esmaspäev, 8. september 2008

Tartus

Käisin Tartus eelmisel nädalal. Uues Taskus ja kuulamas president Toomas Henrik Ilves -e ettekannet. Lisaks ka mitmeid muid loenguid. Kogu kava oli nii tihe, et raamatuantikvariaatidesse rohkem ei jõudnudki kui vahetult enne ärasõitu. Ja kuna aega jäi niiiii väheks, siis kõigest nendesse kahte, mis asuvad Vanemuise küljepealsel mäeveerul. Tartu ongi minu jaoks "raamatuantikvariaatide linn". Noh muidugi ka Vanemuine on ju seal... Ja kuidagi värskeks on see linn muutunud, kõigi nende uusehitistega. Kuid õige Tartu tunne tuleb ikka raekoja platsil ja selle lähiümbruses. Üldiselt meeldivad mulle Tartus ka mõned restoranid ja kohvikud (näit. Café Truffe) ning alati kui Tartus käin proovin neid ikka külastada ja muidugi ka uusi avastada.

Seekord jäi mulle aga Tartust kuidagi kõle tunne (vanalinna ma ju ei jõudnudki). Kuigi oli soe ilm ja üpris päikseline, aga kõik oli seal kuidagi nihkes minu jaoks. Alustades sellest, et Dorpat hotellis olid kõik internetijuhtmed välja laenutatud (milline välisturiste sooviv hotell ei varu juhtmeid vajalikult määral, kui ta tubades WiFi-t pole? Miks nad igale korrusele oma Wifi routerit pole pannud...ma ei mõista? See poleks ju nii suur investeering). Siis liikluskorraldus (miks seal pole ülekäiku, kus kaubamaja lõpeb?)... Ja nagu tavaliselt reisidel, vaatasin täpsemalt neid inimesi, kes seal tänaval liikusid. Kõik olid kuidagi kurva olemisega, hallid ja kuivad (kui keegi tartlane seda siin kogemata peaks lugema, siis ei maksa isikikult võtta, selline üldmulje jäi lihtsalt võõrale silmale). Ja ometi on tegemist ülikoolilinnaga, mis peaks olema täis lõbusaid ja lahedaid ja värvilisi noori. Ma ei tea, kas see on kontrast Stockholmiga või mis mulle mõjus, aga Tartus elada ma vist küll kunagi ei suudaks. Kuigi olen ise sealt lähedalt pärit. Vanasti oli tal selline nunnu väikelinna maik, aga enam pole isegi seda (kuigi talvel, jõulude ajal, armastan Tartu Raekoda ja sealset "muinasjutuballilikku" kujundust). Tartus olles jäi mulle kätte turismistatistika 2005. aasta kohta...kummaline, kui mõelda mastaapide vahele...siis Tartus käis 2005.a. ümmarguselt 70 000 väliskülalist, aga Pärnus rohkem kui kaks korda enam!!!! See tähendab kui palju potentsiaali on kasutamata. No ja minu meelest oleks soovitatav Tartu linna otsutajatel natuke kaasata välisnõunikke, kes võiksid välja tuua, mis igasugused vead veel on (ma ei hakanudki neid kõiki enda märgatud asju siia kirjutama).

Väga lahe kogemus iseenesest oli Genialistide klubis käimine. Meile tehti ettekannet ühe innovaatilise toote kohta, mis pidi kestma pool tundi, aga pärast seda kui see oli poolteist tundi(!) kestnud, olin sunnitud poole pealt lahkuma, kuna muidu oleks ostetud teatripilet läinud prügikasti. RL tuli ka kaasa...me juba vanad teatrisõbrad (käisime Londonis ka koos teatris...siis oli RH ka kambas) Aga muidugi viimasel hetkel minnes tuleb ju takso peale loota. Nii kui me sealt Tasku-st väljusime, tuli mingi takso, kelle ma pool vägisi ristmikul kinni pidasin. Kuigi juht ütles, et ta lihtsalt pidi peatuma, kuna me nii kenad inimesed välja näeme ja silmnähtavalt hädas, siis tema tellimus...keegi Liina (ma ei mäletagi mis see nimi täpselt oli) bussipeatuses võib veel mõned minutid oodata, kuni ta meid ära viskab :) Vabandust "Liina"!!! Aga kohale me jõudsime õigeks ajaks ning sellest kogemusest võib täpsemalt lugeda siit.

Tagasiteel Tartust Tallinna tuli minuga kaasa VL ja me peatusime Mäol Sämmi juures. Väga suured praed neil seal...ma polegi selles praeguses Sämmi Grillis käinud...vanasti sai seal pisikeses majas pidevalt käidud, kui Sämm ise ka veel leti taga oma suure kõhuga süüa pakkus. VL on üks tore ja huvitav inimene, samuti nagu Tartusse RL-iga sõites läks aeg väga kiiresti juttu ajades.

4 kommentaari:

Sehkendaja ütles ...

Sa ära seda Tartu asja nii südamesse võta. Satud Stockis Kungens kurvale ja on sama jube tunne. Satud aga Skeppsholmenile või Djurgaardenile, on tunne märksa parem:) Taskus ja eelmisel nädalal - see tähendaski juba midagi jubedat. Taskut tuleb vaadata väljastpoolt (miks mitte kaupsist, nii et kaups ise ette ei jääks, kuna on NII ÕUDNE).

Aga jah, eks Pärnus on meri. Seda Tartu konsultandid ka juurde ei ehita. See-eest on meil jõelinn ja lodjalinn - see on palju linnale juurde andnud. Ja hea rahulik on siin ka, ei pea autode ja bussidega sõitma, kui ei taha. Enamasti.

