Teisipäev, 19. juuli 2022

Richard ja Anna - Rändteater Vaba Vanker


Richard sõidab Raplaamale rahvaluulet koguma, aga lisaks luulele ning muule pärimustele, leiab ta sealt igasuguseid värvikaid tüüpe ning teiste seas ka armastuse...aga kas too ka omalt poolt tunnetega vastab?

Lapsena maal küünis magades, oli vahva sõpradega kollijutte jutustada, taskulampidega seintele varjuteatrit teha, heintesse käike ajada ning sobiv koht magamiseks tugevamaks trampida…ning muidugi see värskelt koplist katuse alla toodud heinte lõhn! Jumalik! Sellel ajal sellist rahvusromantilist mekki kogu (peamiselt siiski) töisel küünil küljes polnudki- poisikeste värk ju ikkagi ka - kõrtega vehklemised, küünikatuse orvades linnupesadele ligi ninatoppimised, rohkem ikka selline seikluslik... aga nüüd tagasi mõeldes no kui mitte just “rahvus”, siis teatav “romantilisus” selle sooja nostalgiatundega seguneb küll. Kuigi heintes “selles mõttes” kunagi hullanud polegi... 

Ohukotsu küüni jõudes avaneb märksa stiilsem pilt... “teatriküün” ju ikkagi! Kuigi väga edukalt võiks ka heina täis lükata... Kuigi jõudsime kohale pool tundi enne algust, siis kõik "normaalsed" kohad olid juba reserveeritud (hehh, “eestlased ja meie suveteatrikultus”😂) ning sestap kulges teatrivaatamine seekord kaugelt üle teiste peade kõõrutades. Ise ju 1.90 pikk poiss ja ega enda pärast niiväga ei kurdagi (1.57 pika teatrikaaslase jaoks oli see rohkem siiski kuuldemäng…ja tema on meist see veelgi SUURem Kaarel Pogga austaja). Enda seisukohalt, siis kui nad kõrgendatud lavaosal seisid, nägi tervet ülakeha ning kui põrandal, siis tegelaste päid ikkagi. Kuigi eks see kaugemalt kontaktisaamine lavaga maksis ju sedasi paratamatult lõivu. Tekstis (ja muusikas!) ei läinud siiski miski kaduma. Seega soe soovitus veelgi varem kohale minna (küünis on ka kohvik, ent igaks juhuks tasub sularaha kaasa varuda, sest seal käib arveldamine läbi mobiili-terminali ning keset neid metsi ja heinamaid levi pole just alati kohal).

Meil siin Raplas on ka täiesti oma ja igati arvestatav ning tasemel teater- Rändteater Vaba Vanker. Uhke ja armas tunne isegi sellele vaid mõeldes! Nüüd, teatri 10.ks sünnipäevaks valmis vast veel see kõige suurem ja kobedam senistest lavastustest (kuigi ju näiteks “Eestlaste iidne sugu ja lugu”, on ka eriline ja vahva - mõnikord harva veel mängitakse, tasub silm peal hoida, kellel isu ühe meie rahva ajaloo-lugudel põhineva, toreda muusikalise komöödia vastu). 

"Richard ja Anna" lavastajaks on Adeele Jaago, kes küll paljudele rohkemgi tuttav Ugala näitlejana, ent just lavastajana ta ka kunagi TÜVKA lõpetas ning siin on seda selgelt tajuda. Tegemist ju eelkõige päriselt elanud (1904-1986) rahvaluule koguja Richard Viidalepp’a (wiki järgi näiteks ka Signe Kivi vanaonu) omaaegse, Raplamaal 3 kuud kestnud "kogumisreisiga". Just pideva “teekonna” tunde on Adeele ka oma lavastusse täiesti adutavalt sisse kodeerinud. Ikka suured küüniuksed lahti ja kinni- suur suvi oli pidevalt saalis ja laval “kohal” ja nii hea tõdeda, et selline pesueht etno-teatri hõng ei ole ainult Lõuna-Eesti Taarka Pärimusteatri ja Võru ning teiste sealkandi teatritegijate pärusmaa😉 Osatakse ka mujal!!!

Just selline teatav pärimusteatri (kuigi see siin palju klanitum ning vähem muinasjutulisem kui näiteks mõne suve tagune Kesoneni suurepärane Vanahunt) tunnetus tekkiski, lisatõukeks1920ndate riietus (kunstnik Jaanika Jüris) ja eelkõige just need "kogutavad" sõnamängud ja muusika-laulud. Lugu kui sellist on siin siiski pigem sõrmeotsaga, eelkõige ongi vast just nö.olukorra-teater - Mis see siis tähendas ning kuidas võis välja näha ning mitmel tasandil, kui kunagi agaramalt meie pärandit üle Eesti koguti. Tuligi ilmselt kogujatel öömajale jäädes küünides ööbida, kohtuda igasuguste naljakate (ja tõsiste) tüüpidega (näiteks olid paar lemmikutest - kahemõttelisi mõistatusi küsiv talumees, Ivo Reinoki kehastuses ning ennustajamutt, keda mängis Maili Metssalu). Lõbustasin end esimeses vaatuses natuke nende 2 näitleja kõigi erinevate tegelaskujude kokku loendamisega, aga kui jõudsin 12ni, siis kadus järg käest, sest Kaarel Pogga innuka Richardiga liitus (pooleldi väljamõeldud tegelane) Anna - Ragne Veensalu veenvas esituses. Dramaturg Mari Tammar näidendi loomise tagamaid avades ütles, et Richardi päevikutes, millel lavalugu põhineb, figureerivat keegi salapärane “A”, aga kogu siinse loo armuliin ja isegi see nimi - Anna, olla siiski fantaasia vili. Aga hea, et see on. Sest nii lisandub teises vaatuses lisaks põhilisele, ehk Richardi missioonile veel üks väga oluline teema, mis just tolles ajastus kohe eriliselt kõnekas ning mille haarad erinevates detailsemates vormides ulatuvad tänapäevani välja…nimelt naiste emantsipeerumine ja seda lisaks haridusele ka naiste enda otsustusõigus...toona, ja veel eriti maakohtades ka omale ise elukaaslase valikuvõimalus...tõstatus ning tõi kohe kamaluga kaalu ja sügavust kogu lavaloole juurde!

Maili ja Ivo tegelaste palett jäävadki eelkõige karikatuurseteks (ent vajalikeks) väikesteks ja vahvalt mängulisteks nupukesteks. Kaarli rollilahenduse kohta on inglise keeles hea termin - "wide-eyed wonderer" ning just sellisena väga õige ja ehe ning siia tõesti ideaalselt sobituv - õhina, kire ja südamega ent ka suure heatahtlikkusega ning kuulajana mõista ja kaasamõelda püüdva inimesena oma tööd tehes. Ent omamoodi tagasihoidlikku “cool”i hoides ja rohkem jutustaja filtri läbi, näitab ta vaid vilkamisi meile vaatajatele ka seda südamepõkset Anna suunas. Ragne Anna (üldse mitte nii tagasihoidlikult) avab meile omapoolse mehe vaibide kinni püüdmise palju selgemalt. Kuigi päris “leekidesse” see suhe siin ei lahvatagi, rohkem ikka hingevalu pinnal ja vast ka seda õrnem... Tegelik elu, millel see ikkagi põhineb, pani autoritele ju muidugi ka piirid ette, libadramaatilise väljamõeldise sissetoomisega seega ei saanudki päris vabalt vallatleda, kui vähemalt elulooliselt päris asja jälgida.

Võrdselt näitlejate ja lavastajatööga tõuseb selle lavastuse "täheks" Kulno Malva seatud muusika. Kas see kõik oli omalooming või traditsionaalide sidumine, seda mina ei tea, ent oma toolil korduvalt just muusikale kogu kehaga kaasa elamast avastasin end küll. Lisaks väiksed helindused ka. Eks Adeele enda musikaalsus ja segatuna Kulno loominguga - nii õige tundus see igas mõttes ka tervikkontekstis. Kõik 4 näitlejat ju ka vägagi musikaalsed ning kannavad seda siin omalt poolt ilusamaks. Üldse nii äge, et tegijad (minu mätta otsast vaadatuna) ju noored ning on võtnud just sellise teema lavale toomiseks. Võibolla on see seeläbi ka vaatajate sihtgrupi mõistes universaalsem - sobib absoluutselt kõigile.

PS. Ohukotsu küüni kohta valgustab wiki, et see on kunagine Ohukotsu mõisa rehepeksurehi ning selle kõrval asuv väiksem hoone – mõisaaegne viljakuivati. Alates 2015. aastast on hooned kasutusel peo- ja kontserdiruumidena.

Hinnang: 4-
Aususele au andes, siis just seda Anna 2.vaatuse sügavust oleks ka mingite teiste liinide või tasanditena loo sisse veelgi rohkem tahtnud, et just dramaturgiliselt oleks saanud lugu täidlasem. Ent see ilmselt antud juhul polnudki nende tegijate suund ja eraldi eesmärk, seega etteheited on igati üleliigsed. Rohkem on soovitud anda edasi seda tunnetust, mida üks rahvapärimuste koguja võis üle elada sellistel missioonidel. Ja otse loomulikult, kuna põhineb päevikutel, siis üsna ehedalt, ehkki ilusate muusikaliste emotsioone tekitavate (nii huumori kui armuloo) lisanditega. Kuid tegijate kunstilisi ambitsioone on märgata küll, sest hästi on suudetud luua nii teekonna tunne, aga kui luubiga vaadata, siis leiab ka igasuguseid huvitavaid kunstilisi viiteid. Näiteks, ja ma ei teagi, kas taotluslikult on siin sees üks misanstseen, mil 1 tegelastest on kella parandamas ning tekib visuaal, kus nagu inimese peaks olekski see kell (kui nii, siis veel üks braavo Jaanika ja Adeele!). Tõi meelde nii Rene Magritte, kes just samal ajal tegi suuri tegusid sürrealismis (kaabuga meeste sari, kus näe ees nii mõndagi) või ka samuti just tollel ajal tegutseva Salvadore Daliga (kellel ju voolava aja ja kelladega on täiesti oma teema). Eks kõik ole ju kinni vaatajas - mida ta otsib ja mida leida suudab. Mina oleksin tahtnud küll kõike seda veelgi suuremates kogustes (võibolla nii kaugelt vaadates ei suutnud ka kõike üles noppida?), aga kes teab, võibolla sellisel juhul oleks tulnud maksta lõivu muusikalisele osale, millest ka poleks olnud nõus loobuma nootigi! Lõppkokkuvõttes teatrielamus, nagu külaskäik pea 100aasta tagusesse Eestisse. Ja nagu teater ise ütleb, siis kuigi aeg on teine, on siiski võimalus just seal kohas hingata Richardiga sama õhku ka tänapäeval.


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod klõpsas Annika Vihmann):

Rändteater Vaba Vanker ja Ohukotsu küün esitlevad:
RICHARD JA ANNA

28. juunil esietendub Raplamaal, Ohukotsu küünis meie suvelavastus “Richard ja Anna”.  Lugu on kirjutatud rändteater Vaba Vankri 10.sünnipäeva puhul spetsiaalselt Ohukotsu küüni, mis annab sellele täiesti erilise mõõtme - rajad, kus Richard Viidalepp (selle rännaku ajal veel Viidebaum) 1928. aastal käis  on kiviviske kaugusel ning õhk, mida me hingame, on ikka sama.

Dramaturg Mari Tammar on öeldnud: 
“Lugu, mis on Richardi päevikust inspiratsiooni saanud ja nüüd vormunud lavastuseks “Richardi ja Anna”, on aga universaalne. Seal on armastust, enese otsimist ja laiem küsimus sellest, kuidas leida uue ja vana vahel tasakaalu ja kuidas pidevalt muutuvas maailmas ka vanu väärtusi hoida.” 

Lavastaja: Adeele Jaago
Dramaturg: Mari Tammar
Muusika: Kulno Malva
Kunstnik: Jaanika Jüris
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Etenduse juht: Loreta Janson
Produtsent: Marta Arula

Laval: Kaarel Pogga, Ragne Veensalu, Maili Metssalu, Ivo Reinok

Kommentaare ei ole: