Ostsin selle raamatu kunagi 5 aastat tagasi Mauruse Raamatukauplusest Mustamäelt(huvitav, kas see raamatupood on ka veel tänasel päeval avatud? Alati kui seal käisin, oli see päris tühi ning raamatute hinnad üpris kõrged). See oli nende üliodavate raamatute laual ning hinnaks ainult 20 krooni. Kaanekujundus üpris eemaletõukav. Hallides ja tuhmides toonides. Kuna taga viidati, et tegemist on millegi ilusaga, siis suutis see, minus ikkagi huvi äratada. Lubati, et on tegemist sellise raamatuga, mis läheb hinge. Siis mõtlesin, et olgu peale. Võtan ära ja panen riiulile ootama. Võibolla kui tuleb kunagi tuju, siis võtan kätte, aga sellise hinna eest võin jätta ka pensionipõlve ootama. Jah siinkohal oleks paslik kommenteerida, et mul on selline ettekujutus, et tegelikult alles pensionipõlves ma hakkan hullult palju lugema. Ning kuna sellel ajal kindlasti raha palju pole ning raamatud üha kallimad, on mul vähemalt elu lõpuni piisavalt palju raamatuid ettenägalikult nooruspõlves kokku ostetud. Ja eks neid juba omajagu on kah - koduraamatukogus peaks kokku olema juba oma 5-6000 nimetust (ma ei teagi täpselt, sest raamatukogu andemabaasi pole paaril viimasel aastal eriti tihedalt täiendanud, kuigi näiteks Apollost on küll sellevõrra neid raamatuid ostetud, et klubi kuldliikme staatus on juba teist aastat järjest). Aga tagasi raamatu juurde tulles...olin ma aluguses täiesti jahmunud. Ja seda mitte ainult selle jahmatava ja rusikaga-otse-näkku jõhkra sisu pärast, vaid eelkõige nende ilusate lausete ja huvitava läbimõeldud põhja pärast. Nimelt räägib raamatu 1.osa Jakob Beerist, kes mina vormis jutustab oma eluloo. Alates natsidega kokkupõrkest lõpetades kohe esimesel lehel ära toodud surmaga. See põhi või raamatu alus on see, et Jakob Beer oli ise luuletaja. Ilusa ja valulise hingega, kes oma elu alguses elas rohkem üle, kui see ühele lapsele vajalik on. Kuid see ilu, millega (tegelikult ju kirjanik Michaels, aga raamatu siis Jakob ise) on oma elu kirja pannud, ongi just selline luuleline proosa. Mitte luule, kuid kirjeldused lihsalt on nii ilusad ja poeetiliste võrdlustega maitsestatud, et tekib selline huvitav aus "põhi". Samas sai jahmumise tunnet veel kohata raamatu jooksul. Ehk seosed, mis hiljem välja tulid ning kirjaniku tihti originaalselt realistlik lähenemine mingile juhtumile mõjuvad võimsalt. Jah, ja kahtlemata originaalselt.
Kui aga raamatu tagakaanel, keegi austatud kirjanik ütleb, et raamatus ei ole ühtki üleliigset sõna, siis sellega ma päriselt nõustuda ei saa. Minu meelest kogu raamatu teine osa oli selline mõnes mõttes "mõtetu". Näidata ja rääkida pikalt mingist mehest ja tema naisest, kes tundsid Jakob Beeri ja kelle elu ning maailmavaateid muutis üksainus kohtumine austatud juudist luuletajaga. Kas seda nüüd oli sinna otsa vaja? Ma oleksin veel aru saanud kui tegemist oleks olnud JB pojaga või kui kuidagi see isik oleks muul moel olnud seotud Jakobiga kui sellega, et mõlemad olid juudid. Aga mis teha, ju kirjanikul oli oma nägemus selleks. Võibolla ta tahtus rõhutada kui oluliselt ja kui võimsalt Jakobi elukogemus mõjutas ka teisi juute. Et see kõik ei olnud ikkaig ilma asjata. Ei tea. Sellel aastal peaks ilmuma ka film ning võibolla toob see valgust asjale. Vaatasin, et filmis mängib ka Rosamud Pike ja mõned teised tuntud nimed, seega on ettevõtmine päris korralik. Igal juhul huvitav raamat ning lugemist väärt. Lugemist väärt ka selliste pisikeste faktikeste pärast nagu see, et Beethoven pani oma kohvi sisse alati täpselt 60 kohviuba ja teised pisikesed faktikesed heliloojate ja ka näiteks looduse kohta. Kuid kokkuvõttes jõudsin ikka tüdineda ja ootasin, millal raamat lõpeb. Sest see "ilus armastus" jäi seal tulemata, mida ka kaanel lubati. Kuid kahtlemata lugemist vääriv elamus. Hinne 3+
Järgmiseks Solženitsõn-i Vähktõvekorpus. Ok, masendav...jah. Aga K. tahab...ja see on ikkagi kindlapeale minek ja ma olen juba niigi mitu raamatut viimasel ajal isekalt valinud. Ja ega nüüd sellist pärli pole juba pikemat aega pihku sattunud...viimati vist Remarque -i "Aeg antud elada, aeg antud surra" mõjus nii nagu lihtsalt headest paremad raamatud mõjuvad ja see oli juba õige mitu raamatut tagasi. Tegelikult on selline tunne, et minu hing ihkab rohkem hetkel Eesti ja Rootsi kirjandust. Ja millegipärast pole ka tükil ajal head krimkat lugenud. Seda tahaks kah...ja muidugi elujaatavaid naljadest kubisevaid raamatuid (a la Bridget Jones), nendest ei saa kunagi küllalt. Täna tegelikult ka patustasin natuke. Ostsin ise esimest korda Rootsi keelseid täiskasvanutele mõeldud raamatuid. Hinges juba pikemalt kripeldanud Stieg Larssoni Män som hatar kvinnor (Mehed, kes vihkavad naisi), ehk siis Millenniumi triloogia esimene osa - seda pidavat hetkel kõik Rootslased ahmima umbes nagu mõni aasta tagasi ahmis kogu maailm Da Vinci koodi. Ja teiseks raamatuks Jonas Gardell -i Ett ufo gör entre (Ufo siseneb). Mis on järg tema "Koomiku lapsepõlve" -ele. Kui Koomiku lapsepõlv toimus seitsmekümnendatel ning lapsed olid siis lapsed, siis järg toimub 80ndatel ning lastest on kasvanud noorukid. Esimese peatüki lugesin juba ära ja see on täpselt nii hea kui oli arvata ja rohkemgi veel (kaugeltki veel parem kui Bridget Jones, sest lisaks koomilisele mõõtmele on ka see sügavam)... Ja kuna siin Rootsis on ju kõikjal igasugused allahindlused, siis kassasse minnes öeldi, et kui ostan kaks raamatut, siis kolmas on tasuta...ei pidanud ma kaua mõtlema. Eelmise aasta Auguspriset -i võitja Susanna Alakoski Svinalängorna...seda olin kah noolinud juba sellest ajast peale kui Rootsi kolisime mai viimastel päevadel. Oh...raamatuid on nii palju ja aega nii vähe. Ja eks me ju loeme kah, nii palju kui vähegi aega on...aga kindlasti pensionipõlves jõuab ka kõik ülejäänud raamatud ära lugeda :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar