Aga selleni veel jõuame. Mõtlesin pikalt, et kui pikaks seda tabelit üldsegi venitada? Olen varasematel aastatel koostanud nii kõigi nähtu põhjal mammunimekirja kui ka lühikesi, teatriliidulikke 5 nominendiga teravamaid tippe. Aga rambivalgusesse on vast mõistlik siiski tuua vaid, ent siiski kogu just "hea" ja ühtlasi soovitamist vääriv. "Hea" all pean silmas teatrielamusi, mis ületasid loomulikult "halva", aga ka "keskpärasuse", sealhulgas "tugeva keskpärasuse" (etteruttavalt võib mainida, et neid ei olnud vaidTOP50, vaid nende möödunud aasta 159 lavastuse kohta isegi tervelt 53... täpselt kolmandik). Nende seast omakorda neid väga-väga häid oli vaid käputäis ning samamoodi ka puhast aja, aju ja silmade/kõrvade raiskamist õnneks siiski ka väga harva. Üldjuhul "midagigi" ikka leiab peaaegu igast lavastusest, kuid kes siis teatris selle "midagigi" leidmise pärast käib, eks?! Kõige rohkem oli ja on ka tulevikus kahtlemata seda "keskpärast". Millest ju omakorda parimate seas oli täitsa vaatamis- ning isegi soovitamisväärset ka veel küllaga. Kui tuua vaid mõned näited, millel jäi õige pisut terve 4 hinnangust puudu ning seega peavad leppima 4 miinusega ja sellega siinse tabeli künnist ei ületanud, ehk need kõige kõrgemad esimesed 10 "joonealust", kuigi just needki igati vaatamist-kogemist vääriva teatriõhtu pakkusid: Endla "Nukumaja", Kesköö:öö "Leping", Ugala "Süsteem", Rahvusooper Estonia "Carmen", Rakvere Teater "Karge meri", Vene Teater "Dubrovski", Alatskivi teatriprojekt "Öö õigus", Eesti Draamateater "Eisenstein", Vaba Lava "ÜKE ehk Ühiskondlikult Kahjulik Element" ja Ekspeditsioon "Surematud").
Täiesti tabeli põhja jäänud lavastusi ma siin esile tooma nimeliselt ei hakka, mainin vaid ära, et 1 tärni peale jäi 5 lavastust, 2 tärnini ulatusid 20 lavastust. 3 tärni suutsid endale venitada 32 lavastust ning kõige suurem grupp ongi "4-" hinnanguga (ehk instagrammi välkarvustuste 7), mis läks kokku koguni 49-le lavastustele (ja omakorda nende 49 tipus siis need 10, mida äsja mainisin).
"Üle keskmise" on minu mõõdupuu järgi alates hinnangust 4, mida kokku jagus täpselt 40-le lavastusele. 4+,5- ja 5 on juba kõik selline "aasta elamuste" kants ning sellise hinnanguga lõpetas kokku mullu kuraditosin, ehk 13 lavastuse etendused (nende seas ka see ainus 2 korda vaadatud, ent mul paraku ajapuudusel kajastamata-peegeldamata jäänud lavalugu).
Muidugi lihtne matemaatika eelmise lõigu numbrite kohta ütleb, et 40+13 on ju kokku 53, seega peakirjas lubatud TOP50st tuleb välja jätta veel 3 lavastust... Kuid kuna needki 3 kindlasti on "üle keskpärase", siis väikese lisaselgituseta ei jäta ma neidki.
Veel enne neid kolme ja kogu TOP50-t, olgu lisatud, et paraku nägin möödunud aastal kaduvväikse numbri harrastusteatrit, tavalisest tagasihoidlikuma arvu lasteteatrit ning samuti kahjuväärselt vähe laiema etenduskunstivälja lavastuste etendusi. Kuidagi on kujunenud nii, et ise pileteid hankides, oskan pilgu suunata vaid sõna-, muusika- ja balletiteatri suunas ning väiksemate saalide ning iga istekohaga arvestavad indie-kunstnikud ei raatsi (täiesti mõistetavalt) kutset ka saata... seega vaid siis kui keegi tõesti sõrmega näitab, et näe - see on ka midagi erilist-huvitavat, siis alles võtan (haruharva) aja ka teiste teatriliikide jaoks. Kahju, sest tihti pakuvad need palju rohkem ajude ragistamist ning enda fantaasiale tiibade andmist + seeläbi isegi tavateatrist enamgi isiklikku-, ehk inimesena arenemist... Aga, kui keegi ei kutsu ja enda rahad on ka sedavõrd piiratud, siis valikuid tegema asudes ning minu puhul muide eelkõige ka teatrikaaslasega arvestades (kes on põhimõtteliselt ainult sõna- ja balletiteatrit nõus vaatama), no siis ei ole ju midagi parata... Aeg ja Raha on piiratud ressursid meil kõigil (kellel pole just käepärast Hermione Grangeri ajakeerajat või siis raha nii palju, et palgapäevad on kaotanud igasuguse tähtsuse).
Aitab halast - on nagu on - aastad ei ole vennad...ja igal "uuel aastal uue hooga, korduvad kõik vanad vead..." Kõik on lõppude lõpuks meist endast kinni! Samuti nagu ka meie "maitse". Kellel minuga sarnane, see loodetavasti leiab siit soovitusi vaatamiseks, kellel maitse mõnikord ühtib, mõnikord mitte, neile kirjutan otsuse tegemise abiks mõned read. Kui pole midagi öelda, siis ei ütle ka, aga mõne teise kohta jällegi kirjutan pikemalt-täpsemalt.
Terve aasta hoidsin liini, et vaatan ainult sama aastanumbri sees esietendunud lavastusi, sarnast (vähegi ju niimoodi seda suurt ja muidu piirideta teatrikirge piiravat) reeglit rakendan ka edaspidi. Sedavõrd palju uut tuleb lihtsalt kogu aeg mängukavadesse juurde, et muidu jääks siis midagi uut vaatamata.
See siin on teatriaasta kokkuvõtte 1.osa. Teises osas tavapärane aasta parimate teatritegijate tööde, ehk lavastajate, näitlejate, lauljate, tantsijate, kunstnike jne jne jne edetabelid.
Kuid siin siis kõigepealt 3 lavastust põhitabeli sissejuhatuseks, küll samuti üle-keskpärase-hinnanguga, kuid isegi hoolega toppides, no ei mahtunud seekord 50 sekka (samas jätsid kõik need 53 enda seljataha tervelt 106 möödunud aasta lavastust!
(NB! Täidan tabelit vähehaaval, seega kui huvitab, võib aeg-ajalt siia kiigata täiendusi ning tabeli tipu poole kirjutamisrühkimist.)
53. Venus karusnahas - Teater Nuutrum (lav. Jaanus Rohumaa)
Lavastuse aluseks on ameeriklase David Ives'i dramatiseering autor Leopold von Sacher-Masoch'i romaanist. Sacher-Masoch on küll austerlane, kuid sündis Lviv'i linnas (tol ajal küll teise nimega linn, sest see kuulus toona Austriale). Kergelt koomiline lugu ühest lavastajast ja hilinemisega rolli castingule saabuvast näitlejannast, kellel on juhtumisi sama nimi kui tegelasel, keda ta mängida soovib. Viimane saab siiski võimaluse ja tasapisi näib naine võitvat lavastaja huvi... Algab võimumäng, mis võtab ka võrgutamislikud tuurid sisse. Mängivad Saara Pius ja Alo Kõrve.
Vahepeal tõesti läks segi, et mis on mäng ja mis on mängu mäng. Saara Pius - oh la la!!! Ent vast isegi natuke ootamatum kui Saara sekspomm, oli Alo maso-mees... Kuigi nagu ikka parimates tükkides - miski pole lõpus päris nii, nagu alguses paistab. Tihti sellised "seksikomöödiad" muutuvad banaalseteks, aga see tõesti hakkas laval elama ja seda eriti just näitlejate pärast. Saara küll paugutas kohe algusest peale "täiega", aga Alo roll oli rohkem "teekond" ja tasapisi kasvav.
