Rakvere Teatri lavastus „Tsikaadide
aeg“ (Branden Jacobs‑Jenkinsi Appropriate) on kolme ja poole
tunni pikkune psühholoogiline perekonnasaaga, mis kerib vaataja ees lahti
ühtaegu ameerikaliku ja universaalse süü‑, häbi‑ ja armastusepusa. Teksti
tõlkisid Anne Lange ja Lauri Saaber, lavastas Peeter Raudsepp,
lavaehitise — kaks korrust täis tolmu, kola ja „luukeresid“ —
kujundas Kristjan Suits. Helid ja muusika on Malle Maltise käe alt,
valguse eest vastutab Kerdo Vainer ning lavavõitluse üle-lava-paisuv-suguvõsa-kokkupõrge tuleb VAT Teatri Tanel Saarelt. Mängivad
Ülle Lichtfeldt, Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi,
Tarvo Sõmer, Marion Tammet, Natali Väli ja väikse lapse rollis vahelduvates etendustes Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli.
Dokumentaal kui
eelhäälestus: „Mälestus toredast päevast“
Sissejuhatuseks üks südamest soovitus - 2022.aasta Oscarite-jagamisel lühidokumentaalfilmide poolfinalistide nimekirja jõudnud, kõigest 15 minutit kestev - "Postkaardid lintšimisest: "Mälestus toredast päevast"": https://www.facebook.com/watch/?v=975629873364864
See juhatab sisse ühe "Tsikaadide aeg" tuumikteema nii neile, kes selle lavastuse etendusi on alles vaatama minemas, aga ka lisab konteksti neile, kes seda juba näinud on. Lisaks sellele, et tegemist on väga hea ja olulise, aga ka vapustav-ehmatav-jahmatava dokfilmiga! Kultuurikombestik, mis oli USAs elujõuline veel alles 1960ndatel... kuni isegi aastasse 1968 välja! Ja nagu me teame, kui kaotame ärksuse, on ajalool kombeks korduda... Hoidku siis sellised dokid ja "Tsikaadide aeg" sõnumitega lavastused ka selle eest!
Kui tsikaadid
sirisevad, räägib ajalugu läbi seinte
Kõik, mis selles majas
toimub, kõlab läbi tsikaadide sirina: need putukad veedavad kuni 17 aastat maa
all, et siis kaks nädalat kriiskavalt armastust otsida ja surra. Nii ärkab
ka siin pere minevik: tuleb korraks välja, räuskab, lõikab ja sunnib lepitama.
Aga kas ka lepitakse?
Eesti vaatajale pole suur Ameerika peredraama võõras. Üks käesoleva sajandi eredaimatest žanrinähtustest meie teatrites - Priit Pedajase lavastatud „Augustikuu“ - püsib siiani väga eredalt mälus. Toona viis Ita Ever koju aasta naispeaosa preemia. Ülle Lichtfeldti töö Tonina on „Tsikaadides“ sama mastaapne. Kui mõelda tänavustele Teatriliidu auhinna-nominentidele, siis tegelikult kahvatuvad Ülle kõrval kõik, peale vast ainult võitja, ehk Riina Maidre („Erakõnelused“) oma psühholoogilise sügavuse ja valusalt otse publikule välja ning järgmisel hetkel meta-mängimisega, mis on kahtlemata ka tase omaette. Ja nagu kunagises „Augustikuu“-s, on ka siin terve trupp terav nagu nuga! Aga "Tsikaadide aeg" näitlejatest eraldi läbi nende karakteritabamiste pisut hiljem...
Kunstnik Kristjan Suitsu kahte korrust täitev Lafayette’ide häärber on ise nagu fossiil: raske mahagonivärviga, surve all kivistunud ja tolmuga kaetud aeg - nagu kirsipuust luukeresid täis kapi võrdkuju. Seda hämmastavam, et see lavakujundus reisib ju koos trupiga ringi mööda Eestimaa mängupaiku ning allahindlust selles võtmes pole kuskilt otsast paista ja pakub ikkagi täismõõdus vau‑elamust nö. totaalse kujundusena — siinjuures müts maha ka tehnilise meeskonna ees, kes seda (eeldatavasti) peavad igal pool, kus võimalik üha uuesti üles ehitama!
Suur
perekonnasaaga – veretolm ja vaikivad süüdistused
Isa on surnud, pärand
jagamata, võlad kukil. Kaks venda, õde ja elukaaslased, lapsed, lapsehoidjad,
maanduvad rikkis konditsioneeriga kuskil USA lõunaosariikides asuvasse majja, nagu plahvatusohtlik materjal ühte lõhkainekasti. Vanim õde Toni (Lichtfeldt) süttib
kohe ning põleb mürgise leegiga, keskmine vend Bo (Tarvo Sõmer)
üritab rahu tuua, sest „säilitamisest“ pole siin ammugi enam suitsugi ja noorem
vend Frank (Margus Grosnõi) katsub hinge sees hoida oma süü, sõltuvuste
ja kahetsuse hinge mustaks põletanud süsi sees. Ühel hetkel kisub sõnasõjast isegi selliseks kogu peret
hõlmavaks, vaimustuvaks (ehkki see sõna võib tunduda sellises kontekstis kohtlasena,
aga kui näed või oled näinud, siis tead, mida mõtlen!) kakluseks, et
Rainer Elhi tegelane (hea poiss, ehkki temast aimub pisut ka rebel‑teismelist)
lendab peaaegu üle lavaääre, memmed esireas hüppavad (sõna otseses mõttes) oma
toolidel ja publikus käivitub spontaanne aplaus keset etendust!
Kõigi nende
perekonnasaginate varjus leitakse pööningult üks suurimaid „luukeredest“ - kahtlase väärtusega fotod. Maja läppunud õhust
saab eriti staatiline, isegi kõik maja avatud aknad ei aita, seda „häbiväärsuse
tolmu“ tollest majast enam välja ajada. Kõik saavad aru, et see “pärand”, on
tegelikult kuritegu. Šokk võimendub finaali eel veel eriti, tänu väikse lapse
teadmatusele...
Mälu, moraal
ja lunastus
Lisaks pidevalt õhus olevale
kollektiivsele minevikutaagale ja nagu siin laiemalt pereliinide ja
inimsuhetega on koos tsikaadidega õhus hüplemas veel mitmeid moraalseid teemasid,
mida ühelt või teiselt küljelt tegevuste ja tegelastega vaatajale kandikul ette
kantakse, et saaks neid enda peas ära ühendada või oma mikstuure segada.
Näiteks ajas üksjagu ajud krussi, kui Grosnõi "noorim vend" oli maganud 12-aastase
tüdrukuga, kes valetas, et on 16 ja mees ise oli narko- või mingis muus joobes…
Kas see siis on kergemini andestatav? Ta polnud ju tema ise, ega adekvaatse
hinnanguga, „teadlikult“ sellist tegu tegemas... Ja kui see 12-aastane ise väga
tahab näidata end täiskasvanuna, kas ja kui palju ta suudab ühe meelemürkide
mõju all oleva mehe segadusse ajada? Millal ning kas üldse peaks jõudma
selliste inimeste suhtes uue lehekülje pööramiseni? Eriti kui ta on selle eest
istunud kinni ka ja «enam ei tee»… või no garantiisid ju pole, aga vähemalt
juba 10 aastat pole teinud... sest üldjuhul ikkagi pedofiilia on
"haigus", mis viib selle kandjad ikka ja jälle tagasi lapsi
ahistama... aga kui seda rohkem enam tõesti pole juhtunud? Kas kasutatud sõna
"juhtunud" on siin juhtumisi või esindab kirjutaja alatajulist
võimetust selliste asjade eest andestust leida? Aga kus üldse läheb andeksandmise piir? Või
mõni teine teema - kui tükk aega on väärteo järel kulunud... millal leiame
andestamiseks endas alge. Kui tegemist on ka mõne nö."kergema"
kuritööga... Ja kui mingi kuritöö tulemusel on endal võimalik raha saada, siis
kas on selliseid kuritegusid, mis kasu/raha jõul ka iseenda moraali paneb kõikuma
või isegi nagu vits vette kaduma sootuks? Teistele ju alati osutame sõrmega ja
teeme häbirõngaid, samas kui ise mõnes olukorras olles poleks paremad.
Visuaal, valgus ja
vorm
Kerdo Vaineri valgus
ignoreerib sageli reeglit „stseenis valgus ei muutu“: siin muutub, tihti,
ootamatult. Realismi austaja võib kulmu kergitada, ent esteeti kutsub
aplodeerima. Finaalis, kui dollariroheline spot lõpuhetkel tulemasinat
valgustab: USA, vabadus, raha, tuli ja süü ühes kitsas kiires.
Ja taustal sirisevad
tsikaadid — Maltise heliriba sosistab, et ajalugu ei kao kuhugi. Ja kui
juba helikujundusest, siis tabav nüanss ka Laura Niilsi „uhhuutaja“ tüdrukuga
seonduvalt – alati kui avab suu, saab ka oma isikliku soundtrack’i: kui ta
käivitab kristallide‑ja‑karma teksti, lööb helilooja pillid tööle. Sellised
väiksed lavastuslikud detailid on tihti tervikule nii palju juurde andvad. Mahlaselt
irooniline võte.
Meistriklass
ansamblimängus
Trupp on ühtne nagu
džässbänd, kus iga soolo toetab tervikut.
Suurroll Ülle
Lichtfeldt'ilt, mille üle aastaid uhkust tunda! Tema Toni on elus kõvasti kolki
saanud naine, kes on ema surres pidanud ilmselt üles kasvatama nii oma vennad
kui isa ka. Eriliselt äge oli jälgida tema sõnatuid hetki, reaktsioone ja
ilmeid, mis lisaks käredahäälse aldiga lausutud repliikidele samavõrdselt
mängisid. Vaimustav, meistriklassi roll, laskumata trafaretsustesse isegi
purjakil tegelase mängimisel!
Marion Tammet, 27‑aastane näitleja, kes mängib 13‑aastast nii ehedalt, nagu mälus seda veel kunagi varem pole näinud. Ta loodud roll on siin selles eas laps, kes tahab korraga tõsiseltvõetavust, aga ka turvalist süli. Selle tegelase tekst on läbinisti siiras, karakteripärane, ehk kokkuvõttes puhas nauding ja Marionilt täiuslik kehastus.
Natali Väli täidab
lava Racheli energiaplahvatustega: kui ta astub tuppa, kerkib õhutemperatuur
veelgi. Emalõvi, kelle õiguse ja nõudmiste üle saab mõelda, eriti mehe
perekonnale kuuluvas majas – pakub ilmselt samuti nii mõnelegi vaatajale paralleelide
tõmbamiseks ainest. Laura Niils’i intensiivne mäng mitu korda vaimustas
ühe rolli jooksul ja üha uuesti — ta võib sekundiga lülituda naiivitarist,
enda usu guruks ja lisaks oma esoteeriku põhiliinile, on tal siiski mingi muu sisu
ka. Iseasi kui kiiresti inimesed sellisele inimesele oma hinnangu juba ära
annavad ning kas ongi võimalik enam esialgsest kaugemale vaadata?
Rainer Elhi ja temaga
kallistused – „päris“ kallistused, nagu nii tema tegelase ema, kui noor
sugulastüdruk ka laval ütlesid. Küll oli soe ka vaadata! Üldse kõiki ema-poja hetki. Kui õnnelikud me ikka
oleme oma lastega… miski ega keski ei suuda nii palju õnnetunnet anda kui oma
laps.
Margus Grosnõi mängib
lava kõige vastuolulisemat tegelast, kellel on minevikus suur plekk, aga kes
siiski ju tahab ka edasi elada ja ehedalt jätab lahtiseks, et kas ta ikkagi on
tegelikult ka paranenud oma "haigusest", sest ka uus tüdruk on
nooremapoolne ning ise päris elust tead kahelda, et kas inimene suudab ikka tegelikult
muutuda või mitte ning Margus osavalt pealmise kihina näitab, et ta tegelane tahab
andestust ning on päris palju kannatanud oma tegude pärast, aga taustal on
ikkagi see teatav teadmatus ja hinnang, et kas saab sellist andestada üldse... Tundub,
et see on see inimtüüp, kel ei õnnestu kuidagi see "hea" olemine ja
Margus tõesti mängib vaimustavalt need oma tegelase sisemised dilemmad nii
välja, et vaataja saab neist aru tajumise läbi.
Tarvo Sõmer valge
hetero mehe monoloog… oh väetikesed meie… "all lives matter"… kui
ego… kui enesekeskne… ja see ju just ongi see pilkamisväärne valge heteromehe
tunnus… Eriti veel siin üks pikem stseen, milles ta keris ja keris ja lõpuks
lahvatas laval leekidesse – braavo!
Ansamblina hoiavad kõik
tempot, kus pidev tülitsemine siiski ei väsita. Huumor ja tragöödia on siin
segunenud isemoodi mustaks komöödiaks: publik naerab, siis (vähemalt emotsionaalselt
intelligentsem osa) kohe otsa ehmub omaenda naeru pärast.
Hinnang: 4+++
Lõpp võib mõne jaoks olla ka banaalne, aga tegelikult oli see eneseiroonia, sest ameeriklased peavad end kõige suuremaks ja vägevamaks rahvaks, endal sellised "luukered kapis", mis peaks silmad häbi pärast nii vastu maad naelutama, et neid sealt polegi võimalik enam tõsta... Ameerika justkui sümboliks on (prantslaste neile kingitud) leegitseva tõrvikuga vabadusesammas… aga "leegitsevast tõrvikust" on saanud seal maal ka kellegi teise sümbol... Omakorda - kes siin meie maal neid tõrvikurongkäike korraldab - kokkusattumus või teadlik valik?
Lavastuslikult ja sisuliselt ohtralt igasuguseid tempomänge, mis hoiab kõik need 3 ja pool tundi lavastust väga elusa, mõttetiheda ja dünaamilisena. Näiteks on siin "rahulikum" pihku-peksmise-stseen, sinna otsa onu matemaatiline eksitus sest „üks pluss üks“ ei ole see kaks, mida onu arvab. Ja kohe on "hoog" jälle tagasi.
Kui etendus lõpeb ja saalist jääb kõrvu tsikaadide kauge kaja, jääb loodetavasti ka mõtteisse pöörlema, et me ei pääse oma ajaloost, isegi enda isiklikest süütunnetest, saati siis inimkonna häbiplekkidest, ent me võime need lahti mõtestada, isegi lahti rääkida. Ja võib‑olla, suure töö ja ajaga, ennast ja üksteist isegi kuulata. Ning loodetavasti suurematest prohmakatest seeläbi tulevikus ka hoiduda?
„Tsikaadide aeg“ – mitte ainult teater, vaid ka sotsiaalne ja psühholoogiline peegeldus, mis jääb hinge. Kes julgeb, see kuulab tsikaadide sirinat ega sule akent, sest majas valitsev „õhk“ vajab seda hädasti.
Tsikaadide aeg
