Tavaline ime - Vene Teater

Jevgeni Švartsi (muinasjutt täiskasvanutele) “Tavaline ime” avas Vene Teatri tänavuse, 75nda, ehk siis juubelihooaja. Eks üks teater iseenesest ongi ühtviisi ju kultuuriruumis nii tavaline, aga samas iga lavastus, mil tegijate ettekujutused ja -kujutised ning publiku fantaasia selle vastuvõtmisel ühinevad ning kui tekib “keemia”, siis ka plahvatab, ja see on ju nagu omaette ime! 

Rakvere Teater avas oma eelmise hooaja sama algloo põhjal valminud lavastusega, seega muidu vast filmina rohkemgi rahvale tuntud, pole muusikaline&allegooriline lugu ka teatrivormis nüüdseks enam meie vaatajatele täiesti võõras. Ent need 2 lavastust on suures plaanis ikka täiesti erinevad, mis sama loo puhul omamoodi päris huvitav. Väga võrrelda ei tahakski seetõttu, vaid keskendun siin uuele versioonile (RT lavastuse peegeldust saab lugeda nii instagrammist kui ka blogist).

Lavastajaks sedapuhku selle kõikse kuulsama filmiversiooni režissööri õpilane, kes ongi pühendanud lavastuse oma mentori mälestusele. Kui isegi kaksipidi nõnda uhke ettevõtmine, siis ju loomulikult on latialt minek välistatud. Laval on ka tõeline muusikaliselt võimekas Vene Teatri trupi kahurvägi. Lavastuse laulud muide on filmis juba ajatuks muudetud, ent (õnneks) Aleksandr Žedeljov on lisaks ka neid kaasajastanud…näiteks nii mõneski kohas oli kosta saateks vinget kitarririffi, mis tõesti tõstis omakorda emotsionaalsust ning muutis muusikalise poole ühtlasi veelgi kaasakiskuvamaks.

Ei taha üldse ümber palava pudru tangotada, seega ütlen otse- sähvakuse ja särtsu lavastusse toob sisse siin eelkõige Olga Privise koreograafia! Esimese vaatuse šikid ja ägedad liikumisseaded tõstavad kohe terviku hinnangut vähemalt pool palli! Näiteks Dmitri Kordase on ta oma kõikvõimalikele liigutustele lisaks pannud horisontaalset käärsaltot laval tegema (ja korduvalt!) ning Jekaterina Kordas oma 2 kaasdaamiga (Marika Otsa ja Oleksandra Levytska) tantsivad ühe vaimustavalt stiilse, samas ka sugugi mitte trafaretse tantsulõigu... Olga ei ole (näiliselt) mingitki allahindlust teinud ja tema näitlejad (mitte ju tantsijad) tantsivadki need liigutused ning kombinatsioonid ära (ilmselt aitas selleks hästi kaasa ka koreograafi assistent Allar Valge). BRAAVO!!!

Tegemist on ju pesueht romantilise komöödiaga, kus 1.vaatust vaadates tunnetad, et see on ägedam ja hoogsam isegi kui mõni uusaasta teleshow (omakorda tekibki mõte, et see sobiks päris hästi sellisesse pidulikku ja lõbusasse päeva!) ning see on kantudki rohkem sellest “komöödia” poolest. Kuid 2.vaatuses, ehkki ka seal on omad koomilised pärlid, kisub siiski tõsisemaks ja kannab endas rohkem vast just seda “romantilisemat” osa. Praeguses ülepolitiseeritud maailmas jääb mulje, nagu kõik need omaaegsed allegooriad ja ridadevahelised viited oleks siin miinimumi keeratud või siis lihtsalt läbi võõrkeele filtri ei tundnud neid niiviisi ära (isegi kui kuulasin Mari Torga sünkroonis eesti keelt ühe kõrvaga klappidest). Kui see oligi taotlus omaette, siis ausalt öelda - toimiski! Vähemalt minu peal.

Omamoodi geniaalseks pean lavastaja tõlgendust, et siin on “surematuks võluriks” ning loo käivitajaks ei keegi muu kui “kirjanik”, mis annab kogu lähtekoha tegevustikule vahvalt ja selgelt mõtestatud perspektiivi. Lavakujundus (kunstnik Mihail Khramenko) toob meelde gloobuse kujutise ja kuna seiklemas on nii kuningas kui tema printsess, siis selle “pöörlemine” viitaks, nagu polegi vahet, kus gloobuse otsas või millises riigis see täpsemalt toimuks - see toimub siin, aga samas kustahes mujal. Kirjaniku maailm ei pea üldsegi piirdumagi gloobusega - lavaks nimelt haarataksegi kogu saal ja rõdugi (nagu viimasel ajal näib Vene Teatri lavastustes pigem kombeks kui eriliseks efektiks), ehk kui kirjanik ise koos abikaasaga on üsna stiilipuhtalt kammitsetud oma gloobuse külge, siis kogu ülejäänud fantaasiaküllane tegelaste kamp liiguvad mistahes orbiitidel - nagu ju ka “loomelennule” omane. 

Geniaalne on ju ka Švartsil dilemma tuum, mis on siin tegelaskonna keskseima loo ja seikluste käivitajaks, ehk võlur on 7 aastat tagasi võlunud ühe karu inimeseks. Needusega, et ta muutub tagasi karuks kui mõni printsess peaks teda suudlema. Selle ajaga on karu inimeseks olemisega harjunud ja kas ta enam tahakski karuks või lihtsalt kardab jälle muutuda, ent ühel hetkel ta eluteele just printsess astubki ning loomulikult nad ka armuvad teineteisesse. Aga mis siis saab, kui suudelda ju ei tohi (ja teine pool needusest ei tea) - sellega olekski ju kogu armulugu läbi- kõigest orkestri häälestusega, ooperiks puhkemata! Terve lavaloo jagu sekeldusi…ning lavastaja Sergei Golomazov mõnuga mängib ise nagu veelgi suurem võlur kõigi tegelaste, nagu nupukestega. 

Ainus, kui kuidagigi võimalik, siis oleks tahtnud, et just energia pärast oleks need vaatused vastupidisest järjekorras - tõsisem alguses ning hoogsalt showlik lõpetuseks, sest praegu tuleb esimeses otsas nagu “pauhh” ära ja teises jääb ka midagi sellist ootama... Aga õnneks on seal lõpu eel, tänu võluri naise repliigile hoopis ühed heldimuspisarad varuks. 

Printsessi ja Karu rollides Anastassia Tsubina ja Aleksandr Žilenko. Anastassia mõjub muidu lühike ja kleenuke, ent mängib siin end palju suuremaks- “tüdruk, kes ei taha olla printsess” ja seda mitte ainult siinse olukorra tõttu, vaid juba enne seda. Millegipärast rõhutab alltekstina ühtlasi nõnda, et tagasihoidlikkus on voorus ja teistsugune olemine ei ole mitte taunitav, vaid see äratab sümpaatiat. Aleksandr moondub jämedamahäälsemaks kui muidu- karuott ju ikkagist...Aga ka temas on vastuolu, sest ta on siin kohati isegi nii tundeline, et tal on silmadki märjad. Vastuolulisusi võib leida kõigest ja kõigist. Nagu juba mainitud, nii Dmitri kui Jekaterina Kordas üllatavad oma tantsuoskustega, ent ka karakteriloome on mõlemal tugev, Dmitri pehme ja alandlikuma joonega, Jekaterina (ja tal on selline tüpaaž juba läbi mitme rolli täiuslikkuseni lihvitud) jõulise, toimeka ja läbilööva naisena...isegi kui siin temalegi on üks kõrval-armuliin varuks. Võlurina Aleksandr Ivaškevitš näis kaaspubliku elevile rohkemgi löövat kui minu, sest tema tegelane, oma naisega (Natalia Murina) ei saa grammigi ülejäänutega võrdset karikatuursust, ent vast on siis näitleja kohaloluaura suuremgi kui Vene Teatri uhke saal. Seevastu vägagi lahedalt ning just karikatuurselt lahendavad oma rollid kuningana Sergei Furmanjuk ning tema minister-administraatorina Ilja Nartov! Eriliselt kummaliselt kõditav on see nende võimuvahekorra muutumine lõpus, millele vast oleks tahtnud veelgi julgemat ja selgemat vinti sisse, aga algmaterjal ilmselt ei luba. 

Oojaa, kui peaks vaid ühe kogu kirevast trupist esile tõstma, siis oleks see ilmselt Ilja karakteriseering - mahlaselt tobe, aga ise nii tähtis enda arust. Kuigi ka Sergei mängib räppar-kuningana oma tegelase vastuolulisuse lahedalt lavale - kuningas, kes teab ise ka, et ta on paha, on isemoodi uhkegi selle üle ja lasebki muudkui selles vaimus edasi ning kogu kaaskond elab pidevas peast ilma jäämise hirmus... Ehkki kui tütar lamenti lööb, siis selle ees on ka kõige suurem kuningas siiski jõuetu. Aga kas ta siis ise läheb asja lahendama? Ei - saadab kasvõi kelle tahes enda eest eluga riskima ehk “tulle” (printsess nimelt on lubanud selle maha lasta, kes iganes talle peaks järgnema ning tema rahu segama). See oli ka vast ainus kogu loos, milles just praegusele nö. “olukorrale” otseviite tuvastasin, seda otseselt ise otsimatagi.

Sergei Tšerkassovi vanas jahimehes on midagi šotlaslikku, midagi multifilmilikku, samas vanade jahimeeste äratuntavat laia joont ja kui ta kusagil haistab mesikäppa ning saaks oma karude saaginumbri ümmarguseks 100ks lasta, siis seda tuleb ju ka kasutada! Kindlasti üks Vene Teatri lemmiknäitlejaid, nagu ka Alexandr Domowoy, kes siin küll imepisikeses sutsakas, ent tema puhul nagu vahet polekski, kõik mis ta puutub, toob vajalikku mehisust sisse ja mängib ka sellise "ühe stseeni" väikse rollikese meeldejäävaks. 

Tegelasi ja näitlejaid on veel mitmeid. Mainimata on ka alati tasemel (seekord eelkõige taustavärvide, spotivihkude ning justkui kärbselambilike rippuvate laternatega atmosfääriloov) Anton Andrejuk oma valgusrežiiga. Sedavõrd muusikalises lavastuses on kahtlemata vägagi olulist rolli mänginud vokaali juhendajad, sest trupi näitlejate lauluhääled ei jää sugugi laulmisega leibateenivatele alla, pigem just üllatavad oma vaimustava võimekusega (iseäranis printsess ja karu)! Kostüümideski leidsid vaatamisväärset - seltsidaamide üleelusuurused kübaradki näiteks.

Jätan numbrilise hinnangu sedapuhku enda teada, sest siin olid need vaatustel erinevad ning võibolla aritmeetiline keskmine ei kirjelda õigesti tervikut. Aga mis ma tegelikult tahtsin lühidalt ju öelda, selle kirjutasin juba alguses ära - "Tavaline ime", see ongi teater kui selline ise ning selle lavastusega on Vene Teater muusika(li) saatel uhkelt ja muinasjutuliselt oma juubelihooaja avatuks kuulutanud!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Vene Teatri FB seinalt ja need pildistas Jelena Vilt):

TAVALINE IME

G. Gladkov, J. Kim

SUUR SAAL

 Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Soovituslik vanus 8+

"Au hulludele, kes elavad nii, nagu nad oleksid surematud!"

Vene Teater tähistab hooajal 2022/2023 oma 75. sünnipäeva. Juubelihooaja avab  Jevgeni Švartsi ühe tuntuima näidendi-muinasjutu ainetel valminud muusikaline lavastus "Tavaline ime".

"Tavaline ime" on lugu, mis puudutab kõiki: muinasjutt, mida vajab ka tänapäevane materialistlik, karm ja edev ajastu. Maailm on peaaegu lakanud uskumast imedesse, kuid armastuse ja mässumeelsuse läbitungiv jõud on endiselt võimeline tõusma sellistesse kõrgustesse, kus sünnivad imed. See on lugu, mis on ühtaegu argine ja täis üllatusi; lõbus, kuid samas hoolimatu...

Näidend on paljude jaoks tuntud eelkõige Mark Zahharovi poolt 1978. aastal lavastatud filmi ja selles kõlanud laulude kaudu, mille heliloojaks oli Gennadi Gladkov ja sõnade autoriks Juli Kim.

Lavastaja Sergei Golomazov on Mark Zahharovi õpilane. Vene Teatri lavastus on sellest tulenevalt austuse- ja kiindumusavalduseks õpetajale ning pühendatud mentori mälestusele.