Seega - olen küll tartlane, aga ei võta südamesse:) Tavaline tore linn - parajalt väike, et mitte olla suurlinn, aga samas parajalt suur, et mitte olla väga vaikne ja igav väikelinn.

Danzumees ütles ...

Nii tore, et südamesse ei võtnud! Ma olin lihtsalt nii pahane mitme asja peale, mida ma ei mõistnud seal Tartus...aga tõenäoliselt oli viga minus endas...ma lihtsalt ei osanud vaadata, sest õiget tunnet ei tulnud peale, kui mõistad, mida öelda tahan...

Sehkendaja ütles ...

Tead, vahel väljamaal elades tekkib tõesti tunne, et kodumaa on ideaalne ja siin peab kogu aeg hea olema (olen ise ka mitu perioodi oma elus Rootsis elanud). Tuled siia ja rõõmustad isegi selle üle, kui postkontoris julgeb keegi avalikult pahas tujus olla:)

Tegelikult on igal pool omad head ja omad vead. Olen oma Rootsis-elamiste käigus töötanud välja sellise tehnika, et katsun seal nautida seda, mis on seal hea, et pärast Eestis olles jälle neid asju taga igatsema ei hakkaks. (Enamasti puudutavad need asjad gastronoomilist poolt muidugi - polarbröd, gräddbröd, orient-bufferestoranid). Kuigi see on sageli raske, sest Rootsis olles on pidevalt tunne, et elad Lollidemaal - no lihtsalt seal on vahel sellised "probleemid", mille peale lihtsalt kehitad õlgu ja mõtled, et oh jumal küll, millele nad siin peavad mõtlema (=tõsiseid probleeme siis pole või?).

Eesti on tegelikult ka hull maa, eriti kohati riigi tasandil. Või siis see, kuidas me arvame, et oleme igas asjas maailma parimad või innovaatilisemad - kuna me lihtsalt elame nii väiksel maal ja sageli ei tea, et mujal on sarnased asjad tavalised. Aga siis mõtled, et olgu - oleme sellised, see on meie oma "tuttav" nõmedus. Võõral maal tekib selline üleolev tunne kohaliku nõmeduse suhtes, aga kodus tead, et oled paratamatult ise ka osake sellest.

Ei tea, kas ma oskan seletada. Aga ma tean väga täpselt, millest sa räägid. Eriti kui tegemist on esimese pikema väljamaal elamisega (äkki K?).

Ja nüüd kandusingi oma kommentaariga juba järgmise sissekande teema juurde ka:)) Mis ma siinkohal öelda tahtsin, oli ju tegelikult see, et Tartus on ka piisavalt nõmedaid kohti ja inimesi, on on. Võiks muidugi mitte olla:)))

Danzumees ütles ...

Hämmastav, Sehkendaja, aga Sa paned kõigega täpselt naela pihta! Sõna sõnalt olen Sinuga päri.

Ja ma polegi oma mõtlemisega selles kohas käinud...aga ilmselt see on just see põhjus mu arvamuse taga...et välismaal olles tõesti idealiseerime ju oma kodumaad ning kui siis kodus saab käidud, siis märkad, et kõik polegi niiiiii roosiline ja hea ja tark ja tubli...see on umbes sama, kui ootad ja idealiseerid mingit filmi, kus tead, et on head näitlejad ja huvitav sisu ning ootad ja ootad, et millal seda näed. Ja siis kui lõpuks ära näed, siis pettud, et polnudki niiiii hea...kuigi tegelikult võibolla polnudki kõige hullem film.

Aga selle Rootsis Rootsi "heade asjade nautimisega" on meil küll sarnane maitse...ma naudin täpselt neid samasid "gastronoomilisi hõrgutisi". Lisaksin sellesse nimistusse veel salatid (pastasalatid suurtes plastikkaussides mõnusate kastemetega), mis on siin "iga nurga peal" saadaval, aga Eestis pole veel keegi sellist äri taibanud ära teha või kui on, siis ma pole sinna sattunud.

Ja Eestlaste kohta kõrvalt vaadates olen Sinuga samuti nõus. See rõhkpunkt, mida mina kõige rohkem tunnetan on see, et eestlastel on komme arvata, et meie teame kõike alati kõige paremini. Ka neid asju, millest meil eriti aimugi pole...nagu näiteks milline on rootsi mentaliteet. Ja kuidas me ei oska vaadata iga külje pealt ning turunduses oleme ikka alles lapsekingades...kuigi eks igal pool tehakse väga suuri apse...

K suhtes on Sul ka õigus...ta on tõesti esimest korda...ainult, et nüüd me oleme siin olnud juba üle aasta. Enne suviseid pikemaid Eestis olemisi saime juba kõik natuke sellest suurest koduigatsusest üle...aga Eestis olles hellitas "kodutunne" meid ära...ja seda raskem on nüüd jälle sügisvärvide keskel teada, kui ilus ja hea kodus aias oleks olla...

Ahjaa...üks asi, mis mulle Tartus eriti silma torkas, et inimesed on kuidagi masendunud nägude ja olemisega...tänavapilt on hall ja vanamoodne ja kole...aga võibolla selles suhtes panid Sa juba oma eelmise kommentaariga pihta...tõesti, et Kungens Kurva -s ka ei kohta nii nägusat tänavapilti kui kesklinna piirkondades või looduse keskel...

Nii hea on tunda...et on keegi võõras inimene...kes on tegelikult üpris samal lainel ja teab, millest ma räägin. Aga selleks ehk peab olema kusagil "ära olnud", et ikkagi seda kõike nii intelligentselt tõlgendada. Aitäh, et aitasid ka minu mõtteid sirgemaks ajada! Aitäh!