Munadepüha tervitusluuletus

Vidiit-vidiit

Tibu ja jänes,

šokolaadimuna-korvid käes.

Sibavad ringi

ja tõid mullegi kingi.

Tibule teri

ja jänesele pai,

nii meil pühad rõõmsaks said!

(Fotol on Fred Jüssi pildistatud punarinna tibu)

Tõnis Lukas annab õpetajatele õiguse füüsiliselt sekkuda

Ma üldiselt ei armasta poliitika kohta sõna võtta muidu kui seltskondlikus mõttes. Aga täna lehte lugedes viskas pildi eest.

Kas tõesti nüüd tahetakse anda õigust võimuiharatel õpetajatel omakohust kehtestada ja täie õigusega lastele kallale minna? Kes seda suudab pärast tõestada, et kas mõnel õpetajal lihtsalt mingi õpilase nägu ei meeldinud ja ta "ajas kätega asjad joonde" või oli see tõesti mingi, näiteks kakluse lahutamine?

Keda me tavaliselt usume kõrval vaatajana sellistes situatsioonides, kas mõnd kriimus poisinolki või erudeeritud korralikku õppejõudu? Kahtlemata on õpilased viimastel aastatel paljudes koolides õpetajatel üle pea kasvanud, kuid seda mitte kõikides koolides. Vähemalt mitte selles mastaabis, et kodudeni sellest midagi kosta oleks (vähemalt minu tütre koolis). Ju siis on võimalik lahendada asju ka ilma täiskasvanute kähmlemiseta. Mis moraali me siis sellega oma lastele edastame, kui lubame õpetajatel füüsilist vägivalda kasutada? See oleks ju heaks eeskujuks ka lastele üha vägivaldsemaks muutuda, kas pole?

Igal juhul on see esimene uue valitsuse haridusministri avalik lause mis minuni jõudis ja see tekitab minus hirmu. Kuhu me niimoodi jõuame? Kas selline inimene võib olla meie laste arengu ja tuleviku kaasvastutajaks? Appppiiiiiii!!!!!

Märtsikuu filmisaak - kvantiteet vs kvaliteet

Eks ta oli omamoodi rekordkuu - ma ei mäleta millal ma nii vähe film oleksin viimati ühe kuu jooksul vaadanud. On ju olnud aastaid, kus mu vaadatud filmide arv on ületanud 400. Sedapuhku siis märtsis ainult 2 filmi. Ei teagi kas põhjus on teater, raamatud, trenn, televiisor, lihtsalt ärev eluetapp või kõik eelnevad kokku, aga nii ta nüüd läks see märts.

Jan Uuspõld läheb Tartusse - Oi kui mahlakas Eesti komöödiafilm, mida mitmed on tituleerinud kui Jan Uuspõllu show, oli minu meelest mahlakas just oma huvitavate kõrvalnäitlejate ning kümne eri liini pärast. Jan oligi nagu see, mis seda kõike koos ja kindlal teel hoidis. Omamoodi tunne oli ka see, et käisime filmi vaatamas A le Coq -is koos töökaaslastega. Mõnus olemine pärast tööpäeva, kus mõelda enam pole vaja, lihtsalt olla ja vastu võtta seda mis pakutakse ekraanilt. Eks ta muidugi on ju oodata kui arvestada tegijaid, et milline on enamvähem sisu ja et mingit suuremat kunsti ei lähegi keegi sellest filmist otsima.
Mulle jäi tunne, et panustatud oli rohkem nendele mees kõrvalnäitlejatele ja tegelastele, kuid minu meelest pääsesid särama ning jäid tänaseni meelde just nimelt naised. Ehk siis eelkõige Liina Vahtrik, kes oli üldse laia näitlejatekamba pärl. Lisaks Liina Tennossaar ja Viire Valdma, väga sügavad rollid sellise lihtsakoelise filmi sees. Eks mõned tegelased, õigemini näitlejad häirisid ka, aga ma ei hakka nimesid mainima, aga eks ikka need kellele näitlemine pole leivatöö. Samas ka nemad on leidnud endale austajad.
Nalju jagu nii situatsioonides kui tekstis, kui karakaterite ehituses. Samas oli film rohkem nagu kurbnaljakas mitte laus laadapalagan. See andiski sellele kõigele vajaliku mõõtme, mis on nii hädavajalik, et ületada hea filmi piiri.
Paratamatult leiab paralleele ka Borat -iga, kuid see kodumaisus tegi filmist oma Ameerika vennast märksa parema ja hingelähedasema. Vaat, mis Tallinn võib inimesega teha...tark lause filmi lõpus Volki suust...Deep! Hinne 5-


Teine film oli Holiday, ehk maakeeli Puhkus. Tegelikult tüüpiline romantiline komöödia a la Neli pulma ja üks matus, Notting hill jne. Eks ta ole juba 100 korda tehtud ning tõsisema inimese jaoks ajaraisk. Aga minule see magustoit meeldis. Mulle üldse viimasel ajal magus maitseb. Ja kui seda kõike pakutakse pakendis, millel on Kate Winslet, Cameron Diaz ja Jude Law kaane peal, siis palun mulle mitu portsu sellist magustoitu.
Tegemist millegi sarnasega, mis kirjas ühe Iiri kirjadaami raamatus Tara road. Kummaline, et seda filmi plagiaadiks pole peetud, aga noh, eks ta mõnes mõttes on ka erinev. Igatahes põhiidee, kus kaks naist oma kodusid vahetavad...
Holiday kasutab seda teemat ameerikalikult täiega ja see on isegi väga hea, sest sellele žanrile see sobib, muidu oleks see midagi muud. Britikku Bridget Joneslikku komöödiat on ka natuke peale raputatud ja kogu moos. Soovitan soojalt! Hinne 5-

Superstaar

Kristini 8 kuu mõõdud on alarmeerivad - 69 kilo ja 7850 grammi - nii pisike ja juurde ei võta. Mõni vanem "tütarlaps" oleks õnnelik kui sööd, sööd, aga juurde ei tule...

Patrik joonistas uhke pildi vesivärvidega ja küsis: "Issi, kas Sull meeldib see pilt". Ma ütlesin, et jah,väga. Patrik vastu: "Kui Sulle meeldib, siis vii see töö juurde, siis saavad töölised ka seda vaadata."

Jälle ma läksin segi, kui leidsin Piletilevi...oh, teater - sa sööd kõik mu raha..

Nüüd kus on jäänud veel napilt üle kahe kuu, pean pressima nii palju teatrietendusi oma elukavva, et võiksin suvel rahulikult töötada välismaal ning ainult Eesti komandeeringute ajale sattuvaid suvelavastusi - millele õnnestub jooksvalt pileteid saada (ehk siis need ebapopoulaarsemad), ehk siis ülivähe tavalisega võrreldes - saab kogemustepagasisse pakkida. Kurp.

Aga seda põnevam kevad...
Aprillis on juba teada kindlalt, et ees ootab Maarika Vaarik ja tema Klammi sõda ja Baskin-Lutsepp tandem MTÜ RAAAM-i Sõdur.
Maiks rabasin kiiruga Von Krahl -i Kajakas piletid, et ei jääks jälle ilma...nagu tavaliselt Von Krahli etendustega (ma ärkan alles, kui piletid on otsas).

Aga mis siis plaanis on?
Siin on TOP20 etendustest, mida näha tahan hetkel ning millele pileteid veel ei oma ja mis peaks kevade jooksul etenduma:
1. Nii see on kui Teile nii näib - Linnateater
2. Kuidas ma õppisin sõitma - Linnateater
3. Kivid Sinu taskutes - Linnateater
4. Tähed hommikutaevas - Vanemuine
5. Voldemar - Draamateater
6. Oscar ja Roosamamma - Rakvere
7. Börs ja börsitar - Ugala
8. Tõestus - Linnateater
9. Sortsid - Draamateater
10. Julia - Draamateater
11. Aabitsakukk - Draamateater
12. Helesinine vagun - Ugala
13. Kajakas - Tudengid ja NO99
14. Beautiful bodies - Vanemuine
15. Kokkola - Endla
16. Tühirand - Vanemuine
17. Nafta - No99
18. Gösta Berlingi saaga - Draamateater
19. Järelmäng - Draamateater
20. Kauka jumal - Endla

Teatriliidu tänavused auhinnavõitjad ja minu kommentaarid

Tantsulavastuse auhind
Zuga ühendatud tantsijad
-Õu mai gaad! Ebaaus. Omad andsid omadele auhindu, mitte ausmeeste mäng. Siin oleks pidanud kandideerima ja võitma Titovi Libahunt! Või äärmisel juhul Undiin.

Balletiauhind
Mare Tommingas
-Kui armas! Tommingas ja Peer Gynt ruulivad .

Muusikalavastuste auhind
Helen Lokuta

Lauri Sirp
-Ei oska kaasa rääkida. Acis ja Galatea minu meelest polnud auhinda väärt, aga Lokuta on küll vinge. Ise lootsin Vilgatsi võitu ning arvasin, et Eesti naiste laulud korjab võidu, panin täiesti mööda.

Muusikalavastuste eriauhind
Michiel Dijkema
-Väga lahe võit! Kaks pöialt üles!

Lauteri nimeline noorlavastaja ja -näitlejaauhind
Tiit Sukk
Ingomar Vihmar
-No comments, ei osanud oodata, aga Sukk ju igati hea näitleja. Vihmar peab veel ennast tõestama.

Kunstnik
Semper
-Ei ole tõsi. Jälle Semper, kuigi Nii see on kui teile nii näib või Karin.Indrek. oleks olnud palju rohkem auhinda väärt. Aga noh, Ubu ka ju originaalne...

Draamalavastuste eriauhind
Oled Titov
-Jeee, nii vahva, nii õige ja kõige tipuks nii liigutav kõne!

Naisnäitleja kõrvalosa
Evelin Pang
-Kui kahju, et meie versioonis mängis Ursula Ratassepp, Pang on igati austust väärt. Ta on alati superhea!

Meesnäitleja kõrvalosa
Margus Prangel
-Ausalt öeldes üllatusvõit, kuigi nii Syrrealistid kui Müügimehe surm olid väga head ja tema neis eriti hea. Võibolla ka Põrgu wärk mõjutas haua tagant.

Naisnäitleja peaosa
Hele Kõre
-Absoluutne tipp! Kes veel kui Hele!!! Superroll! Kõik Eestlased minge ja imetlege, see on seda väärt!!!!

Meesnäitleja peaosa
Lembit Ulfsak
-Jah mis seal salata, ta oli ju seda võitu väärt. Hinges hoidsin küll Sammulile pöialt, aga üpris kindlalt oli ette teada, et vana-Ulfsak viib võidu koju.

Lavastajaauhind
Elmo Nüganen
-Enam paremaks minna ei saa! Parim Eesti lavastaja sai järjekordselt pärjatud. See lavastus on minu jaoks perfektse lavastuse kehastus. Puuduvad sõnad, millega sellist saavutust piisavalt kiita. Tõeline aasta pärl!!!

punnitatud luuletus väikese tõsielulise momendiga

Ma kirjutan kiiresti ja palju
kõik read saavad mõtetud ja ühtemoodi.
ei julge südamest ma välja kiskuda
ja kuulutada neid asju valjult
ja kas mind selleks loodi?

Minagi otsin oma tõde
mis ilmselt on palju ka Sinu tõe moodi
oh kuidas ma kunagi tahtsin endale õde
aga vend hoopis haiglast koju toodi

See pole absurd
see on mu elu
pühi oma suunurgast naerukurd
ja alusta parem arutelu

kuigi, tõesti, mis see sulle korda läeb
ei lähegi
ometi tehes vahest asju mis kutsuvad kui neid näed
teed ehk teisele ja saad isegi head, vähegi.

Mul on uni,
ma olen väsind
magan kuni hommikuni
või nii kaua kui saatusenäpp käsib.

head uneloomist
armsamate asjade koju toomist

Under - Kumus

Tegemist oli laupäevase varaõhtuga kui Kumus etendus MTÜ R.A.A.A.M-i egiidi all Katrin Saukase koostatud, Merle Karusoo poolt lavastatud UNDER.

Kõigepealt peaksin mainima, et Under-i luule on mulle alati meeldinud, kuigi ma ei pea teda enda lemmikuks luuletajaks. Samas see sajandivahetuse Eesti, Siuru ja Pallas ning kogu see kunstnike ja kirjanikering paelub mind väga.

Saali sisenedes õhkas kohe sellist blackboxile omast toorust. Kunsniku töö, ehk laval olevad kuivavad linad ning käru ja pesunööril mõned pesulõksud mõjusid minimalistlikult ja isegi nii, et häirekell hakkas lööma, et midagi on viltu.

Kui siis tagant tulid hõbedaste firmamärkidega kõlarid nähtavale, mis oleks minu meelest võinud kuidagi millegiga ära katta või midagi elementaarset nendega teha, siis pidin kohe järele vaatama, et kes see kunstnik on - Jaagup Roomet. Nii palju siis atmosfäärist. Rääkimata nendest narrilikest lille ja sulgede puistamistest, kui keegi nöörist tõmbas. Ei olnud sellisele tükile kohane. Aga maitse asi. Lisaks hõljuvad kardinad, mis ainult korra mõjusid õigesti.

Ok, titevanker oli ka vahva ja vast ehk isegi autentne. Aga apsakaid oli nii palju, et need üksikud asjad - no ma ei tea...lisaks see sinine kaelarätt, mis Laikmaa maalil on märksa pisem, mitte selline suur sallimoodi kupatus...no ma ei tea...soovitan kunstnikul vaadata filmi Tüdruk pärl kõrvarõngaga - kui oli taotlus midagi sellist teha, siis oleks võinud tsipa rohkem vaeva näha. Võibolla ma olen ülekohtune, ja kogu energia kulus kunstnikul kuhugi mujale, ei tea. Mina vaatajana panen osalt selle lavastuse ebaõnnestumise süü kunstniku õlule.

Lisaks häiris esimese vaatuse ajal pidev elektroonikapinin. Ma ei tea kas see tuli makist, millega lasti ka teksti, sest tegemist oligi nagu multimeediaesitusega, kuna kasutatud oli ka teisi meediume, aga igal juhul häiris see kõrva ning imestasin, et kuidas veel näiteljad saavad sellepärast ennast rolli mängida. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suuremas osas ei saanudki.

Kõige suurema pettumuse valmistas minu üks lemmikuid Eesti naisnäitlejaid Katrin Saukas. Ta lihtsalt polnud Under. Mitte kõige vähematki.

Etendus oli kahe vaheajaga (Ma ei saa aru miks - oleks piisanud, kui teise ja kolmanda vahel oleks olnud paus), ning see tavalisest kõrgendatud hääletoon, mida ta kasutas kahes esimeses vaatuses hakkas kohe kuidagi vastu. Kas oli taotlus teha nooremaks ennast sellega või mis, aga see rikkus üldmuljet. Lisaks see pidev hingepiina pressiv esitamine, mis avaldus Saukase näos, see kohe kuidagi polnud see. Ometigi on ta ju uurinud Underit ning isegi näidendi sellest kokku kirjutanud, kuidas ta siis fotosid pole uurinud. Milline Under oli, mitte selline, nagu Katrin Saukas laval. Igal juhul mitte selline. See liiga võimukas mängimine ilma muude emotsioonideta. Tegelikult kogu lavastusest jäi selline rõhutud m'ngimise tunne. Mõnes mõttes panen ma selle süü hoopis selle varna, et tegemist on kirjade ja dokumentide alusel tehtud lavastusega. Keemia tekkimine oleks olnud võimalik ainult erinevate emotsioonide vaheldumiste ning superkooslusega. See jäi sedapuhku ära. Kuigi kolmas vaatus ületas peajagu kogu muud lavastust. Oli selle veaks ikkagi Saukase luuletuste lugemise maneer. Ja ometi ma muudkui ootasin, et millal tuleks neid luuletusi rohkem...

Täiesti hämmastav. Ja ometi oli ju potentsiaali uueks Külmetava kunstniku portreeks või Põrgu wärk -iks. See teatriime jäi aga sündimata.

Saukasele sekundeerisid mehed, keda minul pole viimasel ajal eriti teatritükkides õnnestunud näha. Pool meeskaadrist mulle meeldis, pool mitte. Nuter on ennast ära rikkunud Õnne 13-ga. Ma ei suuda teda tõsiselt võtta Laikmaana. Lihtsalt mul puudub nii tugev ettekujutusvõime. Trass oli ehk mingi kandi pealt isegi Tuglasega sarnane, aga mäng ise oli nii kuiv ja emotsioonitu. Miks? Ok, ta polnud ehk nii värvikas, kui Prangel ta juba maalinud oli, kuid sellegipoolest oleks tahtnud näha seda meest, kes nendest kirjadest tegelikult läbi kumas. See polnud Trassi Tuglas. Ago -Endrik Kerge sarnasust Vildega ma pole kunagi täheldanud, aga hämmastav sarnasus on. Tema mahedus andis natukenegi toonivaheldust.

Tõesliseks üllatuseks kunes aga Sten Zupping. Väga hea diktsiooniga, Adsoniga sarnane ja igati hea esitus. Ma pole teda vist kunagi varem laval näinud, ainult teles. Aga see oli ehk ainuke rakuke kogu lavastusekärjest, millega ma täiesti rahule jäin.

Ostsin ka järgmine päev Tuglase ja Underi kirjade raamatu, et selle pleki oma mälust ruttu maha saaksin. Ning et need tegelased mulle sellistena ei kinnistuks mällu. Under oli ju nunnu, eriti vanemana. Ja see sügav armastus, mis temas ikkagi oli...kus oh kus see jäi sellest lavastusest?

Hinne 2+

Ugala Krabat

Esmaspäeval oli Ugala jälle Tallinnas külas - nii tore! Tegelikult ootangi viimasel ajal Ugala kava selle mõttega, et äkki nad tulevad ikka siia kodulinna ise...Viljandisse on nii pagana pikk tee minna. Õigemini sealt pimedas tagasi sõita on pikk ja ebamugav. Kuigi on etendusi, nagu näiteks Anna Karenina, kui tagasisõit läks imekähku, sest terve tee sai nii palju sellest tükist rääkida ja seda analüüsida.

Aga jah, nüüd Krabati juurde. Pole ju kaua aega möödas kui sai see lastele ka ette loetud. Patrik oli esimest korda Vene Draamateatris ning pidas maja väga kuningilkuks kõikide oma kuldsete ornamentidega. Jõudsime juba varakult kohale ning käisime kohvikus. Patrik soovis ainult kahte suhkrutükki...

Etendus algas nagu raamat, sellest kuidas Krabat sai kutse veskisse. Kaks väikest "kutti" tulid saali keskelt latervad käes. Mõlemal muinajutulised trollininad ja suured parukapahmakad. Ma ei saanud esialgu arugi, et üks neist oli Hilje Murel ja teine Jaana Kukk. Lava oli kaetud massiivse konstruktsiooniga, mis Ugala puhul on kujunduslahendusena juba üpris tuttav..köhhöm...Aarete saar...köhhöm... Kuid see töötas ime hästi Suur veskiratas laes - millele videoprojektsiooniga anti edasi aastaaegade vaheldumised. Kusjuures minu meelest on Ugala omad meistrid selles. Alati nad leivad huvitavad lahendused ajahüpeteks. Kivisse raiutud aastad Keisri hullus, tähtsate sündmuste nimekirjad Niskamäe kirgedes...ja nüüd siis veskiratas. Võluraamatut asendas mingi kaevulaadne ehitis keset lava, mis samuti oli hea mõte, sest Meistri "huku" misanstseeni jaoks oli see päris osavaks lahendiks. Eriti see viimane käe kadumine - nii dramaatiline nagu filmis!

Mõnusad muinasjutuninad olid kõigil tegelastel, samuti muutsid nii kostüümid kui need parukad kõik tegelased Norra trollide sarnaseks. Nii muinasjutuline. Kuri ja karm Meister oli nagu jube Klu Klux Klani liige, üksik silm siras ja tundus nagu ka tegelane oleks peajagu kõigist pikem!

Isegi kaarnad tulid korraks lavale, kuigi nii lihtne oleks see instseneeringuga teha mugavamaks ja lihtsamaks.

Päris palju oligi käsikirjast välja jäänud. Usun, et nii minu kui laste arusaamine etendusest oli märksa parem tänu sellele, et me teadsime ka kõiki vahekäike ja seletusi, mis raamatus olemas, kuid lavale jäeti panemata. Samas õige kah. Niigi pikaks "lasteetenduseks" oli see tervikuna venitatud. 2 ja veerand tundi.

Näitlejatest säras kõige rohkem Arne Soro. Tema meister oli ilge, kuid võimas. Hirmuäratav ning nii kergesti vihatav. Tõeline ja ehe kurikael. Minu jaoks on ta tõestanud ennast kui parim, mida kunagi Viljandi Kultuurikolledžist on tulnud. Tema hääletoonis on samas alati mingisugune kurb noot, mis muudab tema rollilahendused mitmekihilisemaks ja see on juba harv nähtus. Meelis Rämmeld on teine selle kooli lemmik, kuid kahjuks ta ei saanud selles lavastuses küllalt suurt rolli, et ennast lahti mängida. Ta uppus koos oma paari koolikaaslasega massi, keda juba viis minutit pärast etendust ei mäletagi. Kahjuks.

Laste lammikuks osutus aga üllataval kombel "vahva ja südamlik paksuke ullike" Juro. Tarvo Vridolin oli kui valatud sellesse rolli.Tema mäng oli ehe ja armastusväärne. Kes, minule jälle väga meeldis oli Triinu Meriste. Ma ei saa aru, mis selle näitlejannaga juhtunud on. Ta särab absoluutselt igas rollis viimasel ajal. Olgu kui suur või kui väike. Tema Lychko oli just selline ilge ja luider ja kondine kitukas, nagu raamatus. Michal ja Merten olid minu jaoks üks tühjaga, ei mänginud nad neid rolle välja, ei jäänud nad meelde. Ja ometi raamatus oli Michal väga tähelepanuväärne tegelane. Ja muidugi, kes väga meeldis oli Jaana Kukk -e Lobosch. Nagu Vridolin oli tema samuti nii ehe laval. Tõeline pärlike. Ma nii loodan, et Ugala toob ka Tjorven -i tüki kunagi Tallinnasse.

Kadri Lepp -a oli nii häbematult vähe. Ma polegi teda peaosas näinud juba niiiii pikka aega. Viimati oligi vist Niskamäe kired, kus ta tõeliselt esil sai olla. Terrrorismis ju oli ka nii sutsakas ja samuti Lõõmav pimedus...miks teda küll ei kasutata rohkem?

Olengi jõudnud järjega viimase, ehk Krabat-ini välja. See roll oli jagatud kaheks. Ja päris osavalt. Kahjuks ainult 1 neist mängis rolli välja ja teine mõjus igavalt ja kuivalt ja mõtetult. Samas see parem Krabat oli vinge! Tõeline leid sellesse rolli! Ehki siis Aardam on out ja Murel on in! Ma isegi ei hakka vaevuma Ott Aardami kuva rolli analüüsimisse. Kuna Hilje Murel täitis oma pisikese koguga terve lava. Ok, see polnud mingi auhinduväärt superroll nagu näiteks tema Terrosrimi noor ema. Kuid väike piprane Krabat oli nii elav ja armas ning fantastiliselt ehe (tundub, et ehe on päeva sõna...).

Kokkuvõttes kui arvestada sellega, et lavastaja Oleg Titov pole eriti sõnalavastuse ennem lavastanud, on tegemist loomuliku andega, sest lavastamises oli kasutatud kavalaid nõkse ning lahendusi, mis olid nii silmale nauditavad kui toimivad kogu etenduse toimimise kontekstis. Dramatiseerijana vajab ta minu meelest veel kogemusi või siis assistenti. Sest mõned head nõksud raamatust jäid kasutamata või väiksema rõhuga. Kunstnik Jaanus Laagriküll on teinud supertöö! See ehk ongi kogu lavastuse suurimaks plussiks. Kunstnik on loonud ehtsalt armsa muinasjutuliku atmosfääri. Teine suur pluss on valgusmeistrite töö. Valguskaart on igati põnev ning palju lavastusele juurde andev. Alates laigulistest värvides nö. puudel, lõpetatedes küünalde ja punase valgusega, kui sulega isand veskis küla käis. Ugalal kohe kuidagi õnnestuvad need laste tükid üksteise järel. Väga põnev ja usutav muinaslugu jälle laval, ei jää grammigi Aarete Saar -ele alla! Hinne 4-

Viha on ilmas ja õelus on ilmas, pahad on pahad ja head on head...

Uhh...ma olen viimasel ajal nii kehva blogija, ilmselelgelt sellepärast et elus on nii palju põnevat toimumas, et lihtsalt ei jõua arvuti taha kirjutama.

Tööjuures on meid nüüd 1 vähem toas, sest fk jäi koduseks lapseootajaks. Oma osakonnas on meid hoopis väheseks jäänud. Kui muidu on meid menetlejaid olnud ikka seal 6-7, siis nüüd olen jäänud täiesti üksi, sest Tarmo on ka haige. Õnneks Merly aitab hädast välja. Ja tööd on jube palju üle Eesti. Riina peaks ka lahkuma järgmisest nädalast, aga tema asjad on päris keerulised ja sassis. Jääb selline mulje, et teda kiusatakse...kurb.

Mina ootan ikka oma lepingut. Selles asjas on ka enamvähem kokkulepe saavutatud, ainult tegelik ei lähe eelarvega kokku ja see on minu kahjuks. Ei tea kuidas sellesse peaks suhtuma või suhestuma. Asi on ülitähtis, sest vahe on päris korralik. Aga personalijuht on puhkusel ja asi jälle venib.

S. sai tunnistuse, kuigi jah, ega ta ju tunnistust veel kätte ei saanud, sest ei käinud viimasel päeval koolis. Aga teada on vähemalt üks kolm - mata. Patrik käib hoogsalt lasteaias ja tal on seal viimasel ajal tekkinud päris hea sõber - Janno. Lisaks tuli tema rühma uus poiss Austraaliast - Karl, kellega nad ka hästi läbi saavad. Täna lähen lastega Vene Draamateatrisse, kus etendub Ugala külalisetendus Krabat.

Kristinil on nüüdseks 4 hammast suus. jäljendab aitäh ütlemist, öeldes 'tähh. Lisaks on vaikselt hakanud tekkima emme-lembus, ehk kui K. järsku ära läheb silmavaate ulatusest, siis võib olla häda käes, aga õnneks mitte alati.

Nädalavahetusel käisime maal. Tõstime lauda ukse paika ja saime selle lõpuks kinni. Alustasime Marquez -i Armastus Koolera Ajal lugemist (Evelyn soovitas). Eelmisest raamatust lähipäevil, see mõjus kui rusikalöök kõhtu. Alustasime ka selle kraami kolimist maale, mida me Rootsi kaasa ei võta. Oh, see asi hakkab võtma reaalsuse mõõtmeid. Lahe!

Luuletus lapsehoolduspuhkusele minevale töökaaslasele

Mu luulesoon hakkas millegipärast voolama. Võibolla tuleneb see sellest, et Evelyn on harukordselt hea inimene. Ta on mulle mitumitu heategu teinud. Lisaks kõigele tundub karuosa meie kolleegidest teda austavat...armas!

Siin on see luuletus:

Veel teadmata on silmavärv,
Kas pruun kui karu,
Või hoopis sinine kui järv.
Veel teadmata on saabumise päev,
Ehk millal teda esmakordselt näed.

Veel teadmata on palju –
Ta häälekõla,
silmavaate sügavus ja sarm,
ning kelleks kujundab ta tema ema arm.

Üht asja siiski igaüks meist teab:
Me igatsema jääme Sind,
ja soovime Sul kõike head!
Ehk meenutad ka vahest meid,
kui paitad oma kalli pisikese pead.

Head jõudu-jaksu!!! See on elu parim aeg!

2 lahedat raamatut!

Lugesin lastele ette 2 mõnusat raamatut eelmisel nädalavahetusel. Üks parem kui teine! Soovitan soojalt mõlemat - nii lastele kui täiskasvanutele! Hea tuju garanteeritud!

Peeter Sauter - Laiskade laste raamat

Üpris õhuke raamat, mis voolab kui liiv sõrmede vahelt ja saab kiiremini otsa, kui seda soovid. Sest kõik paarkümmend lugu on naljakad ning omapäraselt kirjutatud. Eredaimailt jäid meelde Grillkana ja Grillkala lugu ning Surnute lugu. Pildid olid samuti kahtlemata stiilsed ning sobivad sellise kergelt kiiksuga lasteraamatu jaoks. Lastele ka väga meeldis, kuigi mulle jäi mulje, et minule endale meeldis see veel kordi rohkem. Raamat võitis käesoleval aastal ka Kultuurikapitali parima lasteraamatu auhinna. Ja seda igati teenitult. Ma ei mäletagi, millal viimati ma lasteraamatut lugedes viimati nii palju naerda sain. Tõeline pärlikene. Hinne: 5 pisikese miinusega.

Kristiina Kass - Käru Kaarel

Astrid Lindgreni stiilis raamat Kaarel -ist, kes elab koos oma vanaema ja emaga kolmekesi pisitillukeses majalobudikus. Nii pisikeses, et nad peavad kõik magama kolmekorruselises naris. Jääb mulje, nagu Kaarel oleks alles eelkooliealine. Kuigi väga arukas ning võimekas eelkooliealine. (Suudab suuri rauast masinaid oma käruga vedada:)). Aga sellised pisikesed apsud, mis raamatus on, need siiski ei häiri nii väga silma. Kuna mul endal kodus 6 aastane, siis tean tema võimeid... Aga muidu on tegemist umbes kolmest erinevast loost koostuva ühe tervikuga, kus lugusid pole eraldatud vaid tegevus toimub sujuvalt. Kaarli ema töötab pizzarestorani jalgrattakullerina ja vanaema on haigevoodis, kuid raha ei jätku isegi söögi ostmiseks rääkimata ravimitest. Lõpp on muidu helge ja armas - nagu lasteraamatutele kohane. Igati soovitatav kirjandus. Kõigele lisaks kandideeris Kulka aasta lasteraamatu auhinnale. Hinne: tugev 4

Be careful what you wish for!!!!