"Venus karusnahas" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim kostüümikunstnik - Susanna Belinda Kõgel ja Karl-Christoph Rebane; parim meespeaosa - Alo Kõrve. Karl-Christoph Rebane ja Alo Kõrve on mõlemad 2 erineva tööga teatriaasta tabelite tippudes.
Vahepeal tõesti läks segi, et mis on mäng ja mis on mängu mäng. Saara Pius - oh la la!!! Ent vast isegi natuke ootamatum kui Saara sekspomm, oli Alo maso-mees... Kuigi nagu ikka parimates tükkides - miski pole lõpus päris nii, nagu alguses paistab. Tihti sellised "seksikomöödiad" muutuvad banaalseteks, aga see tõesti hakkas laval elama ja seda eriti just näitlejate pärast. Saara küll paugutas kohe algusest peale "täiega", aga Alo roll oli rohkem "teekond" ja tasapisi kasvav.
"Venus karusnahas" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim kostüümikunstnik - Susanna Belinda Kõgel ja Karl-Christoph Rebane; parim meespeaosa - Alo Kõrve. Karl-Christoph Rebane ja Alo Kõrve on mõlemad 2 erineva tööga teatriaasta tabelite tippudes.
52. Wikmani poisid - TEMUFI (lav. Peep Maasik)
Üpris suur amps tundus see enne nägemist - võtta Jaan Krossi suurteos ja proovida see ühe teatriõhtu sisse mahutada! Samas Eestimaa tearimaastikul ei avatu just iga nädal või kuu või isegi aasta uusi teatrimaju ning tegemist ju ikkagist uue teatrimaja avalavastusega! Ei saa ju selliseks puhuks võttagi midagi tavalist-turvalist! Oi ma olin skeptiline... aga ei peagi ju iga lehekülge ilmtingimata dramatiseerima, pole isegi vaja iga sisupööret või kõiki tegelasigi sisse jätta. Võib ka valida teatud jooned suurest loost ning keskenduda nendele ning suurteose miljonist kihist valida näiteks sada, sest need mängu pannes on ka täiesti piisav, et täita üks korralik teatriõhtu sisukalt, aga samas edastada ka tervikteose tunnetuslik olemus. Ja originaalseks lähenemiseks ju eriti hea lähtekoht.
Uue teatrimaja avamise esimene esikas päädis uhkete kõnedega ning Näitlejate Liit andis kingituseks (minu arvates eriti sobivasti just) "Teatrimajade raamatu" - kus mõistagi TEMUFI maja VEEL sees ei ole... Aga järgmises trükis juba ON! Peeter Volkonskile, kes esiti pidi ka selles lavastuses mängima, kuid tal tuli paraku tervislikel põhjustel siiski roll (seekord) edasi anda - temale anti Näitleja Liidu auliikme staatus! Rahvas aplodeeris mõistagi püstijalu juba ainuüksi kõigi nende erakordsuste pärast. Kuigi eks ikka etendus ise oli ju ka täitsa tore. Muuhulgas kõlas seal mõnusa hooga esitatud laul "Virve", võiks isegi öelda, et Rosta aknad vaimus - lahedad sõnad ja viis ning Raivo E.Tamm laulis ka ägedalt. Tahaks seda täitsa ka teatriväliselt kuulata. Elis Järvsoo jällegi Virvena astus laua otsa ja esines nii, et kohe on! :) Meeldejäävaid stseene ja lavastuslikke hetki oli mitmeid, näiteks lahe tants kui Penno (Ott Kartau) "nähtamatut" Ainot keerutas, õhkugi loopis ja korralikku showd tegi, samal ajal kui Sirkel (Raivo E.Tamm) ja Virve (Elis