Tiit ja Tõnu - Von Glehni Teater

Sellest on nüüd juba 24 aastat kui esimest korda Mart Kivastiku näidend "Peeter ja Erik" lavale jõudis. Ühtlasi on tegemist autori esimese näidendiga. Alles peale seda tulid kõik need Eesti kultuuritegelastest suured hitid, mis Viinistul lavale jõudsid. Tegelikult pidi lugu lavale jõudma juba 25 aastat tagasi ja Peeter Volkonski ning Erik Ruusi mängituna - neile see tegelikult kirjutatud oligi, aga Erik kukkus mängust välja (elas tükis oleva "veinijoomise" stseeni liiga eluliselt sisse?) ning asemele astus Tõnu Oja. Esikas lükkus ühtlasi järgmisse aastasse ja nõnda jõudiski Hendrik Toompere (toona nimes veel jr lisandiga) lavastus Von Krahli Teatris hoopis "Peeter ja Tõnu" nimega vaatajate ette. Ühtlasi sai Tõnu Ojast üks Kivastiku näitemängude püsimängijatest. Omal ajal Tõnu kiitis ka Kivastikku kõvasti, tuues esile tema eestlaslikkuse vastandades tema materjali Hollywoodi filmide kärtsule ja klantsile. 

Nüüd on generatsiooni võrra uusi teatrivaatajaid peale kasvanud, Peetri käest on teatepulga üle võtnud Tiit Sukk ja autor ise tõi Nõmmel tegutseva Von Glehni Teatri (saatuslik, et Von Krahliga nii sarnase nimega?) lavale näitemängu sedapuhku pealkirjaga "Tiit ja Tõnu". Kas saatuslik seegi, et ka seekord ei läinud esietendusega täpselt nii, nagu plaaniti - sedapuhku astus vahele pandeemia ja sellepärast toimus esietendus hoopis Tartus Karlova Teatris, kus muidu planeeriti juba eelnevalt mängida esimesed külalisetendused. Kuid lavale see jõudis ja nüüd said esimesed mängud tehtud ka Von Glehni laval.

Seal nautis ka siinkirjutaja eesti tippnäitlejate kammerlikku ja koomilist sehkendamist. Von Glehni teatris on sellist mõnusat indie-hinge ja kuigi tavapärane lava on vähemalt esimeste ridade jaoks pisut kõrge, siis selles lavastuses on päris lava ette ehitatud madalam ning nõnda on kogu mäng toodud vaatajatele veelgi lähemale (seda nõksu kasutatakse täiesti õigustatult Von Glehnis tihti, andes sellega ühtlasi teise mängutasandi taamal-kõrgemal). Selles otsuses peitub  ka lavastuse üks suurimaid võlusid - Tiit ja Tõnu on toodud nii ligidale, et tekib tunne, nagu ise oleksid ka nende kahe mehega seal väikses ühistoas otsimas juustu, praadimas muna, Tiidu kitarrimängu kuulamas, tooli kokku klopsimas, plikasid aknast piilumas, veini joomas ning raamatuid lugemas ja nende üle arutlemas.

See teatrielamus on natuke nagu pühapäevased pannkoogid - ühekorraga tavaline, armas ja mõnusalt kodune. Tiitu ja Tõnu on ju näinud nii palju, et tekib peaaegu nagu tunne, et tunnekski neid päriselt. Seda semulikumad nad seal ka laval tunduvad ja seda rohkem neile ka kaasa elab. Vaadates mõtlesin, et ise küll kummagi mehega tuba/kodu jagada päriselt ei tahaks, Tõnu Oja "Tõnu" on vanem ja end tähtsaks tegev, nooremat kantseldamas-kamandamas, mis tegelikult ju hakkaks häirima varem või hiljem. Tiit Suka "Tiit" jällegi põeb lobapidamatust ning pole just kõige teravam pliiats. Kui peaks, siis ilmselt selle Tiiduga saaks hakkama. Mõtlesin veel ka seda, et ehk näitab see enda vanuseklassi - oled vanem, siis ilmselt sobiks Tõnuga toajagamine paremini. Üldse jäi tunne, et eelkõige on see lavastus vaatamiseks sobivam keskealistele ja vanematele. Siin pole mingeid erilisi trikke ja materjal ka selline psühholoogilisrealistlik, kuigi lähtekoht ongi müstiline. Tõnu Oja teeb siin sellise rolli, mida ilmselt oskavad hinnata eelkõige näitlejad ise, sest ta nagu ei mängikski, vaid "on". Ehedalt eluline, samas mängulises mõttes ei tee oma tegelast karikatuurseks, kuigi karakteri loob küll. Tiit Sukk jällegi teeb oma Tiidu mängulisemaks, kasutades nägude-tegemist ja mängutehniliste võtetega energilisemaks muutumiste ja pausidega-taandumistega. See läheb jällegi publikule ehk rohkem peale - tema "mängu" on "vahvam" vaadata. Minu teatrikaaslane näiteks ütles, et Tõnu ei mänginudki üldse...vaidleksin sellele vastu - see oli ka mäng.

Mind jäi häirima ehk vaid üks asi - miks need mehed seal koos elama olid sunnitud? Miks Tiit tuli? Mängisin selle mõttega ja proovides ehitada oma teooriaid, nagu ikka kui kõik ei ole ette ära seletatud. Võib-olla on autor sellele oma seletuse andnud, aga loodan, et mitte. Üks minu teooriatest, mis kuni lõpuni jäigi vett pidama on see, et Tõnu, jõudes teatud ikka, kolis tema juurde sisse mehe "noorem mina". Üksindudest ettekujutatud keegi teine - nõnda on ju seltsim. Nooremana loed teatud sorti raamatuid, hiljem muutuvad need lugemised filosoofilisemateks. Vanemana oled laisem ja paiksem, lased noorematel toimetada (tooliklopsimine, poes käimine jne), kuigi teatud asjus usaldad ainult iseennast (munapraadimine, otsustamine mida poest tuua jne). Üks teema, mis veel selles loos tõstatub on mälestused - nooremana neid on rohkem, vanemana mäletadki vähem. Kuigi kui siin astuda kogu "teooriast" korraks välja, siis tekib hoopis teine mõtlemist ergutav ja äratundmist pakkuv teema - kui Sul endal ei ole eriti mälestusi, siis ei taha või pigem ei huvita ka teise inimese mälestused. Minul näiteks on sama lugu unenägudega. Kuna ise magan vähe ja ju seetõttu näen und aastas umbes vaid 5 korda, siis absoluutselt ei huvita teiste inimeste unenäod. Olgu need ettenägelikud või muudpidi seletuslikud - vahet pole. Sama näis olevat nende mälestuste jutustamiste ja kuulamistega Tõnul ja Tiidul.

Pille Jänes on loonud sellise pisut räämas, ent ometi puhta toa koos kesksel kohal oleva aknaga. Palju isiklikke äratundmisi pakkusid ka mitmed detailid - National Geographic'u vanad ajakirjad vanamehe voodiääre all või katkised sokid, tuhvlid ja isegi rätikud kraanikausi küljel asuvates nagides ja muu. Palju sinna pisikese lava ümber ja sisse mahutada polekski võimalik, et mitte kaotada realismi. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus on siin selline, et see ei kriibi millegagi kõrva, ega jää ka millegagi meelde - tagantjärgi võiks imestada, kas seal üldse muusikat oligi peale selle, mida Tiit kitarriga laval esitab (muide see väike lõik oli väga huvitav tõlgendus ja mõnus kuulamine!). Sellist muusikalist kujundust peetaksegi kõige õigemaks, kuigi mina tahaksin ikkagi ilusaid või muul moel mõjuvaid meloodiaid või meeldejäävaid hetki lavastusliku muusikakasutamisena. Ka valgus mängib mõnes stseenis rolli - eriti lõpupoole, seega Petri Parriku töö on tuntav.

Hinnang: 3+

See seletamatu olukord, miks need kaks meest on siin kokku saanud on ühtviisi nii pluss kui miinus. Pluss, sest ergutab fantaasiat, miinus, sest ei saa aru, miks üldse kõik see. Plussipoolele kirjutaks kindlasti kogu eheduse, teisalt igapäevalisus-tavapärasus on ka miinuseks. Need 2 näitlejat on ka sellised, et neid on alati laval mõnus vaadata. Saalis oli pidevalt kuulda just naisterahvaste naeruturtsatusi, aga ka mina (ja ilmselt ka teised mehed) vaikselt muhelesin praktiliselt algusest kuni lõpuni. Äratundmist tuttavate tüüpide näol on siin kahtlemata, teisalt minu teatrikaaslane oli näiteks Tiidu tegelase peale nii ärritunud ja tundis end nagu Tõnu tegelane, et ta ka ei saa sealt ruumist ära kui tahaks. Tema oli ka tunduvalt kriitilisem kogu tüki suhtes, pidades seda ajaraiskamiseks ja mõttetuks teatriks, nurisedes, et see polnud tema jaoks huvitav. Samas kuulsin kuidas temagi oma maski taga korduvalt itsitas. Ma leian, et mõnikord ei peagi huvitav olema, piisab sellest kui saad naerda ja ära tunda mingeid elulisi asju. Näiteks kogu tooliehitamine oli huumorikuld oma pilkude-ilmete mänguga ja eestlastele ikka meeldib alkoholijoomine - seegi ilmselt paljudele äratuntav :) Lõppkokkuvõttes pretensioonitu muhe huumor, millega ei lööda kellegi pihta peale iseenda, millest omakorda saab kokku selline lihtne ja tore teatriõhtu. Võibolla tõesti oleks natuke veelgi parem olnud, kui see ka millegagi hinge oleks pugenud. Tõnu jutustab ühe kurva mälestuse ning tema loetud tekst raamatust toovad natuke kurbust sisse, aga ilmselt oleks (enda maitse järgi) tahtnud seda rohkem. Oleks ehk tekkinud rohkem teatriski hästi toimivat "pisarad läbi naeru" tunnet. Teistele seevastu võib just meeldida, et ei minda pikemalt liiga tõsiseks.

Tekst lavastuse kodulehelt:

Von Glehni Teater esitleb

“TIIT JA TÕNU”

Autor: Mart Kivastik

Lavastaja: Mart Kivastik

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Kunstnik: Pille Jänes

Heli ja valgus: Petri Parrik

Osades: Tõnu Oja ja Tiit Sukk

Toetab Eesti Kultuurkapital

Kestus ühes vaatuses u 1h 30min

Esietendus 22.jaanuar 2021 Karlova Teatris

Mart Kivastiku esimese näidendi "Peeter ja Erik" taaslavastus "Tiit ja Tõnu". Uues kuues, uute osatäitjatega! Mängivad suurepärased näitlejad Tõnu Oja ja Tiit Sukk, kes kohtuvad Mart Kivastiku halenaljakas ja vaimukustest kubisevas lavastuses, saatuse tahtel ühes pisikeses ühiselamu toas, kuhu nende universumi mõõtu egod, kaks kušetti ja kraanikauss peavad ära mahtuma. Mart Kivastik ise on öelnud, et näidend räägib kaduma läinud ajast, mida tagasi ei saa. "Kui juustu võid sa kapi tagant üles leida, siis kaotatud aega leida on juba raskem.." Nendel meestel pole kusagile kiiret. Võibolla istuvadki isolatsioonis ja püüavad mitte hulluks minna. TIIT ja TÕNU  on kahekesi ühetoalises korteris, praevad koos muna ja parandavad tooli, filosofeerivad ja teevad sporti, mängivad pilli ja libistavad veini. Ja seda kõike nakatava huumori ja südamliku siirusega. Näitlejad on lavastuslikult toodud rahvale võimalikult lähedale, et publik saaks nautida tippnäitlejate mängu igat väiksemat detaili ja näoilmet. Lavastusele on teinud muusikalise kujunduse helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres. Originaalse lavakujunduse on loonud Pille Jänes.

TOP20 teatrisoovitust MÄRTSIKS + teatrikuu esietendused

Märtsikuu on TEATRIKUU! Märtsis on nii palju mõnusat - siis hakkab ju lumi sulama, teatriliit jagab oma auhindu ning teatrirahvas on elevust täis, draamat ja rõõme jagub küllaga, aasta on juba hoo sisse saanud, aga suvi on veel kaugel, seega täiega töörügamine käib, et puhkust välja teenida. (Siinkirjutajal on märtsikuus sünnipäev ka - kunstnikele omaselt see kõikse kunstnikerohkem tähemärk - kalad... kuigi jah, ega horoskoopidesse ikkagi suuremat usku siiski pole).

Märts on ka ideaalne kuu teatrikülastusteks - veel saab külma õhtu eest varju salongitulede valguses ja müstilise hõnguga teatrimajadest. Toredad piletöörid ja publikuteenindajad alati naeratamas ja abivalmilt juhendamas kuhu ja kuidas. Puhvetitest saab kartulisalatit ja mõnedes isegi jäätisekokteili või pavlovat... Kodune, samas pidulik - kõik üheaegselt. Teatrimaja ning selle atmosfäär ise ongi vaatet see suurim teatriime! :)

Mida siis märtsis teatrisaalidest otsida? Käisin mängukavad läbi ning kirjutasin 20 enda lemmikut märtsi mängukavadest üles. Nendest, millele veel tänase päeva seisuga pileteid on saada. Kuna praegu on need 50% piirangud ka veel peal, siis paraku on saalid üsna täis ning pilet tulebki võtta kohe kui selleks võimalus on... Ise näiteks proovisin Von Krahli "Aed" piletit osta... Fienta müügisüsteem näitab küll a la 4 viimast piletit saadava, ehk ruumi peaks nagu olema, aga ometi ühtegi kohta valida internetis ei lase. Seega oleks olnud parem ikka pigem varem juba see pilet ära hankida. Vanarahvaski teadis rääkida, et parem varblane peos kui kümme katusel :)  Linnateater kolis küll Salmesse, aga Balti tragöödiast tuli ikkagi sõrmed puhtaks limpsida - kõik saalid on välja müüdud! Õnneks on siiski piisavalt ka neid, millele pileteid siiski veel leidub... ka nende seast, mis minulgi veel nägemata.

Siit leiab seekord lisaks 20-le soovitusele eestikeelsest teatrist ka 3 soovitust märtsis Vene Teatris (eestikeelse sünkroontõlkega) etendustele. 1 ballett, kui tipptantsuteatrinälg peale peaks tulema. Valisin välja ka 6 lasteteatri etendust, mis ka minule kui "igavesele poisikesele" väga meeldisid ning ära loetletud saavad ka kõik 16 esietendust, mis suutsin välja peilida (muide kuuel neist on esietenduse ühel ja samal päeval - 26.03!). Lisaks on märtsis ka üks teatrifestival! Nimelt NAKS - teater noorele vaatajale! 

Ja veel tuleb ära märkida, et eriliselt palju head on saadavad Tallinnast väljaspool - eriti Tartus, Viljandis, Rakveres ja Pärnus!

Ahjaa... pööran tähelepanu ka sellele, et kuigi näiteks "Etturid" oli Piletimaailmast välja müüdud, siis "Piletilevis" veel pileteid oli... sama lugu võib ka mõne teise etendusega olla!

20 KINDLAT TEATRISOOVITUST MÄRTSIKUUKS:

ABORT - Endla

Lavastus on ühtlasi nagu huvitav homaaž filmikunstipärlitele, aga sisu annab sellele võtmed. Nimelt Richard Brautigani raamatul põhinev lugu räägib ühest raamatukogust, kuhu tuuakse keelatud/hüljatud raamatud. Seikluslik, täis armastust ja kohati ka groteski. Puudu pole ka huumor ja õud. Megakõva trupp! 

ANNE LAHKUB ANNELINNAST - Tartu Uus Teater

Üks eelmise aasta tugevamaid eesti algupärandeid. Üllatav, nagu kiht kihilt paljastuv sugupoolte sõda naisest, kes tunneb end hüljatuna, mehest, kes on egoist. Kes nad on ja mis neid seob või ei seo? Seejuures kogu see lavastuslikult nii visuaalselt kui sisuliselt eriline teekond üllatava lõpppuändini.

APELSINITÜDRUK - Eesti Noorsooteater

Liigutav ja armas lugu lastest ja nende vanematest. Armastusest ja unistustest. Edasiandmisest ja hoolimisest. Keerulisest teekonnast iseendani ja oma lähedaste tegeliku minani.

BEATRICE - Vanemuine

Eesti oma science fiction ehk ulme... lähitulevikust, mil inimese teadvust on võimalik digitaliseerida ja seeläbi ka säilitada ning siirdada teistesse kehadesse. Mõtlemapanev ja üllatav, lavastuslikult vapustavalt huvitavalt tehniline!

CARMEN - Paide Teater/Must Kast

Kes siis Carmenit ei teaks - see sigaretitehase plika, kes kõigil poistel silmad krõlli ajab... aga nagu kakuke lipsab ühe haardest, teise haardesse ja sealt edasi... keda ja mida Carmen tahab? Muusikaline, tantsuline, täis lahedaid lavastajatrikke ja ägedat mängu kuldaväärt trupilt, kes kõik selle vaimustavalt ette kannavad! Saab naerda ja ahhetada-ohhetada algusest kuni viimase stseenini välja!

ETTURID - Ugala

Eno Raua metsavendade lugu mõjub ja oi kui tugevalt! Suurepärane trupp ja huvitav lavastus - nagu teekond. Läbi aastate. Sõda on teatrilaval harva, kuigi see tekitab juba eoses emotsioone. Stalin kummitab kogu etenduse ja üllatavad pöörded ehmatavad ning kurb alatoon liigutab.

HEAD INIMESED - Vanemuine

Nõuka-aeg ja sellest siirdumine iseseisvusaega ühe perekonna näitel. Ajastud muutuvad, aga kas ka inimesed? Ja kui, siis kui palju... mis on tähtis kellelegi. Oleme erinevad, aga ka sarnased. Huvitav vaatamine ja mingite asjade äratundmine, teiste, ka igapäevastele loo keerdkäikudele kaasaelamine. Ajastu-sotsiaalrealism.

HULLEMAST HULLEM - Rakvere Teater

Ülimalt lõbus ja meelelahutuslik teatriõhtu, kus ühest küljest läheb kõik nässu, aga teisest küljest pole ju inimestel täbarates olukordades leidlikkusel piire... mis aga juhtub siis, kui see "leidlikkus" lööb asjad veelgi rohkem nässu :)

KAHEKESI - Kinoteater

Erilise ülesehitusega erinevate suhete mänguline filosofeerimine, kus tegelased sõna otses mõttes pöörlevad ühest suhtest välja ja teise suhtesse sisse. Kõik inimesed, kellega me suhtleme mõjutavad meid ja seda niimoodi kontsentreeritult vaadata on kord lõbus, kord äratundmispakkuv, kord lihtsalt huvitav, et kuidas just nendel inimestel läheb...

KALEVIPOEG - Vanemuine

Meie rahvuseepos on jõudnud lavale sellisel fantaasiarikkal moel. Võimas, aga ka meelelahutuslik, tundlik, aga jõuline, meisterlik lavastus ja kogu olulisem osa loost mängitakse ette läbi huvitavate karakteriseeringute.

KUIDAS MINUST SAI HAKOMAH - Ugala/Viljandi lavakool

Noorte näitlejaõpilaste mängupower ning tõsine teema, ehk kuivõrd kerge on jääda narkootikumide lõks, end kui raske sellest on välja tulla, kui oled süsteemi osa... kui oled juba nendes ringkondades, siis need tõmbavad sind üha rohkem sisse... kuni upud... või lausa ime läbi pääsed... Kes pääseb, kes mitte? Tõsieluline ja väga mõjuv.

LINNADE PÕLETAMINE - Eesti Draamateater

Lugu lapsepõlvest ja ühest ajastust, mis polegi ju kaugel, aga ometi nagu teises maailmas. Mõnekümne aasta tagune Tartu, mida ühest küljest ei tahakski tagasi, aga samas see nostalgiline soojus ning perekonnasuhted hoiavad selle mälestustes ikka armsana. Suurepärased näitlejatööd kõigilt!

MONUMENT - Kinoteater

Inimesed oma egodega. Lõbus, segades kunstimaailma, samas hirmus, sest lihtsustatuna näeb meie maailma kõverpeeglist - kas me olemegi sellised? Fantastiliselt hea trupp ja vingemast vinged rollid. Tipptasemel meelelahutus, ent samas ka tõsine.

NAISTE KOOL - Vanemuine

Vana klassika, mis tegelikult töötab igas ajastus ja nii ka just praegu. Eriliselt lavastatud, kus peategelane on nagu publiku oma semu, kuigi näed tema vigu ja lollust, siis ometi sekkuda ja aidata teda ei saa - iga inimene peab oma vitsad ikka ise kätte saama.

ONCE - Ugala

Muusikal muusika tegemisest ja inimsuhetest. Armastusest! Ilusad laulud ja ilus suhte-teekond, millele saab kaasa elada. Iiri lugu, ja iirlased teadagi on eestlastega kuidagi hingelt sarnased, sellepärast mõjub emotsioonidele oodatust tugevamalt. Laulud on ka väga head.

ROMEO JA JULIA - VAT Teater

Tänapäevastatud maailma kuulsaim armastuslugu toimib hämmastavalt hästi ka praeguses ajas. Toikka on siia lausa meisterlikult mixinud sisse ka lauseid-teemasid teistest Shakespeare'i näidenditest, nii meisterlikult, et pool aastat pärast nägemist ikka vahepeal mõtlen nendele leidlikele lahendustele tagasi.

SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS - Ugala

Jonas Jonassoni rootslaste üks läbi aegade müüdumaid raamatuid on siinses dramatiseeringus toodud üle kodusesse Eestisse ja täpsemalt Viljandisse. Allan on ikka oma teekonnal nii rahaga põgenedes kui ka läbi oma pika ja põneva elujutustustes. Vingelt kõikvõimalikke lavavõimalusi kasutav igavesti vahva seiklus kõikidele vanustele - lastest kuni vanuriteni!

SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS - Ugala

Liigutav, tänapäevane perekonnalugu, mis tõesti ajabki nutma, sest nende inimeste mured, probleemid, unistused ja suhted on meile kõigile tuttavad. Samas ka erilised, sest iga inimene ongi eriline. Sügav ja ajastu närvi õigetesse kohtadesse tabav - näiteks nii naise positsiooni ühiskonnas laiemalt kui ka seksuaalsuse või mistahes isikliku omapäraga kaasnevad sisemised heitlused ja teekonna otsimine võimalikult õnnetunde lähedale või isegi suisa õnneni välja. Üks asi ongi need teemad ühiskonnas laiemalt, teine asi perekonnasiseselt...

SUUR SIBERIMAA - Eesti Draamateater

Jaan Krossi noorusaastad Siberist Tallinnasse tulek - tema inimsuhted ja üldse ajastulikud teemad. Suurepärane nii mäng kui ka lavastusena ja erinevad selle komponendid, näiteks kunstnikutöö.

TALLINNVILLE - VAT Teater

Tänapäevane, isegi väga... Tulevik, mis juba praegu on käes. Kümmekond lugu, mis omavahel läbi tegelaste risti-rästi põimuvad... ühes suurlinnas, kus puutume kokku paljudega, riivamisi ja ei tea, mis teiste eludes toimub, sest enda omas juhtub kogu aeg nii palju põnevat. Siit siis võimalus teiste eludesse piiluda... Kaasa elada ka tänu tänapäeva uutmoodi suhete tekkimise võimalustele ja suhetele endale.

VIIULDAJA KATUSEL (mängitakse TARTUS!) - Estonia

Viimane Malviuse tõeliselt suurepäraselt õnnestunud muusikal Eestis, kus on hea nii lavastus, näitlejad/lauljad, lugu, aga ka koreograafia on lausa tipptasemel. Laulud on kuulsad ja kõik kokku külmavärinateni liigutav!

ÜKSSARVIKUTE FARM - Rakvere teater

Urmas Lennuki lennukas fantaasiamäng, kus ühe mehe vanaema kappides elavad eesti kirjanduse naiste suurkujud... elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Väga lahe ja naljakas ning väga ägedad naised mängivad (Peeter muidugi ka seal nende vahel). Lavastus ja lugu, mis on hämmastavalt tabavalt sossu ja mõnna, umbes just nii, nagu ikka "vanaemade juures" :)

7 SOOVITUST LASTETEATRIST:

ERNESTO KÜÜLIKUD - Must Kast

Seiklus, mis toimub tsirkusetelgis, üks huvitav ja karikatuurne karakter teise järel satub Ernesto teele ja seda on ühtviisi lahe vaadata nii lastel kui ka täiskasvanutel! Üks viimaste aastate parimaid laste/pereteatri lavastusi! 4-104 aastastele

KASSID - Piip ja Tuut Teater

Kõik me teame neid erinevaid kiisutüüpe... aga siin on nad kõik kodutud ja otsivad oma kohta maailmas... Muusikaline ja värvikas, lõbus, aga kurba alatooni ka - just nagu need kõige paremad lood ikka! Pigem lasteaia ja esimeste klasside lastele, aga ka vanemad leiavad siit oma üles. Mina lustisin täiega kaasa.

POLLYANNA - Eesti Noorsooteater

Liigutav lugu orvuks jäänud tüdrukust ja tädi juurde elama asudes leitud uuest sõbrast. Kõik need väivikad tegelased ka seal ümber... aga jah... tõesti südamlik, armas ja ilus oli see! Klassika!

PIRUKA MAGUS PÕHI - Ugala

Lastekrimka (mis sobib ideaalselt ka täiskasvanutele) toimub huvitavalt kahes vaatuses nii, et esimeses on see, mis oli ja teises see, mis sealt edasi hakkab juhtuma. Tark ja täpne tüdruk on siin avastamas hämaraid asjaolusid ühe kahtlase mehe mõrva kohta, kes oma otsa tema koduaias leiab. Raamat, millel lavastus põhineb on osutunud ümber maakera nii populaarseks, et sellele on kirjutatud ka järjed. See siis on siiski see kõige esimene ja täiesti iseseisvalt võetav osa. 

TAGURPIDI - Eesti Noorsooteater

Visuaalteater, aga ka vana hea koomiksi elustumine lavalaudadel. Kõik on siin tagurpidi, peale seikluse, mis liigub ikka edasi, sisaldades ka omad õpetlikud nõksud, ent ometi mitte moraali lugedes. Lahedalt leidlik nii sisulises kui lavastuslikus mõttes.

TIMM THALER EHK MÜÜDUD NAER - Eesti Noorsooteater

Mõni aasta tagasi, kui mu oma noorim tütar oli umbes 10, siis oli see tema aasta lemmiklavastus. Klassika ja armastatud raamat on saanud väga väärilise lavastuse, mis on kui põnev seiklus, aga ühtviisi lugu perekonnasidemetest ja sellega suhestuvad ju kõik, nii tüdrukud kui poisid, tädid ja onud, ise ja Sinu noorem või vanem mina.

ÕUDUSTE KOOL - Kellerteater

Jutustav teater, omade ägedate efektidega. Õudusjutud, mis on kohati ka naljakad, aga just selles õdusas ja hämaras Kellerteatri erilises majas ka kindlasti kuklapeal judinaid tekitavad. Mänguline ja  kuna lugusid on mitu, siis üks on lahedam kui teine ja kõik kokku... no tahaks öelda, et vahva.. a kus Sa siis õuduka kohta nii ütled... ütlen siis hoopis - hirmvahva :)

3 SOOVITUST TALLINNA VENE TEATRIS:

CHARONI KOOR

Inimestega manipuleerimisest, lootusetustuse tundest armastusest ja milliste meeleheitlike tegudeni see viia võib! Harukordselt huvitav lavastuslikult ja väga eriline... intiimne ja seetõttu veel omakorda mõjuvam. Külmavärinad tulevad peale isegi tagasimõtlemise peale. Milline vapustav kunstiline sümbioos koos muusika ja valguslahenduste ning selle valusa ja hästikirjutatud sisuga. Olen täiesti hämmingus, et teatriliit selle eelmisel aastal parima lavastuse nominatsioonist ilma jättis! See oleks olnud seda väärt - kahtlemata! Lisan, et ise läksin seda vaatama sõbra soovitusel ning kõik, kellele seda edasi olen soovitanud, on olnud väga tänulikud.

PROZOROVITE MAJA. 40 AASTAT HILJEM

Mis on saanud Tšehhovi kolmes õest 40 aastat hiljem? Kas nad ikka igatsevad veel Moskvasse? Kas nad ikka elavad veel koos? Kuidas on järeltulevate põlvedega? Stalini-aeg on käes ja see mõjutab õekeste elu. Aega on kulunud palju ja nende loomujooned oleks nagu veelgi süvenenud. Imeliselt ilusti lavastatud mitmete väga emotsionaalsete kohtadega. Lõpumuusika ainult oleks peaaegu kõik ära rikkunud. Võibolla lihtsalt provokatiivsusetaotlus... sest sellele plaksutada oli võimatu, olgugi, et siin on tegemist lausa imeliselt hea näitelejate trupiga - nii noored, aga eriti vanemad...

ÄRA IMESTA KUI SINU MAJA SÜÜTAMA TULLAKSE

Oi sellist ägedat lavastust ei osanud oodata. Sisuliselt on see nagu krimka, kus noor naine läheb uurima, miks tema mees tehases suri... Teisalt vaatajad teavad, et see on kapitalismi tõttu, aga kuidas ja mis ja kes täpselt... Iga tegelane on siin isemoodi karakter, kellega publik tutvub ka eraldi - omavahel... Kuid see kuidas see kõik lavastatud on - sellist asja pole teatris kunagi varem näinud! Harukordselt hea. Samas võibolla ei soovitaks vanemale generatsioonile, sest tegemist on techno-lavastusega, seda nii sisulises mõttes kui ka muusikavalikuna. Seega see on kõvahäälne, läbivalt muusikaga, tantsides, karm ja niii-niii ägedalt eriline!

1 SOOVITUS BALLETITEATRIST:

ROMEO JA JULIA - Vanemuine

Prokofjevi vapustavalt hea muusika ja kogu see armastajate lugu ka... ent siin on lähenetud hoopis uuest vaatevinklist - hea ja paha võitlusena - kusjuures värvid on hoopis vahetusse läinud... ja kas ja kes ikkagi paha on? Jumalikult head tantsijad kõigis neljas(!) peaosas.

Kui kõik need nähtud, siis lisan "igaks juhuks" veel 11 nimetust, mis olid minu jaoks ka igati väärt vaatamised: Charlotte Löwnsköld/Rakvere Teater, Daamid/Endla, Emadepäev/Ugala, Evolutsiooni revolutsioon/Must Kast, Kuni ta suri/Rakvere Teater, Kõik naistest/Endla, Lõppmäng/Rakvere Teater, Noored hinged/Eesti Noorsooteater, Nukumaja osa 2/Eesti Draamateater, Sa oled täna ilusam kui homme/Von Krahli Teater, Tantsutund/Endla.

MÄRTSIKUU 15 ESIETENDUST:

JUUDIT - VAT Teater (1.03) lavastaja Aare Toikka, autor Andrus Kivirähk

mängivad: Henessi Schmidt, Ingrid Margus, Gert Raudsep, Margo Teder, Tanel Saar

Kes on tänapäeva Juudit? Noor naine, kes läheb ja teeb seda, mida tarvis? Teeb seda, mida mehed teha ei julge? Ning päästab seeläbi - kelle? Iseenda? Oma kodulinna? Või terve inimkonna, sest vähemaga

Juuditi taoline idealist ei lepi? Sada aastat pärast Tammsaare Juuditi sündi on Petuuliat päästma asunud Andrus Kivirähki Juudit. Mille poolest tänapäeva Juudit teistsugune on? Kas Petuuliat on veel võimalik päästa? Selge on igatahes see, et endiselt on Juuditi ümber neetult palju vanamehi.

U-TUBE - TeMuFi (4.03) lavastaja Peep Maasik, 

mängivad: Kaarel Targo, Tanel Ting

Kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? Küsis Friedebert Tuglas väikeselt Illimarilt. Youtuberiks! 21.sajandi kõige populaarsem tuleviku töökoht. Kes on siis youtuber? Unistuste amet, justkui režissöör, operaator, valgustaja ja osatäitja samal ajal. Kõike seda vastavalt enda oskustele ja vajadustele.

Noortelavastus “U-TUBE” räägib loo ühest teismelisest poisist nimega Illimar, kelle suureks unistuseks on saada samuti youtuberiks. Omandada mikrokuulsus. Mis selle kõigega kaasneb? Kuulsus, raha, glamuur, tasuta riided, vitamiinijoogid. Pealtnäha lillelise elu kõrvale kuuluvad ka küberkiusamine, interneti pedofiilia, sotsialiseerumise probleemid ja depressioon. Lavastus avab probleemid läbi suurte ideedega teismelise poisi küsimuse “Kelleks tahan ma saada, kui suureks kasvan?”

PARIM ENNE - Ajateater (4.03) lavastaja Anne Velt, autor Andra Teede

mängivad: Katrin Valkna ja Tarvo Krall

Karla on turvamees ühes suures Tallinna kaubanduskeskuses. Ta on olnud turvamees terve elu, ta kohe oskab seda tööd. Pätte ja pisivargaid on tänapäeval nii palju, et pane ainult tähele ja püüa.

Ühel päeval jääb Karlale vahele aga Hanna. Hanna on töötab juba aastaid Soomes ja käib igal võimalusel Tallinnas pere juures. Hanna ja Karla lähevad kohe tülli, kuid sellest tülist sünnib üks väike säde … Aga kas siis sellest piisab, kui sa kohtad täiesti juhuslikult kedagi, kes su südame varastab? Lähed pärast tööd poodi ja väljud sealt hoopis uue inimesena? Kas nii saab, et otsustad lihtsalt ühel päeval oma elu muuta isegi siis, kui sa ei ole enam noor ja uljas, vaid vana ja ettevaatlik? Või on inimesel nagu sooduspakkumistelgi parim enne kuupäev, mille kukkudes saab pannakse tuled kustu ja muusika kinni.

MINA! - Tartu Mänguasjamuuseumi teatriprojekt (7.03) autor ja lavastaja Maria Usk

mängivad: Maria Annus ja Karol Kuntsel

Laulude ja nukkudega fantaasiamäng "MINA!" on lõbus oma mina avastamise lugu kõige pisemale teatrisõbrale. Väikesed vaatajad saavad näha, kuidas sünnivad Kuu ja Päike, millega tegelevad erinevad toredad loomad ning milliseid enneolematuid asju võib sündida läbi mängu ja maailma märkamise. „MINA!” lugu tegeleb välimise ja sisemise mina tundmaõppimisega. Välimise mina puhul uuritakse nähtavat, sisemise mina puhul seda, kas mina on suur või väike, hea või halb, lahke või sootuks kade. Teatrilava on seekord lavalt alla vaatajate juurde kolinud, et lapsed saaksid võimalikult lähedalt kogeda teatri võlumaailma.

KATK.EST.USED - Rakvere Teater (12.03) autor ja lavastaja Karl Koppelmaa

mängivad: Liisa Aibel, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Elar Vahter, Silja Miks, Imre Õunapuu

Kaeti laud, nugade-kahvlite kõlin, taldriku-paari klirin, kartulisalati plekid laualinal, mineviku meenutused ja tuleviku plaanid -- ilus perekondlik koosviibimine. Aga kuskil, kõigi nende laulude, helide, maitsete ja lõhnade, plekkide ja kildude all on mingi ärevus. Ja asi pole katkus.  See on mingi tohutu mineviku paine. Ajast, mida nooremad ei mäleta, mine tea, kas vanemadki. Nutavad päritud pisaraid, vanu pisaraid ajast, milles pole nad kunagi elanud. Ühisel kalmistukülastusel tol päeval, lillede ja küünaldega, näen kirju vanadel hauakividel: “Elu lõpeb, töö ei lõpe eal.” ja “Elu üürike, töö igavene” ja “Elu jääb alati poolikuks, töö ei valmi eal”. Ja ma ei suuda mõelda muust, kui… kuhu on maetud… koer.”

PIIP JA TUUT TEEVEES VÄIKESE SUHKRUGA - Piip ja Tuut Teater (12.03) lavastajad, autorid ja mängivad: Haide Männamäe ja Toomas Tross

Nagu džinn teekannust ilmub lavale Piip ja Tuut TV-st hooaja jooksul läbi vilksatanud kirju galerii koomilisi tegelasi: naerukoolitajad Helga ja Helmut, ilmatüdruk Ilma ja tema austaja Imelik, telefonitüdruk, taksojuht, räppar Sipsik ning väikese suhkruna teevees on kohal ka Piip ja Tuut iseendana, sest kahekesi nad panevadki veerema karakterite karusselli, millist pole selles teatris varem nähtud. Noh, jääb vaid kohale tulla ja ulpida koos teevees.

ARKTILISED MÄNGUD - Endla (13.03) lavastaja: Ingomar Vihmar, autorid: Leea ja Klaus Klemola

mängivad: Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Priit Loog, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld

Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks. Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.

KÕIGE ALL JA KOHAL ON... - Tallinna lavakool/Eesti Noorsooteater (16.03)

EMTA lavakunstikooli 30. lennu diplomilavastus. Kuidas armastada, kui me armastame nii erinevalt? 

EMTA lavakunstikooli 30. lennu lühilavastuste kassett noortele ja täiskasvanutele koosneb neljast muinasjuttude põhjal sündinud loost, mis on valminud lavastaja-, dramaturgia- ja näitlejatudengite koostöös. Kunstnikena teevad kaasa Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid. 

- „Koit ja Hämarik”- „Me ei tahtnud mõelda Koidust ja Hämarikust kui juba eos jumalikest olevustest, vaid kui inimestest, kes otsustades üksteist armastada, puudutavad midagi jumalikku.” – lavastaja Margaret Sarv, mängivad Maarja Mõts, Alden Marcus Mayfield, Mark Erik Savi, Karel Käos ja Merlin Kivi

- „Alice” „Meid huvitas, kas kunstnikul on õigus oma loomingu inspiratsioonina kasutada teise inimese kannatust.” – lavastaja Kalju Karl Kivi, mängivad Maria Teresa Kalmet, Hardi Möller, Jaan Tristan Kolberg ja Hardo Adamson

- „Naljakas aastapäev ehk vaikimise mäng” „Mind kummitab üks laulufraas: tõmbas ennast uhkust täis ja karplauhti lõhki käis.” – lavastaja Erik Richard Salumäe, mängivad Jass Kalev Mäe, Tuuli Maarja Põldma, Maarja Mõts ja Merlin Kivi

- „Mos-naine ja kakk” „Käivitavaks teguriks olid ühe väikerahva valupunktid ja see maailm, mida nad endas kannavad, nende suhtedünaamika arktilise looduse ja ühiskonnaga.” – lavastaja Marta Aliide Jakovski, mängivad Maria Ehrenberg, Jass Kalev Mäe, Alden Marcus Mayfield ja Hardi Möller

TARKPEA - Vene Teater (19.03) lavastaja: Georgi Kutlis, autor: Aleksandr Ostrovki

mängivad: Aleksandr Žilenko, Tatjana Manevskaja, Dmitri Kosjakov, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Okunev, Sergei Furmanjuk, Anna Markova, Karin Lamson, Daniil Zandberg, Alexandr Domowoy

Maskeraadi komöödia. Sünkroontõlkega eesti keelde. Lavastuse eskiis tunnistati 2019. aasta režissuuri laboratooriumi parimaks tööks. "Pärast tarku palju, ette ei ühtegi" on üks tuntuim A. Ostrovski näidend. XIX sajandil kirjutatud komöödiat on lavastatud pea lugematu arv kordi. Selle poole on pöördunud erinevate aegade kuulsamad lavastajad: V. Nemirovitš-Dantšenko, P. Sadovski, I. Ilinski, M. Zahharov, O. Tabakov jt. Eesti Vene Teatris on seda mängitud kahel korral: 1966. aastal tõi näidendi lavale S. Tikov ja 1990. aastal A. Suhatšov. Noor, sümpaatne avantürist Jegor Glumov otsustab iga hinna eest edu saavutada ja võidelda endale välja ühiskonna kõrge positsioon. Kasutades kõikvõimalikke vahendeid ja manipulatsioone, liigub ta eesmärgi suunas, kirjutades oma päevikusse üles ausad mõtted ja arutlused, kuid ühel hetkel väljub olukord siiski tema kontrolli alt... Lavastus "Tarkpea" on noore kreeka lavastaja Georgi Kutlise (lõpetanud lavastaja erialal GITIS-e D. Krõmovi ja J. Kamenkovitši kursuse) kaasaegne versioon kuulsast klassika näidendist. "Näidend jättis mulle kustumatu mulje.  Ostrovski tekst kõlab ülimalt kaasaegselt ja esilekerkivad küsimused on otseselt seotud meie tänase päevaga.  Millised on moraali piirid? Millisteks sammudeks on inimene võimeline edu nimel? Mida me tegelikkuses saame nimetada "eduks?" – jagab lavastaja G. Kutlis oma nägemust näidendist.Lavastuse žanr on määratletud kui "maskeraadi stiilis anti manifest" Sellesse ebatavalisse kooslusesse lisab lavastaja oma arusaamad teekonnast, mida mööda Glumov liigub. Iseenda reetmise viisid. Otsused, millega kaasnevad allakäik, künism ja amoraalsus. "Maskeraadil" on siin ühest küljest metafoorne tähendus, kuna kõik näidendi tegelased on kahepalgelised ja valelikud. Teisest küljest on žanrilisel määratlusel ka otsene tähendus, sest igal tegelasel on, lähtuvalt tema seesmisest olemusest, oma mask, ja kogu tegevus toimub kostüümipeol. Lavastus balansseerib rütmiliselt realismi ja groteski piiril, võludes oma kerguse ja hullusega. "Tarkpea" tegelased on äratuntavad, naljakad ja kaasaegsed. Nali naljaks, aga kõige selle taustal peitub peamine küsimus: Ostrovski näidendi kirjutamisest on möödas üle 150 aasta, ajad on arusaadavalt muutunud, aga moraal?

ISSID - Kuressaare Teater (25.03) lavastaja: Arvi Mägi, autor: Douglas Gower

mängivad: Tarvo Krall ja Jürgen Gansen

GEORGE: Eks ju imelik, et me oleme koos.

CARL: On jah.

GEORGE: Kaks inimest, kes poleks kunagi minutitki veetnud teineteise seltskonnas, kui ei oleks mingi kolmanda jõu jumalikku sekkumist.

CARL: Jah, aga pagana pihta, siin me oleme.

Nii räägivad teineteisele jõululaupäeval kaks meest, kes kohtuvad esimest korda ja selleks kolmandaks, jumalikuks jõuks, on üks naine ja tema kaks last. Carl on laste isa, George kasuisa. Carl saabub kaugelt külla oma lastele aga naist ning lapsi pole hetkel kodus. Nii peavad mehed omavahel hakkama saama ja selle paari tunni jooksul juhtub nendega nii mõndagi...

KUNINGAS SUREB - Theatrum (26.03) lavastaja: Maria Peterson, autor: Eugene Ionesco

mängivad: Lembit Peterson, Liina Olmaru,  Sandra Uusberg, Laura Peterson, Marius Peterson või Ott Aardam, Tarmo Song või Andri Luup

1962. aastal kirjutatud „Kuningas sureb" on Rumeenia päritolu ja Prantsusmaal elanud kirjaniku Eugène Ionesco maailmas enimmängitud näidendeid.

Kuningas Bérenger I on 400-aastane. Tal on kaks naist – noorem ja vanem – ihuarst, valvur ja teenijanna. Kuningriik ent on materiaalselt lagunemas... Maa väriseb, loss praguneb, viirused ründavad, planeedid põrkuvad, lehmad ei anna piima. Päike ja muud loodusnähtused on muutunud kuningale allumatuks... Kuningakojas levib sõnum, millest on teadlikud kõik peale valitseja, kes on lavale astudes heas tervises: „Kuningas sureb 1 tunni 30 minuti pärast.“

ÜKSIK - Endla (26.03) lavastaja: Enn Keerd, autor: Laura Ruohonen

mängivad: Carmen Mikiver, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg

Kaks naist – noor arhitekt Juulia ja endine tuntud silmaarst Hilpi – sõidavad vaatama üksikut saart Läänemeres, kuhu Hilpi soovib ehitada oma unistuste maja. Tagasiteele asudes selgub, et paadimootor ei käivitu ja nad ei pääse enam saarelt minema. Järgnevast ööpäevast sel suurest veest ümbritsetud maalapil, kus kunagi leidsid viimse varjupaiga leeprahaiged ning kust veel varem viis mööda viikingite meretee, saab ellujäämisvõitlus, milles loodus mõõdab naisi ja naised üksteist. Ja siis ilmub pimedusest ja udust tundmatu, elust väsinud noor mees … Üksiku saare karmides ja igavikulistes tingimustes põrkuvad nii tegelaste erinevad maailmavaated kui eluhinnangud ning seda viisil, mis ergutab vaatajate naerunärve ja paneb mõtlema inimeste piiratusele, sarnasustele ja erinevustele ning sellele, kuidas ja kas üldse saab mõõta inimelu väärtust. Ruohoneni poeetilise, intelligentse ja terava huumoriga näidendi emotsionaalsed laengud tekivad ja muutuvad nii kiirelt nagu see on võimalik vaid teatris või ekstreemsetes oludes.

SIIL FELIX TEEB BÄNDI - Piip ja Tuut Teatri noorteprojekt (26.03) lavastaja Oliver Reimann, autorid Leelo Tungal/Mari Amor

mängivad: Franz Malmsten, Emma Tross, Märten Männiste, Melissa Mariel Korjus, Ruben Zaštšerinski

Leelo Tungla lasteraamatutest tuttava Siil Felixi uued seiklused, kaaslasteks Jänes Ines, Dogi Doora, Põrsas Pamp ja Mäger Willi. Soovitatav vanusele 6-100. Etendus on ühes vaatuses ning kestab 1 tund ja 10 minutit

METAMORFOOSID - Vanemuine (26.03)

Oleme me siin ja praegu omal valikul või on see ettemääratus? Miks me kõik nii erinevad oleme? Oleme me üldse oma valikutes vabad? Kas küsimused, mis meid siin ja praegu painavad, on saatnud inimkonda aegade algusest saadik või muutuvad need ajas? Üks on kindel: inimese otsiv vaim ei väsi küsimast igavikulisi küsimusi ka tänapäeva järjest enam lõhestuvas maailmas. Balletiõhtu „Metamorfoosid“ koondab endasse kolme andeka noore koreograafi eriilmelised mõttemaailmad. See on nagu näituse külastus, kus ühel korrusel näeme pop art’i, teisel kaasaegset ja kolmandal hoopis klassikalist kunsti. Vaataja otsustada on, mis talle rohkem meeldib. 2018. aastal Vanemuise teatri korraldatud noorte koreograafide konkursi võitnud Jack Traylen, stepptantsust inspireeritud Matthew James Jordan ning Eesti Teatriauhindade mitmekordne laureaat Jevgeni Grib otsivad vastuseid läbi neile omase kehakeele.

LITTLE CLAWS Koreograaf-lavastaja Jack Traylen (Austraalia)

Me kõik sünnime siia maailma eriliste ja ainulaadsetena. Millal õpime aga sulanduma ja teistega sarnanema? Miks me seguneme ja mis selle muutuse esile kutsub? On ehk põhjuseks meie endi hirm, ükskõiksus, teiste arvamused või hoopis ühiskondlikud mõjud? Tillukesed küünised satuvad meie naha alla, muutes meid järk-järgult üksteise teisikuteks …

RHYTHM & FLAIR Koreograaf-lavastaja Matthew James Jordan (Vanemuine)

Stepptantsu rütmist ja muusikast ideid ammutavas lavastuses segunevad erinevad tantsu- ja muusikastiilid. Loo keskmes on kaks tantsijat ning nende unistused ja eneseotsingud tantsumaailmas.

METAMORPHOSES Koregraaf-lavastaja ja kunstnik Jevgeni Grib (RO Estonia)

Lavastus on saanud inspiratsiooni Vana-Rooma kirjaniku Publius Ovidius Naso antiikmütoloogial põhinevast luuleteosest “Metamorfoosid” ja toob vaatajani lood Pygmalionist ja Galatheast, Orpheusest ning Eurydikest, Narkissosest, Erosest ja Psychest ning Cyparissusest ning hirvest.

Osaleb terve Vanemuise balletitrupp

RAVEL: RAVEL - Estonia (26.03)

Etendused toimuvad eesti või prantsuse keeles, eesti ja ingliskeelsete subtiitritega. Maurice Raveli lühiteoste õhtu. Ettekandele tulevad Raveli kaks teost: lüüriline fantaasia „Laps ja lummutised“ ning tantsulavastus „Hane-ema“ (ühe vaheajaga).

„Laps ja lummutised“ Maurice Raveli lüüriline fantaasia ühes vaatuses, Colette’i libreto, Lavastaja: Mart Kampus

Kes meist poleks tülli läinud tugitooliga? Või jonnaka seinakellaga? Oleme kõik armastanud printsesse ja neid katki rebinud - et näha, mis sees on. Kas portselantass läks praegu meelega ise katki? Teeb ikka tigedaks küll! Mis aga peitub ahvatlevalt nurgast lahti rullunud tapeedi sees …? 

Rääkivad oravad, uinuvad kaunitarid, koorilauljatest konnad, hirmuäratavad arvud, varvastel kardinad, turistist teetassid ja kriiskavad tuleleegid – omavahel põimuvad nii unenäolised ilmutused kui killukesed päris elust, nii ooper kui ballett, nii rambivalgus kui kulissidetagused sahinad.

Aga Hane-ema? Kas temal õnnestub end pressida lavale või hoopis teie unenäkku? 

„Hane-ema“ Lavastaja-koreograaf-kunstnik: Renate Keerd 

Hane-ema on vabakutselise lavastaja ja koreograafi Renate Keerdi vaba tõlgendus Maurice Raveli loodud balletile. Vana prantsuse kombe järgi nimetatakse hane-emaks lastele muinaslugusid pajatavat hoidjat. Keerd pöörab balleti klassikalise libreto aga pea peale, võttes lavastuse loomisel aluseks Raveli muusikalise orkestreeringu, kuid loob sellele algupärase dramaturgia. Oma lavastuses keskendub Keerd meie elu saatvatele paradoksidele talle omaselt absurdimaigulises, fantaasiaküllases ja teravmeelses võtmes. 

„Ravel:Ravel“ on mäng, kus ilu nimel võib sohki teha ning kus Raveli armuafäär muusikaga suubub pöörasesse vaatemängu, millest väike unistab ja mida suur taga nutab.

BALTI TRAGÖÖDIA - Tallinna Linnateater (26.03) lavastaja: Karl Laumets, autorid: Siegfried von Vegesack, Kertu Moppel ja Karl Laumets

mängivad: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro või Andero Ermel, Andero Ermel või Peeter Tammearu

„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Göteborg Film Festival 2021 (selle aasta "saak", ehk TOP13)

Göteborgi festival toimub Sundance'i filmifestivaliga suures osas samaaegselt, vaid mõni päev pikemalt. Otsustasin USA esilinastuste-festivalile suurema rõhu ja eelistuse panna, seega jäi Göteborg vaeslapserolli, millest peamiselt tahtsin haarata viimaseaja põhjamaist filmitoodangut. Tagantjärgi pean tunnistama, et kui Sundance'i festivalil ahmisin kõike ning jäi tunne, et palju jäi veel nägemata (seal linastus 73 filmi ja jõudsin neist vaadata 23), siis Göteborgi festivalil oli küll filme peaaegu sama palju, siis vaatasin neist tervikuna vaid 13, millest pooled eriti ei meeldinudki. Lisaks mitu filmi jätsin ka pooleli, sest lihtsalt ei huvitanud (Hiina filmi "Mama" hakkasin vaatama alles festivali lõpus, ehk eile öösel ning uinusin suurest väsimusest ja filmi stiilist - seal palju ei räägita, nagu need aasia filmid mõnikord on, aga seda olulisemaks muutub iga väiksemgi detail...  Ja oleksin selle tahtnud küll lõpuni vaadata, aga ega väga suurt kahjutunnet ka ei tunne, et pooleli jäi). 

Teen siin väikse "ülelennu" nendest mis nähtud said, ehk saab inspiratsiooni või vastupidi :)

13 Göteborgi Filmifestivalil nähtud filmid (28.01 - 08.02):

TÄIELIK JAMA:

13. In i dimman / In the fog (2021 Maciej Kalymon) Malmö, Rootsi... ei saanudki aru, kas dokfilm või mängufilm.

Teekond hämaras ja pimedas Rootsi linnas, kus igasugused (inim)elukad oma urgudest on linnapeale välja roninud ning kakerdavad seal oma eluradapidi. Minu jaoks ei andnud see film mitte kui midagi. See on teatud filmistiil, milliseid esindavad tänaseks juba mitmed, aga ma soovitaksin pigem näiteks islandlaste "Echo"t või Ukraina "Atlantis" (kuigi kumbki neist ka ei kuulu minu lemmikfilmide sekka, aga vähemalt on paremad kui see "udusolek"), millest esimene ka tegelikult just linnainimeste tegemistest, aga huvitav, et seal on umbestäpselt 56 stseeni, mis on 0,5-1,5 minutit lühikesed ja tihti löövad ning mõni segi oma pisikese puändiga.

12. Le Sorelle Macaluso / Macaluso sisters (2020 Emma Dante) Itaalia draama

See linastus juba ka Pöffil, ent minul jäi teiste filmide taha peitu. Olekski pidanud jääma, sest kuigi ülesehituselt huvitavalt kahes ajas - õdedest, kelle seast lapsena üks sureb, aga keskealistena on see ikka veel omal moel mõjutamas teisi. Film ise siiski ei köida ja vanemana on nad kuidagi ebameeldivad ning ei tahagi elada nendele naistele kaasa.

IDEE HEA, AGA KOKKUVÕTTES IKKAGI EI MEELDINUD:

11. La boda de Rosa / Rosa's wedding (2020 Icíar Bollaín) Hispaania dramöödia

Candela Pena, Sergi Lopez jt.

Idee ju huvitav - naine otsustab iseendaga pulmad korraldada ja paneb selleks peo püsti ning ajab kogu pere ja sõpruskonna ärevusse, et kellega ta abielluma hakkab? Ent film takerdub tobedatesse klišeedesse ning on lõppkokkuvõttes tühipäevane. Olgugi, et on tänavune mitmete Hispaania filmiauhindade nominent, sh. parim film. Möga.

10. Gagarine (2020 Fanny Liatard, Jérémy Trouilh) Prantsusmaa unenäoline draama

See film võiks meeldida palju rohkem filmikriitikutele kui minule kui tavavaatajale. Algus on paljulubav - Pariisis, suure elumaja hoovis käis kunagi Juri Gagarin ja kohtus sealse rahvaga. Film hakkab tutvustama majaelanikke ja keskendub ühel noormehel, kes muuseas ka ühe mustlastüdrukuga suhet alustab. Siis, aga hakatakse seda maja lammutama - kõigil tuleb välja kolida... Kõik kolivadki, peale peategelase, kes endale majja omaette elamise korraldab. Siis läheb kõik natuke unenäoliseks ja maagiliseks realismiks - polnud minu jaoks huvitav.

9. Dating Amber (2020 David Freyne) Iiri LGBT dramöödia

Ülepaisutatud stiiliga lugu klassiõest, kes on lesbi ja klassivennast, kes on homo. Klassikaaslased narrivad ning nood otsustavad hakata mängima boyfriendi-girlfriendi, et kõlakaid summutada. Muidugi saavad neist sõbrad ja ette võetakse nii mõndagi, et oma seksuaalsust ka päriselt avastada. Tüdruk on tarmukam ja julgem, poisil on see kapist väljatulek eriti raske. Eks pere taust ka kõige selle juures... Aga kahjuks kõike proovitakse keerata natuke üle vindi, ka näitlemist... Tegemist on ka ajastufilmiga (80ndad), mille taha on natuke võimalik peituda, aga tegelikult siiski mitte.

SIIN JUBA MIDAGI ON, KUIGI SOOVITADA EI JULGE:

8. O ultimo banho / The last bath (2020 David Bonneville) Portugali draama

Noormehe isa sureb ja ema on juba ammu teise mehega läinud eiteakuhu. Matustele tuleb tädi ja ühtlasi hakkab ka poisi eest hoolitsema. Mingi haiglane seksuaalne pinge luuakse ka seejuures. Tädi nimelt on nunn ja ju neid selleteemalisi frustratsioone oli tal kirikuseinte vahel lihtsam alla suruda. Ühel hetkel tuleb ema ka tagasi ja poiss jällegi alustab suhet ühe klassiõega... No ei juleta siiski minna eriti kuhugile välja, kõik jäetakse pinna alla. Tädi muudkui peseb oma vannis seisvat mehemüraka suurust paljast sugulaspoissi... no tobe, mis tobe, nagu too ise ei saaks sellega hakkama...

7. Knackningar / Knocking (2021 Frida Kempff) Rootsi põnevik/triller

Cecilia Milocco, Ville Virtanen

Film sai maailma-esilinastuse Sundance'i festivalil vaid nädalapäevad tagasi, aga nüüd siis ka oma kodumaal - Rootsis. Film saab alguse justkui ühe lesbi-naise lamamisega rannas, samas kui tema girlfriend ujuma läheb... edasi hüpatakse looga tulevikku ja aega, mil rannale jäänud naine hullumajast on vabanemas. Film hüppab pidevalt ajas tagasi sinna randa, et teada anda vaatajatele, mis seal tollel päeval toimus, aga ühtlasi kolib naine ühte korterelamusse ja alustab seal haiglajärgset elu. Peatselt hakkab laest kostuma koputust. Asi tundub kahtlane, sest majas ei näi ülakorrusel elavatest meestest keegi teadvad midagi mingist koputamisest. Kuid koputamised jätkuvad, kuni hakkab kostuma ka kaeblikku, piinatavat naisehäält... Psühholoogiline põnevusfilm on üles ehitatud kahele jalale - üks seisneb selles, kas hull inimene on ka hullumast väljaspool elades hulluks pööranud ja "kuuleb hääli"? Või mis tegelikult toimub? Kogu film ongi selle ootamine - mis siis ikkagi selle koputamisega on?

ÜLLATAVALT HEAD (SIIT EDASI FILMID, MIS MEELDISID):

6. A l'abordage! / All hands on deck (2020 Guillaume Brac) Prantsusmaa dramöödia

Umbes 30-aastased sõbrad sõidavad ühte Prantsusmaa väikelinna, kus elab üks punapäine tüdruk, kes ühel neist sõpradest pea oli segi ajanud. Üllatavalt tüdrukule selline üllatus ei meeldigi ja ta hakkab pipardama. Meestega lööb kampa ka autojuhiks olnud kolmas mees ja samal ajal kui üks suhe kusagil õhus on rippumas, toimub ka teistel meestel selles linnakeses nii mõndagi. Nii jälgimegi nende huvitavaid sekeldusi ja muidugi inimsuhteid ja -suhtumisi.

5. Liborio (2021 Nino Martínez Sosa) Dominikaani draama

Kultuurifilm metsas elavast rahvast, õigemini ühest nö. külast, kus on liider nimega Liborio ja kes just on saanud isaks. Liborio on ravitseja-mees, kes parima tahtmise juures saab olla ühenduses surnutega ja mõnikord isegi neid tagasi tuua. Ka tema ise on surnust tagasi tulnud. Ühel päeval tulevad külla valged mehed ja tahavad Liborio ära viia. Huvitav kultuuriõpetus omapärase külahierarhia ning suhtumistega, väga kauge maailma inimestest ja ometi on nad siin samal maamunal. Justkui tundub, nagu tegemist oleks ajaloolise ajaga, kuigi päris kindel ei saa ka olla, mis ajas see kõik toimub... äkki hoopis tänapäevas? Film on jagatud peatükkideks.

OOTASIN KAUA JA NÜÜD KUI NÄGIN, SIIS OLID OOTUSED KÜLL KÕRGEMAD, AGA IKKAGI HEA:

4. Killing of two lovers (2020 Robert Machoian) USA indie-draama

Clayne Crawford

Üks lastega paar ühes väikelinnas on otsustanud proovida lahkuminekut, sellise klausliga, et see on siiski vaid "proov". Naine siiski leiab teise mehe, kellega proovida uut suhet... Väikelinnas põrkuvad inimesed paratamatu kokku. Liiatigi on asjasse segatud ju ka lapsed, kellest vanim on teismeline tütar, kes pole üldse nõus vanemate lahusolekuga. Meespeaosa näitleja tõusis kohe selle filmiga kellekski, kelle järgmisi rolle tahaks väga näha. Usun, et paljud, kes on lahku läinud või kelle vanemad on lahku läinud, võivad siin nii mõndagi valusat ära tunda. Mõni, kes plaanib ka "proovilahutust" proovida, saab ärahirmutatud. Filmis on atmosfääritunnet, millele aitab kaasa filmimise asukoht ning valitud külm värvigamma.

TOP3 - KÕIK PÕHJAMAA-FILMID, KÕNETAVAD ERI TASANDITEL:

3. Hvor kragerne verder / Persona non grata (2021 Lisa Jespersen) Taani (perekonna)draama

Film vastandab maakad ja linnainimesed läbi ühe naise, kes on maalt linna kolinud, kuid tal tuleb olude sunnil maale vanematekoju tagasi minna - venna pulma... Naine on linnas kirjanikuks saanud ning elab avatud suhtes ühe läbinisti linnavurle-kunstiinimesega. Maal olles põrkub ta lisaks maailmakäsitlusega, mille pärast ta suures osas linna koliski, veel ka inimestega, kes temast maale maha jäid - muidugi ema-isa, aga ka ex-peikaga, kellele jäi omal ajal isegi hüvasti ütlemata. Tuleb ka välja, et see, kellega vend abiellub, on tüdruk tema klassist, kes meie peategelast täiega kiusas ja narris. Lapsena neelad alla või varjad ennast, aga täiskasvanuna ja seda kõike juba pikalt endas kandes, lisaks täiskasvanuks olemisest tulenev enda õiguste eest seismise ülearenenud olek, annab jõu kõigega ühe korraga võidelda - alati võib ju lihtsalt jälle selja keerata ning saba jalge vahel linnakorterisse tagasi minna ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Aga mis siis kui see vana veri taas kodukohas keema läheb? Ja seda veel keset venna pulmi!

2. Tigrar / Tigers (2020 Ronnie Sandahl) Rootsi (Spordi) noortedraama

Erik Enge, Alfred Enoch, Liv Mjönes, Frida Gustavsson

Harukordne võimalus näha liigataseme tippjalgpallurite elu kulisside taga. Peategelane on kõigest 16-aastane, kellel tuleb ema juurest Itaaliasse kolida ning elada teiste mängijatega koos. Ise kohalikku keelt oskamata. Õnneks leidub üks tore ameeriklasest sõber (Alfred Enoch - tuttav Harry Potteri filmidest) - vähemalt keegi, kellega jagada. Kogu see teekond on raske, aga ometi on tegemist "unistuse täitumisega"...Film on läbinisti huvitav, aga lõpp lausa šokeerib, ja see, et kogu lugu põhineb tõsielul, annab veel omakorda filmile väärtust juurde. Loodetavasti tuuakse sügisel ka PÖFFile - siinsetele nii jalka-fännidele kui ka lihtsalt noorte-filmina võiks paljudele meeldida!

1. Pleasure (2021 Ninja Thyberg) Rootsi (porno)draama

Sofia Kappel

Film sai maailmaesilinastuse Sundance'i festivalil. Tegemist on provokatiivse linateosega - Los Angeles'i pornotööstusest. Noor, 20-aastane rootsi tüdruk ütles emale, et läheb kohvikusse tööle, lõi ukse seljataga kinni ning teatas, et kodukandirahvas on kõik idioodid ja tema neid välja ei kannata. LAsse saabub ta siiski ainult 1 mõte kuklas - saada maailma parimaks pornostaariks! See tööstus on karm. Võid ju kökutada madalamal tasemel - teha tavalisi poiss-tüdruk seksifilme, aga siis sind ei hinnata ka. Mida rängema vägivallaga oled nõus ja mida pervomate pornostiilidega, seda hinnatum näitleja oled. Teadagi tipus on tuuline ning tegelikult kõik tunnevad seal teineteist, mis omakorda teeb oluliseks suust-suhu info liikumise - kes ikkagi päriselt ka karmimate stseenidega hakkama saab? Kuigi film näitab palju - nii meeste kui naiste suguelundeid, siis otseselt "pornot", ehk ekraanil kellegi kellessegi "sisenemist" siiski mitte. Sellest hoolimata annab peaaegu pornofilmi mõõdu välja ning seetõttu pole kaugeltki mitte kõigile vastuvõetav. See, et need noored naised nende vanade meestega seal nendes filmides toimetavad on ju teada, aga film viib vaataja tõesti rohujuure tasandile ning saab väga lähedase ja selge pildi, mida sellist asja tehes ette tuleb ja tulla võib ning millised on inimese enda võimalused. Jõhker vägivald, et seda eheduse jaoks tõesti niimoodi tehakse, see oli siiski üllatus - filmis annab ju "mängida" ning ei peaks vaja olema selline haiget tegemine (tegemist polnud ju masohhisti ega sadistidega). Kuid kumab ka läbi, milline pead olema, et seal maailmas kaugele jõuda - läbi lüüa. Hoiatusfilm... kuigi mõnele võib mõjuda ka just vastupidi. Ja millegipärast väga huvitav - pool filmi läks nii, et ei saanud ajakulust arugi. Julge film, julged näitlejad. Vastik ja vapustav samaaegselt. Kahju on ka, aga miks, ei saagi aru.

refleksioon - Carolyn Veensalu projektiteater

Refleksioon kui sõna tõi kõigepealt meelde Chritstina Aguilera laulu Mulanis, mille sõnad lähevad umbes nii "When will my reflection shows, who I am inside?..." Teiseks selle, et ise siin peegeldan tihedalt teatrielamuste kohta, mida kogenud, mida avastanud, milliseid mõtteid teatrivaatamised äratavad. Kolmandaks ütluse: "kuidas küla koerale..." Kolm väga erineva sisuga "refleksiooni". Kas ühest neist räägib noorte teatritegijate lavastus nimega "refleksioon"?

Jah ja ei... 

Jäi tunne, et räägib kõigist neist ja lisaks veel mitmest ja mitmel tasandil. Selles mõttes kogu tantsulavastuse vast kõige nõrgemaks küljeks ongi selle dramaturgia. Võin teha liiga ning võib-olla on tegijatel tõesti oma sõnastatudki mõttelõng, mida öelda tahti kõikides nendes lõikudes, kuid sellisel juhul oli neid mõttehüppeid liiga palju, sest vaadates lahtimõtestamisel vähemalt mina ei suutnud kõigest aru saada. Ega ju aru saama ei peagi, aga siis oleks vaja saada niidiotsi, millest oma mõttelõng vaadatu suhtes kokku kerida. Muidugi suure tõenäosusega ongi see just nimelt minu piiratus, aga ka mina tahtsin vaadates aru saada, mida ma vaatan. Eks ju vahelduva eduga sain ka, aga siis jälle kukkusin kärult ja kui sellele tagasi suutsin ronida, toimus sõit juba uues suunas... (kui mõistad, mida öelda tahan). Teisalt ei pea ka iga liigutusega midagi "ütlemagi", ka silmailu, emotsioonide või atmosfääritunnetuse loomine võib olla eesmärk omaette ning seda sai siit küll igal hetkel. 

Sellega mu kriitika piirdubki. Mõtlen ise ennast tagasi 20ndate vanuse eelsesse ja algusesse - kas mul oleks olnud julgust korraldada avalik üritus ja selles ise oma loominguga üles astuda? Vaevalt. Okei, ma sain isaks 22-aastaselt ning kirjutasin äriplaani, mille peale osteti miljoneid maksev laev ning pandigi see minu arvutuste alusel Eesti ja Rootsi vahele liikuma... aga see oli kontoriroti töö. Ma poleks julgenud teatrisaali kasutusele võtta, iseendana lavale astuda, luua lavastust ning pileteid sellele müüa. Olgugi, et tegelesin tantsuga... mina tantsisin ainult kui keegi mind kaasas... Ja sellepärast tahaksin võtta mütsi peast ning avaldada oma imetlust! See on paras julgustükk panna end vaatajate meelevalda ja lisaks iga "kriitik-reflektori" puretavaks. Vaimustav enesekindlus... kuigi tagantjärgi, ehk etendust näinuna enam just nende inimeste puhul ei imestagi - kui Sul on oskused ja vahendid, mõtted ja vajadus neid jagada, mõttekaaslased-tegijad ning tung luua ja seda loodut teistega jagada + kunstiliselt kõrged ambitsioonid, siis tulebki teha! Tulebki luua ja näidata. 

Puhtalt isiklikust maitsest lähtudes (ma ei ole lühivormide austaja ja etendus kestis napp 45 minutit), jäi soov saada midagi enamat. Kuigi kuna tegijatel selgelt selle etendusega otseselt polegi eesmärk jutustada üht pikemat "lugu", vaid pigem esitada "mõtteid", siis enama puhul oleks võinud tekkida punnitatuse või pliiatsist imemise tunne. Niimoodi ja sellise pikkusega jällegi oli kõik maitsekas ning pigem see "soov enama järele" näitas, et suudeti "isu" tekitada.  

Laval on 2 nais-  (Carolyn Veensalu ja Karmen Teesi Pregel) ja 1 meestantsija (Mark Monak), klaver oma pianistiga (Tähe-Lee Liiv), taimed (mida elegantne klaverimängija emalikult enne etenduse algust kastab ja samaga neilt justkui kiviseinte vahel looduse jõudu ammutab), mõned taimede alla ja vahele peidetud peeglid, mängukaardid ja "sini-heleroheline" valgus. Taimed annavad tuntava loodusliku tausta, kuigi neid polegi seal eriti.. Samas nende vajadust (peale ühe huvitava lavastusliku efekti) laiemas kontekstis ei suutnud siduda tervikuga. Kui, siis muusikaga, mille noodistik viis küll grüünesse ja taimed ning valguskujundus oli sellele teejuhiks. 

Ilusad, noored tantsijad, riietatud samast sahisevast kangast disainitud riietesse on ühtsed, keegi ei soleeri, kui selleks pole just ettenähtud tema kord seda teha. Just "maitsekus" on omadussõna, mis etendust kirjeldades esimesena keelele kipub. Kui audio mõttes läks etendus käima kohe esimestest nootidest - vapustav Raveli muusika... kes siis ei teaks tema Bolero't, mis jäigi helilooja viimaseks kompositsiooniks ning tema enda sõnul tema "ainsaks meistriteoseks"... kuid need, ka lavastusele ilmselt inspiratsiooniks ning pealkirjalegi nime laenanud "Peegeldused" tsükli pentaptühhon oleks nagu hoopis teiselt helimaastikult - otsingulisemad, samas mitmekülgsemad ning mitmetõlgenduslikumad - peegeldused, mis virvendavad rohkem kui Bolero selge - edasimarssiv ning jõuline (ka siis kui on vaikne) geniaalne lihtsus. Nende palade imelisus avaldub pigem hoopis keerukuses ning kui "Bolero" on üks konkreetne piiritletud maal siis "Peegeldused" on kõik 5 nagu omaette lühifilmid ühe terviku sees. Ja Tähe-Lee Liiv'i esitus on hingetukstegev - tundlik ja tormine, vahutav ja sillerdavsile, nii kuidas parajasti noodid noort maestrat kannavad. 

Visuaalselt käivitus minu jaoks nautlemine alles siis kui kõik kolm tantsijat ühes lõigus korraks sünkroonis tantsivad. Sünkroon ka kui peegeldus - ühtsusetunne. Kuigi loomulikult "peegeldus" ei tähenda alati just sarnaselt liikumist ja "peegelpilti". Seda näidatakse siin ka mitmel moel - on peegeldusi, mis järgivadki teist, aga on ka peegeldusi, mis on ühe tegutsemisele vastav. Kui Sa hoolid, siis Sa ei lase teisel kukkuda... sa peegeldad teise nõutusele vastu oma armastuse-hoolivusega. Või hoopis vastupidi, oma rahulolematust võime ju peegeldada hoopis kummaliselt. Kaardimäng on lavastuses väga tabavalt leitud peegeldus-allegooria. Mina käin oma kaardi - sina käid vastu. Kuigi on ka kaardimänge, nagu näiteks "52 kaarti" - mina viskan need laiali - sina kogud kokku ja korjad üles :) Ent kas mitte seegi pole mitte just "peegeldus"...

Koreograafilises mõttes võis aduda poptantsulike liigutuste mõju, liikudes kohati ka lüürise moderntantsu radadel (eriti Mark), pannes rõhku pigem ilusale ja silmi siidiselt paitavale voolavusele, selle asemel, et efektitseda või proovides millegi originaalsega lüüa. Oh kuidas näiteks meeldis ühes stseenis lihtsalt Karmen Teesi näitlemine - see kuidas ta Carolyni ja Marki vaatas, oma tundeid peegeldas - selleski oli vajalikku ja õiget tunnetust, mis ju vaid vaataja märgata ning oma ammutatud tervikpilti sisestada ning elamus ongi juba korraliku nõksu võrra suurem. Minu jaoks oli (vähemalt teadlikult) kõigi kolme tantsijaga esmakordne kohtumine, kuid kohe oli aru saada, tunda ja eelkõige muidugi näha, et Carolyn on lavale sündinud. Tema eestantsijalik x-faktor on ütlematagi kohe esimesest hetkest selge. Jah, tantsija kehahoiaku mõttes võiks nokkida mõnes kohas tõstetud õlgade ja vajamatu kukla vabaks laskmise ehk selja sirgutõmbamise kallal. Ei tea tema tausta kohta mitte midagi, aga see näib olevat just eelkõige poptantsijatele omane (tean seda enda käest ja võibolla sellepärast kipun ka teistes seda märkama). Aga see on vaid professionaalne kretinism ning detailide kallal urgitsemine - Carolyn on uskumatu kohaloleku ja tähelepanutirimisoskusega väga võimekas ning hämmastava süvenemisvõimega. See lavastus siin on just eelkõige tema "beebi". Kui konstruktiivset kriitikat veel jagada, siis mõnedele detailidele võiks ikkagi lisada natukenegi märkamatut efekti. Vaataja on selle eest alati tänulik. Näiteks Mark kui tuli tagant istest üle ette toengusse, oli tal üks jalg sirge, aga teine keha all konksus - oleks tulnud üle harkspagaadi - väike ja lihtne asi, aga ometi oleks mõjunud veelgi ägedamalt. Kuid sellised pisidetailid on vaid märkamatud komponendid, mis tegelikult ei oma tähtsust kellelegi teisele, peale koreograafide ja tantsijate, sest lavastusele on sisestatud igasuguseid koreograafilisi mänge ja mängulist režiid. 

Eriti meeldis, et ringiga jõuti lõpus nagu algusesse tagasi. Umbes nagu peegli ette astudes - alguses tekib sinna Su refleksioon, aga lõpuks kui peegli eest lahkud, see ka kaob ja taastub salapärane peeglimaailm, mille sisse enam "mitte-vaataja" ei näegi. Kas selle etenduse sisu võiski olla hoopis "see"?

Hinnang...

Ei taha sedapuhku hinnangut anda, mis ei tähenda, et see oleks madal. Loodan, et tegijatel jätkub motivatsiooni luua uusi huvitavaid lavastusi. Seekordnegi kooslus koos elava klaverimuusikaga, mil naudingut said nii silmad kui kõrvad samaaegselt, oli vägagi eriline.

Tekst lavastuse kodu- ja kavalehelt:

refleksioon

"Ma vahetan iga päev. Mina annan osa endast ja mulle antakse vastu. Aga kui tihti on see, mida mina annan, võrdväärne sellega, mida mina tagasi saan? Või vastupidi, kas annan liiga palju? Ja hoolimata sellest vahetan ma veel. See on saanud normaalsuseks. Vahetan veel, et olla justkui kaitstud. Selleks, et olla tahetud. Või on see tahe olla kellegi moodi? Märkamatu sõltuvus olla sobiv ning seeläbi peegeldada vastu vaid seda, mida arvan, et teine näha soovib. Kui ahneks võivad minna vahetused? Kui palju on võimalik end kohandada ja kas seeläbi jääb mulle ausus alles?”

refleksioon

Maurice Raveli klaveritsükliga „Peegeldused“ füüsilise teatri lavastus ühes vaatuses.

autor, lavastaja, kunstnik: Carolyn Veensalu

helilooja: Maurice Ravel

tantsijad: Karmen Teesi Pregel, Mark Monak, Carolyn Veensalu

pianist: Tähe-Lee Liiv

produtsent, valguskunstnik: Oliver Reimann

häälestaja: Anti Rallmann

valgustaja: Toomas Liiv

abilised: Piip ja Tuut Teater, Coco Rõõmusaar, Madlen-Inara Heinsaar, Diana Liiv, Teele Koppel, Anna Liis Põder

Lavastuses kõlab Maurice Raveli viiest klaveripalast koosnev tsükkel "Peegeldused", mille iga osa pühendas autor ühele rühmituse Les Apache liikmele. 1900.aastate algul liitus Ravel innovaatilise noorte kunstiviljelejate grupeeringuga.

I osa Noctuelles (Ööliblikas)

II osa Oiseaux tristes (Kurvad linnud)

III osa Une barque sur l'ocean (Paat ookeanil)

IV osa Alborada del graciosos (Narri hommikune armastuse laul)

V osa La vallee des cloches (Kellade org)

Maurice Ravel on öelnud, et see tsükkel tähistab tema harmoonia tähelepanuväärset murrangut, mis võib hämmeldada tema senise stiiliga harjunud muusikuid. Võrreldes Raveli eelneva loominguga on tsükkel tõepoolest harmoonialt ja värvipaletilt rikkalikum, meeleolud nüansirohkemad ning stiil impovisatsioonilisem.

SUNDANCE FILM FESTIVAL 2021 (tänavune "saak", ehk TOP23 filmid)

Aasta alguse maailma tähtsaim filmifestival lõpetas oma viimaste filmide näitamise eile, eesti aja järgi kell 17. Kuna see toimub meist maailma kuklapoolele, siis aeg seal on 9 tundi meie omast taga.

Tänavu, kuna on pandeemia, siis otsustati kogu festival esimest korda täies mahus internetti kollida. Natuke ka mahtu vähendada, aga muidugi kvaliteedis mitte tagasi hoida. Filmide valmine festivalile toimus nagu ikka korraliku valikusõela läbi. On ju ka filmitegijatele suur au, kui nad oma loomingu sellele, ammu-ammu Robert Redfordi poolt algatatud festivalile saavad. Filme valitaks üle terve maailma, sest võistlusprogrammid on nii kohalikele USA kui ka ülejäänud maailmale eraldi. Lisaks näidatakse maailmaesilinastusi... ühiseks nimetajaks, et tegemist ei ole suurte stuudiote filmidega, vaid erafilmitegijate loominguga. Maailmafilmidel on küll ka juba suuremate firmade rahastust seljataga, aga USA ja ülejäänud maailma mastaabis on need mõõdud nagunii erinevad. Kuna festival toimub ameerika põliselanike tihedamalt asustatud kohas, siis pööratakse ka sellele rohkelt rõhku, mis omakorda loob festivalile iseäralikku atmosfääri. Filmid, mis sellelt festivalilt oma avalikku teed alustavad, on tihti oodatud kõikidele maailma festivalidele ning mitmed naist hakkavad kaasa rääkima järgmise aasta filmiauhidade jagamistel. Eks saab näha, kuidas saab olema selle, suures osas pandeemiaaegse filmiloominguga. Juba on märgata teatavaid tendentse - nagu näiteks mitmed filmid on väga väikse toimumiskoha laiusega. Palju siseruumides või väheste tegelastega. Kammerlikkus pole ju sugugi paha, kuni on kõrval ka suurfilme, ehk ei teki seda filmimaailma mõttes klaustrofoobilist tunnet. 

Sundanceäi filmid on tihti auteur'ide tehtud. Palju riskitakse ka uute filmitegijate toodangu näitamisega, aga kuna needki käivad sõelast läbi, siis see risk on vaid näiline. Ise keskendusin rohkem põhiprogrammi vaatamisele ja vähem dokfilmidele seekord... Tihti Sundance'i dokfilmid tulevad ka muidu lihtsamalt kätte, aga mõne mängufilmi püüdmisega võib tõsist vaeva näha (näiteks üks läbi aasta pidevalt kiidetud film "Minari" linastus eelmise aasta jaanuaris Sundance'il, aga minul õnnestus see näha täiesti aasta viimastel päevadel). Dokfilmidest vaatasin praktiliselt ainult võitjaid ja ühe natsidoki, kuna see teema on isiklikust lähtekohast huvitav. Tegelikult proovisin igast programmist mõne põnevamatest haarata. Samas mitu huvitavamat on juba praegu teada, et linastuvad lähiajal voogedastuses või teistel festivalidel ning sellepärast jätsin need oma valikust teadlikult ka kõrvale. Aeg on ju ikkagi piiratud. Kõigele lisaks sattus see väga töörohkesse aega ning aega, mil tuli doktorantuuris teha kõige raskem eksam. Aga kõik sai õnnelikult tehtud ja filmid öösel vaadatud. Sellel nädalavahetusel tegelen veel natuke Göteborgi festivaliga, aga eelkõige on plaanis katsuda välja magada... 

Ehk siis siin on minu tänavusel Sundance'i filmifestivalikülastusel 28.01-03.02.2021 kõik nähtud 23 filmi - alates kõige kesisemast kuni kõige paremani välja.

EI KÕLBA KUSKILE:

23. Superior (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,8 Mina: 3,0

Režissöör: Erin Vassilopoulos

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Alessandra Mesa, Ani Mesa

Mõttetu jant kaksikutest, nagu actionkomöödia, aga mage action ja naerma ka ei ajanud. Üks kaksikõde nimelt põgeneb millegi eest ja maandub oma õe juures. Sellega tõmbab tolle ka oma sekeldustesse kaasa.

ÜSNA KRÄPP, MINULE EI MEELDINUD:

22. Mayday (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,0 Mina: 4,0

Režissöör: Karen Cinorre

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Grace Van Patten, Mia Goth, Juliette Lewis

Imelik Alice Imedemaal lugu, kus mingi catering-tüdruk põgeneb oma reaalsusest läbi ahju. Seal teises reaalsuses tegutsevad inimesed tema päriselust ja peategelane satub teiste tšikkidega kokku, kes kõik sõdivad seal uues maailmas. Tobe film. Kuigi on göörlpower ja Juliette Lewis, aga no ei lenda.

21. Eight for silver (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 5,9 Mina: 4,5

Režissöör: Sean Ellis

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Boyd Holbrook, Kelly Reilly, Alistair Petrie

Koletised, kes 1800ndatel ühe mõisa pere ükshaaval tapavad. Nimelt filmi alguses mõisahärra mingeid mustlaseid kiusab, siis nood neavad tolle ära. Nii tüüpiline ja selliste naljakate koletistega. Ei viitsi enam seda sama jama eri kuues vaadata. Kuigi žanrifilmina võib ju ka mõnele algajale filmivaatajale meeldida. Kelly Reilly on vähemalt ekraanil, kuigi mitte piisavalt.

LIHTSALT POLE MINU MAITSE, AGA MÕISTAN KUI KELLELEGI TEISELE MEELDIB:

20. Summer of Soul (...or, when the revolution could not be televised) (USA dokfilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria Grand Jury auhinna)

IMDB: 8,1 Mina: 5,0

Režissöör: Questlove

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm, milles palju tuttavaid lauljaid

Harlemi festival - soulmuusika omaaegsed tipud ridamisi tasuta suurel pargikontserdil. Filmimaterjal, mis oli peidus 50 aastat ja nüüd avastati. Kultuuridokk laiemas mõttes, mustanahaliste teemadest ja nende imelisest muusikast. Mind isiklikult ei kõnetanud, kuigi Motown muusika, mis kõlab on klassika. Kuid see pole lihtsalt kontsert, vahele lõigud sellel üritusel osalenud inimesed, nii omaaegsed pealtvaatajad edastamas emotsioone kui ka lauljad-esinejad ise.. .näiteks Gladys Knight. Hämmastavalt sõjakad olid mõned esinejad ja see rikkus pisut atmosfääri. Mu suur lemmik Nina Simone näiteks kutsus üles "lõhkuma kõik, mis on valge". Kuid tollel ajal muidugi oli see rassivahe-teema veel kordades jamam kui praegu. Festival ise toimus samaaegselt Woodstockiga. 

19. Cryptozoo (NEXT - uue/eksperimentaalse kinolaine võistlusprogrammis, võitis oma kategoorias auhinna)

IMDB: 6,7 Mina: 5,0

Režissöör: Dash Shaw

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: animatsioon

Kummaline multikas, milles on peidus üks seikluslik teekond. Krüptiidid on nimelt sellised elukad ja loomad, kelle olemasolus ei ole keegi kindel - ükssarvikud, pegasused jne... See multikas on kahtlemata täiskasvanutele, kuna sisaldab palju seksi ja surma. Pidev vägivald. Joonistatud käsitsi, sellest ka tema omalaadne esteetika, aga kuigi mõttena huvitav, siis lugu ise ikkagi selline, mida oleks tahtnud kiiruga ülekerides vaadata. 

MIDAGI SIIN JUBA ON, KUIGI ISE SOOVITAMA KA EI KIPU:

18. John and the hole (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,4 Mina: 5,5

Režissöör: Pascual Sisto

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Charlie Shotwell, Jennifer Ehle, Michael C. Hall

Filmis loodud atmosfäär on tugev. Poiss uinutab oma pere, tassib need kodu lähedal olevasse sügavasse auku, aga päriselt ei saagi aru, et miks. Selleks, et tunda, mis tähendab olla täiskasvanu ja ise otsustada oma asjade üle? Filmis ei anta piisavalt võtmeid, igaüks saab ise otsustada, aga antud juhul ei tundnud, et sellel ka erilist vahet oleks. 

17. Jockey (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis, võitis oma kategooria parima näitleja auhinna)

IMDB: 7,5 Mina: 6,0

Režissöör: Clint Bentley

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Clifton Collins Jr., Molly Parker

Lugu vananevast jockeyst, kelle juurde ilmub ühel päeval noormees, kes väidab, et too on tema isa. Jockey ise ei usu, aga hakkab selles siiski kahtlema, kuni otsib selle "ema" üles... Sama palju lugu hobuste pidamisest ning nendega võiduratsutamisest ja vanemaks jäämisest. Ehe indiekas, aga natuke liiga aeglane ja liiga emotsioonideta. Üksindusest ka.

16. Coming home in the dark (Kesköö žanrifilmide programmis)

IMDB: 6,9 Mina: 6,0

Režissöör: James Ashcroft

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Daniel Gillies, Erik Thomson, Miriama McDowell, Matthias Luafutu

Actiontriller. Päris kobe tegelikult. Filmi alguses pere on mõnusalt piknikul kusagil looduses, kui järsku saabuvad nende juurde 2 püssidega psühhopaati. Tapavad lapsed ja veavad ema-isa endaga kaasa... Saab alguse teatavas mõttes roadmovie ning tasakesi paljastub ka see, miks just see pere on välja valitud... üldsegi mitte "kogemata". Põnevust, ehmatusi, surma ja avastamist lõpuni välja.

MÕNED VÄGA TUGEVAD OSISED, ENT TERVIKUNA SIISKI JÄI SAMA PALJU PUUDU, EHK NIIÖELDA "KESMISED"

15. Luzzu (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria parima näitleja auhinna)

IMDB: 7,8 Mina: 6,5

Režissöör: Alex Camilleri

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Jesmark Scicluna, Michela Farrugia

Film ühest Malta kalurist. Ajal, mil kalamüük liigub suurte tegijate kätesse ning väiksed tegijad ükshaaval liiguvad teistele aladele. Peategelane on hiljuti saanud isaks ning oma naisega muretsevad beebi kasvuprobleemide pärast. Raha pole, aga hea beebitoit on kallis. Paat ka remondis, tuleb teha igasugust tööd, nii legaalset kui ka sealt piiridest natuke väljas. Sotsiaaldraama, mille teeb ehedaks näitlejateks kasutatud nö. inimesed tänavalt, kellel pole vastavat koolitust. Peategelast mänginud kalamees saab arvatavasti siit tuule tiibadesse, kui mitte näitlejana, siis modellina küll.

14. Hive (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria Grand Jury ja publiku lemmikfilmi auhinnad, lisaks veel 1 auhinna)

IMDB: 7,6 Mina: 6,5

Režissöör: Blerta Basholli

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Yllka Gashi

Kosovos mehed on sõtta läinud ja naised iga päev hirmuga ootavad, millal saavad "laiba" koju... Samal ajal tuleb naistel endal elu elada, raha teenida, et toit lauale saada ja lapsed kasvatada. Ühte sellist pere ning selle hakkajat ema, kes enda ümber koondab ka mitmeid teisi naisi, see film jälgibki. Sotsiaaldraama, mis mitmes mõttes ka tüüpiline tolle piirkonna film, aga kui pole tükk aega selle-teema filme näinud, siis täitsa söödav.

13. Wild indian (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,8 Mina: 6,5

Režissöör: Lyle Mitchell Corbine Jr.

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Michael Greyeyes, Chaske Spencer, Jesse Eisenberg, Kate Bosworth

Film toimub kahes ajas. Teismeliste poistena kaks sõpra mängivad metsas, kui üks märkab üht oma kooli poistest, kes sõbrustab tüdrukuga, kes talle meeldib. Poisil on püss ka kaasas ja ta laseb selle tüübi maha. Aastad hiljem on sõprade elu liikunud erinevaid radupidi. Süütu sõber vabaneb vanglast, aga tapja on end üles töötanud kontorirotina ja elab head elu. Tegemist on ameerika pärismaalastega, ehk see indiaaniteema kumab läbi. Kuid kes on metsikum - kas see, kes vanglast vabaneb või see, kes elab head elu, ent kannab lapsepõlvest kaasas oma hinges sellist taaka?

12. Pink cloud/A nuvem rosa (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis)

IMDB: 7,5 Mina: 6,5

Režissöör: Iuli Gerbase

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Renata de Lélis, Eduardo Mendonça

Lähituleviku scifi. Järsku tekivad ümber maakera roosad pilved ning inimene jääb vabas õhus ellu vaid kümneks sekundiks ja siis vajub kokku. Praeguse pandeemia-kodusistumise mitmekordne efekt, sest need pilved ei kao aastateks - ka lapsed, kes sünnivad, kasvavad kinnises ruumis üles... Kaua sellist suudab kannatada? Lähtekoht oli huvitav, aga pisut hakkas see klaustrofoobiline pidevalt samades ruumides toimetamine tüütama, ehk polnud filmilikkust. Psühholoogilises mõttes siiski huvitav, kuna jälgiti üht kodu peamiselt. See elab ka läbi igasuguseid tõuse ja mõõnasid, kuni mõneti ootamatu, samas oodatava lõpuni.

11. Sabaya (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis)

IMDB: 7,9 Mina: 6,5

Režissöör: Hogir Hirori

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm

Selle dokfilmi tegemisest käisid juba jutud ees, kuivõrd ohtlik selle tegemine oli ning põhimõtteliselt tegigi filmi üks ja ainus inimene. Sisuks selline eraldatud koht, kuhu tuuakse kokku seksi- ja muudeks orjadeks naisi. Sinna üritatakse ka smugeldada spioonidena naisi, et nood leiaksid üles neid ning oleks võimalik aidata neil põgeneda. Praeguseks on juba üle 200 naise suudetud päästa, aga üle 2000 on neid ikka veel seal. Huvitav ja õudne, sest see on päris elu. Kaamera liigub ka tihti filmi jooksul õhukese loori taga, selles mõttes tõesti hämmastav, et selline film on suudetud teha.

10. Night of the kings (Eelmise aasta filmide tähelepanu alla toomise programmis)

IMDB: 6,4 Mina: 6,5

Režissöör: Philippe Lacôte

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Bakary Koné, Steve Tientcheu

Mitut Elevandiluuranniku filmi oled näinud? No siin on üks, mis muide saadeti ka tänavustele oscaritele. Nüüd 9.veebruaril selguvadki 15 filmi, mis saavad edasi poolfinaali. Minu arvates on see tasemelt umbes võrdne Õunpuu filmiga, kuigi tegemist täiesti teistsuguse nii esteetiliselt kui sisult. Jutustab ühest erilisest vanglast Aafrikas, kus vangidel on omad tavad, reeglid ja kombestik. Alati valitakse üks "jutuvestja", kes peab valmis olema terve öö teistele vangidele oma lugu puhuma ning lõpuks ta hukatakse. Noos kutt, kes selle ülesande saab, alustabki oma lugu. See lugu on tema ja ühe kõigile vangidele tuntud pätikamba liidri lugu. Kolmandaks jookseb ka nende samade tavadega seonduvalt vangla sisepoliitiline liin. Nimelt on alati keegi vangidest kõige suurem boss... aga reegel ütleb, et kui see boss peaks haigeks jääma, siis ta tapab enda ära, et uus juht võiks üle võtta ja täie energiaga olla kõikide liider. Praegune boss ongi haige... Karm ja räpane vanglaelu, samas see jutustus, mis viib kõigi ja ka filmivaatajate mõtted vahepeal ka vanglast eemale.

SIIT EDASI JUBA NEED, MIS "MEELDISID". ESIMESEKS KOLM, MILLE OOTUSED OLID TÄNAVUSE FESTIVALI KÕIGE KÕRGEIMAD, ENT PÄRIS "NII" HEAD NEED SIISKI KA POLNUD:

9. Mass (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 8,5 Mina: 6,5 

Režissöör: Fran Kranz

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Ann Dowd, Martha Plimpton, Jason Isaacs, Reed Birney

Teater nagu film. Kuna kogu film põhimõtteliselt toimub ühes kirikule kuuluvas toas, siis puudub teatav filmilik dünaamika.... teatav tähelepanek, mida tajus mitmetes filmides, ehk pandeemia mõju filmide tegemisele... neis pole tihti geograafilist suurust. Kuigi see tubateater on päris huvitava loo ja psühholoogiaga, nimelt kokku saavad 2 paari. Ühed vanemad, kelle poeg teiste vanemate poja ära tappis. Karmid teemad ning teravalt tundlik ning ka tundlikult mängitud - lausa superrollid kõigilt neljalt. Inimesed on ju väga erinevad ning intelligentsetel inimestel on veel kuidagi eriti raske selliste teemadega suhestuda ja seda mõlemalt poolelt vaadatuna. 

8. Flee (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis, võitis oma programmi Grand Jury auhinna parima filmina)

IMDB: 8,2 Mina: 7,0

Režissöör: Jonas Poher Rasmussen

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: animatsioon

Ehee, see on multikas, dokumentaal, aga siin on ka mõned lühikesed lõigud... Ning ühe selle lõigu ajal ollakse ka Eestis! Film jutustab ühest põgenikeperest ja see põgenemine toimub samal ajal kui toimus Estonia-katastroof. Peategelase 2 õde nimelt sõidavad põgenikena ühes treileris ajal, mil Estonia põhja läheb... Vanem vend on juba Rootsis ees ootamas... Peategelane on pere noorim vend ning ka tema põgeneb oma sõjariigist... Ema lastega on mingit aega ka Venemaal, kuid seal on elu raske. Peategelane on lisaks gay ja tema oma põgenemisel satub hoopis Taani. Kusagilt lugesin, et sellepärast ongi see joonisfilm, et tegelikult tegelased poleks igaks juhuks äratuntavad. Animatsiooni esteetika on käsitsijoonistuslik ja lihtne. Kuid "animatsioonidokumentaalina" ikka igati eriline.

7. Passing (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 7,2 Mina: 7,0

Režissöör: Rebecca Hall

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Tessa Thompson, Ruth Negga, André Holland, Alexander Skarsgård

Kiidetaud romaani ekraniseering kahest mustanahalisest naisest, kes oma heleda värvuse tõttu petavad ka teised ära. On 1920ndad, ehk sügava segregatsiooni aeg. Üks naistest on valge mehega abielus, teine mustaga. Valge mehe naine valetab ka oma rassistist mehele, musta mehe naine lihtsalt kasutab seda mõnikord vajadusel ära enda kasuks, kuid elab ikka mustade kogukonnas ilma valedeta omadele. Tema on ka üht pidu korraldamas, mille suunas film tüürib. Jällegi huvitav ja siiani kuidagi ka uudne vaatenurk teemale. Kui see ka emotsionaalsem kuidagi oleks olnud, siis võiks pidada filmi meisterlikuks. Eriti heal tasemel on kinematograafia - mustvalge pilt on ideaalselt sobiv ka sisulises mõttes. Näitlejatööd tugevad ning arvata võib, et aasta pärast 2022 aastal jagatavate oscarite nominatsioone võib vabalt sadada selle filmi suunas. Igatahes võib arvata, et selle filmis räägitakse palju, kui see kunagi maailma kinodesse jõuab.

TEADSIN, ET ON HEA JA OLIGI, SEEKORDNE LEMMIKDOKK:

6. Misha and the wolves (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis)

IMDB: 7,7 Mina: 7,5

Režissöör: Sam Hobkinson

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm

Natsi-dokk. Naisest, kes jutustas maailmale oma imelise loo, kuidas ta põgenes koonduslaagrist ning väikse tüdrukuna metsas koos huntidega elades ellu jäi... Elab muide siiani USAs oma mehega... Kuid ma ei tahakski rohkem paljastada, sest see dokfilm on nagu pusle, millele vaikselt muudkui tükke lisatakse, kuni pilt avaneb, mis värk tegelikult on. Nagu krimka. Tema loost on raamatuid ja prantslased tegid sellest ka menuka filmi... Taaskordne tõestus, et elu on tihti uskumatum kui mängufilmid.

ÜLLATAV SISU JA ÜLLATAVALT HEA:

5. On the count of three (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis, võitis parima stsenaariumi auhinna)

IMDB: 7,6 Mina: 7,5

Režissöör: Jerrod Carmichael

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Jerrod Carmichael, Christopher Abbott, Tiffany Haddish, Henry Winkler

Kas enesetapust on võimalik teha komöödiat? See film tõestab, et on küll... kuigi ega see päris lõpuni ja läbinisti muidugi komöödia ka pole. Taas ei tahaks midagi sisulist rohkem paljastada kui vaid esimese esimese stseeni - 2 meest seisavad vastakuti relvadega - teevad koos enesetappu nii, et loevad kolmeni ja lasevad teineteist maha. Loevad 1... 2... 3... ekraan pimeneb ja kõlab lask - 1 lask! Varsti kohe selgub ka, mis värk on, aga ühtlasi on siin inimpsüühika-uurimist, kättemaksu, sotsiaaldraamat ja täiesti õigustatult anti sellele parima stsenaariumi auhind. Christopher Abbott on muudkui edasi teel saamas superstaariks, kuigi osaleb peamiselt indie-filmides... 

4. How it ends (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 6,1 Mina: 8,0

Režissöörid: Zoe Lister-Jones, Daryl Wein

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Zoe Lister-Jones, Cailee Spaeny, Bradley Whitford, Helen Hunt, Logan Marshall-Green, Olivia Wilde, Finn Wolfhard

Selle filmi meeldimisel võib oma rolli mängida ka äratundmine, sest kõndisin ise just natuke üle aasta tagasi nendel samadel Hollywoodi mäe tänavatel. Ühe konkreetse koha tundsin kohe täpselt ära! Selles friigis ja ehtsalt indiefilmilikus loos on saabumas maailmalõpp. Vahepeal, kui nad seal jalutavad, on taevas näha ka üht kahtlast tulekera, mis näib liikuvat maakera suunas. Asteroid. Filmis on inimesed sellest teadlikud ning justkui ootavad.. ning käes ongi viimane päev. Keegi ei paanitse, sest ilmselt on selle ideega juba harjutud. Pigem korraldatakse pidusid - viimase elupäeva pidu koos parimate sõpradega. Aga mida teha viimasel päeval? Suhted korda? Kas sellel on enam mõtet? Leida üles see armastatu, kellega koos surra? Julgeda teha kõike, mida tahad - see on ju nagunii elu viimane päev. Nii on see ka siin nendel filmi tegelastele. Lisaks selle kõige otsa veel väike imelik nõks, et inimeste "noorem mina" muutub nähtavaks- see, kellega me oma mõtetes aru peame :) Lahe, humoorikas, ent eluline. Armuteemad ja perega suhete klattimised... Kiire/lühike ja kummaliselt meelelahutuslik.

TÄNAVUAASTASED LEMMIKUD - TOP3:

3. Land (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 6,9 Mina: 8,0

Režissöör: Robin Wright

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Robin Wright, Demián Bichir

Selliseid filme on juba palju... Jon Krakaueri raamatu põhjal tehtud Into the wild, Reese Witherspooniga Wild jne jne jne.. kuigi kõigil on ju mingid omad suunad ja sisu... Siin on peategelaseks elu mõtte kaotanud naine, kes pidevalt haub suitsiidi (ta mees ja laps traagiliselt surid) ning ainus, kes tal veel on, on ta õde, kellele ta on lubanud proovida elada... Sellised lubadused teadagi päris olukorras ei kaalu palju. Nõnda otsustabki ta kogu oma elu seljataha jätta ning minna mägedesse metsaonni. Ehk leiab ta sealt elu mõtte jälle üles... Ühel kriitilisel hetkel satub kohale üks mehhiklane... Film näitlikustab sellise valu ja toob ühe näitena, kuidas kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtuda võib. Kas on üldse võimalik saada nii sügavale kukkunud elu mõttetuna tundmisest võitu? Minu arvates superroll Robin Wright'lt... ei imestaks kui ta isegi oscarinominatsiooni ei napsaks. Ja kuigi see film oligi natuke "tüüpiline" ja natuke ka "vanainimeste" film, siis minule vajutati õigetele nuppudele ning elasin täiega sellele naisele kaasa.

2. CODA (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis - võitis nii publiku lemmikfilmi tiitli kui ka Grand Jury parima filmi auhinna; lisaks veel 2 auhinda!)

IMDB: 8,2 Mina: 8,5

Režissöör: Sian Heder

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Emilia Jones, Troy Kotsur, Daniel Durant, Marlee Matlin, Ferdia Walsh-Peelo

Sellest saab veel suur hit-film, sest see on soe, täis väga head huumorit ning kõige lisaks pisarateni liigutav. Olen näinud ka prantsuse filmi Beliere'i perekond, millel ka selle filmi lugu põhineb ja meeldis ka prantslaste versioon. Aga Sian Heder on võtnud prantslastelt ainult põhiliini, ent kirjutanud uue teksti sellele. See kurtide ja kuuljate maailmanägemus on vastakuti väga arusaamatu. Kuuljad kipuvad arvama, et nemad teavad kuidas kurtidel on parem ja kurdid jällegi ei kannata kuuljate enda mätta otsast nähtud ja otsustatud maailmanägemust. Näiteks soovivad tihti kurdid, et ka nende laps oleks kurt - nõnda on kõik sarnased... teisalt kuuljad ei suuda seda mõista. Siin ongi ema, isa ja vanem poeg kurdid, aga noorem tütar kuulja. Kuuljat on muidugi pere äris vaja ja suisa oodatakse, et ta ongi alati olemas. Kuuljast tüdruk unistab hoopis lauljakarjäärist. Tal on poisid peas, aga kõik see ühte maailma ära mahutada on raske. Nõnda tekib igasuguseid olukordi, millest mõned naljakad, mõned kurvad, aga tekst ise on korduvalt väga nauditav. Filmina peaaegu telefilmilik, aga see ei häiri, sest emotsioonid, mis see tekitab on tugevad.

1. One for the road (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis; võitis ka 1 auhinna) 

IMDB: 7,2 Mina: 8,5

Režissöör: Baz Poonpiriya

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Thanapob Leeratanakajorn, Ice Natara

Aasias osatakse teha filme, kuhu minu arvates mahub palju rohkem kui muu maailma filmidesse. Ja see on üks selline näide. Lähtekohaks sõprus. Ainult ühel sõpradest on vähk ja ta sureb varsti. Teine sõber sõidab kodukanti tagasi, ei aidata teisel külastada kõiki ta endiseid pruute, et too saaks enne lahkumist nendega rahu teha. Kutid on alles peatselt 30nesteks saamas, aga jõudnud juba elada... Pool filmi järgimegi ühe sõbra kord koomilist, siis kurba, aga ühtlasi elulist missiooni, aga teine pool hoopis teise sõbra elu - mis on ta taust ja kuidas ta on jõudnud eluga sinna kus ta on... Olin üldsegi skeptiline, kas viitsin mingi taaskordset vähi-filmi vaadata... näib nagu need on tihti väga sarnased. Õnneks siiski alustasin ja mida film edasi, seda sügavamale ja sügavamale sisusse kaasa kukkusin, kuni lõpuks õhkasin naudingu ja heameelega, et sain suurepärase elamuse! Kindlasti soovitan, kui kunagi peaks ette jääma, nagu soovitaksin kõiki vähemalt 10-t esimest kohta siin nimekirjas. Maailmad neis on väga erinevad - on tõde ja avastamist, äratundmist ning üllatusi.

Kuraditosin filme veel, mida plaanisin vaadata, ent lihtsalt selle muidu ka pingelise, ühe nädala jooksul lihtsalt ei jõudnud:
"Together together", "At the ready", "Users", "Homeroom", "Pleasure"(näeb nagunii kohe ka Göteborgi festivalil, seega teadlikult loobusin), "The dog who wouldn't be quiet", "Writing with fire", "R#J", "Searchers", "Amy Tan: Unintended memoir", "Prisoners of Ghostland", "Knocking" (selle näeb ka kohe Göteborgi festaril), "Judas and the Black Messiah" (tuleb nagunii 12.02 kättesaadavaks)

Ülalkasutatud foto on Malta filmist "Luzzu", mille peategelase rolli teinud modellimõõtu karismaatiline amatöörnäitleja Jesmark Scicluna võitis parima näitleja eriauhinna.