Ole ettevaatlik oma soovidega!
Viimasel ajal on nagu saatus mul igal pool ette tulnud see lause. Nagu mingi enne või ennustus. Ei tea kas ma peaksin nüüd hakkama üle mõtlema oma soove.

Tõsi, ma nii väga soovisin, et Patrik oleks võimalikult kaua beebi - armas ja nunnu. Ja mis sellest sai - Patrik hakkas alles kahe aasta ja kahe kuuselt esimesi sõnu ütlema.

Ma nii väga soovisin nii S-i kui Patrikuga, et nad magades hoiaksid nunnult pöialt suus. Ja nüüd Kristini pöial pidevalt rändab suhu, kuigi see pole hammaste ja lõualuude arenemise suhtes hea...

Neid asju on veel ja veel. Mõtetel ja soovidel on hämmastavalt tugev jõud!

Üks näide, kus kohast see ütlus jälle mulle ette jäi on Chris Daughtry laul Home. Siin on sõnad ja link You tube-i videole.


I'm staring out into the night,
Trying to hide the pain.
I'm going to the place where
love and feeling good
don't ever cost a thing.
And the pain you feel's a different kind of pain.

I'm going home,
Back to the place where I belong,
And where your love has always been enough for me.
I'm not running from.
No, I think you got me all wrong.
I don't regret this life I chose for me.
But these places and these faces are getting old
So I'm going home.
Well I'm going home.

The miles are getting longer, it seems,
the closer I get to you.
I've not always been the best man or friend for you.
But your love, remains true.
And I don't know why.
You always seem to give me another try.

So I'm going home,
Back to the place where I belong,
And where your love has always been enough for me.
I'm not running from.
No, I think you got me all wrong.
I don't regret this life I chose for me.
But these places and these faces are getting old.

Be careful what you wish for,
'Cause you just might get it all.
You just might get it all,
And then some you don't want.
Be careful what you wish for,
'Cause you just might get it all.
You just might get it all, yeah.

Oh, well I'm going home,
Back to the place where I belong,
And where your love has always been enough for me.
I'm not running from.
No, I think you got me all wrong.
I don't regret this life I chose for me.
But these places and these faces are getting old.
I said these places and these faces are getting old.
So I'm going home.
I'm going home.

Nagu 3 tilka vett. Vol 1.

Kolm tilka vett:

Adolf Šapiro

Mr.Bean ja

Piret Kalda....kas pole?

Palestra vanad reklaamid...

Appi, kui nunnud...

VÄRSKA



KALEVI KOMMID

Kolme hambaga vanamutt

Kristinil täitus täna 8 kuud siin ilmas komberdamist. Kõrgeealisel daamil on suus 3 hammast, saab hakkama jalutamisega toe najal. Peas on mõned harvad valged õrnad juukseudemed. Ta ei ütle ära pikkadest vestlustest ning õhtu hakul tavatseb hakata oma tõsist laulujoru veeretama. Eluraskused teda siiski eriti ei kurvasta, sest ta praktiliselt ei nuta kunagi (kui ainult, siis sellises olukorras kus kelnerid ei suuda küllalt kiirelt end liigutada pärast piimatellimuse sisse andmist.)

Viimasel ajal on mutt päris hulluks läinud, sest discomuusika võtab puusad nõtkuma. Rütm on ka selles vanuses täiesti veres olemas. Endiselt läheb peale see, kui keegi oma juukseid talle viitsib lehvitada, piisab ka sellest kui lihtsalt pead väristatakse nina all. Ja hambaid meeldib ka vaadata - ju see on seotud selle inimpsüühika hämara alaga, ehk mis endal puudu, seda on ikka huvitav teistelt tuvastada. Vaikselt on kosta ka mingeid sõnu (lakkamatu võõrkeele seas), nagu näiteks ei ei ei või siis emme. Liskas kui keegi ütleb ei ei ei, hakkab daamel pea liikuma eitamise suunas. Et kindlustada seda, et kurdid ja inimesed, kes lihtsalt ei kuule saaksid samuti aru, et tegemist on negatiivse vastusega.

Hoiatuseks kõikidele, kellel algab 9.elukuu - Nüüdsest võivad toitudes esineda tükikesed!!!

Viimast korda sellel aastal valmistest...

Tegelikult ma mõtlesin, et ei puuduta üldse seda teemat. Jah, pühapäev tuli ja läks. Jah, ma käisin valimas, nagu alati. Sedapuhku siis juba teist korda Lillekülas, kuhu me ennast terve perega sisse kirjutasime. Mingi räämas koolimaja moodi ehitis oli. Räämas, nagu meie poliitiline maastik. Sobib.

Ma läksin valima tegelikult kindlalt teadamata, keda seekord valida. Lugesin kõikide erakondade valimisplatvormide lühitutvustused läbi, seeläbi jäi sõelale kolm-neli erakonda. Kuigi jah, peab nentima, et ega neil suurt vahet pole. Igaüks lubab suuremas jaos üht ja sama ning kõigil on siis paar "erilist" asja. Seekord oli ju valimiste põhiteemaks raha ja palgad.

Otsustasin, et ei anna oma häält inimesele, keda ma ei tea või kes mulle ei meeldi. See muidugi välistas suurema osa neist. Läksime K.-ga siis sinna "koolimajja" sisse. Laudade taga istus 4-5 inimest, aga ainult ühe juures oli saba. Asusin siis kindlameelselt sappa, enne kui aru sain, et iga lauataga istuva inimese juures on teatud tähega algavad perekonnanimed. K perekonnanimi algab R-iga ning tema oligi oma õiges sabas. Aga minul vedas, sest K-täheliste laua taga polnud kedagi. Astusin siis oma laua taha, kus tädike just oli tõusnud ja hakanud rääkima mingi mehega, kes seal kõrval seisis. Kõrval lauas istuv tädi haaras kohe abivalmilt nimekirjad ja tahtis hakata minu nime otsima. Minu laua tädi, see kes seisis - tuli kohe tagasi istuma ja haaras nimekirja enda kätte. Ta ütles: "Ma vaatasin kohe, et päeva ilusaim mees tuli. Lootsin ja ootasingi et ta tuleb minu juurde, aga tõusin ainult hetkeks, sest ta läks teise järjekorda. Aga ikkagi tulite minu juurde. Nii ilus mees!"

Oh, valimas tasub käia - sealt saab sellise ego-laksu! Viimati sain sellise komplimendi kui käisin viimast päeva Georgi filmis! Kummaliselt südantsoojendav ja oi-kui-vajalik hingepalsam.

Müügimehe surm

Tükike 30 või 40ndate aastate Ameerikat Draamateatri väikeses saalis. Hämmastavalt ehe. Lavastajakäsi on tugevalt tunda ja see on väga hea. Normet on hea. Samas on see ka Lembit Ulfsaki show. Lembit teeb üldse oma viimaste aastate parima rolli. Nii Normet kui Ulfsak kandideerivad ka Teatriliidu aastaauhindadele. Usun, et Ulfsak viib ka au koju (kuigi vaikselt loodan, et hoopis Sammul võidab) .

