning on proovida saanud, ütlevad, et see oli lausa väga vajalik! Kõik nende tehnoloogiate loojad ja arendajad on küll suure sisemise dilemmaga, et kas nad on avanud Pandora laeka. Ja see praegune pole ju veel tehnoloogia arengu lõpp! Me oleme tegelikult alles selle alguses. Ning tehisaju enda üha kasvava võimekusega, suudab AI veelgi üha kiiremini ja paremini arendada iseennast.

Hinnang lavastuse pakutud elamusele: 4

Mu siinse peegelduse lõpp ei ole midagi sellist, mida selles lavastuses käsitletakse, see on minu enda mõttearendus vaid riivamisi lavastuses kajastatud programmide kohta (magistrikraad ITs ju ikkagi ja sellest ka kõrgendatud huvi :)), aga lavalugu ise on tõesti üks tore moodne muinaslugu täiskasvanutele, kus ei puudu seikluslikkus, ega ka hea huumor, vahvad karakterid ja nende veelgi vahvamad kokkupõrked. Julgeb soovitada küll!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt ja kuuluvad teatrile):

Cosmopolitan

Ott Kilusk

LAVASTUSE TUTVUSTUS

komöödia

Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.

Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.

Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.

Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.

Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga.

“Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Esietendus Ugala teatri suures saalis 14. septembril

Esietendus Valmiera Draamateatris 4. oktoobril

2 tundi ja 35 minutit (koos vaheajaga)

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja ja dramaturg Andres Noormets

Kunstnik Valters Kristbergs

Kostüümikunstnikud Maarja Viiding ja Ilze Vītoliņa

Videokujundajad Taavi Varm ja Margo Siimon

Muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Andres Noormets

Valguskujundaja Lauris Johansons

Tõlkijad Jaanus Johanson, Alden Kirss ja Oleg Titov

Mängivad

Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons (Valmiera teater), Ieva Puķe (Valmiera teater), Jaanus Johanson (Valmiera teater), Klinta Reinholde (Valmiera teater), Krišjānis Salmiņš (Valmiera teater), Martin Mill, Oleg Titov ja Terje Pennie

Klaaslaps - Rakvere Teater

Maarja Kangro autobiograafiline romaan "Klaaslaps" tekitas oma ilmumise järgselt (8 aastat tagasi) üksjagu kära - "nii avameelne", "nii otsekohene", "nii valus ja üdini läbiraputav" hinnangud kostusid justkui massiivse lainena eesti kirjandusest huvitatud inimesteni, kes seda ise veel lugenud ei olnud. Sellepärast ostsin ka selle endalegi koju riiulile, ent mingi kartmine alatajus või aukartus lugeda kellegi (minuga sama aastakäigu) inimese isiklikke valusaid üleelamisi luhtunud lapsesaamis(t)e kohta, jättis iga uut raamatut lugemiseks valides, selle teose ikka ja jälle riiulile. Siiani.

Sellest hoolimata Rakvere Teatri sügis- ja ühtlasi juubelihooaja avalavastust vaatama sõites, oli peas enamvähem lugu ja pilt valmis, mis sellelt oodata on. Detailid muidugi teadmata ja ega nende järele ka sellel hetkel ei janunenud, pigem mõtlesin, et kui elulooline, siis järelikult kõnetab ka loodetavasti ennastki väga isiklikult, ehk paneb vast seega oma eluga võrdlema, kuigi minul ju 3 tervet last juba täiskasvanuks kasvatatud... Kuid võibolla just sellise teatava turvalise distantsiga polegi järsku enam niivõrd mõjuv...

Oh kui valesti ma arvasin. See lavalugu haarab täiesti endaga kaasa laval keskmes oleva naise teekonnale, ühes peos hoiavad autoriga kätt mõtted, teises peos otsused. Ja meie ümber see ühiskond, milles elame ja mis meid oma elu lavale lükkab ja kus kohast vahepeal korraks maha kõrvalt vaatama astuda polegi võimalik.

Paratamatult hakkasin mõtlema, et miks Maarja selle üldse kirjutas. Olen veendunud, et mitte kaastunde otsimiseks või saamiseks. Ei usu ka, et autor selle õpetuseks või hoiatuseks kirjutas, ehkki ridade vahelt on võimalik ka seda ammutada neil, kellel oma lapsesaamine ees. Tõenäoliselt on kirjutamine teatavat sorti teraapia vorm? Teatud asjade endast välja kirjutamine annab võimaluse seesmise pilla-palla oleku nö. "ära koristada" selle sõnadesse korrastades. Seeläbi ülekantud tähenduses "kokku pakkida" ja selle asemel, et kogu aeg uuesti ja uuesti samade asjade otsa komistada, need kusagile korralikult vähemalt jalust ära panna. Ehkki päriselt silme alt, ega südamest nõnda suurt pagasit muidugi ära ei suuda tõsta... aga vähemalt on ta seal "ühes kohas". Ühtlasi võivad ühe inimese läbielamised, olla teistelegi enda vastustele ligemale jõudmiseks või mõttelõngade sasipuntra kerra kerimiseks kasulikud. Ja isegi kui mitte täpselt, siis riivamisigi sarnaseid üleelamisi...ning seda ka kaude - kas sõbra või sugulase valusa teekonna paremini mõistmiseks. Nende keeruliste ja raskete teemadega võimalus suhestumiseks ning võibolla isegi nendega "mitte-üksi-olemisest" saada lohutust ja meelekindlust ning edasi jaksamiseks jõudu. 

Enne otseselt lavastuse peegeldamist ja sellest mõningate enda mõtete, ärrituste ja äratundmiste jagamist, tahaks veel ühe tähelepaneku siin sissejuhatuses ära tuua. Nimelt taaskord sai kogeda seda enda vanuste inimeste sarnast elukogemust, ehk siis kes ei mäletaks neid Tervishoiumuuseumi "hirmutuure" klassiga. Sealhulgas - ära suitseta, sest muidu saavad Su kopsud olema mustad või ära tee midagi muud, sest muidu sünnivad Sul vigased lapsed. Üldse see meie Tervishoiumuuseum seal vanalinnas, mis andis meile lapsest peale üsna sarnase lähtekoha elule, sarnased hirmud ja õudsad mälupildid - näiteks on mällu graveeritud sealsed fotod vesipeaga lapsest. Samas sai seal ka mh. asju katsuda ning selles mõttes kuidagi avastuslik, et muuseum kui selline võib olla hoopis ka midagi muud kui ainult kunstitööde või millegi muu teatavast lühikaugusest vaatamine.

Lavastus on võrdlemisi kammerlik, vabalt võiks see mängukoht olla pisut isegi veelgi intiimsem kui Rakvere Teatri väikse maja saal. Selline äratundmine saatis, et mida lähemal oled laval toimuvale, seda tugevam tekib isiklik kontakt või suhe ning lähedus ka tegelastega ja nende olukorraga. Pidevalt oli "kärbes seinal" tunne ja seda nii peategelase kodus kui arstikabinetis või isegi sünnituspalatis ja reisipagasis kaasas Hispaanias.

Urmas Lennuk on (mitte ainult minu arvates) üks Eesti parimaid dramaturge, aga kus läheb dramaturgi ja lavastaja piir olukorras, kus tema on ka oma dramatiseeringu lavastajaks, seda on praktiliselt võimatu "Klaaslast" vaadates hinnata. Kuna lavastajatöös on mingid küsitavused, mis põhimõtteliselt võivad olla ka dramaturgilised, siis kuna lugu on sedavõrd mõjuv ning tekst on kirjanduslik ning sõnadegagi (muuhulgas huvitavalt "õnne" käändelise rõhuga) mängiv ning jõuab ka lavastuse mõnede kummalisuste kiuste "kohale", siis lükkan kõik imelikud otsused pigem "lavastaja" kapsaaeda. Eriti kuna Lennuki just "lavastajatööde" puhul on olnud ka varem märgata teatavat üld- ja kõrvaltvaate puudumist (meeldivateks eranditeks "Paunvere poiste igavene kevade" ja "Ükssarvikute farm"). "Küsitavuste" all mõtlen eelkõige "õhku jäetavaid" lahendusi. Näiteks - alguses on laval õhupall, mis pannakse vitriinkappi, umbes nagu õrnad nipsasjakesed, mis kukkumist ja füüsilisi ohte üle ei elaks. Esiti tekib sellele sümboolne tähendus, nagu see õhupall ilmestaks veel "sündimata laste maal olevat, ent juba ema kõhus kasvavat beebit". Kuid seal peaks see õhupall olema ka hiljem, ent kaob tegevustikust arusaamatul kombel. Kas see siis on hoopis "lootus"? Aga isegi siis ei ole kadumishetk looga kooskõlas. Võibolla esietendusel lihtsalt juhtus midagi palliga? Kui see oleks "

ainuke kentsakas lavastuslik "poolidee", siis kannaks selle lihtsalt enda arusaamatuse arvele, aga siis lehvitab ühest vaasist justkui žestina ja visuaalselt efektselt liiva laval olevale lauale lapse isa. Isa ja ema midagi seal sahistavad selle liivaga, kuigi võiks eeldada, et seda siis näidatakse ka publikule, näiteks videoülekandega... ehk sellel on ka mingi sügavam mõte või kujund kui ainult soojale maale minek. Nii jäi see taas millekski lõpuni lahendamata ideena "õhku rippuma", millele otseset lavastuslikku seost või põhjendust ei suutnud leida. Efektitsemine efektitsemise pärast? 

Seejuures oli kunstnik Nele Sooväli'l päris dünaamiline lavakujundus, mingis mõttes ka tagasihoidlik, aga siis ka lihtsam seda teistesse linnadesse kaasa viia ja üles seada. Tähelepanuväärne, et need tegelased ei ole otse lavapõrandal, vaid kõrgendatud lavapoodiumil. Ning need vitriinkapid on paralleelina mõttelisteks partneriteks vaatamiseks välja pandud "loole". Minu haige aju ühendas erineva kujuga ning nagu "kortsus" ja vastavat värvi vaasid kasutatud kondoomidega, mis üsna tõenäoliselt ei olnud kunstniku ega ka lavastaja mõte, aga sedasi andis võimalusi enda mõttemängudele kütet veel lisada.

Kuid tegemist ei olegi sedapuhku ei lavastaja- ega dramaturgiteatriga. Eelkõige on loomulikult kandvaks sambaks Maarja Kangro läbi- ja üleelamised ning just need tema otsused ning võimalused (või pigem võimaluste puudumine) inimese ja emana. Teisalt Jaune Kimmeli Maarja kehastamine, kes seda kõike laval justkui tõesti füüsiliselt ise läbi oma karakteri ning temaga koos läbi ja kaasa teeb. Seejuures Jaune ei matki ega imiteeri Maarjat, suurem osa vaatajatest nagunii teab, kellega on tegemist. Ning selles mõttes on ka laval tegutsev naine mitte ainult see üks teatud tegelane, vaid ta nagu esindaks ja annaks hääle paljudele sellises olukorras olnud ja olevatele naistele (ei mäleta ka kordagi, et keegi oleks maininud lavastuses "Maarja" nime, kuigi see võis ka kergelt kõrvust mööda minna).

Oli ka mitmeid lavastuslikke ja mängulisi lahendeid, mis väga meeldisid või emotsioone tekitasid. Näiteks see, kuidas oli lavastatud abordisünnitus. Kas nüüd isegi just seda sõna kasutada, aga parema puudumisel - "ilus" lahendus. Saali palavus mängis ka natuke kaasa, sest Jaune Kimmel'i Maarja tõesti leemendas, mis ju ka lisas ehedust. Mõjuva paralleeli lõi ka doominoefekt, sest ükski inimene ei ole saar ja ükski selline juhtum ei mõjuta ainult seda üht inimest. Lisaks kuna dramatiseering põhineb kirjandusel ning just kirjaniku elujuhtumitel, siis raamatute kasutamine kujunduses mõjus ka eraldi kujundina süviti läbimõeldud ideena. Muusikalises kujunduses on kasutatud lastetoa mängutoosi muusikat, lisaks mõnedele teistele ideaalselt sobivatele emotsioonidesaatele (Imre Õunapuu muusikalise kujunduse debüüt tabab mitmes kohas midagi olulist).

Selle trupi näitlejad on tugevalt terviku teenistuses. Keskmes on mõistagi Jaune Kimmel ning tema hinge kriipiv emaks saamise kehastus nagu lavaloo emamesilane, kelle ümber mehed ainult siblivad ja sehkendavad, jäädes siiski vaid raamistuseks, kõrvalisteks - nii lapse isa ja selles rollis Madis Mäeorg kui ka erinevad arstid, keda kõiki mängib Imre Õunapuu. Kuigi tekstist käib läbi, et emaks saaja laval on 41-aastane, siis Jaune tunduvalt noorem vanus ei tule isegi meelde vaadates, nii ausalt ehe on ta oma rollis ja seda ju just niiöelda rambivalguses naisena, kuigi selliste teemadega elus (arvatavasti) tihti pigem vastupidiselt nimme hoidutakse tähelepanust. Ma ei tea, kui palju Jaune meetodnäitlemise tehnikaid kasutas oma tegelase läbielamistunnete nõnda täpse edastamise ning oma tegelase rollijoonise sügavamate kihtide saavutamiseks, kummardamisel tuli ta naeratava ja kiiresti rollist väljununa lavale (mis ongi normaalne, sest nii valusasse kohta minemisel oleks ka näitleja kui inimese enda lõhkumine), aga osavalt suutis ta oma tegelase tunded vähemalt minule (loodetavasti ka ülejäänud publikule) edasi kanda, et lasta ka vaatajana võimaluse sügavatel tunnetel (ehk võiks seda kutsuda) "meetodvaatamisel" tekkida, sest kuidas muidu seletada seda tõelist kurbust, millega koos vaadates ka distantsilt nõnda kaasa nii rollitegelasele kui ka seda esindavale alter egole tundis. Selgelt austuse ja vastutusega loodud roll.

Madise "isa" on toetav, "ema" hoidev ning temaga "samas paadis" olev mees. Siiski "olemas", mitte ainult kelgunöör. Madis on minu jaoks sümpaatne näitleja ning ise isana mõtlesin ja käisin tema olekuga hinges kaasas, vahepeal samades kingades, siis jälle kusagil kohas ka nendest välja astudes. Ehkki mõni aeg hiljem on teravalt meeles vaid Jaune mäng ja mitte enam niiväga meeste oma. Imre arstid on natuke erinevad, mitte mänguvormiliselt eristatud Imre poolt, võibolla isegi meelega sarnaselt kujutatud, et tekitada seda teatavat "meditsiinilise müüri" tunnet, samas erinevad just õnnetusse olukorda sattunud naisesse suhtumisel. Arst teatavas mõttes peaks olema lohutav, kaastundlikum, teadma kuidas mingid väiksed ärritajad võivad sellistes olukordades olevatele inimestele mõjuda sütikuna, ent ometi on nemadki inimesed oma arvamiste ja inimlike vigadega. Nende vaatest võib olla ka nö. "patsient patsiendi" järel päev, mil iga vastas seisja tunnetele polegi aega mõelda või veel vähem pühenduda ning nõnda mõjuda teisele poolele üldistava ning ebaadekvaatsena. Tegelikult ka 1 selle loo olulisi kokkupõrke teemasid. Iga üksikinimene oma murega on tähtis - see on tema maailm ja selles on tema ootused temale endale kõige olulisemad, teisalt arst, kes peab korraga paljusid aitama ning temal erisusi teha on raske, ehkki me kõik seda eeldame, ootame ja kahtlemata õigusega!

Vaadates tulvas korraga pähe mitmeid vanemate ja laste teemasid oma lähedaste/sõprade eludest, kus laps on erinevatel põhjustel kaotatud versus enda õnnelik olukord, sest 3 last on õnnestunud suuremate (tervise)muredeta täiskasvanuks kasvatada (isegi kui ühe sünnitusega oli meilgi päris närvesööv olukord ja seejärel läks pisut aega, et kõik normaliseeruks). Aga lisaks on neid teemasid veel mitmeid, mis ühe põhilisega, ehk keerulise teekonnaga emaks saamisel kaasnevad või ka otsapidi kokku puutuvad. Autoril on ka tõesti kõikepidi siin välja toodud, mida ta enda olukorras otsustamisel on uurinud ja arvesse võtnud ning kahtlemata pole ükski samm tal toimunud kergekäeliselt. Mis omakorda veelgi tõstis lugupidamist selle inimese vastu. Kuigi kellegi teise hinnangud või hukkamõistud või vastupidiselt lugupidamised on nagunii tühised, sest tegelikult oluline on, mida inimene ise tunneb ja kuidas oma otsuste-tegutsemiste järgselt iseendaga (olukorda arvestades) maksimaalselt rahulolevalt edasi elab, sest edasi elama peab.

Esiteks ja vast kõige ärritavamalt mõjus ja kõnetas abordi teema. Sest oh kuis ei salli, kui keegi võtab endale õiguse teiste aborte keelata! Ühest küljest võiks küsida, et mis õigusega keegi võtab sellise "jumala" positsiooni. Teisalt on just nende abordivastaste üks põhisõnumeid, et need, kes aborti teevad, võtavad endale "jumalaõiguse". Ja nii ei ole selles teemas kuidagi konsensus võimalik. Ise olen siiani mõelnud, et eriti just meestel pole õigust abordi üle otsustada, aga tegelikult ei ole kellelgi teiste inimeste abordi üle õigust otsustada - mitte kellelgi peale last saava või mitte saava paari. Sellest vaatenurgast ongi just üks ülimaid jultumusi võtta endale õigus teiste eest otsustada. Igaüks tegelegu oma isikliku eluga ja ärgu toppigu oma nina teiste eraasjadesse. Seejuures kõige ebaausam ongi just meeste või jumalaneitsite(nunnade) sõnavõtud abordikeelustamiseks - neil ei tule endal vägistaja või emale tervise mõttes eluohtlikku last kanda ja sünnitada. Või ette teades surnuna või peale sünnitust kohe surevat ning mitte kunagi täisväärtuslikku elu elada saavat last sünnitada. Tihti siiski tundub, et paraku nende hääl kõlab kõige kõvemini just sellel teemal! Tegelikult oli meil teatrikaaslasegagi pikk vaidlus - no pea pool autoteed Rakverest Tallinnasse, et kellel ikkagi on õigus otsustada ühiskonnas laiemalt abortide lubamist või keelustamist. Minu seisukoht on olnud, et ainult naistel. Naise seisukoht jällegi, et isasid ei tohi kõrvale jätta. Et see ei olegi ühiskonna otsustada, vaid just nimelt last saava paari ühine otsus, eeldades, et nii isa kui ema on valmis sündivat last koos kasvatama. Normaalses olukorras jah, kui naine ja mees mõlemad on mõlemad mõistlikud ning tõesti teevad otsuse lapse saamiseks või mitte saamiseks ühiselt. Aga minu vaatest (ja mina olin selles vestluses mees!) olen seisukohal, et lõppude lõpuks on ikkagi viimane otsus naise teha. Kui tema näiteks paaniliselt kardab sünnitust. Surmahirmuga (ja seda ta ei pruugigi enne teada, kui alles rasedana). Või tal on varem olnud ebaõnnestunud sünnituskogemus, mida ta ei taha uuesti üle elada. Võibolla isegi on arst tal soovitanud sellist riski mitte võtta... Kuidas saab mees seda siis nõuda? Loomulikult ei tohiks olla vastutustundetud juba varasemas hetkes, kuid seegi pole alati üheselt sõrmega osutatav, sest on olukordi, kus kasutatakse rasedustakistajaid, ent ometi on võimalikud olukorrad ka nende kiuste rasedaks jäämine. Sellepärast ei olegi võimalik aborte üheselt keelustada. 

Üsna kindlalt võib väita, et keelustamine tekitaks ka ajaloost teada olevad olukorrad nurgataguste abordiarstide näol, mida keegi loodetavasti ei taha. Tõelisele politseiriigile korralikku tõuke andmine. Ei saa olla sedavõrd silmaklappidega, et need kahtlased nurgatagused ei tekiks. Inimesed on leidlikud. Või alles see meil siin Eestis oli aasta alguses, kui kellegi koer tõi surnud beebi koju, sest oli selle metsa alt leidnud ning selgus, et naabrinaine oli soovimatu lapse metsas sünnitanud ning selle lihtsalt sinna jätnud. Selliseid "naabri koeri" hakkaks siis hulgi ringi jooksma... ning meie pooltühjadele vanglatele ei peagi enam otsima briti või teistest riikidest allhanketeenusega vanglatäidet. Jah, aborti ei saa suhtuda kergekäeliselt ning kui mõni naine teeb 10 ja rohkemgi aborti, siis tuleks leida teistsugused vahendid edaspidi selliste olukordade ärahoidmiseks. Siin selle ühe lavastuse peegelduse raames ei jõua teemat nagunii piisavalt laialdaselt ja sügavuti läbi hekseldada, ega ka argumenteerida, aga veelgi üks tõestus, kuivõrd kõnekas Klaaslapse "lugu" on.

Ega me ei tea, kas emaks saamise katsetusi oli "tegelastel" juba väga palju ja juba noorusest alates. Saame küll aimu, et see olukord, mida siin lähemalt vaadeldakse ei ole kaugeltki esimene kord. Seega me ei tea ka seda, kas autor on tahtnud anda mõista, et lapsesaamisega tuleks alustada pigem varakult. Sellist asja ju ei saagi suunata-soovitada, sest lapse saamiseks on vaja kaht vanemat ning igaühega ei ole mõistlik sellist olulist asja lihtsalt "ära teha". Ehkki paratamatult viib see mõtted sellele, et kas vanuse mõttes 20ndate alguses on suurem tõenäosus õnnestunud sünnitusele? Seda mõtet siinkirjutajale toetab tema enda elu, kuid kindlasti annab vastuse mõni statistika, millele mõeldes juba eoses võib sisse arvestada väga paljud erandid.

Samuti äratas tugevaid tundeid selles lavastuses allajoonimine, et on olemas arste, kes arvavad, et teavad, mis teine tahab. Üksjagu vastuoluline olukord - tavaline inimene ju usaldabki arsti, nemad on spetsialistid, samas siinses loos kui näotu oli arstil eeldada, et väärarenguga veel kõhus oleva lapse eemaldamiseks tahavad vanemad aborti teha. See on üks võimsamaid ja mõjuvamaid Maarja, Urmase ja teatri kontekstis just eriti Jaune stseene, kui naine karjub arstile, et too ei tunne teda ja ei tea seega, mis tema tahab või mis temale parim on! Kuklakarvad tõusid püsti ja kere läbisid külmavärinad, nagu oleks tahtnud koos Maarjaga seda arstile karjuda! Inimesed on muidugi erinevad ja igaüks peab seda ise aduma, mis tema jaoks oleks õigem. Ise lähtun juba pikemat aega motost, et inimene oma elus tegelikult tõeliselt kahetseb lõppude lõpuks seda, mis ta tegemata jätab, mitte seda, mis ta teeb (mis ta teeb, saab ta vabandada, parendada, muuta, unustada, aga teatud asjade tegemata jätmisele ei pruugi ta enam kunagi saada teist võimalust) ning seeläbi leian, et omamoodi tark ja oluline oli ka selles (elu)loos emal hoida oma last kasvõi korragi hüvastijätuks - nii sai ka tema (täieõiguslikult) tunda end kasvõi hetke emana, sest ta ON ema...

Hinnang: 4

Lasteta, aga kunagi lapsesaamisele mõtlevatel inimestel vaadata omal vastutusel!

Valus, mõtteid ja sisemist arutelu ärgitav, suhestuma kutsuv, mitmeski mõttes oluline lavastus, kus võid tõdeda inimese otsustega nõustumist või mitte nõustumist turvaliselt kauguselt, ent ometi ei saa seeläbi hinnanguid anda inimesele. Sellised otsused peavadki olema iseenda omad. Samas ju ka kaasaelama panev, sest teema võib puudutada kõiki, isegi kui mitte enam ennast, siis oma lapsi tulevikus ja teisigi lähedasi. Teisalt ka ühiskonnas laiemalt hinnangute andmisest teistele inimestele hoiduma panev, sest me ei tea kunagi täit tõde, mis on nende eludes juhtunud, et saaksime võtta "kohtumõistja" õiguse. See on vaid madalalaubaliste netikommentaatorite pärusmaa. Kuid miski pole kunagi must-valge, eriti tõsisemad elu-teemad. 

Raske tükk, mida on ka raske soovitada, sest sellisel teemal millegi vaatamiseks-lugemiseks peab igaüks ise ära tundma, kas see on midagi, millele tahab kaasa mõelda või pigem hoiduda. Ühiskondlikus mõttes siiski kahtlemata soovitatav, et arendada endas emotsionaalset intelligentsust, kasvõi teise inimese selliste eluraskustele kaasaelamisel, sest läbielada sellist ei taha meist ju keegi.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):

KLAASLAPS

Tõde ei muutu ilusamaks, kui me ta meigiga katame ja lokid pähe rullime. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.

Esietendus 13. septembril 2024 Rakvere Teatri väikses majas.

LAVASTUSMEESKOND

Autor: Maarja Kangro

Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk

Kunstnik: Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja: Imre Õunapuu

Valguskujundaja: Roomet Villau

Osades: Jaune Kimmel, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu