esmaspäev, 24. juuni 2019

Õnnelik tund - Pullitalliteater


Üks korralik "happy hour" ehk "õnnelik tund" ühes korralikus pubis ei kesta kunagi vaid tunni, ikka pigem 2-3 tundi. Happy hour-i ajal on hinnad soodsamad, ehk saab sama raha eest palju rohkem...

Nõnda ka Jäneda Pullitalliteatri "Õnneliku tunni" ajal - saab piletiraha eest palju rohkem mõtlemisainet, nalja ja elulisi äratundmisi, kui tavaliselt ühe teatripiletiga. Jaan Tätte on tagasi! Pullitalliteater on tellinud temalt "uue teatri avamise" puhuks uue näitemängu... Jah, on ju seal Pulli Tallis ka varem teatrit tehtud, ent siiani on seda teinud seal RAAAM ja võib-olla ka teised üürilised, ent nüüd on koha omanikud ise teatri-korraldajateks.

Tellimustöödega, mis puudutavad loomist võib ju minna nii ja naa... tellimust täites võib minna kompromisside peale ning tulemus saab tihti teatud maitse külge. Antud juhul, kus Pullitalliteater tellis 2 näitlejaga tüki, aga sai ikkagi hoopis sellise, nagu Tättel parajasti tuli, siis mingit tellimustöö või ammugi mitte pastakast imetud asja maitset küll ei jäänud. Otse vastupidi - siin on sisu, mõtteid ja olulisi teemasid, mis muudavad kerge suvise komöödia kohati ka sügavamaks, kui tavalised suvelavastused, kaotamata seda kergust ja meelelahutuslikult mõnusat hoogsust.

Jah - Tätte ON tagasi! ja "Õnnelik tund" sai tänu lavastaja Gerda Kordemetsale ja tema trupile elu sisse. Tuleb siiski taustaks eraldi ära märkida, et Tätte kirjutab nii, et see mind kõnetab... Tema "Ristumine peateega", "Sild" ja "Palju õnne argipäevaks" ning mitmed teisedki, on Eesti iseseisvusmisaja näitekirjanduse parimate seas. Tihti tegelevad need ka ju selliste universaalsete teemadega (nii otsesemalt kui kaudsemalt), mis paljudele korda lähevad - mis on õnn? kuidas see üles leida? kuidas seda säilitada? kuidas me armastame? mis üldse armastus on? ja mis on "elu mõte"? Pakkudes siin tekstis ka ühe konkreetse "mõtte"... kuigi kas see nüüd just "elu mõte" ongi või hoopis paratamatus? :) Pigem on selleks va "mõtteks" ikka see armastuse ja õnne otsimine, leidmine ja hoidmine, mis tuleb suurema jutu sees välja....

Siin on kandepind viidud ka sihtgruppide ea mõttes mõnusalt laiaks - tegelastena osalemas üks vanem ja targem mees, üks naine, kes on keskealiseks saamas, üks noorpaar ja üks keskealine paar, seega erinevates vanustes, erinevate elude ja kogemustega inimesed, erinevate maailmavaadetega ja erinevate soovide ja ootustega oma inimsuhetelt.

Lisaks veel ajatasand - nii see, millised me olime kui ka see, milliseks me muutunud oleme, kuigi ikka ja alati, vanusest hoolimata, vajame ju me kõik armastust - nii seda, et ise saaksime armastada kedagi kui ka seda, et keegi meid armastaks. Etenduse juhatab sisse väike lõik "Tõe ja õiguse" filmi jaoks ehitatud kõrtsitoas. Seda just ilmestamaks kus kohast me tuleme ning hiljem teatrisaalis ulatakse juba teatepulk üle sellele, milliseks me muutunud oleme. Ja põhjuste üle saab ju igaüks ise mõelda... minu jaoks maailm on tänu reisimistele ja valikute kasvamisele muutunud laiemaks ning nõnda on selline evolutsioon ehk ka paratamatu. Kuid kui see Sulle niimoodi vasta vahtimist virutatakse, siis mõjub kummalisena. Kas me ise tahame või ei taha. Kuid lisaks oleme ka rohkem oma enda egoga sinapeal - oma tunnetega ning õnne otsimisest ja olemusest teadlikumad. Ühtlasi võiks loogiliselt järeldada, et kui tead, siis teadlikult ka liigud selles suunas.

Terviklik lugu siin lavaloos polegi oluline, sest tegemist on vaid ühe vahepeatusega nende tegelaste elus. Kuid see "vahepeatus", ehk "õnnelik tund" sisaldab "suure loo" asemel palju pisikesi teemasid ja lugusid ning Gerda on suisa imeline, et suudab need kõik sujuvalt ning oluliste rõhkude ja mõnusa dünaamikaga lavale seada. Lisaks on siin ka laulu (huvitav, kas see Heldur Karmo sõnadega "Igaühe jaoks on kuskil keegi" oli juba Tättel loo sisse kirjutatud või leidis muusikalise kujunduse eest vastutav Markus Robam niiiiii tabavate sõnadega laulu!) ja tantsu ning isegi väike muhedalt humoorikas üleloomulik element - Tättel ju ikka väike riugas vaja sisse tuua! :)

Ja armastusest rääkides, seda ju tükis lahatakse, et millal SEE tunne on ARMASTUS... siis ma ilmselgelt armastan Andrus Vaarikut :) Iga kord kui teda näen, on nii hea meel. Alati tahaks teda näha ja alati on ta ju niiiiii hea! Minu teatrikaaslane on allergiline vanemate meeste suhtes teatrilaval, ent ka tema tõdes, et Andruse suhtes ei tunne ta seda kunagi, vaid iga kord naudib kui hea ja mõjuv ta laval on. Siin ju tema karakteril rohkem kihte kui kapsal lippe lipi peal ja lappe lapi peal. Samaaegselt selle kummalise kõrtsi peremees ja omanik, "emme" sõna kuulav vanamees, vanamees, kellel elutarkust ja teadmisi palju ning kõike seda valmis ka teistega jagama, ühtlasi ka särasilmne, armunud "poisike", kui imetleb oma värskelt tööle võetud uut teenindajat, teadmata kuidas tollele läheneda või oma kiindumust näidata. Kummaline mees ja mis kummalist körti ta seal toidupähe oma külalistele jagas? :)

Talle sekundeerimas Liis Lass, kes... ja noh tema karakter ka... :) ajas kõigi meeste pead segi, aga kes ise alles otsib iseennast ja oma teed... Liis on nii klaari diktsiooni ja suurte silmadega ja tema tegelane on just see naine, kellesse võiksid armuda nii mehed kui naised. Ise tahab ju ta vaid anda endast parimat... just see tüüp, kes tahaks, et kõik temasse natuke (või natuke rohkem) armunud oleks...

Ja siis need 2 eri suhtekaare otstes asuvat paari - keskealised, kes on juba kõike näinud-teinud ning kirg on kadunud ja noored, kes täpselt veel ei tea, kuidas oma ja teise tunnetega leppida - kuidas ja kui kõvasti teineteisega siduda. Kersti Tombak on nii huvitavalt dramaatiline. Tätte on ta suhu kirjutanud ka mitmeid klišeesid ja Kersti ehitab nende varal üles ühe naise, kes naudib oma mehe rikkust ja ilusate asjadega ülesehitatud kodu, kuid on ise seeläbi kaotanud iseenda. Ta elabki mehe elu, mitte enda oma. Samas oleks sellega nagu rahul. Kuid meeste jaoks varem või hiljem sellised naised muutuvad kaasalohisejateks, nad kaotavad oma väärtuse. Mõnda aega on muidugi tore tunda end kuningana, kuid kui kaua? Millal lööb jälle välja soov vallutada, jahtida, tunda, et midagi on siin elus ju veel?! Võib-olla on see veel see kõige õnnestunum Tätte teksti peidetud seekordsetest elulistest hoiatustest... Kersti samas mängib välja nii uhke, rikka naise kui ka selle, et ta on sellisesse ellu sisenenud teistsuguselt taustalt. See ongi temast muutnud tugeva ja viriseva, olles mehega koos, ent nõrga ja armetu, kui see seljatugi peaks mingil põhjusel kaduma. Jättes alles tunde, et ta saaks sellegi poolest hakkama. Argo Aadli kanda on selle mehe roll, kes on jõudnud elu ristteele, kas tahta seda sama kindlat rutiini elu lõpuni, millel ju otseselt pole midagi viga, kuid samas ei paku ka miskit. Eredalt väljatoodud KESKEAKRIIS küsimusega - Kas selles elus enam midagi rohkemat ei saagi? Mõneti ebatavaline Argo viimase aja rollidega võrreldes - tõsine ja psühholoogiliselt sügavam. Samas jääb ta vaatet kõige väiksema tähelepanu osaliseks kogu selles kõrtsis. Kuigi mitte vast siiski otseselt tüüpiline eesti mees, on ta tüüpiliselt vähema jutuga. Ja siinkirjutaja, kes demograafiliselt kõige rohkem just temaga samasse "kasti" kukub, siis just tema mõttekäik paeluski kõige rohkem.

Noorpaari tüdrukpoolt mängis uus tutvus laval - Jessica Agneta Kari ja tuleb kohe ära öelda, et kuigi karakter, keda ta mängis ei meeldinud minule üldse, siis tundsin ära selle inimtüübi ning noorele näitlejannale suur kiitus, et nii ehedalt selle tegelase eripärad välja tuues tolle inimese, nagu proffnäitleja on suutnud lavale luua! Poiss, ehk "Priit", Nils Mattias Steinbergi kehastuses oli samuti elust tuttav "noormees", kes tegelikult kardab siduda end, sest maailmas on ju nii palju naisi, keda veel avastada enne kui ühega end pikemalt kokku köita... Samas ega ju tal sellel ka midagi viga ei ole, kes parajasti silmad krõllis temasse armunud on...

Kõik need tegelased saavad muu mängu käigus endale "hetke", mil end ja oma mõttemaailma muu tegevuse väliselt tutvustada. See aitab neist aru saada ning paneb publiku jumalikku seisusesse - annab hinnangute andmiseks tegelaste käitumisele ja motiividele võimalused... samas võimalused ka enda mõtete ja kogemuste pinnalt suhestuda laval toimetavate inimeste ja nende mõtete-tegemiste-otsustega.

Kokku, oma sügavamatest ja elulistest allhoovustest hoolimata, on tegemist kõige ehedama "feel-good-teatriga". Seda on huvitav vaadata, sest kõik ei ole päris viimseni paigas. Just nagu eluski. Tekst on ideede paabel, kuhu on pikitud mitmeid lausekõlkse, mille üle ka hiljem juurelda või lihtsalt tõdeda, et need on targalt sõnastatud. Näiteks "Koha võib Sulle elus kätte näidata ainult see, kes Sinust hoolib" ja teisedki sellised aforismlikud mõtteterad. Tõeliselt huvitav oli vaadata-kuulata ja kõigele lisaks sai palju naerda ka! Naerda, millised naljakad inimloomad me ikka oleme - otsime oma õnne ja armastust, aga me ei või midagi parata sellele, et oleme sellised, nagu oleme :)

Hinnang: 4+ (Kindel soovitus minu teatrimaitsega inimestele. Hea lavastus, huvitavad ja äratundmist pakkuvad mõtted ja tegevustik, mitmete tabavate tekstiliste lõikudega. Suurepärane trupp mängimas ning kõik see kokku on meelelahutus, kus ei puudu ka sügavus. Saab mõtlemisainet, saab naerda, saab muusikat, saab tantsu ja saab ühe mõnusa ja väärt teatriõhtu! Teatrist lahkudes saab hea tuju kaasa ning mõtteid ka teatrikaaslasega aruteluks. Üks mitte ainult suve, vaid senise teatriaasta parimatest teatrielamustest.)

-----
Toon lõpetuseks ära ka lavastuses kasutatud ja siin mu tekstis mainitud laulu sõnad - need on lihtsalt nii head ja heaks suunaandjaks, kui on otsustamisel, kas minna seda tükki vaatama või mitte:

Igaühe jaoks on kuskil keegi, 
kunagi on kohtumise päev. 
Aimasin, kui sind ma nägin, – 
see päev on nüüd käes. 

Igaüks kord kuskil õnne leiab, 
igaüks kord rõõmu koju viib. 
Teadsin, kui mull' vastu tulid – 
mu rõõm on nüüd siin. 

Mälestusi on, mis jäävad – 
elu kaob, kuid ikka noor on nendes kõik. 
Kord on need tunnid, kord on päevad, 
aga vahest hetk romaani luua võib... 

Igaühe jaoks on kuskil keegi... 
Jääda sinu juurde tahan ma. 
Tean, et minu jaoks see keegi 
võib olla vaid sa... 


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Gerda Kordemetsa FB seinalt):

Jaan Tätte
ÕNNELIK TUND
Ühel suveõhtul lähevad Rutt ja Sulev õhtust sööma Eestimaa kolkas asuvasse kõrtsi "Ära mõtle". Sulevil on midagi hinge peal, täna kavatseb ta selle välja öelda. Täiesti juhuslikult tulevad samasse kohta õhtustama ka Kerli ja Priit. Kerli usub, et see õhtu muudab tema elu.
Kõrtsis on kõrtsimees Simmu ja just tänasest sinna tööle asunud uus tüdruk Sulle.
Neil kõigil on oma elu ja oma lood. Ja juhtub, et nad satuvad kokku ühes õnnelikus tunnis, mil valed otsused lihtsalt ei saa teoks.
Jaan Tätte komöödias mängivad Andrus Vaarik, Liis Lass ja Argo Aadli Tallinna Linnateatrist, Kersti Tombak, Nils Mattias Steinberg (Teater Endla) ja Jessica Agneta Kari.
Lavastaja Gerda Kordemets, muusikaline kujundaja Markus Robam.

Kommentaare ei ole: