Valged ööd - Theatrum

Aaaaahhhhh... armastus....Ehtne klassikaline vene romantika, nagu just need selle rahvuse suurimad - Dostojevski, Turgenjev, Puškin jne seda kirjutada oskasid. Eluline, õhkõrn, valuline, täis unistusi ja pisikesest sädemest leegiks lahvatavat või lihtsalt ühest pilgust tekkivat, elust suuremat armastust. Ja minul on see va nõrkus selle teemaga seonduvalt. Kui juba lugu on armastusest, siis on see vähemalt "huvitav" :)

Lembit Peterson on pannud oma lavastatud tüki elama tervesse saali ja sellepärast ei jäägi muljet, et tegelikult mängitakse pea 2 ja poole tunnine tükk ainult kahe tegelasega - "Nastenka" ja "unistaja". Muidugi pidevalt ongi õhus tugevasti tunda ka kolmandat tegelast ("Nastenka tõeline armastus") ja kusagil teeb häält ka üks eideke...

Alustades lõpust, siis ma pean ütlema, et ma PEAAEGU pettusin selles tükis. "Peaaegu", sest tütarlapse käitumine tundus ühest hetkest väga ebaeluline ja ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu, et kas tõesti Dostojevski paneb niimoodi mööda ja rikub kogu hea tüki tobeda lõpuga ära. Kuid ei, ta lihtsalt mängibki selle peale oma puändi. Ja lõpuks läheb otse loomulikult nii, nagu see peabki minema, ehk nagu elus päriselt sellised asjad lähevadki. Sest inimloomus on selline!

Tegelikult hakkasid mõtted tööle mitmel tasandil. Loomulikult seoses armumise ja armastusega. Miks see küll on nii, et me oma tõelisi tundeid ei saa sundida. Võime muidugi otsustada käituda oma tunnetele vastu, aga tavaliselt varem või hiljem see plahvatab meile näkku. Muidugi on inimesi, kes suruvadki oma tõelised tunded alla ja näitlevad või on lihtsalt ennastohverdavad, kuid mis elu see selline on? Igatahes mitte õnnelik...

Ka siin tükis on selgelt näha, et oma tõelistelt tunnetelt kõrvale valguda lihtsalt inimene ei suuda. Sama hästi me ei saa ka sundida ennast armastama nagu me ei saa ka sundida ennast mitte armastama. Mitte päriselt. Ja keegi teine ei saa meie tundeid sundida. Kuigi psühholoogiliselt mõjutada küll. Olen isegi tahtmatult või pigem tõsimeeli seda mõeldes korduvalt kasutanud, mida Nastenka (ilmselt enese teadmata, aga kes neid naisi teab, võibolla ka teadlikult) vaese Unistaja peal - öelda teisele, et vaata, et Sa minusse ära ei armu - niimoodi silme ette mängituna on selge, et see mõjub nagu tagurpidi psühholoogia (ma ei tea, kas see on ametlik ja õige termin eesti keeles, inglise keeles - reverse psychology) ja paneb just nimme sügavamalt armuma... keelatud vili on ju nii magus.

Veel üks teemadest, mis mind mõtlema pani, et kui me oma elus langeme mingisse "rolli", nii sügavale, et isegi ise defineerime ennast läbi selle - nagu tükis "Unistaja"... kes Nastenkale enda lugu jutustades räägib, et ta polegi nagu inimene, vaid mingi olend - Unistaja... Ning see roll panebki meid sellesse raami, mõjutades isegi saatust. Unistajad jäävadki unistajateks. Poliitikud jäävadki poliitikuteks, ka oma inimsuhetes--nagu ka ematüübid on emadeks ka töökollektiivides või näiteks koolikursal... Samuti võitjatüübid võidavad peaaegu alati ja luuserid on luuserid jne jne jne.


Tarmo Song Unistaja rollis meenutas mulle mingil kummalisel kombel Urmas Kibuspuud. Ja ma ei pea silmas seda Kibuspuud, kes koos Krjukoviga nalja tegi, vaid seda Kibuspuud, kes oli tundeerk draamamängija - see, mis Kibuspuust tegelikult tegi minu jaoks meisternäitleja, selle sõna otseses mõttes. Ja Songi nii stiilis, häälevarjundites kui isegi miimikas märkasin ma Kibuspuud. Olen varem korra ka Tarmot mängimas näinud, tookord oli roll väga väike ja ei saanudki tema mängust õiget sotti. Aga seekordne peaosa juba avas teda korralikult. Kuigi ta sõnade edastamises on kergelt rabedat toorust märgata - sõnade parandamist ja kohati hoogu minnes lõppude neelamist, siis suuremas osas mõjusid need hoopis karakterile kaasa ning ei muutunud hetkekski häirivaks. Tema karakter oligi selline hädine, tagasihoidlik, uneleja, naisi kartev, kuid südames põles armastus tõeliselt suure leegiga - unistades kellestki, kes talle tähelepanu pööraks. Selle viimase mängib Song nagu vanameister välja ja seda on kuidagi kaastundlik vaadata. Tema pikk monoloog pingil kutsus esile mõnedelt inimestelt igati väärilise impulsiivse aplausi. Ta läheb nii ehedalt hoogu, jutnagu päriselt Nastenkasse armunud noormees, kes on tõeliselt armunud esimest korda ja unistab sellest naisest ilmselt absoluutselt igal hetkel kui ta pole temaga koos ning koos olles ka justkui ikka muudkui unistab :)

Laura Peterson teeb karakterrolli, ehk loob karakteri. Üpris vähe venelikku sisse peites, kuigi korraks märkasin venepärast peavangutamist küljgedele. Aga ega ju ei peagi stereotüüpselt alati lähenema. Laura teeb siiski minu jaoks temalt uuelaadse inimtüübi ja see ju ongi hea. Ehk õige natuke liiga terav, aga samas tema karakter oligi selline muutliku meelega tütarlaps, kes oli sügavalt armunud, mõistes, et tegelikult peaks ta armuma hoopis sellesse inimesse, kes temaga koos on ja mitte armastama seda, kes ehku peale kunagi välja ilmub või mitte. Ning mingis mõttes on see Nastenka ka lapsik, kuigi mitte oma tunnete pärast vaid pigem lihtsalt käitumiselt. Tunded on nagu juba kirjeldasin. Ehtsad :) Isegi nutmiseni välja... kuigi pisarateni siiski seekord Laura ei jõudnud (nagu Planeedis). Need kaks näitlejat panevad oma karakterid just nii elama, et minul oli väga lihtne unustada kus ma viibin, kohe esimesest hetkes olin loo sisse haaratud. Tüki edenedes läksin nende tunnete ja mõtetega kaasa ja seda ikka peamiselt just näitlejate enda hingestatud rollide pärast ja muidugi osava teksti ja kahtlemata ka tõlke abiga. Kord tundes end ära ühes tegelases kord teises. Kord elades kaasa ühele ja soovides teiselt teatud tegutsemist siis jälle vastupidi.

Hinnang: 4 (see igivana teema, mis ikka ja jälle uuesti mõtlema paneb - kui mõistus ütleb üht ja süda teist - siis õige on südameasjades ikka südant järgida. Muidu pole see lihtsalt õige! Ja lõpetad õnnetuna. Ilus ja õrn armastuslugu. Ühelt mu lemmik teatrikunstnikult on kujundus - Vladimir Anshonilt - selles oli nagu mingit sümboolikat, aga ma pean küll tunnistama, et ma ei saanud nendest tõkkepuudest aru. Samas selline vanaaegne ja raamatuid täis kujundus oli mõnusalt pööninguline - salapärane, udune, vatipehme, aga teisalt puiselt kõva ja täis pinde, ent siiski hubane ja looduslik ja tsipa logu ja katkine - natuke nagu armastus ise. Suurelt rippus üleval ka Dostojevki pilt ning etendus saabki alguse Dostojevski "Valged ööd" lugemisest... ka see tundus olevat justkui "raamatu sisse minek"... natuke nagu üks tõkkepuudest, mis oli maaliraami sisse ühe otsaga asetatud - justkui seeläbi saab ka ise selle loo sisse... Tõesti hästi tehtud ja armas armastuslugu! Võib mõne jaoks olla liiga aeglane, aga neile, kes heast kirjandusest lugu peavad, leiavad sealt just seda õiget tunnet ja sügavust ning mõtteainet ja kaasaelamisainet. Huvitav näitlejaleid see Song... kas keegi veel temas Kibuspuud näeb?)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Theatrum
Fjodor Dostojevski
Valged ööd

Tõlkija Aleksander Raid
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Vladimir Anshon
Kostüümikunstnik Jana Hanikova
Valguskujundaja Kalle Karindi
Lavameister Helvin Kaljula
Helikujundaja Marius Peterson

Unistaja - Tarmo Song
Nastenka - Laura Peterson

Esietendus 2. oktoobril 2006. Tallinna Püha Katariina Kirikus