Üle tõsiselt pika aja puudutas jälle üks film mu hinge. Edith Piaf, nimi lapsepõlvest, kes küll viimasel ajal eriti mul meeles ei ole. Vast ehk ainult hetkedel kui mõni erudeeritud maailmakuulus jazz- või poplaulja nimetab teda enda eeskujuks.Tegemist on ju eluloofilmiga, ehk mis seal siis ikka niiväga erilist on. Samad asjad, eri järjekorras, nagu ikka. Siiski on selles filmis palju rohkem kui silmani jõuab. Ja ma ei hakka siis kiidulaulu esitama make-up kunstnikele või kostüümikunstnikele, kes tõeliselt autentset tööd on teinud. Välimuselt on saavutatud tõeline Edith Piaf ning ajastutruu olustik. Kuid samuti võib kaubamaja vaateaknal seisvale nukule osavad kunstnikukäed anda mistahes näo. Ja ma ei taha sugugi sellega vähendada nende kunstnike oskusi ja saavutust. Sest kõik mis filmis on näha on ilus ja kuidagi väga ehe.
Kuid anda sellele maalitud nukule Edith Piaf -i hing. Sellega saaksid maailmas tõsiselt vähesed hakkama. Marion Cotillard, kes minu teadvusse jõudis sähvaka prantslanna rollis Russell Crowe partnerina filmis Hea aasta, ehk A Good Year, on jõudnud oma näitlejakarjääri tippu! See mis ta selle filmiga teeb on midagi fantastilist. Ta ise on kohe-kohe 32 aastane, kuid mängib sama ehtsalt nii 18 aastast kui 47 aastat. See juba on midagi. Samuti sekundeerivad talle siin filmis sellised "vanad kõvad prantsuse näitlejad" nagu Gerard Depardieu, Sylvie Testud ning Emmanuelle Seigner, kes kõik on samuti tasemel, kuid kahjuks või õnneks liiga pisikesed rollid selle ühe suure ja tähtsaima kõrval. Ehk nagu Edith Piafi elus - Edith oli alati ümbritsetud paljude inimestega, sest üksindust kartis ta kõige enam. Kuid tõele au andes oli ikka ja ainult tema oma pundis, kes säras. Ja alati oli ta ka Primadonna, sest ta tegelikult ju teadis kui hea ta ise on!
Muidugi mul on kahju, et tema sõprust Marlene Dietrich -iga rohkem ei näidatud mängufilmis. Filmist jäi mulje nagu nad oleksid kohtunud ainult korra, kuigi päris elus olid nad väga lähedased sõbrannad. Muidugi niigi peaaegu 2 ja pool tundi kestvat filmi ei saanud ka eriti palju pikemaks venitada ja arvestades tänapäevast kinokultuuri, kus kõik üle pooleteisetunnised filmid on "igavad" massidele, siis sellest hoolimata kõlasid filmis peaaegu kõik Piafi kuulsaimad lood -
"La vie en Rose"
"Non, je ne regrette rien"
"Millord"
"L'Hymne a L'Amour"
"Padam"
"Les momes de La Cloche"
Ja kahtlemata nii mõnegi lauluga hakkas peas jooksma samaga eestikeelne versioon, vastavalt kas Diana Klas -i, Silvi Vrait -i või Mare Väljataga esituses. Ja see oli omamoodi mõnus tunne.
Kuid kahtlemata tuleb nii kunstnike, näitlejate kui muusika kõrval au anda ka režissörile. Olivier Dahan -ile. Kelle jaoks on see minu arvutuste järgi 7. mängufilm...ehk "Lucky Seven"... Muusika ei ole tema jaoks varemalt võõras, sest ta on ka näiteks mõne Cranberries -e muusikavideo autoriks. Kuid nagu heal luuletajal on ikka igas raamatus vähemalt üks või kaks luuletust, mis teevad temast just selle "hea luuletaja", on ka Dahan oma filmis teinud paar võtet, mis teevad temast vapustava! Esiteks see kuidas ta oli lahendanud Edithi "suure armastuse" maailmameistrist poksija Marcel Cerdan -i surma (vahemärkusena - Cerdan-i mängib Jean-Pierre Martins, kes on harukordselt sarnane Cerdaniga!), kogu see Piafi vaimudesse uskumise periood ning siis veel pärast lavale minek. See on juba kõrgem klass. Kuna Dahan on ka stenaariumi autor, siis müts maha!!! See on juba kõrgem klass. Hollywoodi rahaässadest režissörid on harva nii leidlikud. Selliste stseenide kohta ei saa öelda, et jah, oleks raha teeks ära. Sellel pole rahaga midagi pistmist. Lihtsalt "ajud tööle", montaažinuga teravaks ning kõik on võimalik. Teine asi, mis mulle väga meeldis oli see, et kuigi film oli ju sellisena jälgitav ning täiesti arusaadav polnud kõike vaataja jaoks ära nämmutatud. Kõike polnud sisse pressitud ja siis see avastusrõõm, mida ma veel Edith Piafi dokumentaalfilmi eile Rootsi Televisioonist vaadates sain, see tõstis selle filmi väärtust veel kõrgemasse sfääri. Nimelt kogu see Marlene Dietrichi ja ka näiteks Yves Montandiga sõbrutsemine. Noore Theoga armastus ja pulmad, mis tegelikult olid sellel ajal kindlasti suur skandaal. Lisaks pisikesed faktid, mis filmis üldse sees ei olnud, kuid ilmselt "iga prantslane teab", nagu näiteks see, et kui Piaf kirjutas La vie en rose -laulu, siis ta tahtis, et tema kallis pianistist kolleeg võtaks selle kirjutamise au endale, sest ta ise tahtis olla ainult interpreet, siis tegelikult polnud ta sõber sellega nõus, sest tema meelest oli sõnad liiga banaalsed ning ta ei soovinud endale seda häbi. Aga vaat, mis juhtus, tänasel päeval on see laul ehk kõige eredamalt inimeste mälus Piafi loomingust. Lisaks, see kuidas Marlene õpetas Edithile inglise keelt, ning Edith Marlene-ile prantsuse keelt. Oi, mul tulevad külmavärinad paljalt kogu sellele kõigele tagasimõtlemisest. Sest see kõik oli ju PÄRIS!
Igal juhul on see film üks selle aasta tugevamaid ja ma loodan, et vähemalt kõik kes Edith Piafi muusikast lugu peavad, jõuavad oma elu jooksul selle filmini.
Hinne 5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar