Neljapäev, 3. märts 2022

Väike VEEBRUAR 2022 kokkuvõte - parimad teatris ja filmis


Ronja hüüdis oma kevadehüüdu ja kassanäe - kevad ongi platsis!

Ühtlasi reedab see muidugi, et küünlakuu teatrielamustest kõige suurema leegiga põles tänavu just nimelt Eesti Noorsooteatri uhiuus Astrid Lindgreni tõlgendus, mis ei ole suurepärane ja põnev vaatamine mitte ainult lastele, vaid kõigile, kelles aegumatu klassika ja põnevate seikluste sõber sees peidus. Ja üldsegi oli see hämar ja pisut süngegi, aga muidugi muinasjutule kohaselt toreda lõpuga.

Minul õnnestus kuu jooksul (kõigest) 7 korda teatrisse jõuda (märtsis selle eest on juba praeguseks 11 etendust kavas). Kuigi kuu viimastel päevadel (mõistagi miks) vägagi häiritud meelega. Lisaks oli selline tunne, et ka näitlejad laval ju inimesed ning nendegi olek oleks nagu häiritud. Ühel etendusel näis kõik natuke nagu liimist lahti ja ei saa ju seda üldsegi pahaks panna. Minu kodused ei taha üldse praegusel ajal teatrisse, ega isegi filme vaadata, seesmine ärevus ja ärrituvus lihtsalt ei lase keskenduda nii, nagu millegi muu kui sõja jälgimine hetkel olekski 100%lise fookusega võimalik.

Minulgi neid ridu siin kirjutades on osa ajusid ikkagi hõivatud mõtlemisega Ukrainale, sest olukord näib kahjuks üpris lootusetu (ja ma ei ole üldsegi pessimist loomult - vastupidi). Eriti kui Euroopa endiselt ostab gaasi Venemaalt edasi ja muudkui toidab sellega ka sõda ja tapmisi. Ei ole kõikidel vene pankadel need välismaksed kinni keeratud, ega ole ka EL hangitud lennukid Ukrainale toimetatud... Tehakse rohkem sõnu kui tegusid ja sõda muudkui käib ning inimesi tapetakse. Olukord isegi nii narr, et rohkem kui seda, et millal Putin otsa ringi keerab (sest ta ju ei keera) oodatakse, "kaua" Ukraina vastu peab... Milline jõle paradoks...
Ja jälle ma niimoodi voolangi teemadega sinna, kus mõtted tegelikult on....

Ent meil praegu siin kodumaal on (veel) siiski rahu... oleme õnnelikud, et üldse saame teatris käia... saab mõtted paariks-kolmeks tunnikski kusagile mujale... isegi kui mitte päris, siis vähemalt ajutigi...

Seega laome ka need veebruari teatrimaastiku tipud siia aupaistele ritta, et seeläbi soovitusi vaatamiseks jagada.

Kuna kõigest 7 lavastust läheb arvesse, siis toon ära vaid veebruarikuu kõigekõigema tipu:

SUURIM TEATRIELAMUS



PARIM LAVASTAJATÖÖ



PARIM NAISPEAOSA



PARIM MEESPEAOSA



PARIM NAISKÕRVALOSA

Iraani konverents - LAURA PETERSON (Theatrum)


PARIM MEESKÕRVALOSA

Tund enne päikesetõusu - GERT RAUDSEP (Eesti Draamateater)


PARIM LASTETEATER



PARIM LASTETEATRI NÄITLEJA



PARIM ANSAMBLIMÄNG

Sahharov - VABA LAVA


PARIM PISI- või VÄHESE TEKSTIGA ROLL



SUURIM INDIE-TEATRIST SAADUD ELAMUS

Iraani konverents - THEATRUM


PARIM KOMÖÖDIA

Tund enne päikesetõusu - EESTI DRAAMATEATER


PARIM PÕNEVIK



PARIM KUNSTNIKUTÖÖ



PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK



PARIM GRIMM



PARIM VALGUSKUNSTNIK



PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILINE KUNSTNIK



PARIM HELILOOJA (originaal)



PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA





PARIM KOREOGRAAFIA

Tund enne päikesetõusu - JÜRI NAEL (Eesti Draamateater)


PARIM TANTSIJA DRAAMAS



PARIMAD MUUSIKUD DRAAMALAVAL



PARIM LAULJA TEATRILAVAL



PARIM UUS EESTI DRAMATURGIA

Tund enne päikesetõusu - URMAS VADI (Eesti Draamateater)


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (esimest korda Eesti laval)

Sahharov - JULIA POSPELOVA (Sahharovi, Rost'i ja Bonner'i ainetel) (Vaba Lava)




MEELDEJÄÄVAIMAD LAVASTUSKOMPONENDID

**Röövlitütar Ronja - kogu lava täitev kiviloss (kunstnik Kristel Maamägi)
**Tund enne päikesetõusu - Meeste kujundliikumine Selveri ostukärudega (koreograaf Jüri Nael)
**Iraani konverents - Maria Peterson etenduse lõpu eel esitab iraanlannana luuletuse
**Kuhu Sa jäid? - Tarvo Vridolin nii hingestatult mängib, kuidas kirjutas oma armastatule, miks ja kuidas ta tolle kirjadest armastust välja luges (kuigi naine seda nii ei mõelnud)
**Tund enne päikesetõusu - vetsupaberi-mäss
**Röövlitütar Ronja - põlevate silmadega hallvanakesed
**Iraani konverents & Aviaator - "konverents" kui teatrikontseptsioon


----

VEEBRUARIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (kokku kuu jooksul nähtud 17st):

1. Munich - the edge of war (ajaloofilm, mis praeguses hetkes eriti kõnekas)
2. Ruben Brandt, Collector (täispikk animafilm, mis kubiseb viidetest suurtele kunstnikele, ühtlasi ka hoogne krimka-seiklus)
3. Old (M.Knight Shyamalani uusim üllatava sisuga õudusfilm, mis palju kriitikutelt saanud sakutada ning eks seal oli ka kahtlaseid vigu ning eks see suurte mööndustega ole mul ka üldse siin välja toodud - üsna niru filmikuu välja arvatud need 2 eelmist - aga mul oli "Old"i vaadates päriselt põnev... olin suutnud hoiduda sellest, et keegi sisu välja oleks lobisenud.)
4. Soo (aga sellest kirjutasin pikemalt instagrammis ning siin seda üldse välja ei tookski, kui poleks eesti film. Ootused olid suuremad, aga no film oli ju kahhh, ehk ei midagi hullu... pealkiri "Soo", ehk loodusest ja selles mõttes ilusate värvidega ning ajastufilmile vääriliselt väga hea kunstnikutööga, kaameramehena on režissöör end ka siin ühtlase tõestanud selle filmiga - ja lõppude lõpuks ikkagi eesti film...kuigi mõned näitlejatööd olid küll nomaeitea, aga õnneks olid mõned päris head ka...)

Kommentaare ei ole: