Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, jaanuar 27, 2012

By nightfall - Michael Cunningham

Kirjanduslike laenude kunni (viidates Virginia Wolf-i Mrs.Dalloway ja tema "Tunnid" raamatule) - Michael Cunninghami viimasest raamatust huvitusin tänu Jeanette Wintersoni kiidulaulule New York Times-is. Juba praktiliselt pool aastat käin nagu ümber palava pubru lennujaama raamatupoodides ja vaatan ning kaalun, kas osta ja lugeda või mitte. Lõpuks tegin ära. Ja praktiliselt paari kättehaaramisega see lühike paarsada lehekülge läbi oligi. Cunningham lihtsalt kirjutab nii voolavat proosat, et sellele voolule on raske kätt ette panna.

"Viitamata" kirjanduslikest viidetest kubiseb ka "By nightfall". Mina leidsin neilt lehekülgedelt vähemalt Flauberti Madame Bovary-d, James Joyce-i, Manni- Surm Veneetsias ja Võlumägi, Milleri Müügimehe surm-a, Nabokovi Lolitat ja kindlasti on neid peidetud sinna veel ja veel. Ja eks inimestele tekivadki ju omad ühendused oma loetusest või miks ma mitte nähtud filmidest.

Eelkõige oli see raamat minu jaoks ilust sõna kõige otsesemas mõttes. See kuidas me ilu näeme või tajume, mida see erinevatele inimestele tähendab ja kuidas see meid mõjutab. Cunningham on toonud sisse kunsti-teema, ehk nö. kunsti-maailma ning pannud kunsti ilu kõrvuti inimese iluga. Asjad ja inimesed, inimesed ja asjad. Mõlematesse võib kiinduda. Ja kui kiindudki, siis tagasiarmastust asjadelt ju kindlasti ei tule, aga inimestelt muidugi võib tulla. Samas asjad ka ei hülga sind nii nagu inimesed seda teha võivad.

Raamat on peamiselt ühe tegelase ümber keerlev, kuid selle jaoks räägitakse ka ümbritsevate inimeste taustad ja sidused nii sees- kui väljaspool suhet peategelasega. Esmapilgul võib mõni neist lugudest tunduda ebaoluline või mõttetu (eriti pikemad kunstikirjeldused), kuid tegelikult teenivad need lõppude lõpuks kõik ühist eesmärki - seletada Peteri lugu võimalikult mitmekülgselt. Ta on 44 aastane keskeakriisis siplev kunstidiiler, kes on abielus Rebeccaga, kelle ilu keskeas on hakanud tuhmuma (siiski mitte ennast unarusse jätnud naine). Ühest küljest seisab ta silmitsi oma minevikus peidus olevate deemonitega - vend, kes oli homoseksuaalne ja suri noorelt, kuid kelle suunas ilmselt noorem vend kadedusega vaatas. Kadeduse või armastusega? Ja teisest küljest Rebecca noorem vend Ethan (ehk Mizzy - lühend hüüdnimest "Mistake"), kes on tulnud Rebecca ja Peteri juurde hetkelist peatuspaika otsima. Mizzy on imekena (kunstilise võrdlusena kreeka jumala" kuju" figuuriga) noormees, natuke vabameelne ja "paha poiss" ning Peter tahtmatult armub temasse ülepeakaela. Sellest tekivad uued seesmised vastuolud - kas ta on sellepärast homoseksuaalne? Oluline point on minu meelest ka see, et kirjanik ei anna mõista, kas ta ihaldab teda seksuaalselt või ta lihtsalt tahab teda "omada" (võrdleks seda jällegi kunstiga - mida on võimalik "omada"! hmm, siit võib mõtteid arendada edasi suunas, et kas keskealistel inimestel - mitte ainult meestel - ongi mingis mõttes lahtunud suur ja ennastunustav armastusvõimekus ja on asendunud mingi määral omamisihaga? - sellepärast Romeod ja Juliad ongi alati "noored" ja kui nad raamatus või filmis on keskealised või vanemad, siis tunduvad mingil määral võltsina?) Kas see on alatajuline mäng, et olla oma varalahkunud vanema venna sarnane? Kas see on oma naise nooruspõlve ilu ülekandmine tolle nooremale vennale, kuna vend on ju endiselt noor ja kütkestav? On see lihtsalt keskeakriis ja vajadus mingi seikluse järele? Või projetseerib ta hoopis naise vajadust hoolitseda oma noorema venna järele, tahtes ka ise hoolitseda kellegi eest, kes seda ilmselgelt vajab - sest oma suhe tütrega on Peteril karile jooksnud ning naine on iseseisev ja TUNDUB(!), et sellist hoolitsust ei vajagi... Cunningham viskab mängu veel tegureid - Mizzy on narkomaan ja jääb Peterile vahele keelatud ainete ostmisega, millejärel Mizzy on Peter-i armu peal, et too oma naisele sellest ei räägiks. Samas mõned leheküljed hiljem Mizzy saab võimu Peter üle, pärast meestevahelist suudlust... Ilu, võim, hoolitsemine teiste eest, siplemine oma otsuste ja valikute ees, sest nendel on tihti kaugeleulatuv efekt, seksuaalselt ja homoseksuaalselt laetud õhustik (eriti köögistseen, kuid siiski kordagi labaseks, ega "on your face" pornograafiliseks muutumata), kunstimaailm ja kunstimüümine, urbaansuse kehastuseks olev New York, inimeste üksindus oma sisemas minas ning oma egot rahuldades ümberringi hellust ootavatele inimestele sellega näkku sülitades külvame ju õnnetut olemist oma armsamatele ning seeläbi ka iseendale... need ongi need põhilised märksõnad, millega võiks raamatu kokku võtta.

Lõpp ei lähe nii nagu ameerika tavaline roosamanna. See kõik on kuidagi eluline, etteaimamatuses etteaimatav või siis pigem just vastupidi - etteaimatavuses etteaimamatu - nagu tegelikult olla võikski. Sest kui Sa jätad teise inimese tunded laokile, siis need arenevad ise edasi omasoodu. Me omaendakesksuses tihti unustame selle ära. Ja kõigil inimestel ON tunded.

Cunninghami laused on üpris lühikesed, lugu nagu väga palju polekski, kuid selle eest on detailid, mis moodustavadki loo enda. Sest oma vähese ütlemisega ütlev ta ometi nii palju. Ja, oi kui hästi ta oskab luua tunded, mida tema karakterid tunnevad. Lugeja aimab neid imelihtsalt, kuigi otseselt võibolla neid ei sõnastatagi alati. Me saame ju lugedes tegelikult selle mehe peas kaasa rännata. Mingis mõttes elada tema elu, vaadata läbi tema silmade ning olla kärbsena tema pea siseseinal - hämaraimate ajurakkude vahel tunnistamas tema saladusi ha tundeid. Ja ühtlasi üllatuda, kui tema üllatub; saada lööke kui tema neid saab; tunda neid ootamatusi, mida inimesed oma elus paratamatult tunnevad.

Ja kui vinge ning hea on raamatu viimane lause!!!! “He begins to tell her everything that has happened.” Kes on lugenud, see teab.... ja seda nii sellepärast, mis sellele eelneb, kui ka lasta oma mõtetel voolata kaasa, mida ta ikkagi räägib... :)))

Hinnang: 5- (Väga soovitatav! Muidugi gay-teema võib mõne jaoks olla raske neelata - paljad mehed köögis ja meestevahelised suudlused ja see iha, mida Peter oma noore külalise vastu tunneb. Kahtlemata on homoseksuaalsuses point selles raamatus. Kuid kui lugeda, siis kindlasti tasub proovida teha seda ühte jutti. Usun, et raamat on loetav ka ühe päevaga ja seda sügavamale Peteri pähe ja tunnetesse saab ning seda tugevamalt pääseb lõpp mõjule - see nimelt oli väga hea löök vastu vahtimist talle - andis veel ühe värvitooni sellele pruuni - armastusest ja seksuaalsusest kohati ka punasele ja sinisesegusele "city-blues" raamatu-atmosfäärile. Ma tahan nüüd lugeda absoluutselt kõik, mida Cunningham on kirjutanud. "By nightfall" ei vaja loost arusaamiseks eriti head keeleoskust, kuid nende nüansside tajumiseks, mis Cunninghamist "erilise" kirjaniku teevad - tema oskust kirjutada ridade vahele lugeja avastamiseks ja kaasamõtlemiseks või õigem oleks vist öelda "nägemiseks", mis tegelikkuses toimub tema loodud maailmas, selleks peaks ikkagi keelest saama päris hästi aru. Vähemalt paaris kohas tundsin seda eriti, kui peenelt mees oskab ridade vahele noppimiseks jätta vihjeid :)

Tegelikult nagu Winterson tabavalt ütleb - keskiga pole kellegi "süü". Ei ole see ka minu meelest, sest see lihtsalt tuleb ja millisel moel, see on juba iga inimese suhete, mineviku, taustsüsteemi, ümbruskonna ja selleks ajaks väljakujunenud isiksuse summa. Ka Peter justkui ootas oma kindlas suhtes, turvalises argipäevas, et midagi juhtuks - ja juhtuski...)

Sildid:

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

"A Home at the End of the World" oli ka päris huvitav. Film.
Selle aluseks olev raamat siis ilmselt veelgi parem.

30 jaanuar, 2012 21:56  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default