Lugu ise räägib ühest mehest, müügimehest, kes on oma poegi üritanud kasvatada mingis oma ajastu ja kultuurikihi vaimus. Ehk peamiselt endaga sarnaseks luuseriks. Tal olid isegi kindlad põhimõtted, kuid kahjuks üpris kitsarinnalised ning mitte eriti kaugemale vaatavad. Kusjuures see tuleb üpris konkreetselt lavastuses ka välja, et isa vähemalt ühe poja elu on ära rikkunud. Ehk on süüdi selles, et ühel poisil jäi keskkool lõpetamata.

Kõigest sellest tegevusest selgubki, et Miller on kirjutanud väga mitmetasandilise ja parajalt sügava psühholoogilise sisuga näitemängu. Võitis ta ju sellega isegi omal ajal Pulitzer -i.

Kogu etenduse õhustik on väga kurvameelne. Sest sellele lisaks, et Ulfsak, ehk Willy Loman on oma poegade elu tuksi keeranud on tänases päevas tema elu läinud päris allamäge. Ta on väsinud. Oma lootusetuses leiab ta viisi kuidas aidata oma poegadel saada raha oma praegusegi idee elluviimiseks. Elukindlustuse...see on kurbuse tipp. Aga samas sümpaatiat ta endale ei korja. Isegi oma naist kohtleb halvasti. Mari Lill Ulfsaki naisena ja Margus Prangel ülemusena ongi kõige erksamad kõrvalosalised. Lisaks veel pojad - Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi ja kindlasti ka poiste lapsepõlvesõber, ked mängib Ott Sepp ja tolle isa Tõnu Aav. Kunstilises mõttes oli Aava ja Sepa sarnaseks tegemine riiete ja üldse välimusega väga lahe väike nüanss, mis etendusele tsipake juurde andis. Kas ajaga mängimised oli lavastaja lahedalt lahendanud. Vahepeal segunesid mitu aega ja tegelast samas hetkes ja see on meisterlik. Üldiselt on klassikat ikka ja alati hea vaadata. See on ju klassika...palju sellist ikka rikkuda annab. Aga jah, nagu öeldud, Normet on kaugel rikkumisest. Täiesti huvitav oleks näha, kuidas mõni teine lavastaja on lahendanud need stseenid.
Hinne: tugev, tugev 4

Teatriliidu 2006. aasta teatriauhindade nominendid

Draamalavastuste alal

Lavastajad:
Andres Noormets – lavastus "Kauka jumal" (Pärnu "Endla").
Jaanus Rohumaa – lavastus "Vargamäe kuningriik" (Rakvere Teatri ja Pärnu "Endla" ühistöö).
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper – lavastus "Kuningas Ubu" (Teater NO99).
Ingo Normet – lavastus "Müügimehe surm" (Eesti Draamateater).
Elmo Nüganen – lavastus "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." (Tallinna Linnateater).

Minu austus kuulub igati Elmo Nüganen -ile. Hoian talle terve südamega ja kahe käega pöialt, sest see lavastus on täiesti imeline! Usun, et ka žüriil jätkub mõistust, sest see on peajagu üle teistest. Tõeline "TEATRIAASTA" teatrisündmus!

Kunstnikud:
Vladimir Anšon – kujundused lavastusele "Nii see on (kui teile nii näib)" (Tallinna Linnateater) ja lavastusele "Valged ööd" (Theatrum).
Andris Freibergs – kujundus lavastusele "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." (Tallinna Linnateater).
Kristine Pasternaka – kostüümid lavastustele "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." ja "Nii see on ( kui teile nii näib)" (Tallinna Linnateater).
Ene-Liis Semper – kujundus lavastusele "Kuningas Ubu" (Teater NO99).
Ervin Õunapuu – kujundus lavastusele "Sada aastat ..." (Vanemuine).

Tundub, et võõrkunstnikud on vallutanud Eestlaste teatrisüdamed. Aga neist võitjat valida on päris raske. Kõige lisaks võiks ju ka omasid hinnata. Semperi Ubu oli ju väga originaalne. Usun, et žürii läheb ka selle õnge, et peaks ikka omadele andma. Kuid tegelikult see, mis Anšon on teinud Linnateatris "Nii see on kui teile nii näib" jaoks - see on vapustav! Mina annaks temale auhinna.

Naisnäitlejad:
Hele Kõre – Karin lavastuses "Karin.Indrek Tõde ja õigus. 4." (Tallinna Linnateater).
Hilje Murel – nimiosa lavastuses "Marilyn" (Viljandi Ugala).
Katrin Saukas – nimiosa lavastuses "Under" (Ühendus R.A.A.A.M).
Garmen Tabor – nimiosa lavastuses "Juudit” (Rahvusooper Estonia).
Maarika Vaarik – Emand Ubu lavastuses "Kuningas Ubu" (Teater NO99) ja Elvis 3 lavastuses "Elvis oli kapis" (VAT Teater).

Oh, Karin alias Hele, sellist rolli näeb küll parimal juhul aastas korra. See on see! Karin oli Hele, ehk Hele oli Karin. See 5 tundi laval ringi jooksmine ja siis nii loomutruult ullikest, petetut või armuvalus naist mängida. Kuid eelkõige naist kes otsis kõikjalt armastust. Siit sa seda leiad! Meie armastame Sind! Vapustav. Usun, et ka Žüriil pole teist varianti.

Meesnäitlejad:
Ain Lutsepp – John lavastuses "Kiirgav linn" (Eesti Draamateater).
Tõnis Mägi – nimiosa lavastuses "Kuningas Ubu" (Teater NO99).
Indrek Sammul – Indrek lavastuses "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." (Tallinna Linnateater).
Juhan Ulfsak – osatäitmine lavastuses "Hamletid" (Von Krahli Teater).
Lembit Ulfsak – Willy Loman lavastuses "Müügimehe surm" (Eesti Draamateater).

Minu lemmik on kindlasti Indrek Sammul. Ta polegi mu lemmiknäitleja, aga tema Indrek on igati väärt kõiki auhindu! Olen aga üpris veendunud, et žürii ananb auhinna Lembit Ulfsakile. See lihtsalt oli selline roll ja rollisooritus, mis kindlasti nendele keskealistele peale läheb. Ja kahtlemata näitles ta võimsalt ja hästi. Siiski oma hinges loodan ma Sammuli võitu.

Naisnäitleja kõrvalosa:
Tatjana Manevskaja – Rose lavastuses "Lõikuspeo tantsud" (Vene Teater).
Evelin Pang – Tiina lavastuses "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." (Tallinna Linnateater).
Elisabet Tamm – Etenduse juht lavastuses "Nii see on (kui teile nii näib)" (Tallinna Linnateater).
Karin Tammaru – Tiina lavastuses "Vargamäe kuningriik" (Rakvere Teatri ja Pärnu Endla ühistöö).
Kaire Vilgats – Amps lavastuses "Romeo ja Julia" (Eesti Nukuteater).

Ja ei muud kui Karini ja Indreku ülistuslaul jätkub. Evelin Pang on üldse nii hea, et on aeg hakata talle publikulemmiku-tiitlite kõrvale ka "päris" auhindu andma. Tegelikult ma ei oska arvata, mida žürii hindab. Kindlasti ei ole Kaire Vilgats seda auhinda väärt. See roll ja näitlemine polnud minu meelest nominatsiooni väärt. Võtke kasvõi Anu Lamp Karin. Indrek. lavastustest. Kuidas sai Vilgats enne teda siia nimistusse - ajab hämmingusse.

Meesnäitleja kõrvalosa:
Margus Prangel – Howard Wagner lavastuses "Müügimehe surm" ja osatäitmised lavastuses "Sürrealistid" (Eesti Draamateater).
Andres Raag – Paralepp lavastuses "Indrek. Karin. Tõde ja õigus. 4." (Tallinna Linnateater).
Aarne Soro – Jakob lavastuses "Keisri hull" (Viljandi Ugala).
Raivo E. Tamm – Volli lavastuses "Teatriparadiis" ja Aureliano Buendia lavastuses "Sada aastat ..." (Vanemuine).
Velvo Väli – Eedi lavastuses "Vargamäe kuningriik" (Rakvere Teatri ja Pärnu "Endla" ühistöö).

Oi, ma nii tahaks, et see auhind läheks jagamisele. Sellel aastal nii Raivo E.Tamm kui Margus Prangel tõestasid ennast. Prangel oleks pidanud saama auhinna juba Põrgu wärk -i eest. Aga ei või midagi öelda - Raivo E. Tamm - e Panso oli ikka ülivõimas! Tõeline pärl. Tükk ise polnudki ju nii hea, aga Raivole au!!!

Draamalavastuste eriauhind:
Von Krahli Teater – projekt "Soolod" (lavastused "Faust", "Hamlet", "Erki ja Tiina").
Oleg Titov – lavastus "Libahunt" (Viljandi Ugala).
Aivar Tommingas – Maurus lavastuses "Tõde ja õigus. Teine osa" (uus osatäitmine; Tallinna Linnateater) ja Ird lavastuses "Teatriparadiis" (Vanemuine).

Aivar Tommingas ja tema Maurus oli nii värske - samas nii vana ja hea. Nii ilus oleks austada teda selle rolli eest, sest Üksküla oli ju juba ees seda tegemas ja rong nagu juba läinud...usun, et žürii hindab Titov -i ja tema Libahunti.

Muusikalavastuste alal
Helen Lokuta – nimiosa ooperis "Tuhkatriinu" (Rahvusooperis Estonia) ja osatäitmised kammerooperites "Tuleaed" ja "Mu luiged, mu mõtted" (Von Krahli Teatri ja Nargen Opera ühistöö).
Lauri Sirp – ooperite "Acis ja Galatea" ja "Abieluveksel" muusikajuht (Vanemuine).
Kaire Vilgats – "Romeo ja Julia" muusikaline juht (Eesti Nukuteater) ja muusikalirollid 2006.aastal.
Nargen Opera koor (koormeister Veronika Portsmuth) – "Naistelauludes" ning lühiooperites "Tuleaed" ja "Mu luiged, mu mõtted".

Mina annaks natuke au Kaire Vilgatsile ja sellele muusikalidereale, mis ta CV-s on olemas. Ta on nunnu ja tore ja selles kategoorias omas elemendis. Samas Naistelaulud läheb kindlasti žüriile peale. tegelikult usungi, et auhinna saab kestahes muu kui see kellele mina pöialt hoian.

Muusikalavastuste eriauhind:
Marika Aidla – Åse balletis "Peer Gynt" (Vanemuine).
Michiel Dijkema - ooperi "Tuhkatriinu" lavastaja ja lavakujundaja. Trupi motiveerimine säravale ansamblitööle(Rahvusooper Estonia).

ei oska öelda - pole näinud, arvan, et Michiel, ei tea... Balletis Peer Gynt...see peaks ehk tantsulavastuste alla minema? Ei saa aru...kas Aidla on laulja?

Balletilavastuste alal
Anatoli Arhangelski – Enea ja Ulysses balletis "Cassandra", Inglise ohvitser balletis "Shannon Rose", Prints Siegfried balletis "Luikede järv" (uued osatäitmised). (Rahvusooper Estonia).
Marika Muiste – Rose balletis "Shannon Rose" (uus osatäitmine). (Rahvusooper Estonia).
Tiit Härm – lavastus "Kameeliadaam" (Rahvusooper Estonia).
Mare Tommingas – lavastus "Peer Gynt" (Vanemuine).

Igal juhul mitte Härm. Loodan, et Tommingas. Usun, et žürii annab seekord auhinna tantsijale. Ilmselt Anatolile.

Tantsulavastuste alal
Katrin Essenson ja Mari Savitski – lavastuse "Sündmuste horisont" idee, teostus, koreograafia ja esitus. Kaasprodutsent Kanuti Gildi Saal.
Dmitri Harchenko – "Undiini" koreograafia ja lavastamine. Tantsuteater Zick.
Mart Kangro, Tiina Tauraite, Erki Laur – lavastus "Erki ja Tiina" (Von Krahli Teater).
Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik – lavastuse "Reekviem" koreograafia ja esitus. Tantsuteater Fine5.
ZUGA ühendatud tantsijad – lavastuse "Naine ja Hunt" idee, koreograafia ja videorežii. Kanuti Gildi Saal.

See on nüüd küll kummaline. Priit Raud on ise žüriis. Tema seotus siin mõnega on küll kahtlaselt lähedane... Ja Nael pole mingi autoriteet hindamaks, kes auhinna peaks saama. Mina jätaks üldse auhinna see aasta välja jagamata. Minu meelest neist ükski pole seda väärt. Miks Libahunt siin ei kandideeri?!?!?! Juba see on kummaline. Ehk sellepärast, et auhind on vaja anda kellegile neist siin. Neist viiest siin ei tohiks keegi võita. Äärmisel juhul Harchenko...

Veebruarikuu filmid

Kõigepealt käputäis mitte täispika mõngufilmi formaadis rohkem või vähem kunstilisi saavutusi:
Dokfilmid:
My country, my country
Lugu Iraagis toimuvatest valimistest. Õigemini ühest perekonnast, kus perekonnapeaks on doktor ning samuti kandidaat valimistel. Film näitab ära inimeste suhtumised kohalikku võimu ja ootused ja lootused ning üritused sealsetel valmistel läbi lüüa. Minule kui Eurooplasele ning filmis nähtuga võrreldes väga kauge kultuuri esindajale jäigi film kuidagi kaugeks. Otseselt kaasaelamist see minus ei tekitanud ning jääb arusaamatuks, et selline film pääses oscari-kandidaatide hulka. Hinne 3

Jesus camp
Lugu Ameerika landedest, kes on süvausklikud ning lasevad ka oma laste ajudega manipuleerida. Õigemini lapsed, kes sünnivad sealses ühiskonnas nad on jba kohe enese valmita sellel rajal. Film keskendubki ühe sellise Jeesuse laagri tagamaadesse. Kas kellegil on õigus lastega niimoodi käituda? Küsimusi tõusis kuhjaga ning sümpaatsed lapsed äratasid kaasaelamise ja -mõtlemise. Mul hakkas neist kahju. Sest nad on olukorra orjad. Ja üpris kitsa silmaringiga. Ometi on seal väga palju toredaid ja suure potentsiaaliga lapsi. Usuhullud on aga tõesti "hullud". Vähemalt minu meelest. Eks igal ühel ju meist ole õigus uskuda keda või mida tahes. Kuid kellegil ei ole õigus nõuda teistelt oma uskumuste järgimist. Hinne 4+

Lühifilmid ja -multikad:
West Bank story
Lühimängufilmi Oscari võitja. Täiesti tobe muusikal kahest võistlevad kiirtoitlustusrestoranist seal kusagi Palestiina ja Iisraeli piirimail. Ja siis west side story moodi kampade kokkupõrge ja ristiliikemete armastus blah, blah blah. Hinne 3-

Eramos pocos
Lühifilm isast ja pojast, kes toovad koju vanaema ema asemele, kuna too väsis meeste orjamisest ning lisaks. Lõpus on päris armas püänt. Lühimängudilmi oscarikandidaat. Hinne 4

Binta y la gran idea
Lugu Aafrikast ja seal elavast väikesest tüdrukust, kes on ka filmi minajutustaja. Nunnu, tähtis ja minu meelest oleks pidanud ka oscari võitma. Hinne 4

Danish poet
Üliarmas Kanada ja Norra koostöös valminud 15 minutiline lühimultifilm. Võitis auga teenitult Oscari. Selle oscari üle oligi mul tänavu kõige parem meel. Liv Ullman loeb teksti, nii jutustaja kui tegelaste oma. Joonistatamisel pole taotletud Disney armsust või detailsust. Ja see on hea ning sobiv. Hinne 4+

Pikad filmid:
Venus
Lugu vanast näitlejast, keda esitab Oscari kandidaat Peter O'Toole ning tema armastuse objektist, kes on paarikümnene sõbra sugulane. O'Toole mängib hästi. Kuid mitte ka niiiii hästi. Vana mehe jaoks muidugi uskumatult. Aga sisu suhtes polnud ma ilmselt sihtgrupiks. Minu meelest sobib see vanadele inimestele. Vanematele kui mina. Kuigi isegi mingi soojuse moment oli olemas, jättis see ikkagi mind külmaks. Hinne 1+

Poseidon

Uuestitehtud laevahukufilm. Kuidagi mannetu ja igav - ometigi teema on selline intigeeriv ja võiks ju olla põnev. Minu meelest käib sõnakõlk "Ameerika pahn" selliste filmide kohta. Kurt Russel ja kes seal veel kõik koos olid, aga ei päästa näitlejadki sellist rämpsu. Hinne 2-

Click

Jätkame Ameerika pahnaga. Adam Sandleri järjekordne komöödiasünnitis, mis mingis mõttes naelutas ekraani ette kuni lõpuni. Kuid pärast jäi ajaraiskamise maitse suhu. Makeup -oscarikandidaat. Ja oli ju Sandler tehtud nii vanaks kui paksuks, kuid minu meelest ka see nominatsioon oli alusetu. Lugu mehest, kes saab puldi, millega kerida või aeglustada ümber toimuvat. Samas pult võtab pikapeale kontrolli üle kogu elu.

Curse of the golden flower

Hiina kostüümidraama ajast enne Kristust. Ülepakutud ja muinasjutulise sisuga. Põhirõhk on läinud kostüümidele ja kunstiketööle. Sisu pole nii oluliseks peetud. Gong Li on muidugi vapustav nagu alati ja ega film ka nii kehva pole, aga ei midagi erilist. Hinne 3-

Good shepherd (Hea karjus)

Robert De Niro lavastajatöö on stiilne hästi näideldud ning vinge kaameratööga. Kuid sisu on oi kui igav. Ja film on umbes 2 tundi ja 40 minutit pikk. Liiga pikk. Montaažiga on asi veel ka ära solgitud, sest ajalised hüpped pole mitte filmi huvitavamaks tegevad vaid pigem segasemaks ajavad ning põnevuse ära rikkuja. Näitlejatenimistu oli küll muljetavaldav - Matt Damon, Robert De Niro, Anglelina Jolie, William Hurt jne jne. Hinne 3

Prestige

Tasakesi hakkame filmidega jõudma pluss poolele. Hugh Jackmani ja Christian Bale-i vaheline mustkunstnike võitlus võtab mõrvarlikud mõõtmed. Kes keda üle trumpab ja kes keda tappa tahab - see kõik on päris intrigeeriv ja visuaalselt ilus. Lisaks löövad kaasa Michael Caine, Piper Perabo, Scarlett Johansson, Andy Serkis ja ei-tea-kuhu-ekraanilt-kadunud David Bowie. Paar oscari nominatsiooni. Ja korralik kunstnikutöö. Päris ilus komplekt. Siiski lõpust oleks tahtnud natuke leidlikumat püänti. Hinne 3+

Efter brylluppet (After the wedding)

Taani selle aasta oscarisaadetis, mis jõudis nominatsioonini välja. Minu meelest jäigi see viiest nominendist kõige kahvatumaks, kuid siiski oli päris huvitav. Mads Mikkelsen ja üks mu Rootsi lemmiknäitlejaid Rolf Lassgard! Lugu mehest, kes saab teada, et tal on täiskasvanud tütar. Tütre pulmas. Kuhu ta satub pool kogemata. päris hea! Hinne 3+

Indigenes (Days of glory)

Alžeeria, ehk tegelikult peamiselt Prantslaste tehtud sõjafilm. Kamp alžeerlasi läheb Prantsusmaa eest sõtta. Seal Prantsuse sõjaväes saavad nad aga tunda diskrimineerimist. Ehk siis võitle kui hästi tahad, ikka nad edutamist ei saa. Lisaks sisemised tülid ja armumised Lõuna Prantsusmaal. Kamp oli päris hea ja kaasaelama kutsuv Lisak hea lõpp ning tõsielusugemed. Päris hea film! Hinne 4

Notes on a scandal

Judi Dench show. Vapustavalt, uskumatult tipp tasemel roll! Mistahes teisel aastal, kui poleks olnud Mirreni Queen -i ees, oleks Dench võitnud... Eelmisel aastal sai ka see Zoe Heller -i raamat Ühe skandaali märkmed loetud. Juba raamat tõotas head filmi. Blanchett oli oma tavalises headuses - ei midagi erilist. Aga jube vanamutt, keda Dench suutis nii hästi välja mängida, sellest ei saa ma ei üle ega ümber! Üpris lähedaselt järgib raamatut, midagi olulist ära ei jäetud. Seda ma vaatan kunagi veel! Hinne 4+

Letters from Iwo Jima

Käisime K-ga Coca Cola Plazas vaatamas. Väga mõnusalt kirjutatud, ehk jaapani sõduripoiste kirjadele üles ehitatud lugu, kus pidevalt toimub tegevus valmistumiseks ameeriklaste rünnakule. Tegelikult oli ju tegemist enesetapuoperatsiooniga. Ülimalt sümpaatsed jaapani näitlejad, eesotsas Ken Watanabe -ga. Tõeliselt sügavalt hinge minev. Vapustavalt lihtne kui südamlik muusika ning omapärane operaatoritöö. Lisaks ülikeeruline helimontaaž. Uskumatu, et suuramas osas on see juba 80-se Clint Eastwoodi käekiri. Tõeliselt vapustav. Lisaks kõigele sündis ju see film pool kogemata. Eastwood oli tegemas Flags of our fathers filmi, kui tekkis mõte teha vastufilm samast sündumesest aga jaapanlaste silmade läbi. Hinne 5-

Apocalypto

Uskumatu sõnadekombinatsioon, kuid tegemist oli tõesti kaasaskiskuva, südamliku ja vägivaldse filmiga. Mel Gibsoni meistriteos. Lugu mehest, kelle küla ründavad vägivaldsed ja jõhkrad naaberala omanikud. Võtavad suurema osa inimestest vangideks. Ainult peategelase jus-just sünnitama hakkav naine koos oma lapsega poevad mingisse auku peitu. Üks jõhkarditest aga lõikab august väljaronimise nööri katki ja sellega jäävad nad vaesed sinna vangi. Janu ja näljaohtu. Mees aga viiakse hukkamisele. Film räägibki tema põgenemisest ja selle maiade algkultuuri nägemustest ja ebausust ning peresuhetest. Tõeline visuaalne maiuspala. Lisaks vapustav makeup ja super kaameratöö. Mina hindan ka seda stsenaariumi ja montaaži. Näitlejad esile ei tõusnud ja see polnudki sellises loos oluline. Sest kõik tundus väga loomulik ja nagu tõsieluline. Hinne 5-