Esietendus 26. augustil 2022

Osades:

Võlur - Aleksandr Ivaškevitš

Karu - Daniil Zandberg /

Aleksandr Žilenko

Printsess - Anastassia Tsubina

Võluri naine - Natalia Murina

Kuningas - Sergei Furmanjuk

Minister-administraator - Ilja Nartov

Emilia, 1. õuedaam - Jekaterina Kordas

Kõrtsmik - Dmitri Kosjakov

Peaminister - Dmitri Kordas

Amanda - Marika Otsa

Jahimees - Sergei Tšerkassov

Jahimehe õpilane - Alexandr Domowoy

Timukas - Stanislav Kolodub

Orinthia - Oleksandra Levytska

Lavastusmeeskond:

Lavastaja Sergei Golomazov

Kunstnik Mihail Khramenko

Valguskunstnik Anton Andrejuk

Koreograaf Olga Privis

Koreograafi assistent Allar Valge

Arranžeering Aleksandr Žedeljov

Helilooja Gennadi Gladkov

Libretist Juli Kim

Vokaalpedagoog Eda Zahharova

Vokaalpedagoog Ksenia Rossar

Lavavõitlus Dmitri Kordas

Lavastaja abi Larissa Tšerkassova

Projekti kuraator Žanna Paulus

Robin Hood - Rakvere Teater

Jõudsin vaatama Taavi Tõnissoni lavastatud, Urmas Lennuki kirjutatud “Robin Hood”i, mille Rakvere Teater tõi välja Lammasmäe Puhkekeskuses, alles ühele viimastest etendustes. Ent kuna teater on teatanud, et palju häid sõnu ning üleüldise heakskiidu publikult pälvinud teatrisündmus, mis kujunes tõeliseks suveteatri-menukiks, elustatakse ka järgmisel suvel, jagan ka siin oma instagrammis ilmunud peegeldust - kas siis lugejale enda mälestustega võrdluseks või miks ka seekord elamusest ilma jäänutele järgmise suve soovituseks...

Lavastus on võimas, panoraamne, seiklus - veel, maal ning mäeveerel, kindluselossi väljakul, vangitürmis ja isegi tornitipus - tervele perele, ehk sobib esimese klassi jütsile, aga ka vanavanematele ning kõigile sealt vahepealt. Mina nautisin täiel rinnal, ent mu teatrikaaslane oli üdini kurb, et lapsed kaasas polnud - see oleks andnud ka tema vaatamisele väärtuse. Tavaliselt me oleme no kui just mitte päris, siis enamvähem samal arvamusel, aga seekord hoopiski mitte. Ent kuna me ju tihti vaatame teatrit ka natuke läbi oma teatrikaaslaste, siis märkasin vist ise ka asju, mida muidu võibolla polekski täheldanud... Kuid isegi kui kohati mingite tema kriitiliste märkustega natuke ka nõustun, siis kokkuvõttes vaatasin mina siiski hoopis teiste silmadega. Tõusin isegi lõpus seisma aplodeerimiseks (ja ma ei tee seda just eriti tihti), sest nõnda mastaapset lavastust näeb ju harva, lisaks veel suure ja ägeda trupi ning paljude eriliste lavastuslike trikkidega rikastatud (mida kohe täpsemalt selgitan), aga teatrikaaslane jäi kaljukindlalt oma toolile istuma. Proovisime koduteel mõtestada, et miks siis nii seekord nii erinevalt seiklusse suhtusime? Esimeseks muidugi just see, et ta tundis, et kuna pole last või lapsi kaasas, siis ta ei saa ka läbi nende seda kogeda ning tundis, et temale serveeritakse midagi, mis nagu oleks lastelavastus, aga ometi kasutati siin-seal selliseid sõnu, mis siiski pole lastelavastuste pärismaa (kuigi eks praegu ole lapsed juba varakult harjunud igasuguste sõnadega). Mis omakorda tõstatas minus küsimuse, et kas siis mehed ongi igavesed lapsed ja neile lähebki selline paremini kohale? Ja no neile, kellele muidu ka meeldivad täiskasvanunagi muinasjutud-legendid ja mh. leiavad rõõmu ka lasteteatrist, ei täheldagi seda sihtgrupi erinevust? Lisaks läbi oma kaasasolevale lapsele on võimelised hoopis ka läbi oma sisemise lapse nautima vahvat seiklust? Ei tea... Tema jaoks jäi toorest jõulisest powerist, ehk energiast ka puudu, aga minu maitse järgi oli see küll üpris hoogne ja äge (eriti kõik need Laura Nõlvaku seatud toigastega kaklused! 1 neist ju oligi kunstiliselt lahendatud - aegluubis, nagu tants... kuid on ju ka võitluskunsti näitlikustatud vorme, kus leitakse iseenda kese ning mis pole otseselt kakluse/võitluse võitmise peale ja seda see nii ägedalt edasi andiski... 

Nõustun, ehkki vaid kohati, tema kriitikaga Robin Hood’i suunal. Madis Mäeorg on tavaliselt lausa vaimustav kameeleon ning tema rollid on alati huvitavalt kõik isemoodi lahendustega, aga tõesti siin ta justkui midagi erilist selle rolliga ei tee. Ega nii kaugelt detaile näe kah, aga seevastu vibulaskmised ning kõik need füüsilised kemplemised olid ju igati vinged. Vahepeal viskas sisse, nagu ta mängiks Margus Grosnõi mängustiili läbi Robinit kehastades (Margus ise mängib vastikut Kuningas Richardi venda John’i, kellest päris elus saigi peale Richardit kuningas), aga lõppude lõpuks kuigi jah nimiosas, siis peaosas vast siiski mitte - siin olid mitmed võrdselt fookuses suuremates kõrvalosades. Kohati küll oli Madise Robin hoopis nagu torssis ja kas siis kostüümist või tõesti kehahoiakust tingitult, mõjus nagu kühmus. Teatrikaaslane muidugi ei jätnud mainimata, et tema oleks hoopis Märten Matsut tahtnud näha Robinina (no eks meil kõigil ole omad lemmikud), ega minulgi selle vastu poleks midagi, aga leian, et Madis siiski auga vedas selle välja ja otseselt minul kokkuvõttes siiski erilisi etteheiteid ka pole. Roll oligi pigem nii kirjutatud.

Ja kui mõelda tagasi sellele tekstile laiemalt, siis mina nautisin Urmas Lennuki mängulist, legendlikku teksti, aga teatrikaaslast häirisid sellised “Lääs on meiega? Jaa! Ida on meiega? Jaa!” paatoslikud hüüded või siis lihtsameelsed dialoogid, a la “Kas Sa tahad saada kuningaks? -Ei. -Taha ikka!”. Tõesti, siin oli kohti, mis minulgi kulmu kergitasid, veidralt või kohmetuna välja kukkusid, ent need ongi selliste “seikluste” ja rahvapärimuslike "legendide" pärusmaa, nagu Robin Hood ju on. Minu ainus suurem haakumatus on seotud hoopis liiga julgelt võetud ajalooliste vabadustega, sest need kuningad ja kuningatütred on siin tegelastena ju päriselt elanud inimesed - ajalooga täiesti omatahtsi ka ümber käia ei saa ning suvalt seda moonutada. Või siis muidugi ju saab, aga minule ei pea see siis meeldima. Aga Robin Hoodist on ju sadu kui mitte tuhandeid legende ning see siin on Urmase poolt veel 1 juurde lisatud. Kuigi mitte selline, mida oma apsakate tõttu oleks Inglismaal "Robin Hood" legendide kuldajastul rahvas võinud hetkeksi uskuma jääda. 

Teatrikaaslase poolt kiidusõnu pälvisid ainult Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Velvo Väli ning "vee" kasutamine. Lõpus rahva ees ratsutamine kui kõik lehvitavad, rõhutas tema arvates "laste"lavastuslikkust, aga mina päriselt heldisin! Kuna tema kõrval istus ka veel keegi, kes kõike ja kõiki kõva häälega kommenteeris, rääkis oma ees ja kõrval olnud kaaslastega ja pidevalt vaatas ka telefoni, siis eks see vist häiris veel omakorda lisaks. Tõsi, eemalt tajusin mina seda ka natuke ning suveteatri viimastes ridades on sellist kõva häälega rääkimist tõesti kahetsusväärselt palju (eriti just vanemate inimeste poolt, kes peaksid teadma kuidas teatris käituda, et mitte teisi vaatajaid segada - ja seda ka õues!), aga mina sain õnneks sellesse Nottinghami-atmosfääri sisse ning ausalt öelda, otseselt peale mu kaaslase selge rahulolematuse, ei häirinudki mind seal eriti miski. Ja kuna tegelikult on lõppude lõpuks ju igale vaatajale iseenda arvamus ja kogemus eelkõige tähtis talletamiseks, siis toon siin ära pikemalt just omad tähelepanekud ja noh, need mõned kriitikad ka, ehk siis just momendid, mis said sealt kauemaks “kaasa võetud” ja mis seega kusagile sügavamale on talletunud:

🏹Urmas Lennuk on seekord eriti helde igasuguste kalambuuride, sõnamängude, koomiliste parafraseeringute ning üllatavalt tabavate kildudega- “issand peitub detailides”, “me ei röövi, me tasakaalustame”, aga ka mõni tuttavam väljend, nagu “koera kutsutakse, minu poole pöördutakse”. Paroolid, mida on lõbus enda elus hiljem vastavas olukorras kasutusele võtta :)

🏹tajusin kohe aimamisi-riivamisi viiteid “Viimsele reliikviale” a la "lobisemise" laiad lõuad jms... ütlesin seda vaheajal ka teatrikaaslasele, kes sama polnud tunnetanud ja siis teises vaatuses saabus juba väga otsene lõik tollest klassikast...äratundmine mõjus nagu töövõit!

🏹Ai kui ilus ja mõjuv oli see rohekassinine või sinakasroheline Grete “Marion” Jürgensoni seljas olev pika kuldsete nööpide reaga ja kuldse kaelaäärise kleit ning sellele toetuseks ühes stseenis ka kuldsete pärlitega juustes - ilu paistis ka kaugele üle vee ära!

🏹Pea kätluses saab aimu, et siin tulevad head originaallaulud kui Anneli Rahkema tegelane oma beebile nagu vaid suuotsast “Williamile” vms. laulab

🏹Jaune Kimmeli “kohalolu” oma rolliga! Kui ma peaksin ka järgmisel korral Teater.Muusika.Kino aastaküsitlusel osalema- seal just ikka küsitaksegi “mõjusaimat kohalolu” - siis Jaunel just seda on siinses lavastuses! Kogu roll oleks kui tants. Surmatants?! Nii stiilne ja nii mitmelgi korral varastab (tahtmatult) kogu show! Lummav ning nii mõnigi kord liikus tegevus edasi kusagile mujale, aga no lihtsalt ei saa (loe: ei raatsi) silmi Jaunest lahti lasta. Tema nõidusliku tegelase vee peal kõndimine, silmad, liikumine, grimm - kogu kuju on nõnda efektne, et jääb kindlasti ühena sümboliseerima meie 2022.aasta suveteatrit! Ütle veel, et kõrgtasemel (draama)teatrirolli võib teha ainult psühholoogilise tabavustäpsuse ning oskusliku sõnade valdamise, sh.tempostatuse ning mitmekihilise ja -palgelise karakteriloomega - siin on selge tõestus, et füüsilise kohalolu ning liikumise ja erilise karakteriseeringuga on võimalik nii mõndagi üles kaaluda!

🏹Taavi Tõnissonil on siin lavastuslikult väga huvitavalt tekitatud nagu seiklusliku draamateatri ja läbi Jaune tegelaskuju ka nö. rohkem etenduskunsti-valdkonda kuuluvaga harukordne sümbioos.

🏹Sisuliselt, kes tahab, leiab ka mõned sügavamad kihid ja lavaloo ridade vahele peidetud ühiskonnakriitilisedki sõnumid üles. Näiteks Arthur (Imre Õunapuu) - heatahtlik, alluv (nagu suurem osa ju mistahes ühiskonnast) inimene, aga võim sõidab ikka üle ja võtab viimasegi, sellepärast on siin teatav õpetuslik ülesraputus, et alati on eluterve ja õigustatud pisikenegi kahtlustus, ja seda eriti võimu suunal.

🏹Teatrikaaslane ütles, et talle Jaune tegelane meenutab Sõrmuste isanda Gollumit…mnjaa, võibolla tõesti😀Aga lisaks nagu täpp i-peal veel see täpselt õigesse kohta peidetud roheline valgus (valguskujundajat pole eraldi märgitud, seega kiidusõnad lähevad kunstniku Marion Usdusk ja lavastaja enda aadressil) ning muidugi efekti lisav toss!

🏹Võitlused on korralikud, (parajalt) pikad ning huvitava kombinatsiooniga- huumoriga, aga tõsised! (lavavõitluse seadis Laura Nõlvak)

🏹Peeter Rästas on ka nagu tantsiks kogu oma rolli- käed üles ja puusahööritused ning ongi mungale täiesti tugev karakter loodud. Ning kogu see humoorikas tekst...munk on ilmselgelt ka dramaturgi üks "lemmiklapsi". Ühtlasi kahtlemata koos Jaunega üks Nottinghami metsade tegelastest lemmiklahendusi! Tarvo Sõmer väikse John’ina tabab ka pakku, ehk ka lavastaja tabab pakku selle rolli just temale andmisega. See purde peal Robiniga toigastega kaklus oli nagu otse raamatulehekülgedelt lavale jõudmine.

🏹Liisa Aibeli Amm Margaretha, kellel “keel nagu ohakas” on megavahva. Kuigi ta pole ju nunn, siis pisut “nunnad hoos” paralleeli tekitas ning pärast esimest sisenemist loosse muudkui ootas, et tuleks ta muudkui veel ja veel!

🏹Vee (ära)kasutamine on tõeliselt efektne, kui kuninglik seltskond parvega mööda vett saabub ja hiljem ka...

🏹Öeldakse, et laste ja loomadega ära filmi tee - huvitav, kuidas see teatriga on? Aga minu arvates hobuste kasutamine oli siin kohe väga suur pluss, nii Munga saabumine vankriga, aga ka kõik ratsutamised- näed looma “laval” ja juba oled 101% kogu oma tajudega tema juures. Ja no Robin Hoodi-loo juurde kuuluvadki nad ju lahutamatult! Aitäh - kogu publik näis ühtviisi vaimustuses!❤️

🏹Ja siis viskab jälle meelde mõne Urmase teksti leidlikkuse ja muhe meel on plaksti kohal, nagu jumalat täiesti omamoodi tõlgendava munga: “Mõni kutsub seda röövimiseks, aga mina ütlen, jumal võtab-jumal annab”…või “Sind samasse laande jätta veiniga on nagu sibulaga silmi pesta”😀

🏹Kuid lisaks Jaune ja Peetriga stseenidele oli minu jaoks üks lavastuse tipphetki hoopis 1 Liina Sumera kirjutatud laul (ja lisaks veel Urmase kirjutatud sõnad seejuures!) Pealkiri võiks olla umbes “Mõnikord on liiga hilja” ja seda esitas vaimustavalt südamessepugev Liisi Koikson! Ja no suureprasust tõestava tekstinäitena sellest lauluust näiteks üks rida: “Hauakaevaja labidas mängib võilillejuurtega viiulit”- vot on poeesia! Kuigi tegelikult kogu see laul on üks meie teatriaasta parimatest teatrile kirjutatud lauludest, kahtlemata kõige positiivsemas mõttes VA-PUS-TAV!!!

🏹Lavastaja leidlikkusi saab noppida pidevalt. Ja mõned on puhtalt Taavi enda vaimusünnitus, mõned väga andekad lahendused, mis tulenevad tekstist…näiteks kui Marion ja Robin on vanglatrellide taga koos (ja neil ju seal suured tunded teineteise vastu), keegi nii tabavalt kutsub neid "kanaarilindudeks" ning must lina visataksegi puurilikule kongile peale! Kuigi eks selline piltlikustav kirjutamine on võimalik vaid selliselt dramaturgilt, kes ise on ka lavastanud (ja Urmas ju on - või siis on tehtud veel lisamisi ka lavastamise käigus? - igatahes toimis!).

🏹Mind jäi ikkagi häirima see “päris”ajalooga sidumine. Ehk liiga suurest fantaasialennust võetud vabadused, mis lihtsalt murravad Urmase legendi tegelikust elust lahti…Nimelt seda legendi ei saagi kuidagigi tõepähe võtta. Ok, dramaturgiliselt on leitud ilus viis loo sidumiseks, aga Marion ei saanud mitte kuidagi olla (igatahes mitte niimoodi tunnustatult...kui, siis mõne suvalise või vägistatud naisega) kuningas Richardi tütar, sest (pea 2-meetrisel ning vaid 41selt surnud) Richard Lõvisüdamel oli ainult 1 laps ja selleks oli abieluväline poeg…(muide briti ajaloolased vaidlevad, et ta võis üldsegi olla bi-või homoseksuaalne).

🏹Väga mõjuvaks on kirjutatud ja lavastatud ka Väikse Johni surm. Ja eriti see tema hinge “vasakule ära” minek üle vee... Üle vee olekski nagu "hingede" maailma - ja selles istub ju ka "publik" 😉

🏹Parajat hämmingut ja imetlust pakkus ka üks Jaune vaimolendi äraminek- ühel hetkel ühe hingaga vasakule ära, kuid juba mõne sekundi pärast ilmub ja tuleb ta hoopis paremalt järgmiste järele! Sulaselge teatriime!

🏹Pisitilluke lahe lahendus on pikast rollidenimekirjast Harry! Rainer Elhi ennastunustavalt hoogne ning mõningate teravate repliikidega sutsudega loo sees olekud. Alguses kui mingi uperpalli teeb, tõmbab üldse tähelepanu sellele tegelasele ning ega ju nii kaugelt ja kohe kindlalt aru ei saagi, kes seda mängib, aga neid sutse tuleb veel ja lõpuks arvutab välja, kes on Harry.

🏹Hämmingut tekitas ka tõesti see lõpu kuninga pakkumine, et Robin võiks kuningaks hakata? mis mõttes? Kas läbi abielu tema tütrega? Niimoodi Inglismaal kuningaks ei “hakata”. Kui brittidemaal abielluda kuninga tütrega, kellest saab kuninganna, siis tema mehest ei saa enamat kui “prints”. Ja no see võis olla (ebatäpne) ülekantud mõttes kõnekäänd vms... Aga ikkagi!

🏹Velvo Väli hääl oli ära (see on ilmselgelt saanud ka korralikku vatti seal ridamisi etendusi mängides), mis tegelikult mängis ta ilgele Nottinghami šeriffi-karakterile kaasa! Üldse on ikka “pahad” nii huvitavad laval tavaliselt ja tihti palju huvitavamad kui head  (sama sai täheldatud ka ühes teises selle suve lavaseikluses) ja Velvo võtab nii mõnuga, kõik mis võtta on ja nauditavalt hoogsa jõulisusega. Kuigi tabasin just tema pikkuselise sobivuse tõttu ja Richardit mänginud Peeter Raudsepp’a malbust vaadates mõttelt, et oleks olnud ka huvitav neid kaht näitlejat teineteise rolle mängimas näha🙃 See ei tähenda, et ma kurdaks, sugugi mitte! Velvo rollilahendus on mõnusalt terav ja ehedalt usutav "pahalane".

🏹Mitmed head näitlejad on siin pisitillukestes rollides, mis on ju omamoodi luksus vaatajale! Läbivalt oli näiteks Hans Kristian Õis mängus oma vinge kohaloluga, kuigi täiesti kõrvalises ja praktiliselt sõnatus rollis Šerifi sõdurina. Aga teises vaatuses vast rohkemgi tunneb ära nii Natali Väli, Märten Matsu kui Silja Miks’i, isegi “kaugemalt”, kuigi vaatad neid seal ju nagu tegelasi. Rohkem läbivalt on sees ka Anneli “Gertrud” Rahkema, muidu selline karmimapoolne, aga saades ka ühe eriliselt südantlõhestava stseeni mängida, mis oma kontrasuses mõjuks nagu eriliselt kurvalt. Äsja Viljandis näitlejaõpinguid alustanud Robin Täpp’i ja TÜVKA superlennust (12ndast) Mathias Einari Leedo’t selle distantsi pealt siiski kindlalt ära ei tundnud. Varem küll Karakter Teatris juba mänginud ja värskelt lavakasse vastu võetud Erling Edingut mina veel ei teagi ning ei saa seda siinset ka arvestada kui “esimest kätlust”, sest tegelikult ei osanud vaadatagi milline ta on, aga küll jõuab.

🏹Kõlama jääb legendilik “Tuld ei tohi kustuda lasta”. Aga vast eluliselt mitmeidki paralleele tekitab hoopis see edasine, ehk “Kui kustub, oleks parem kui poleks kunagi süttinudki”. Olen seda ise ka mõnikord mõelnud ning samas alati see ju nii polegi, näiteks olin kunagi väga huvitatud Inglismaa ajaloost. Uurisin kõiki kuningaid ja neid liine ning suhteid, töötasin mõnda aega Londonis giidinagi ja kuigi see “tuli on tänaseks kustunud” on siiski hea võtta mälust mõnikord midagi ning ühendusi luua. Aga näiteks kui vedada paralleele armastusega, siis leiame ju veel mitmeid alltekste. Ja kui “see tuli peaks kustuma”, siis vist tõesti kogu hingevalu ärahoidmiseks oleks parem, kui poleks kunagi süttinudki. Aga eks kõik, mis me ette elus satub, ka õpetab midagi ning selles mõttes vist on ikkagi alati parem kui need “tuled süttiks”, ehkki lootes muidugi “et nad ei kustuks”, aga selle jaoks tuleb ju endal ka tööd teha ja “mitte kustuda lasta”!

🏹Kogu publik rõkkas naerda kui munk/Rästas võttis “kanaarilindudel” musta lina eest ja ütles vangide kohta... (seda mine ise vaatama") 😂

🏹Nii mitmedki eheduse võtmed mängibki lavastajale kaasa see pikemalt distantsilt vaatamine, lisades lausa väga olulist dünaamikat ning kohati suisa ehmatusi - näiteks kui lastakse vibust noolega otse inimese pihta nii, et see nool ka inimese "sisse" kinni jääb!

🏹üldiselt ei ole eriline mikrofonide kasutamise austaja, see on nagu filtriks ja eriti sellisel suure lavaga tükkidel tekitab efekti, et tegelane on ühes kohas, aga heli tuleb teisest. Samas muidugi ja just siinse massiivse lavaruumiga lavastuse puhul oleks ju mõeldamatu ka ilma. Aga ega suures osas ei häirinud ka. Ainult 1 koht, kui poomisel ei saanud mõnda aega aru, kus see väike John on (visuaalselt oligi kusagil puuokste vahel kõrguses paista, aga seda pidi natuke aega otsima), sest hääl tuli hoopis mujalt kõlarist.

🏹Ikka veel ja alati on naljakas kuidas eestlastele ikka alkoholiteema naljakas on 😀

🏹Meelde jäi ka see, kuidas Robin laskis alguses 2 noolt ja mõlemad ülesmäge märki. Teine veel päris keskele! Seega on just see näitleja igati õige tegelase kehas selles rollis!

🏹Veerepeale, kunstnik Marion Unduski seatud mängukoht tõi meelde arvutimängud. Tegelikult veelgi täpsemalt kunagise Donkey Kong elektroonikamängu... Aga vast tänapäeva laste ja noorte kõnetamiseks on sellised allusioonid päris kaval lahend tähelepanuköitmiseks läbi alatajuliste ühenduste (oli ju kogu kindlus natuke nagu graafiline, ehkki tegelikult ju vägevalt ehe ja paljude kasutusvõimalustega lavastajale)! 

Hinnang: 4

Oma mõningatest kriitikanooltest hoolimata, läks see vägagi korda. Lapsepõlve Robini lemmikfilmid ja -telesarjad ning muidugi raamat ise ka elustusid, kuigi värske lahenduse abil, aga ka just see uutmoodi-teistmoodi tekst oma kõigi viidetega oli vahva lisand Robin Hoodi legendide reas. Ka neile palju avastamisrõõmu, kellel lugu varasemast tuttav. Lavastuslikult võimas, kunstiliselt silmipaitav ja mängitud kirega! Imeilusa muusikaga ning leidlike lahendustega, sh. parvesõidu, veepealkõndimiste ning isegi laste, loomade (ja ühe kolmest Shakespeare'i Macbethi nõiast) kaasamisega saavutatud terviklikkus, mis nii suure lavastuse puhul pole sugugi iseenesest mõistetav! Bravo! Suveteater, mis on SUVETEATER!

Võimalusel soovitan võtta kogu pere kaasa - nii vanavanemad kui eriti lapsed ning minu poolt küll kindel vaatamis-kogemis-soovitus!

PS. Lammasmäe oma vaheaja toidupakkumistega oli üks suveteatri esinduslikumaid!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud Kalev Lilleoru tehtud fotod):

ROBIN HOOD

See on lugu mehest, kes kogemata kangelaseks saab. Mehest, kes ebaõiglusele vastu otsustab astuda. Mehest, kes hullupööra armub. Mehest, kes asub võitlusesse nende nimel, kellest hoolib. Tegemist on seiklusliku suvelavastusega, millest ei puudu huumor, hobused ja lavavõitlus. Keegi kastetakse märjaks, kellelgi tehakse jalgealune tuliseks. Keegi põgeneb ja keegi jõuab koju. Keegi on lahke ja keegi karm. On sõprus, armastus. On armukadedus, reetmine ning surm. Aga on ka puudutus ja inimlik hoolimine. On vaikus ja muusika. Ja kõige selle krooniks vankumatu usk, et iga hea tegu muudab maailma natuke paremaks. 

Robin Hood on seikluslik suvelavastus kõigile vaatajaile alates seitsmendast eluaastast. 

Etendusele pääseb ratastooliga, ratastoolikohtade broneerimiseks võtke palun ühendust kassaga.

Koduloomad palun jätke koju.

Võtke kaasa soojad riided, õhtud võivad olla jahedad.

Esietendus 17. juunil 2022 Lammasmäe puhkekeskuses

LAVASTUSMEESKOND

Autor Urmas Lennuk

Lavastaja Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)

Kunstnik Marion Undusk

Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa

Helilooja Liina Sumera

Liikumisjuht Olga Privis (Vene Teater)

Lavavõitlus Laura Nõlvak (Eesti Noorsooteater)

Nimiosas Madis Mäeorg, teistes osades Liisa Aibel, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Raudsepp, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Elar Vahter, Natali Väli, Velvo Väli ja Imre Õunapuu; külalisnäitlejad Indrek Apinis, Aimar Ehas, Reio Kiviberg, Mathias Einari Leedo, Riho Lillakas, Ander Lõns, Robin Täpp, Hendrik Vilde, Hans Kristian Õis; koolinoored Karina Reisi, Grete Alavere, Karmen Parijõgi, Erling Eding, Rudolf Apinis, Ingomar Apinis, Indria Apinis ja hobused.

Ainult jõed voolavad vabalt - Ekspeditsioon/Von Krahli Teater

"Oled Sa tont või inimene?"

"Ma olen vaba mees!"

Umbes sama tooniga võiks toimuda vestlus publiku ja lava vahel Noblessneri Nobeli saalis neljapäeval esietendunud "Ainult jõed voolavad vabalt" lavastuse kohta... 

"Oled Sa teater või kontsert?" 

"Ma olen teatraalne kontsert!"

Aga võib ka hüpata vastuseks hoopis teise vestlusesse:

"Olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna."

Tegelikult ju suurte tuuride kontserte lavastataksegi. On setlist ja iga lauluga kaasaloodud visuaalne minilavastus, mõnikord isegi erinevate lavakujundustega erinevatele lauludele. 

Mõned neist kontserdilavastustest teatraalsemad, mõned tantsude või taustatantsijatega, mõne laulu laulab laulja ühes, teise teises lava otsas, mõne üksi, mõne taustalauljatega või isegi duetis, mõnes bändis on mitu lauluhäälega inimest ja erinevaid laule laulavad erinevad inimesed, mõni laul on hoopis instrumentaal...

Nõnda ka "jõgede" kontsertlavastuses. Ainult, et siin kõik bändiliikmed mängivad kõiki maailma pille (ka neid, mille esmane kasutusotstarve vast polegi muusikaloomine) ja lisaks muudkui vahetavad neid omavahel... 

Arvan siiski, et vaatama asudes, ehk võtmeks sisenemisel, oleks siiski hea teada, et see pole narratiivil põhinev "teater", ega ka liikumisel... Või kas just "teater" või isegi "etenduskunst" kui selline, mida me selleks teatri termini katuse all oleme harjunud pidama... Ning valitud-esitatud laulud või muusika ei ole otseselt omavahel muudmoodi seotud kui läbi esitava-esineva trupi (bändi?), lauludesse peidetud kõikvõimalike muusikastiilide voolavusega läbi kontserdi ja ühtlasi, et neid luuakse mitmete, ka ebatavaliste "pillide" või pigem peaks ütlema isegi, et "helide tekitajatega"... Loomulikult kui just ei tekita seda palade "sidusust" ise oma peas koos lavastusliku külje ja kunstnikutöö taustaga sümbioosis. Võiks arvata, et see eeldab küll teatavat tahet, aga minul hakkasid mingid mustrid täiesti iseenesest ka tekkima läbi täiesti väikeste sidususte, mis on iseloomulikud umbes sarnaselt abstraktse kunsti tõlgendamisel iseenda jaoks või miks ka mitte sellist tantsu vaadates, kus pole mitte läbiv, tantsides esitatav lugu, vaid erinevad tantsud...isegi kui need ongi mingi ühise nimetaja või suunava kujundusega lavamaailma sisse koondatud. Jällegi eeldades, et ei sisene sellesse sündmuse sündimisse mõttelaisalt - eeldades, et Sulle midagi "kandikul pakutakse".

Ja tegelikult ju kontserti pakutaksegi tavaliselt "kandikul". Kuigi siinset lavastust "teatrina" võtmisel võib tekkida raskuseid teatud ootuste ja tõlgitsusraamidega inimestel (vastav tõestus elust enesest olemas), siis arvan, et selle "kontserdiks" tembeldamisel ei tohiks küll kellelgi vastuväiteid olla...isegi kui "kontserdina" just väga tavaline see ka pole. Seejuures nautimiseks on juba eelduseks jällegi vastav muusikamaitse. Kõigile selline stiilide paabel ning (leidlik) helindus kindlasti ei istu. Nö. "raadiomuusikaga" tegemist pole...kuigi ajuti sellest väga kaugel ka pole... ent sellisel juhul kunagi mitte eriti pikalt - kohe läheb rajumaks või miskitpidi omanäoliseks. Takte võib leida sündipopist rokini, falsetis Händelist (ja seda justkui Farinellit järeleaimavalt, kuigi märksa piiratuma oktavite laega) isegi ühes kohas aimatavate bossa-rütmideni, klassikalisest orkestriviiulist räpilõiguni, countryst ja pungist rahvuspaatoseni, itkust popini jne jne jne... you name it - siit selle leiad! Mis pole ju ka midagi avangadset või novaatorlikku... Uus pole ka pannisaagimiste või vetsupotile trummeldamistega helide loomine, isegi mitte nendega "rütmistatud" helide loomine. Pottide, pannide ja klaaside kõlksutamistest rääkimata....Ehk instrumentideks lisaks klassikalistele trummidele ja klahvpillidele on siin kõikvõimalikke "kodudest" leiduvat. Jah, justkui ühele "kodu-jämmimisele" me vaatajad olemegi sattunud. 

Sissejuhatuseks Mari Abel lastepasunaga(?) riituslikult käib kõik nurgatagused läbi ning "puhastab puhta heliga" kogu atmosfääri... Minu kõrval istunud teatrikaaslane kattis kohe kõrvad ja ärritus juba kolmanda-neljanda monotoonse piiksu peale... Mina tõmbasin paralleeli kunagise Linnateatri "Isad ja pojad" lavastusega, kus Adolf Šapiro alustas oma lavastust valju heavy-muusikaga "õhupuhastajana", millele järgnes küll kohe kontrastiks linnulaul... Lauri Lagle lavastuses ei järgne linnulaul. Pigem tekib tunne, nagu oleks sattunud Jazzkaarel mõnele huvitav-ootamatule bändile peale... Naabrinna hakkas kohe (ja läbi etenduse) iga minuti tagant kella jälgima. Seevastu minul tekkis kahjumeel, et miks meid on toolidele "aheldatud" - ma tahaks olla hoopis seal - lava ääres - hüpata ja karata kaasa ägedale mussile! Ja tantsida, tantsida, tantsida!

Mari käis korra ka publiku juures ees ääres, vaatas otse silma sisse ja vastuvaataja oligi seeläbi tema pilku haaratud ning vähemalt mõttes kaasas temaga seal mööda lava hullamas... Rääkimata sellest, et kõik nad laval näisid täiega nautivat nii iseennast, oma bändikaaslaseid kui ka omavahelist jämmimist, mis minu kui vaatava kuulaja jaoks on ka a ja o, et ise saaksin kaasa nautida. Kui veel Mari haaras viiuli ka õlale... no mina oli täiesti müüdud... Seevastu mu teatrikaaslasest suur Sander Roosimägi -fänn teatas, et ta on täiega pettunud, et lemmiknäitleja sellises "juras" kaasa teeb... Heh... polegi vajagi teisi... noori... mehi fännata... Nad võivad olla nii ootamatud! :) (Nurina õigustuseks vast ehk just see, et paraku jäi temal see memo saamata, mida ta vaatama asub.)

Teise laulu päris algus, kui Simeoni Sundja sünditaktid sisse lõi, tuli kohe Depechi assotsiatsioon... no seda küll umbes kolmeks sekundiks, sest juba stiil muutuski... kas siis või hetk varem pinnis Mari viiulikeeltega ning mõte jooksis juba vanade eesti filmide muusika juurde... eriti meenus miskipärast Mikk Mikiveri režissööridebüüt, 1975.aasta "Indrek" (vast oli ehk sealgi Tormisel viiuliplõnnimist?) Ent sedagi no ütleme pooleks minutiks max, kui muusikaline "ekspeditsioon" mõõda neid korteri erinevaid tubasid juba edasi liikus...

Muide Arthur Arulalt taaskord mõtteid äratav ning detailirohke stsenograafia... Kogu lava (sh.pöördlava) koosneb "tubadest"...seejuures need toapõrandad on nagu jalgadega "lauad" ning vaibad rohkem nagu "laudlinad"... Näiteks köögil oli see miskit vakstulaadset, elutoal raskem, uhkem, aga vannitoal põrand/laud siiski plaadistatud. Stiilne ning uurimist ja seosteloomismängu pakkuv - mh. allegooria, kas esinejad ongi siin vaatajate-ahmijate laudadele "söömiseks-neelamiseks" välja pandud? :) Siim Reispassi valguskaart liigub korterivalgustuselt kontserdivalgustusele märkamatult. Kontserdil spottidest tagaseinale üles ehitatud-seatud valgustitemeri, millega kujundust tehti live's, vastavalt lavaltoimuvale ning muusikale justkui kaasa tantsides valgusega. Kohati ägedalt raju, siis jälle mahedalt nurruv... ja nurrrrrrumaajav minusugustele valgusenautlejatele... Kuigi see, kes juba seda muusikat ei naudi, sellel ilmselt ka valgus ei päästa või mis päästa... ei pane tähelegi kogu läbivat lahedat valguskoreograafiat :)

Paadunud popmuusika-austajana tõusis kogu kontsertetenduse üheks tipphetkeks siinkirjutaja jaoks vast kõige keskmisem osa, milles teineteisele järgnesid kaks lemmiklõiku - esimese keskmes Sander Roosimägi saksofoniga. Selle instrumendiga alustades, ehk kui ta huuliku suhu pani ja mõned taktid välja puhus, tundsin laksust George Michael'i "Careless whisper"i vihje ära... üks neid läbi aegade lemmiklauludest, mille iga takt ongi pähe ja kuulmismeelde graveeritud... kuid siis hakkas ta seda saksi "kiusama"... või kiusas saksofon teda(?) - selles ma päris kindel ei ole... Mu teatrikaaslane pööritas silmi ja vaatas jälle kella... aga minul jooksis juba mõte miljon kilomeetrit... Ühel hetkel ta seal oma torru köhimiste ja puhkumistega jõudis meloodiani ka ning teisedki ühinesid saateks kaasa... aaaah... tõeline nauding... kuigi vaid 20 sekki... juba hakkas Simeoni kastekannu tilasse puhuma või (r)öökima(?) ning harmoonia oligi veidi rikutud, aga mina jõudsin juba jälle oma seose luua - Selleks, et midagi nii ilusat luua, tulebki (mõnikord) käia läbi millestki valusast/koledast/nõmedast, et oleks "millest" laule kirjutada... teisalt ju ka nende kuulamisel suhestuda... On ju näiteks sellegi laulu keskmes minategelane, kes tantsida ei oska ning kui ta armastatu siis tantsule viib ning selgub kurb tõsiasi... siis kaotab ta ka oma elu võimaluse... ehkki allegooriana on see muidugi laiendatud ka videos palju konkreetsemaks, ehk George jääb seal võõra naisega tiivaripsutusega vahele oma tegelikule armastatule... Kõik see ju käib ka selle muusikaga kaasas... isegi kui saksi mängib Sander ning video ei jookse taustal ning sõnu selles lõigus keegi ei laula... Muusikal on selline jõud... mis omakorda paneb ju mõtlema (eeldades, et viitsid muidugi, sest muusikat ja teatud muusikat paljud kuulavad ka sellepärast, et siis "pea puhkab") muusika ning eriti laulude sõnastuse piltide loomise jõusse. 

Ja teise lemmikkoha sündimiseks, märkamatult liigubki tähelepanukese, nagu Rasmus Kaljujärv seda pöördlava keerutades, hoopis Jörgen Liik'ile, kes trummeldab roosa vetsupoti peal, vahel, taga ja sees. Esiti tõmbas sidususe stompimisega, aga minu jaoks oli hoopis eriti muusika lõppedes toimuv see, mis mõttetöö liikvele lükkas. Juba mitmes erinevas lavaloos on Jörgeni ja Marika Vaariku vahel selline poja-ema sidelik aura. Mis tihti keset lavastust hoopis täiesti millekski muuks muutub, isegi vanema-noorema armusuhtelikuks, kui rollid seda nõuavad. Ka siin, kui Jörgen peale trummeldamist joogapalli sellesse samasse potti proovib suruda ja Marika oma istumiselt tõuseb, arvasin oma peas (loomuldasa), et tal läheb rahustab noore, vihase, mõttetu võimatu missiooniga mehe maha... võtab käest kinni ja toob ta sealt eemale või midagi sellist... Mkmm... Marika, jõudes palli ja poti juurde... hakkab hoopis Jörgenit aitama seda sinna sisse suruda! Just see on "bänditegemise" näitlikustatud ideaalkehastus - nii sünnivadki muusikalised koostööimed :) Lavastuslikus mõttes jällegi selliseid ootamatusi on nii rahuldust pakkuvalt mõnus kogeda... nii teatris, filmis, muusikas, kirjanduses kui isegi kujutavas kunstis... See ongi näiteks Dali kunst- ta läheb sinna kuhu ei ootaks, aga tulemuseks on ilu või kui mitte ilu, siis igatahes emotsioon.

Ja oleme ausad - bändikaaslasena iga kell pigem raju mutt, kui targutav-tupsutav memmeke, või mis? Marika ise saab seal ka nii mõndagi laulda... vilksamisi äratuntavat, ehk tuttavate sõnade, kuid isemoodi viisiga laulu lausudes... või tema esimene suurem-pikem-saksakeelne tõi minule millegipärast meelde Einstürzende Neubauteni (see oli ka esimene, mille peale teatrit koju jõudes mängima panin), ehkki Marika on veelgi ägedam :) Kuid ei imestaks kui mõni teine lõi hoopis Rammsteiniga paralleele, ehk Marika siin nö. nais-Till Lindemannina laululausumas "Einmal" ja "Nochmal" ja "Ich liebe Dich" plakatlikult, nagu tihti ka Rammsteini lauludes Till... Ent, miks ise EN-i rada läksin, sest vastasel juhul Marika oleks vast prototüübist vaoshoitumgi... Kuigi, eks sobivaid prototüüpe on kahtlemata veelgi - seegi üks selle kontserdi vaatajate rõõm... kui pakub meelelahutust neid seal mõtestada ja siduda (nagu minule pakkus). Samas ma aiman, et ta otseselt ei jäljendagi seal kedagi, vaid ongi "Marika omas mahlas". Laval oli tegelikult ainult 1, kellest minu jaoks aimus mingil teataval tasandil ka "rolliloomet" (huvitav kas see oli lavastaja otsus/nägemus või ikkagi näitlejanna valikutest kinni?) ja selleks oli Katariina Tamm, ent seda ka mitte väga otseselt, pigem aimamisi ning ehk ka vaid tema "laulud" või "lõigud" või "esitused" olid lihtsalt sellise suunitlusega. Eriti "tantsuõpetaja" (stseenis?)laulus, kuid tegelikult ka läbivalt muidu... näiteks vannitoas libastudes - korduvalt... või üks mu lavastuse lemmikvisuaale - Katariina köögilaual lagunenud külmkapiuksega rokkides (a.k.a "tangot tantsides"... kuidas kellele visuaalpoeetilisem tundub :)) Kuid tema linnade-loetlus-laulus tundsin end vanana, sest pea suurem osa, mis mainimisele tulevad on juba külastatud-kogetud-omasilmaganähtud - ühtlasi viis korraks eksistentsialismi radadele - kas elu saabki läbi, kui kõigega on ühelpool? Või on väärtus ka kordustel? Mälu ju elu teises otsas nagunii mängib trikke... Nii ehk naa, paar-kolm neist linnadest siiski on veel varuks teiseks elupooleks ka...

Kusagil kontserdi päris keskpaigas "satub" Jörgen kidraga võimendile lähedale... Oh, kes alles läheb vaatama - ärge tal laske!!! :) Kui ma saaks, siis selle 10 minutit vahetaksin pigem George Michaeli terviklaulu (oh kui Sander või keegi oleks seda veel laulnud ka...) või hoopis mõne teise muusikastiili, teise laulu või loo pikema või täisversiooni vastu... See oli tõesti koht lavastuses/kortserdil, kus tuli kõrvad katta ning päriselt ka - tuli tahe sealt saalist minema saada. Korraks ju oleks okei... isegi kui natuke pikemalt, siis jõuab ka "sõnum" kohale... Inimese elus on ka ebameeldivusi... on olemas ka ebameeldivaid helisid... kakofooniat, asju, mis tüütavad, asju, mis ärritavad... OKEI saime aru. See oli ka murdepunkt, kus kogu kontsert natuke sealt edasi lagunes justkui laiali. Esiteks hakkasin tunnetama asju oma teatrikaaslase ebamugavuse kaudu - tema piinles ja mina olin ta teatrisse kutsunud... Minu süül järelikult... 

Ehkki iseendale seletasin seda venivast vastikust heli tekitamisest tingitud (kontserdi)elamuse "kärult kukkumist" nii, nagu mõnikord raamatut lugedes... loed mõnda rida ja mõte läheb lappama... loed uuesti sama kohta ja jälle läheb sealt lappama... siis loed ja saad aru, et Sa päriselt ei saa aru ja sellepärast kaotadki kontakti raamatuga... Üks julge paar (kes istusid kolmandas reas täiesti keskel) tõusidki püsti ja lahkusid keset etendust... Muusika oli nii häiriv, et tegelikult see nende lahkumine seal ei häirinudki... oleks vabalt võinud olla ka Lauril sisse lavastatud, näitamaks, et suurem häiretegur maandab inimeste jaoks väiksemad häiretegurid ja nõnda polnudki üldse hullu... Kuigi mu teatrikaaslane järgnes veel pikalt neile silmadega, lootes ilmselt, et endas oleks ka sama julgust ja jõudu... Aga tema jäi sinna koos minuga istuma...

Seal teises pooles hakkasin tajuma näiteks formaati - justkui igaühe (4st naisest ja 4st mehest) jaoks oli vaja üht-kaht kesksemana olemise lõiku. Nõnda ei saanud etendus enne lõppeda kui ka Rea Lest mingitpidi "sõna saab" oma lauluhäälega... ja see tuligi... päris lõpus. Olin lugenud lavastajaga intervjuust, et lavastus paljuski sündis või vähemalt arenes nädalapikkuses loomelaagris. Sellele viidates, kuidas küll ei jõutud Rasmus Kaljujärve jaoks midagi muusikalist selleks luua... Üks ja minu arvates muuga sobimatu lõik kõige vahel oli Rasmuse dušiall käimine ning hiljem kogu see vikerkaarel jalutamise jutustamine, ehk proosalisem pimedas jutulõik (loe: mula)... sinna juurde veel lae all toimuv, mis mõjus natuke nii, et "oh, siin saab sellist asja teha - teeme"... Efekt ju oli ka, aga ikkagi mõjus palju ehedama muu vahel kuidagi punnitatud või nagu inglise keeles kasutatav termin "afterthought", ehk maakeeli "järelmõte". Teatrikaaslane tegelikult ei teadnud, et see on ka lisaks Ekspeditsioonile Von Krahli lavastus ning kui ta vahetult saali istudes sellest kuulis, siis ütles kohe, et selles lavastuses siis ju kindlasti keegi võtab end paljaks ka... No pekki - miks just nüüd... Alati ju nad ei võtagi... Noh ja kui lähed midagi vaatama, siis ju tahad ikka kuulda ja vaadata seda, mida pakutakse tervikuna... Aga no seda ju küll mitte (samas kindlasti mingid naised on sillas ka)... Deem. Käisin üksi vaatamas luuletustega rikastatud ja eriliselt head sama lavastaja ning pooleldi ka sama trupi "Sa oled täna ilusam kui homme" (mängitakse muide veel ka uuel hooajal)... seal ju ei võetud aadamaülikonnaväele...või mäletan ma kuidagi valesti? Too oli minu arvates (siiani) üks parimaid Lagle lavastusi ka (koos Suure õgimisega NO-aegadel)... selline tükk, mida vaataks mitugi korda... Praegu on Vonnidel kavas ka teistelt lavastajatelt nii "Pigem ei" kui ka "Fundamentalist", mis on kohe erilised (minusugustele teatrigurmaanidele 5-tärnilised) maiuspalad... ja neis ju ka ei võeta (teatrikaaslane oma VK-eelarvamuste tõttu on loobunud mõlemast...nii kahju)! Aga seegi on ju "inimesest kontserdi" osa - eelarvamuse orjad ühel või teisel moel oleme kõik... kes kardab ja hoidub ühest, kes teisest... kõik lõppude lõpuks ka selle lavastuse teenistuses oma tahtmatulgi viisil...

Kuid teine pool kontserdist pärast seda siiski kogus end ja läks märkamatult ühel hetkel uuesti "käima" ka... Omamoodi ja kuna tegemist ongi tõesti "kontserdiga inimesest", siis kõik toad, teod, tunded tulevad kajastamisele... No olemegi ju duši all alasti ja peseme end ka iga päev... ehk igati õigustus ju "formaadi" mõttes ka lavastusel sellele lõigule täiesti olemas. Sama ju ka selle vikekaare-looga - see võis olla näiteks unenäo-peegeldus ning öö ja uni on ka "inimese" (ööpäeva) osa... 

Kuid siis... juba üsna lõpu eel... siseneb Nobeli-saali Mari Abeli Siiri Sisasklik "Päikesetõus"u laul... mis ju algab küll nagu "Mis maa see on" Siiri, aga liikus nagu praeguse-aja Siirist vanema-aja Siiri suunas, rahvalikust, läbi roki, kuni mõnusa pungini välja. Ei tea, kas see oli originaallaul, aga ise kuulsin küll esimest korda... ja nautisin... 10 viimast minutit (minu jaoks), oli puhas hea tuju laksu kättetoomine... Sest nagu kontsertidel, kus esinejad oma publikut austavad-armastavad, on oodata ju lisapalasid (mu teatrikaaslane muidugi vajus selle peale veelgi sügavamale oma "kõvasse" tooli). Ja see energia oli juba nagu hoopis teine... ironiseeriv iseenda üle, parodeeriv neid kontserdilõppude lõbusaid vaibe, aga samas nagu mitte "päris". Täitsa eheda muhedusega sõideti üle mõningate teise poole raskemate palade ning kogu äng oli nagu peoga pühitud... isegi esinejad ise jõuavad lõpus seeläbi tagasi puhta nautimise juurde. Kui on tuju hea, siis ongi mõnus natuke lolli ka panna! :)

Kuid ma ei saanud jätta ka märkamata ning siin märkimata, et lavastaja on Simeoni ja Sandri kaasamisega üks paras kavalpea... kuigi teised olid ju ka musikaalsed, siis need 2 meest aitavad kohe eriti hästi tervikut muusikaliselt koos hoida!

Hehh... seekord teatrilavastustega samasse numbrilisse hinnanguredelisse toppima ei hakkagi... Kuigi elamuslikult liikus see madalast põhjast, ehk 1st (see f*cking piinav kitarr seal võimendi ääres) kuni mõtteseoseid ja äratundmise magusust pakkuvate (Jörgeni-Marika duett "natüürmort roosa poti ja joogapalliga" + Sanderi saksiga raskustest ülesaanuna "George" ja Mari äraspidist Siiri Sisaski muusikalugu kanaliseerimas), seejuures ka originaalsust riivavate tippude hinnangu, ehk 5ni välja... Kogu hinnangu-taktirütmis 1-2-2  3-2-2  5-4-4  5-4-4  1-2-2  3-2-2 jne (mitte palun otsida siit tegelikku vastavust). Ehkki mina sain elamuse, siis kohati tahtsin sealt saalist ära ka... Kohati jällegi nautisin sügavuti... mõni teine... ja eriti kes sealt klassikalises mõttes läheb teatrit otsima ja leidmata seda, võib rängalt pettuda. Pettuda võivad ka need, kes arvavad, et alati peab kõik niiväga originaalne ja eriline olema, ehkki siin oli mingeid vilksatusi küll, samas tehakse ja on tehtud muusikat igasuguste mittekonventsionaalsete riistadega kogu aeg... ka üllatuslikumaltki... Aga see siin oli just selle ansambli jämm... Selline, nagu neil hingel ja südamel just praegu. Kui sellega haakub, siis on see päris huvitav teekond... "Ekspeditsioon" - tõesti... Kontsert inimesest - tõesti (ka läbi iseenda)... Läbi erinevate muusikastiilide... kattes inimese eluringi või päevaringi erinevad komponendid... ehkki dekonstrueeritult või vahel ka tagurpidi. Peaaegu kõik tunded on esindatud... vast siiski õudu ei tekitatud ja nutma kah ei ajanud miski... aga need ongi keerulisem massile korraga tekitada. "Ehmatusena" üks vannitoa-juhtum Katariinal ju küll ja itk, ehk kaebelaul oli ju esindatud ning ehk ka mõned nendesse suundadesse muusikaga tekitatud momendid... Ent naerust ängini, rahust rajuni, piinavast mõnuni ja kõik vahepealsed varjundid kah, kauba peale.

Jäi mulje, nagu inimesed ümberringi jagunesid ka kaheks - ühed, kes leidsid "oma" üles ning suhestusid, teised, kes viisakalt "kannatasid ära" (või siis mitte). Parim kunst ongi polariseeriv... see pole siis ju igav. Ja eks muusika puhul on ju alati maitse asi meeldivuse eelduseks eelkõige. Isegi kui ongi teatraalsemasse vormi valatud. Lisaks kas hakkab mõte jooksma, kas saad muusika või muus mõttes lavaltoimuva või toimetavate muusikute/näitlejatega kontakti. 

Ruum on ju äge, akustika söödav ning vaataks seal teatrit teinekordki... Isiklikult minu jaoks oli muusikaga ka, nagu juba mainisin - lähtuvalt stiilide paablist - mõni meeldis, mõni mitte... ent tervikuna kokku siiski elamuslik. Seega mina ei vingu... mu teatrikaaslasel seevastu oli raske... ütleks, et isegi väga raske. Selles mõttes peabki igaüks selle lavastuse puhul ise ära tunnetama... Usun, et sisemine hääl ütleb üsna õigesti, kas se(llin)e tõmbab või mitte. Ses mõttes on peegeldused siin justkui isegi liigsed. Samas ise huvitun küll, kuidas teised vastu võtavad... kas keegi leidis "teatri" või "etenduskunstina" sellest ka midagi üles - tõmbas mingeid sarnaseid-erinevaid mõttemalle... tundis Siiri ära? Ja eelkõige, kas tegid veel mingeid teisi huvitava(ma)id seoseid kui mina... Või ikkagi võetakse seda peamiselt vaid ja eelkõige "lavastatud kontsertetendusena"?

Ja lõppude lõpuks, järsku see oligi tegelikult pesueht "teater" ning keegi neist päriselt laval pille ei mänginudki, vaid hoopis "näitlesid mängimist"? 

Ehei... lihtsalt üks mõttemäng... et kui nad oleksid... vabalt ju oleks võinud Milli Vanillit teha... siis oleksid nad ju kõik üle mõistuse täppitabavad näitlejatööd teinud... Oleks-oleks-oleks... Oleks neist kellelgi korralikud tätokad, oleks lisandunud ehedust just sellisele punk/rockilikumat muusikat viljelevatele tüüpidele viitava välimusega... Mis omakorda tõukab küsima, et kas välimus käib muusikaga kaasas? Või kuidas see kujuneb? Psühholoogiliselt käsikäes või ikkagi üks otsustab nii ja teine naa ning vastav elustiili sidusus ei tulenegi muusikaga seonduvalt? 

Nõndaviisi analüüsi kõikides ilmakaartes lendu lastes saab selgeks, et kogetu olekski küsimuste mõttes põhjatu kaev... täpselt nagu muusika isegi... või teater ja selle olemus... 

Aga hei - see siin oli kontsert... Muusika, pea katkematu vooluna, sest tegelikult mitte ainult jõed ei voola vabalt, vaid muusika ikka ka... eeldusel, et sellel lastakse nõnda muudkui voolata... Ja inimene kui musitseerib, siis saab ta vabaks reaalsusest... vabaks kõigest... ei pea ju tegelikult nootigi järgima... viisist või rütmist rääkimata... Sest kas inimene elab-otsustab-tegutseb mingi ettekirjutatud noodirea järgi? Mkmm. Vahepeal... kui ta käib tööl ja täidab mingeid kohustusi... Tegelikult isegi mitte seega vahepeal, vaid suurema osa ajast... Ent vahepeal tegutseb ka täiesti mitteratsionaalselt või ootamatult või... Sestap ongi see kontsert inimesest... või ikkagi pigem bänditegemisest kusagil loomelaagris? Muusikas on kõik vastused õiged.

Ja nagu näha, siis ka jutt voolab täitsa vabalt... aga sellele paneme nüüd tammi ette! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod klõpsas Kristiina Praks):

AINULT JÕED VOOLAVAD VABALT

Lavastaja

LAURI LAGLE

Laval ja helilooming

MARI ABEL, RASMUS KALJUJÄRV, REA LEST, JÖRGEN LIIK, SANDER ROOSIMÄGI, SIMEONI SUNDJA, KATARIINA TAMM, MARIKA VAARIK

Helirežissöör

JÜRGEN REISMAA

Kunstnik

ARTHUR ARULA

Valguskujundaja

SIIM REISPASS

Muusikaline konsultant

ARTJOM ASTROV

Dramaturg

EERO EPNER

Dramaturgiline tugi

MART KANGRO

Lavameister

RINALD KODASMAA

Rekvisiitor ja kostümeerija

KRISTIINA PRAKS

Valgustehnik

MIHHAIL MAKOSHIN

Tehniline tugi

HANNES NÄREP

Graafiline disainer

ALLAN APPELBERG

Fotograaf

KRISTIINA PRAKS

Turundus ja avalikud suhted

KÄTLIN SUMBERG

Produtsent

TIINA SAVI

Produktsioon

EKSPEDITSIOON

Kaasproduktsioon

VON KRAHLI TEATER

Toetajad

KULTUURIMINISTEERIUMKULTUURKAPITAL

"Ainult jõed voolavad vabalt" on kontsert inimesest. Jah, kontsert. Katkematu muusikaline rännak rokib, kisendab, hellitab, igatseb, pettub, unistab. Mängitakse trumme, kitarre, paaniflööti ja kummipalli. Pannakse käed rinnale risti või silmade ette ja lauldakse. See on, nagu vaataks üht hiigelsuurt maali, või nagu loeks üht paksu romaani, või nagu hulguks mööda lõppematut linna, otsimata midagi kindlat, kuid ometi liikudes tunde ja tunde. Kui oled kord alustanud, siis lõppu ei oota.

Lavastus on lavastaja Lauri Lagle ning tema trupi neljas koostöö. Ühine ekspeditsioon algas peaaegu kolm aastat tagasi. Näitlejate vahetu energia, kummastavad ja meeldejäävad atmosfäärid, igatsus tõusta argisest kõrgemale, aga samas argisest kinni hoides - need eesmärgid on kandnud seniseid lavastusi. "Ainult jõed voolavad vabalt" on puhas laks otse hinge. 

Esietendus 25. augustil Noblessneri valukoja Nobeli saalis.

Etenduse pikkus 2 tundi.

Lavastus valmib Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri koostöös.

Viljandi lood: Jaan - Ugala

TUTVUMISKUULUTUS

Nimi: Danzumees

Vanus: 40ndates (veel)

Pikkus: 190cm

Kaal: Hetkel rohkem kui tahaks (aga tegelen sellega)

Isiklikku: 3 lapse isa, ametilt teadlane, haridus 2 magistrit (rahvusvaheline majandus + IT), hetkel doktorantuuris (tootmistehnika ja robootika).

Huvid ja vabaaja rõõmud: teadus ja innovatsioon, teater, film, kirjandus, pikamaajooks (ja muu sport), koer, 2 kassi, kanad, 3 taru (mesindus), aiandus, kokandus/küpsetamine, fotograafia, poliitika, kultuurid ja keeled, tantsimine, laulmine, uute lemmikute avastamine (kõiges, aga kõige tihedamalt muusikas läbi laulude), luuletamine, kirjutamine, suhtlemine, kõik mägede ja merega seonduv (mul on meremehe pass), rändamine-reisimine (eriti uutes kohtades)... ja kõik, mida nii kõrges eas veel saab teha "esimest korda elus".

Ideaalne kaaslane: samade huvidega, keegi kes armastab, keegi kes hoiab, ei ropenda/ei joo/ei suitseta...vähemalt mitte igapäevaselt, keegi kes viitsib minuga koos rännata, teatrit ja filme vaadata (palju) ning nende üle arutleda, armastab unistada ning unistuste suunas liikuda. Ilus-kena-armas või vähemalt originaalne väljanägemine poleks ka paha. Peamine ju, et oleks teineteise vastu austus, ausus ja avatus ning ühine arvamus, et kodu on kindlus, kodu on püha ja selle ning teineteise nimel on pingutamine privileeg mitte kohustus. Armastus, armastus, armastus - kui on seda, on kõike. Ja siis muu ei loegi nii eriti. 

PS. See kõik, sh. armastus on siiski juba minul leitud selles ühes ainsas ja õiges... Aga sõpru võib olla igasuguseid - nendelt ei oota muud kui sõprust :)

Milline raamat on sellesuvisest lugemistest kõige rohkem meeldinud: Paolo Cognetti "Kaheksa mäge"

Mida viimati teatris vaatasid: Ugala "Viljandi lood: Jaan"

Millest see on? Kuidas meeldis?

-----

Ugala viis ka oma teise tänavuse suvelavastusega publiku teatrimajast õue. Sedapuhku suisa rändama - kogema-nautima-osalema teatris, kus Viljandi linnast saab teatrilava ning mööduvast linnarahvast (ja loomadest🙂) “tegelased”. Ühtlasi on see ajarännak aastasse 1982. 

Elulooline. Armastuslugu. Nostalgialaks. 

Audiovisuaalne teekond, kus “audio” on segu live-esitusest ja varem salvestatu teatriime’likust kombinatsioonist ning “visuaal” on 360 kraadi iga publikuliikme ümber, läbi paaritunnise lavastuse (mille jooksul läbitakse asfaldi- ja kruusateid, metsaradu ja aasasid, pulsikella järgi kokku u.4km jalgsi). Ent nõnda lavastatud-juhendatud teekonnal läbi aegruumi vihisedes ei tea kunagi, mis ees juba ootamas...ja “ootamas” seal peatuskohtades ning rännutee kõrval on nii mõndagi😉

Pähklikoores:

"Üllatusipakkuv, aga ka soe. 

Kelmikas, aga ka kurb.

Muhelemaajav, aga “ridade vahel” ka linna ning selle kohtade ja majade ajalugu tutvustav.

Mänguline, aga ka ekskursioonilik.

Tuttav, aga ka võõras.

Näideldud, aga ka ehe.

Midagi uutmoodi, midagi teistmoodi (isegi varasemate rännaklavastustega võrreldes, kuigi mõned toimivad komponendid elamuse suurendamiseks on ka siin kasutusel), midagi kõigile meeltele, midagi südame silmadele."

Ei tahakski palju paljastada, aga ütlen siiski niipalju, et kuigi jah, osalusteater ju ka, aga keegi esinema ei pea (kui just “restoranis” tantsu lüüa ei taha… Oh küll ma keelitasin oma teatrikaaslast, aga tema vastus oli kindel “ei”...naljakas, aga meiega samas “lauas” istunud, ehk otse vastas, oli nagu äraspidine peegelpilt, kus naine proovis oma meest ajada tantsule, aga tolles paaris oli mees see eitaja - "teatrit" ühtlasi siiski ka kaaspublikult).

Marika (Palm) ja Oskar (Punga) on teejuhtideks omade nimedega ja ühtlasi meie, ehk publiku esindajateks, kaitsjateks, suunajateks, tähelepanupöörajateks...sest tegelikult toimub ju kogu rännak ikkagi ühe Jaani jälgedes. Tema elu ja tegemiste saatel. Jaan suhtleb Marika ja Oskariga ning mõjub meie praeguses ajas kui vaim. Mitte kuri vaim ja ammugi mitte kurivaim...vaid tema toimetab seal omas aegruumi dimensioonis ning meie omas...ja oma ettekujutusvõimega suudab igaüks manada kogu vestluste ja tutvustuste alusel silmade ette ka Jaani ja tema kaaskondsed. Jaanil muide on äravahetamiseni sarnane hääl Andres Tabuniga...aga vōibolla nad seal teises dimensioonis saavadki oma hääle valida, sest Jaani abikaasa meenutas Lauli Koppelmaad ning tema parima sõbra Kaupo hääl Margus Tabori oma... Hehh...ja need parimad sõbrad on ju mõnikord nii vahvad!🙂 Jaan ise siiski tõsine ja omade kindlate tõekspidamistega.

Huvitavalt läbikomponeeritud on kogu teekond, näiteks Jaani kodus rippuvad riided tulevad hiljem ettekujutamisel kasuks ning publikulgi lastakse näiteks tunda saada, mida tähendab tutvumiskuulutuse kirjutamine. Sellega seoses soe soovitus etendusel osalejavale publikule - oleks mõistlik kirjutada sinna nimi (kasvõi libanimi või vähemalt sugupool), vanus, pikkus ja kaal (vähemalt viide). Kellegi andmeid ei tooda kuidagi eraldi esile (ja ammugi ei panda kedagi seal publikust paari...see jääb Jaani pärusmaaks), ent on hädavajalik hiljem ühe vahva mängu jaoks...lihtsalt igaühele iseendale. Mina näiteks ei saanud seda just sellepärast päriselt kaasa mängida, et minule juhtunud kuulutusel ei olnud vajalikke parameetreid...aga teatrikaaslane sai ja tema oma kaudu sain mina ka🙂

Mis Jaani elusse puutub, siis tundus kohe algusest peale tema pruudi hääletoon pisut kahtlustäratav... Aga Jaan vist kukkus juba ainuüksi selle lõksu, et keegi, kes talle meeldis, pööras talle tähelepanu vastu... Sest kuigi Jaan oli kena ja pikk mees, ei huvitunud naised miskipärast temast, vähemasti mitte need, kes Jaanile võiksid meeldida... ehk klassikaline eluline paradoks. Ent Jaanil oligi arvatavasti väga väljakujunenud maitse. Hiljem selgus, et minu maitsest siiski erinev, sest kui neid tema tutvumiskuulutuse vastuseid sai koos asjaosalise endaga kuulatud, siis mina oleks kahtlemata Terje Penniega sarnase häälega naisest huvitunud. Tollel naisel ju praktiliselt samad huvid ka! Aga mõistan ka Jaani valikut, sest see, kes tema tähelepanu köitis, tolles oli selgelt midagi intrigeerivat😉 Vahva oli peas ka nende häälte mõistatamist mängida (Garmen, Triinu...) Nii mõnigi jäigi neist müsteeriumiks...ja ühe viisin kokku alles teekonna lõpp-punktiks olevast Ugalast tagasi etenduse alguskohta jäetud auto juurde jalutades.

Igati vahva, suvine (kuigi võiks ju edukalt ka teistel aastaaegadel mängida) ja eriline teatrielamus, mis siiski jutustab ka ühe väga konkreetse (elu)loo, aga annab ka endal tolles ajas ja loos olla justkui kõrvalosaline. Minu jaoks lisaväärtuseks veel see, et õppis natuke rohkem Viljandit tundma. Mitteviljandlasena satub sinna ju praktiliselt Ugala pärast...heal juhul (samaga) ka linna toitlustuskohtadesse... vanasti ka lisaks raamatuantikvariaati... isegi kui seal elas/elab ka kunagine sõber Arno, aga temaga oleme juba ammu kaugeks jäänud... Ent lisaks teatrile ju ka nii mõnedki korrad ümber Viljandi järvejooksul lipanud. Siiani parim aeg 57min on vaja küll paremaks joosta...aga nagu Jaani loos, tuli ka minul tookord põlvini mudas sumbata, kuigi päris ujuma õnneks ei pidanud😊).

Kokkuvõttes oli kõigest hoolimata (ning nagu lisaüllatusena) ka üllatavalt palju äratundmist isegi mitteviljandlasele, mis siis veel kohalikest rääkida! Ise samastusin kogu kirjust tegelaskonnast hoopis kandle-Otiga...tema mängis kannelt mitte raha pärast, vaid enda ja teiste rõemuks...mina siin kirjutan ju teatrist just samamoodu. 

Olgu mainitud ka taustajõud: autor-lavastaja Marika Palm, autor-dramaturg Liis Aedmaa, kunstnik Gerda Sülla, helivõlur Elari Ennok.

Hinnang 4

Muhe naeratus on sel rännakul nii umbes 90% ajast huulil ja seda soodustasid eriti just need 2 vahvat ja ülimalt armast teejuhti. Kuigi näitlejaid ju kokku terve plejaad, kuid ülejäänud siiski vaid häältena. Just need suuremad ja väiksemad üllatused teekonna jooksul, aga ka sidusused, mida suutis nii lavastuses endas kui ka iseenda eluga tõmmata, panid kogu teekonna ja niiöelda "lavaloo" elama. Jaan on igati sümpaatne ning kuulates tekib kaastunne ja soov, et tal ikka hästi läheks ja see omakorda paelub ka kaasaelaja loo külge. Niimoodi vaiksel foonil kaasa elades ning isegi panustades, saabki olla ise ka loos osaline, olemata seda siiski. Üsna harukordne ja eriline teatrielamus, mis jääb kaemaks meelde. 

PS. Tähelepanusoovitus ja hilisem prooviharjutus etenduse külastajale - see kuidas Marika ütleb “Jaan”...selles on nii palju isikupära! N on tal seal lõpus nagu hispaanlaste ñ, aga selle ees oleks nagu 3 a-d... Küll ma proovisin järele aimata, aga tee või tina - ei suuda...😅 Kas Sina suudad?

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille on teinud Elena Koit ja Silver Kaljula):

Viljandi lood: Jaan

Marika Palm ja Liis Aedmaa

Etendus kestab ligikaudu 2 tundi

Esietendus: 15. august 2022

LAVASTUSMEESKOND

Autor-lavastaja      Marika Palm

Autor-dramaturg    Liis Aedmaa

Kunstnik                Gerda Sülla

Helimeister            Elari Ennok

Rännakujuhid         Marika Palm ja Oskar Punga

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Rännaklavastus

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja.

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

Etendus toimub vabaõhus, millega soovitame riietumisel arvestada ning rännaku käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Kaasa palume võtta isikut tõendava dokumendi. Rännaku alguses saavad teatrikülastajad osalemiseks vajalikud kõrvaklapid, mille tagatiseks on isikut tõendav dokument. Etendus algab Liiva tänav 3 hoovist ja lõpeb Ugala teatris ning kestab ca kaks tundi.

Ukuaru - Emajõe Suveteater

Häbi tunnistada, aga minul on Veera Saar’e “Ukuaru” lugemata. Õigustuseks võin tuua vaid selle, et olen juba aastaid tahtnud, aga kui Sul on üle 10 000 raamatu ning need kahes erinevas kodus - maal ja linnas, siis ei ole “õigel hetkel” kunagi seal kus vaja. Viimasel ajal on tekkinud üldse tunne, et see on hoopis kusagile rändama läinud, sest isegi otsimise peale pole leidnud. Tuleb ilmselt raamatukogust võtta - küll siis kohe ka enda oma välja ilmub...

Ent selle asemel on väiksest peale kümneid ja kümneid kordi vaadatud Leida Laiuse suurepärast eesti filmiklassikat (stsenarist Mats Traat), toona alles lavakooli 3.kursuse tudeng, 20aastane Elle Kull Minna-rollis ning muidugi Lembit Ulfsak Akslina. Sõna-sõnalt on filmi tekst peas! Film on NII ikooniline (👈uhh, milline kole värdsõna eesti keeles), seega tundus paraja julgustükina üldse võtta see materjal lavastamiseks...Sest vaevalt, et suudaks keegi võrdselt või ammugi ületades sellest loost miskit uut audiovisuaalset teha... Aga võta näpust... Lavastaja Peep Maasik, dramaturg Urmas Lennuk, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja/helilooja Ardo Ran Varres ning ülimalt põnev, erinevatest Eesti otstest Emajõe Suveteatrisse Vooremäele, sõna otseses mõttes “mäe otsa” (etenduspaika on vaja u 300m metsarajal ülesmäge ronida…aga see tasub kuhjaga ära!) kokku tulnud trupiga teevad sellele kurbilusale loole (korduvalt) külmavärinateni liigutavalt au!

Mnjaaa- MILLINE lavastus! Üks suve siiani kolmest suurimast elamusest (teine sai ka sama Lõuna-Eesti reisiga haaratud - loe eelmist peegeldust - selle vahega, et see teine näis pealepoole nii kommertslik ja teatrifännile täiesti ootamatu vasakhaage, et siiski kunstiliselt kõrge tase... Aga Ukuarust ju siiski natuke ka ootas ja lootis, et miskit erilist-head võiks kujuneda, arvestades ka just nimelt tegijate nimistut, kes lavastust loomas-mängimas. Ent eks ju seda vingem, kui isegi kõrgetest ootustest hoolimata, suudetakse niimoodi süda vallutada!). 

Seekordsest dramatiseeringust jäi esiti selline mulje, nagu Lennuk olekski võtnud filmistsenaariumi ning selle tummisemaks kirjutanud (täpselt 10 aastat tagasi sai viimati Ugala/Madis Kalmeti/Triin Sinissaare lavaversiooni vaadatud. Tookordne oli vaid “okei” ning maksis teatavat eheduselõivu just nimelt kahtlase väärtusega dekoratsioonidega... Aga seekordne, mille lavalugu hargneb lahti keset ürgset loodust, oma puitonni ning muude ehedusega löövate komponentidega, on suisa peajagu tollestki üle!). Tummiseks selles mõttes, et näiteks Minna isa (Hannes Kaljujärv) on siin saanud palju olulisemaks kui filmis, Keldriaugu Karla’st on sobivalt saanud Keldriaugu “kuningas”, muutes Margus Prangeli mahlaselt vastikuks mängitud tegelase, võrreldes mingi lihtsalt “Karla”ga, veelgi rohkem rikkurile viitavamaks. Sisse on toodud maagilist realismi, sest surnud mehed tulevad oma naisi kummitama ning lõpp on (hoopis) teine kui filmil. Filmis teadupärast Minna ema hõikab väsinud ja apaatsele Minnale, et “poiss” kisab...ja neil ju sündisid seal järjest tütred, kuigi ridade vahel, isegi kui seda otse välja ei öeldud, siis ju juba seegi kui kaude jutuks võeti sugupoolte teemat, siis ainuüksi seegi räägib enda eest, et oodati ikka majja poega ka (ehkki Lennuk siin justkui nimme vastupidisusega veel eraldi Minna ja Aksli sümpaatsust rõhutab). Sellest sai filmile kurbusest hoolimata, ilus ning lootustandev punkt. Lennuki lõpus on palju rohkem helgust ning Minna suhtumisega omakorda, ehitab ta lõpuga naistele “monumendi” - EESTI töökatele, oma lapsi JA mehi kasvatavatele NAISTELE - kellel endast tühja kah, peaasi, et... aga seda peaks juba igaüks ise vaatama ja enda jaoks tõlgendama.... Minu jaoks siiski veel 1 põhjus juurde Veera Saare raamat ikkagi läbi lugeda...ehk kuidas see algupärandis autoril siis täpsemalt ikkagi on (kas Traat või Lennuk on seda muutnud ning sealt edasi juba analüüsida miks? Lisaks on tegemist ju raamatu mõttes Ukuaru-saaga 1.osa lõpuga ja 2.osas olla Minna hoopis kõrvaltegelaseks...võibolla on ühel või teisel lõpul tähendus hoopis järje mõttes?) ning millised tunded-mõtted ikkagi raamatut lugedes endal sellisest lõpuolukorrast tekivad?

Eks meid teatriskäijaid ole igasuguseid, minu jaoks korralik alusmaterjal - näidend või dramatiseering on vaatet a ja o. See on vundament, millele saab lavastuse kui maja peale ehitada ning mängu sisse panna. Siin on see vundament vägagi kindel, tugev ja vastupidav. Lugu lavalooks muutes on see vaja muidugi elustada ilma nähtaval olevate traagelniitideta, rõhkudega mängides, huvitavaks ka teiste vaatajate silme ees muutes, tekst usutavalt elama panna ning mängijad loogiliselt sellesse loo keskkonda tegutsema tuua -  Peep Maasikul on see kogu baas väga hästi paigas, aga lisaks on ta kostitanud enda ideedega ning viinud nende abil lavastuslikult terviku elamuslikkuse kõrgemale tasemele... ootamatult veelgi huvitavamaks, ehedamaks ning ühtlasi sisseimavamaks. Sest tugev trupp, vaimustavate näitlejatega on 1 pool asjast, aga kogu atmosfäär, mis siin ju looduse näol juba täiesti eriline ja annab panoraamse mängumaa, mida lavastaja ka edukalt ja leidlikult kasutab. Lisaks kunstnik Laagriküll on loonud veel selle ürgse metsajõu sisse ning liikumisteede vahele mitu väiksemat “lava”, sh. vaese pere väga eheda “kokkuklopsitud” onnmaja, vaimudele oma kogunemispoole, palgikoorimise koha ning sulatanud need teatrimaagiaga kokku... Ent ka ajastule, stseenidele, iseloomudele ja seisustele vastavad riided tegelastele on omaette oluline täppismäng kunstnikult. 

Mitmeid ka väiksemaid, kuid olulise ja erilisi detaile võib režiist avastada, näiteks 2.vaatuse alguses tasub kindlasti silmad lahti hoida kogu laiuva “lava” suunas, et üks visuaalne komm kaduma ei läheks... kes 4 aastat tagasi sama lavastaja Nipernaadit nägi, sel oli võimalus trikki juba kogeda, ent siin, kuna tegemist veelgi lähemal toimuvaga, siis seda efektsem. Ent vast veel omakorda nendest ohtratest Peep Maasiku vaimustavatest nõksudest kõige erilisem seekordses lavastuses on selle helikujundus. See kuidas “sõja”koledus on loodud/toodud sinna metsailu sisse. Vot see on alles tōeline TEATRIIME! Ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks üks õudsemaid sõjatundeid on lennukite madalal peakohal lendamine, sest ei tea ju millal sealt see pomm langeb... Ja ega siis ju polekski pääsu... Just täpselt selline tunne tekkiski... Seejuures ei näidata näpuga, et vot nüüd viitame kuidagi praegusele sõjale. Ei, selle paralleeli saab iga vaataja ise ka tehtud (kui soovib...või nagu minu puhul ei suudagi sellest hoiduda). Aga no ehedamaks on juba raske turvaliselt minna - nõnda mõjuv, et oleks tahtnud kätega pead katta! Keset metsa! Ainus, mis minu jaoks oli nagu “järelmõte” või siis niigi lavastajaideede ilutulestikku pakkudes isegi liigne - selline valguskujundus seal lõpuosas... Kas seda sinna niiväga enam juurde vaja oli... aga ju see on maitseasi...minu jaoks i peal täpi ilmatu suureks vajutamine, mis ju otseselt i-d  ka ei riku...

Jah, sain päriselt ka vapustatud. Ning see külmavärinate asi sissejuhatuses ei olnud lihtsalt suusoojaks mainitud. Pisaratega teatris on ju isemoodi värk. Alatajus nii hirmsasti tahaks sellist tugevat emotsiooni, ehk loodad hinges, et see, mida vaatad-koged, ka Sind nii tugevalt liigutaks... Samas kui see sügav emotsionaalsus nii osavalt esile kutsutaksegi, siis tuleb ju hoopis punnitada näo- ja silmalihased nii pingule, et suur ja vana mees ei purskaks pillima...kuigi klomp on kurgus... Kolmest korrast kahel see õnnestuski, aga korra suudeti silmad ikka veekalkvele ka kiskuda... häälega pillimisest suutsin (õnneks) seekord siiski hoiduda. Ei saa aru, miks teistel meestel nii lihtne on end külmaks muuta... aga ega ma ju ei tea ka... Lõppude lõpuks on see ju ikka kontrollitav kui avatud ja vastuvõtlik lased endal olla avalikus kohas. Eks pisarateni suudetakse teatris viia ju tegelikult ikkagi üliharva. Hea kui tavalise 150-200 lavastuse vaatamisel aasta jooksul korra või paar, igal aastal ju isegi mitte sedagi. Ja alati polegi ju need üldsegi kurbusepisarad... Ka siin oli üks nii ülev hetk, kui Aksel Minnale ja oma perele "kingitusega" koju saabub. 

Eks seegi oli ka paljuski just Ursula Ratasepp ja Pääru Oja, kes nendes rollides need tunded just niimoodi mängides esile kutsusid. Veelgi üks tunnustus ehedusele. Ursula üldse kogu oma rolliskeemiga on siin üks aasta tugevamaid naispeaosasid. Niimoodi liigub temaga iga sammu, otsuse, kurbuse ja rõõmu kaasa. Kord jõuline, siis jälle jõuetu. Kord mehiselt hakkaja, sest kui majas töömehe käsi pole (on vaid pillimehe käed), tuleb ka need tööd ära teha. Järgmisel hetkel jälle üdini naiselik, õrn ja haavunud. Kord mõistuse, siis jälle südamega naine. Minna - Eesti naise kvintessents - sealt ajastust ja läbi nende raskuste on ju need meie imeliste naiste geenid läbi tulnud tänapäeva ja sellepärast see imetlus muudkui jätkub!❤️

Pääru kasutab mitmeid oma tuttavaid maneere (näiteks kohe kätluses, ehk kui ta saabub "lavale" esimest korda - teeb ta nõksu nagu demonstratiivset mugimist, mis on tema puhul varasemast tuttav), aga no Ulfsak ei tulnud vaadates korraks ka meelde, sest siin Pääru ON Aksel! Ja milline multitalent! Sedapuhku siis lõõtsaga imetlema-imestama panemas. Muide erinevaid lõõtsalugusid on siin vast ehk vaid 2-3, sh muidugi Pärt, aga Ardo on neist teinud nii eripalgelisi töötluseid ning Pääru mängib nii lahedalt nagu muuseas, nagu lõõts olekski tal vaid käte pikendus... aga samas nii vingelt... imeline! Ka kitarrivirtuoos Indrek Kruusimaa annab kidrakeeltega veel omad ilud juurde hingele. Lisaks mängib vahvalt koomilist külajotat, kes tõsisel hetkel siiski silmavaate sirgeks saab. 

Minna isa ja ema - Hannes Kaljujärv ning Garmen Tabor - on ka omamoodi teada vanaisadest-vanaemadest paralleele ammutades. Isa selline soojem ja jutukam, ema jällegi ülitõsine, kes tühja juttu ei tee - töö vajab ju eesti naisel ehast koiduni rassimist, muidu lihtsalt ei jõua. Sest lisaks meeste tööle vaja ka enda tööd-tegemised majapidamises teha, et kõigil oleks toit ees ja kasitud. Filmis Minna ema (üks meie teatriloo suurtest - Velda Otsus) oli üsna karm ning kokkuvõttes siiski läbinisti ebameeldiv, aga Garmen mängib sellele tegelasele veel kihte sisse, ehk kuigi temagi on karm, siis selle kivikõva koore alt aimub selgelt ka “südant”. Psühholoogiliselt ülimalt peenelt tekitatud, sest kogu kontrastlikkus ei paista mitte tegelasest, vaid selle võtab vaatajana niimoodi vastu. Juba ainuüksi “Arst”iga, aga nüüd veel see Minna ema roll otsa - 1 üsna kindel järgmise kevade Teatriliidu auhinna-nominentidest on meil arvatavasti praeguseks juba teada (kuigi ilmselt pigem eelkõige ikka sellest Arsti-peaosast, sest siinne on selgelt kõrvalosa, ehkki ka väga tugev). 

Mõjuv on ka Margus Prangeli "Keldriaugu kunn"- Minnat himustamas, uhkelt oma vankriga kaarutades, siis jälle toodud kingitust kibestunult “tühistades” või hiljem aru andmas kuidas ta “kümne küünega” mulda peale kraapis... Soovitan jälgida ta ilmevilksatusi, kui Minna talle jälle sõnadega hoope annab... Ja kas tema oli ikkagi “süüdlane” seal metsateel? Loogiline oleks. Huvitav, kas raamatus seda ridade vahele on kuidagi rohkem pandud? Eks lugedes saab siis uuesti tunnetada, aga millegipärast siin uskus seda meest, kuigi ju sellist ei peaks uskuma…sest see kuidas ta üldse kõigisse suhtub ning eriti naistesse! Marguse kehastus on täpne, aus(alt vastik), mehiselt robustne, ent õhkudes tõusiklikkust - tema kodu me ju ei näe. aga kui tal juba hobune on… (ja kui ilus mära siin "lava" veel kaunistab ning taas ühtlasi toimivalt tollele nõmedale peremehele kontrastiks). Muidu ju võiks mõelda, et tal võis see lihtsalt kurbusest kibestumus olla, et Minna tema asemel Akslile läks, aga seal on veel nii palju muud peidus tüübi käitumises, mida just Margus ilmete, kehahoiakute ning tegelikult kogu kehastumisega mõista ka annab. Sh. see kuidas Keldriaugu peremees enda jaoks esiti “lohutuseks” ja uhkusest tingitult teise tüdruku naiseks võtab. 

Kärt Tammjärv on alguses lõbusalt plikalik, ent omamoodi meisterlik on seegi, kuidas ta pärast ema mahitusel tunduvalt vanema Keldriaugu kuningaga abiellumist, üha traagilisemate nootidega mängitud Loreida lõpuks ka ülima ahastuseni välja viib! Seal kõrval üks lavastuse lemmik-karakteriseeringuid, jällegi kontrastiks hädavajalik, ehk esiti hoogsalt koomiline Marika Barabanštšikova Loreida emana, koperdav-kokutav, kõigesse oma nina toppija ning tütrele rikka mehe leidmise peale kasvõi nahast väljapugevana, võiks isegi öelda karikatuurne, kui selline inimtüüp juba paljudest filmidest-teatritest-raamatutest ning seeläbi justkui elust endastki varem poleks tuttav.., Ja Marika mängitult... no mina igatahes ei saanud üldse naeru pidama, kui ta stseenide keskmes osales! Välja arvatud muidugi hiljem, mil pigem muutis ka näitleja oma mängunootidega vaatajagi parastamise tõsiseks kahjutundeks. Suurepärases trupis ka 2 väikest tüdrukut, nunnumeetrit tõstmas, kellest ühes tundis ära eelmise suve Kasuema lavastuse väikse staari ning teise kohta kostis publikust, et pidavat olema ka näitlejageenidega, nimelt ooperilaulja Rasmus Kull’i tütar. 

Hinnang 4+

Nagu on olemas väärtfilmid, on olemas ka väärtlavastused ja see on kahtlemata just selline - ilus ja mõjuv klassikatõlgendus! Absoluutselt kindel vaatamissoovitus(!) ja seda isegi kui lugu ongi tuttav, isegi kui tegevus ongi viidud Põhja-Eesti Jänijõe äärest Tartumaa Vooremäele, sest tegemist on väga tunneteküllase materjali, ülimalt hea mängu, vapustava helikujunduse, suurepärase lavastuse, erilise mängukoha kui ka kogu kunstiliselt kõrgetasemelise ning eheda ja usutava terviku tõttu! Üks nendest lavastustest, mis jääb kindlasti seda teatrisuve ilmestama-ilustama! Peale instagrammi-teksti sain mitu tänukirja tähelepanu pööramisest ning koheselt peale esietendust hakkasid ka justkui kõigi vaatamas käinud inimeste ühtsest kiidulaulust suust-suhu liikuma soovitused. Piletid müüdi etendustele kiiresti välja. Jääb vaid loota, et nende jaoks, kes ei jõudnud või kes piletitest sobival päeval ilma jäid või siis minusugustele, kes seda uuesti veelkord vaataks, et teatril õnnestub ka järgmisel suvel see kavva võtta. 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rebeca Rosalie Parbuse tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

UKUARU

kargeõhulavastus Vooremäel

ÜHE VAHEAJAGA JA KESTAB 2 TUNDI JA 45 MINUTIT.

LAVASTUSEST

AUTOR VEERA SAAR

DRAMATURG URMAS LENNUK

LAVASTAJA JA VALGUSKUJUNDAJA PEEP MAASIK

KUNSTNIK JAANUS LAAGRIKÜLL

MUUSIKALINE KUJUNDAJA ARDO RAN VARRES

OSADES URSULA RATASEPP (TALLINNA LINNATEATER), PÄÄRU OJA, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE), GARMEN TABOR (UGALA), KÄRT TAMMJÄRV (VANEMUINE), MARGUS PRANGEL (VON GLEHNI TEATER), MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), INDREK KRUUSIMAA, KIRKE KALLASTE, ELLI KOIDULA KULL

Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda. 

Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna … 

Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi. 

“Ukuaru” etendub Tartumaal, maalilisel Vooremäel.

Jalutuskäik parkimisalalt mängupaika võtab 10-15 minutit. 

PALUME ETENDUSELE SÜLELAPSI MITTE KAASA VÕTTA.