Järvsoo) miilustasid. Kuidas dramaturgiliselt oli ilusti seotud alguses sissejuhatavates lausetes kõlanud "kes on süüdi?" ja hilisem Sirkeli ja Laasiku vaheline. Lavastuslikult oli mõjuv näiteks "luuletus" ja õhtune jutuajamine - luuletusega riiulikülg Virve ja Sirkli vahel. See kuidas Raivo E.Tamm mängis nii Wikmani poisi kui ka Wikmani enda ära, väikse kõnemaneeri muudatusega, aga sellest piisas. Samas aimus temast Wikmanina ka (legendaarses telesarjas seda rolli mänginud) Mikiveri. See kuidas Silver Kaljula mängis porgandit lõikuvat (ja puusi hõõrutavat) Pukspuu ema - nägu ei näidanudki - aga publik nägi ainult külla tulnud "poisse" ja sellest piisas üllatavaks ja lõbusaks lõiguks. Vahva, kuidas lavaesine haarati ka mängukohaks juurde, kui Ott Kartau tähtsa õpetajana teistega koos lavale ära ei mahu. Muide, ei tundnud teda alguses klaveri taga kohe äragi - nii silutud ja sile poiss... ja teised "poisid" kõik ka! :)
"Wikmani poisid" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Raivo E.Tamm - parim draamanäitlejast laulja draamalavastuses; parim lavastuses kõlanud eestikeelne laul, mida varem pole kuulnud - "Virve"; parim tantsija draamalavastuses - Ott Kartau koos nähtamatu naisega (Aino); parim uus dramatiseering - Kaisa-Kadi Pilt.
"Wikmani poisid" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Raivo E.Tamm - parim draamanäitlejast laulja draamalavastuses; parim lavastuses kõlanud eestikeelne laul, mida varem pole kuulnud - "Virve"; parim tantsija draamalavastuses - Ott Kartau koos nähtamatu naisega (Aino); parim uus dramatiseering - Kaisa-Kadi Pilt.
51. Lahenduste ministeerium - Eesti Noorsooteater (lav. Taavi Tõnisson)
Kirjutasin sellest pikemalt siin: https://danzumees.blogspot.com/2024/05/lahenduste-ministeerium-eesti.html
Lisan vaid nii palju, et ühe täiskasvanu jaoks, kes ei ole lastelavastuste sihtgrupi osa, kuid panna ka lastelavastused täiskasvanute lavastustega täiesti võrdsete kriteeriumitega võrdselt pingeritta ning kui lastelavastus suudab ikkagi sellist konkurentsi pakkuda, nagu seda tegi "Lahenduste ministeerium", siis on kahtlemata tegemist millegi väga erilisega. Ühtlasi võib juba kohe välja hõigata, et see oligi 2024.teatriaasta lastelavastus nr.1!!!
"Lahenduste ministeerium" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim laste- ja pereteatri lavastuse näitleja: ja neid on aasta 20 parima seas selle lavastuse kõik 6 näitlejat! Laura Nõlvak, Hardi Möller, Alice Siil, Maria Ehrenberg, Mart Müürisepp, Laura Kukk; suurim elamus laste- ja noorteteatri lavastusest; parim teatrikooli üliõpilase rollilooming - Alice Siil (esietenduse ajal oli tal veel lõpetamine alles ees); parim lavastuses kõlanud eestikeelne laul, mida varem pole kuulnud - neid on sellest lavastusest tervelt 3!: "Keegi hoolib", "Lombid", "Katuste ja tekkide all"; parim originaal-helilooming lavastuse jaoks - Liina Sumera; parim uus dramatiseering - Siret Campbell; parim ansamblimäng.
2024.aasta Eesti Teatri TOP 50
50. Kinky boots ehk Kirglikud kontsad - Vanemuine (lav. Samuel Harjanne)
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda on näinud ja talle poleks meeldinud. See on lavastus, mida tõesti väga paljud kiidavad taevani! Käisin vaatamas 8.detsembri etendust ja just tollel õhtul oli justkui mingi imelik närv trupil sees. Kas kellelgi oli juhtunud midagi just sellel päeval või mingi lavatagune jama - seda ju ei tea, aga vaadates tekkis selline sõnulseletamatu mitte-päris-vaba-mängu tunnetus...ja seda pea läbivalt, isegi kogenumatel trupiliikmetel (ainult Vanemuise koorist kaasatud mõned laulvad näitlejad- Helen Hansberg, Siiri Koodres jt) ning paar "tüdrukutest" kandsid välja ("arvan", et need oli Markus Monak ja Allar Valge), nagu poleks neil siiski midagi. Kuidagi on nii juhtunud, et seda muusikali pole sattunud ei Broadwayl ega ka West Endis nägema ja sellepärast oli eestikeelsena Cindy Lauperi kirjutatud laulude kuulmise võimaluse ootus selgelt üliilmatusuur! Aga nüüd ei teagi, et kas selle mingi lavataguse põhjuse või miks, aga ootasin ja ootasin sellist hititasemelt laulu, aga no ei tulnud. Lavastust ju oli ning suurmuusikalidele omast ägedat lavakujundust, mis stseeniti vahetus ja dünaamiliselt muutus tegevuskohaga vastavalt - see oli ilusti kõik paigas. Kingatehas ja sähvakad Drag Queenid - kontrast tuli esile ja see toimis. Rolf Roosalu oli peaossa leiuna täistabamus! Ja millises vormis ta ka füüsiliselt on - oh la la! Priit Võigemast trupis alati tõstab terviku väärtust ja seekordne polnud erand, isegi kui just see roll ühestki otsast ootamatu temalt polegi. Lauludest lõppude lõpuks minule meeldis hoopis kõige rohkem see, mida laulis Indrek Ventmann. Nii hea meel näha ENMT tegijaid tüüpe ja andekaid muusikuid (Kaarel Orumägi, Joosep Järve) suurel teatrilaval! Silver Laas kuulub nüüdsest minu lemmikmuusikalinäiteljate sekka. Lisaks musikaalsusele vägagi arvestatav ka näitlejana. Kristel Aaslaid toob sisse teatrimaski võrdkuju - üks suunurk kisub üles, teine alla (tema tegelasel on oma sügavam pool). Tõeline tõusev täht Vanemuises on Kristjan Häggblom (milline lavasarm ja noore mehe kohta ootamatu karisma)! Isegi kui tal siin väga suurt rolli (vähemalt minu nähtud etenduskorral polnudki...aga seda mängitakse dublantidega ja rolle vahetatakse). Ehk siis nii-nii palju head ning teema ju ka (häda)vajalik lausa praeguses Eesti ühiskonnas eriti, kus on nii palju sallimatust ja viha suunatud täiesti valesse kohta. Ehk no kõik eeldused, et see peaks siin tabelis kohe tunduvalt kõrgemal positsioneeruma... aga nähtud sai siiski selle lavastuste vaid see üks ainumas etenduskord ja ma ei saanud ka aplausi ajal sellepärast end toolist lahti, kuigi pool saali seisis püstijalu... Ehk meeldis ju küll ning täiesti mõistan, et mõnel teisel etenduskorral on kahtlemata potentsiaali veel tunduvalt paremaks, aga no midagi oli just minu nähtud etenduskorral siiski kummalist... Aga hei - aasta 50 seas pole ju ka sugugi kehv tulemus ning vaatamissoovituse annaksin kindlasti ka enda poolt kaasa, sest teatriõhtu on kahtlemata elamuslik! Harjanne lavastatud "Hüljatud" on üldse üks aegade parimaid muusikale Eesti lavadel ning tegelikult just lavastuslikult on vägagi tasemel ka Kinky boots ning südamest loodan, et see koostöö teatril temaga jätkub ka tulevikus! Lugu ise ju südamlik ja kuigi tüüpilise romantilise komöödia arenduskaarega, siis ikkagi keskmisest muusikalist siiski natuke sisukam oma liinide rohkuse ning kaasajas väga olulise kõlapinnaga.
"Kinky boots ehk Kirglikud kontsad" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Parim grimm/juukseseaded - Henri Karjalainen/Vanemuise grimmitiim; parim kunstnikutöö - Peter Ahlqvist; parim näitlejate liitu mittekuuluva näitleja näitlejatöö - Rolf Roosalu, Silver Laas, Kristel Aaslaid; parim kostüümikunstnik - Tuomas Lampinen; suurim elamus muusika või tantsuteatris; parim koreograafia/liikumine/lavavõitlus draamas/muusikalis - Gunilla Olsson-Karlsson; parim tantsija moderntantsu/muusikalilavastuses - Markus Monak, Allar Valge, Joosep Järve; parim muusikutekooslus - Vanemuise bänd ja orkester (dir. Riivo Jõgi); parim laulev näitleja muusikateatris - Rolf Roosalu, Indrek Ventmann, Priit Võigemast; parim muusikaline kujundus/töö muusikaga/helikujundus - Henri Karjalainen (helikunstnik)/Kai Poutanen (helikujundaja)/Riivo Jõgi ja Eeva Kontu (muusikajuhid); parim valguskunstnik - William Iles; parim välismaine dramaturgia esmaskordselt Eesti teatrilaval - Harvey Fiertein (libreto)/Cindy Lauper (laulusõnad)/Geoff Deane/Tim Firth (filmistsenaariumi autorid, millel põhineb).
49. Lillemüüjatel hakkas külm - Endla (lav. Laura Jaanhold)
48. Orzel. Laidoneri ööd - Teater Nuutrum (lav. Jaanus Nuutre)
47. Kolemees - Tallinna Linnateater (lav. Jan Ehrenberg)
Olen seda varem näinud Ugalas lavastatuna. Sedapuhku lavastajadebüüt.
46. Raev - VAT Teater (lav. Aare Toikka)
45. Lahkumine - Rakvere Teater (lav. Peeter Raudsepp)
44. Misery - Kellerteater (lav.Andres Roosileht)
Seda peegeldasin juba pikemalt siin: https://danzumees.blogspot.com/2025/01/misery-kellerteater.html
"Misery" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim naispeaosa näitlejatöö - Liina Vahtrik; parim meespeaosa näitlejatöö - Veikko Täär; parim põnevik/kimka/scifi/action/seiklus; parim välismaine dramaturgia esmakordselt Eesti lavadel - William Goldman Stephen King'i põhjal; parim sama materjali taaslavastuse alusmaterjal - Stephen King "Misery"; suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik; parim grimm/juukseseaded - Triin Tulp.
43. Inimese anatoomia - Ekspeditsioon (lav. Mart Kangro)
42. Mere laul - Viscosa Kultuuritehas (lav. Mait Joorits)
Minu pikema peegelduseni jõuab siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/06/mere-laul-viscosa-teater-2024.html
"Mere laul" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim laulev näitleja draamalaval - Merlin Kivi; parim muusik teatrilaval - Marten Kuningas, Laura Peterson Aardam; parim muusikaline-tantsuline lavastus.
41. Tervenemine - Vaba Lava (lav. Elmars Senkovs)
40. Nagu teile meeldib - Tallinna Linnateater (lav. Uku Uusberg)
39. Peaaegu võrdsed - VAT Teater (lav. Margo Teder)
38. Erik ja Anna - LendTeater (lav. Jaak Allik)
(välkarvustus instagrammist peale etenduse vaatamist:) 5.04 lahkus meie seast Jaan Tooming ning juhtumisi samal ōhtul oli Tallinnas Elvast külas LendTeater oma uusima lavastusega “Erik ja Anna”.
Enne etendust tuli publiku ette lavastaja Jaak Allik ning pidas lühikese ja ilusa, austust avaldava järelhüüde, tuues välja, et ka tema teatriteel on Tooming olnud oluline, kutsudes publikut üles tegema ka lühikese leinaseisaku. Ehk võiks öelda, et Tooming liitis meid, selle õhtu vaatajaid kuidagi veel omamoodi ühtseks, sest saalis valitses täiesti isemoodi ühismõistmine ning koos-kaasaelamine kogu järgnenud etenduses laval-toimuvale!
Lavastaja ütles edasi veel sissejuhatuseks ka näitlejate palve, et see on mõeldud vaatamiseks kammerlikus Elva väikesaalis, vahetult lava ligidal, aga kuna Von Glehni Teatri tribüün on kõrge lava tõttu pisut kaugemale seatud, siis tuleks meil vaadetes unustada see distants. Tagantjärgi targana võib öelda, et tegelikult polnudki üldse raske end kärbsena "Anna kööktoa" seinale manada!
On lavastajaid, kes tahavad üha uusi ja uusi materjale oma järgmisteks töödeks võtta ning on lavastajaid, kellele pakub midagi ka tuttavate, varem lavastatud näidendite uuesti lavale toomine. See annab võimaluse nüanssidega mängimiseks ning ühe asja sees veelgi täpsemalt oluliste detailideni jõuda ning need ka vaatajateni tuua. Alliku esmakordse Tim Janson’i näidendi lavale-toomise peegeldust (toona Vene Teatris), võib lugeda instast mõne aasta tagustest kirjutistest. Ise mäletasin sellest näitlejatöid (paar isiklikest lemmikutest- Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk) ning Rosita Raua kunstnikutööd, mis oli lavastuslikult integreeritud ka tegevustikku. Erik oli seal eesti-, aga Anja venekeelne. Lisaks kasutati alapealkirja “Armastuse kunst”, kuid õnneks liiga palju ka meeles polnud ning eks lisaks keelefilter ka.
Seekord on mõlemad tegelased eestlased. Lugu ju põhimõtteliselt muidugi sama, aga veelgi kuidagi just tegelastele ja nendevahelisele suhtele/suhtlemisele kontsentreeritum ning kõik muu ebaolulise(ma)ks taandatud. Ja see õigustab end, sest me tõesti oleme selle sõprusest armastuseks muutuva suhte kihtide vahele nii imetud, et kui poleks paari pikemat mõttepausi, mil tuled kustutatakse nö. ajahüppeks, siis võiks täiesti unustada, et vaatame teatrit. Need pausid on ilmselt ka riiete vahetuseks, ent justkui nende rõhutatud pikkus mõjuks ka nagu lavastusliku võttena, mida juba pikalt enam eriti ei kasutata, kuigi võiks… et tõesti registreerida oma peas olnu, fikseerida kuhu on jõutud ning lasta aimata, kuhu edasi…nende tavaliste tuled kustu, muusika peale, tuled põlema ja stseenivahetustaktika asemel.
Tõenäoliselt ma mõtestan siin seda üle, ent kuna meeldis ning tõi meelde näiteks 80ndate teatri, siis tahtsin eraldi välja tuua!
Huvitav üldse, kumb neist see perfektsionist on, kas lavastaja või tema seekordne kunstnik Riina Vanhanen? Arvestades, et ilmselt täiesti olematu eelarvega on loodud väga ehe kodu ning see ideaalselt üles seatud isegi külalissaali lavale! Rääkimata mitmetest teistest viidetest, nagu näiteks iga olukorra/päeva/lõigu jaoks uute riietuste kasutamisest tegelastel! Oh kuidas see minule meeldis, sest me ju ei käigi nädalate ja kuude kaupa samade riietega kogu aeg.
Kui öelda, et tegemist on romantilise komöödiaga, siis kohe automaatselt kangastuvad suhkrused Hollywoodi armu- ja suhteseiklused, mis lõpevad alati hästi- suudluste ja suure armastusega. Teekond selleni käib küll üle naljakate kivide ja kändude, ent kõik toimib meelt lahutava ja vahvate eluliste, aga ka elukaugete vahenditega ideaalselt vormikohaselt. See vorm, et tead juba kuidas läheb on väga paljude jaoks ka väärtus ning rahulolupakkuv. “Erik ja Anna” lugu sellisel juhul on pigem põhjamaine…või veelgi täpsemalt just nimelt “eesti oma romantiline komöödia”. Ka siin saab naerda ja palju! On armumise liin ning kohmakad-romantilised põrkumised, aga ka naginad…me mehed ja naised oleme ikkagi “eri liiki”…aga lõpp ei pruugi olla selline harjumuspärane Hollywoodi roosamanna. Tegelikult nii lõpp kui ka mõned loo vahejuhtumid võiksid vabalt viidata, et autor on need päris elust maha kirjutanud, sest need lihtsalt on sedavõrd elulised!
Katrin Pärn ja Helgur Rosenthal mängivad keskealist naist ja meest, kes on lasteaiast saati olnud parimad sõbrad. Naine oleks nagu, kas just otsustanud, ent leppinud üksi elamisega ja mees vastupidiselt on kõige ehtsam suhtesõltlane, kes kardab üksi olemist/elamist nagu katku (aga vastaspoolused näiteks magnetite puhul ju tõmbavadki). Just parajasti ongi jälle üks suhe Erikul karile jooksnud. Arvatavasti üheks mehe naisi häirivaks teguriks on seejuures olnud ka tema nõnda hea sõprus teise naisega(Annaga)…isegi kui see polegi romantilist laadi… Aga siis välgatab Erikul idee, aga mis siis, kui ta olekski hoopis sõbranna Annaga armastus-paar? Kuidas selline üldse on võimalik…KAS on võimalik? Esiti kindlasti väga naljakate kohmakuste kaudu. Sõprus ongi ju teatud vormis armastus…asi see nüüd siis seda vormi muuta pole kui “armastus” ise juba kohal on?! Mnjaa. Pagasid on meil kõigil, aga kas need "pagasid" ka kõik ühe katuse alla ära mahuvad? Ja siis see lõpp… kuigi ju ootad teistsugust, siis ometi just NII nagu siin, ongi see kõige elulisem ja ehedam! Ei teagi, et kas see on alles teatud eas või lihtsalt elutarkusest, et armastuses ja armumisel lisaks ainult südame häälele, hakkab inimene ka mõistuse häält kuulama? Romantikud, nagu mina, kindlasti sellise väitega ei nõustu, vaid ikkagi arvavad, et kõik juhindub sellest kui SUUR see armastus lõppude lõpuks on?! Sest ilmatusuur armastus on ju ka nõnda vali, et mõistust pole lihtsalt kosta enam... isegi piiksatustenagi mitte.
Katrin ja Helgur mängivad ka igati psühholoogilises võtmes ning nende lavakeemia viitaks nagu sellele, et tegemist on ka teatrivälises elus väga heade sõpradega, muidu NII mängida lihtsalt poleks võimalik. Teisele alla ja ette ja sümbioosis ja omavahelist elektrit lavaliseks sära(ka)ks muutes. Katrin, kui ta naerab, siis kogu tema keha ja olemus naerab ja täidab sellega ka lava ja kui ta oma tegelase pahatujulisust väljendab, no siis hoia alt (ka turvaliselt publikus istudes😀)! Ja tegelane Anna saab temalt selle kõik. Vahvad väiksed detailid, mida muidu nagu ei märkakski kui luubiga ei vaataks, näiteks kas ta ütles korra või kaks tajutavast loomulikkusest rohkem sõna “kurat”?…aga kui naine semutseb meesterahvaga ja tahab olla temaga samal lainepikkusel, siis täitsa kujutab ette, et nii võikski olla, isegi loomuldasa. Teisalt Helgur, kes viimasel ajal küll ekraanil on saanud igasuguseid ägedaid tegelasi luua, ent teatris kuidagi väiksemates rollides (Tartu Linnateatri “Oh jumal” vast erandiks, ent minul see nägemata), saab siin seda kammerlikku lava oma Eriku tegelaskujuga (Katrini Annaga maid jagades) aimatava mõnu ja psühholoogiliselt Katriniga sama täpselt- ühe inimese kogu olemust terviklikuks maalida. Tegelikult on ju sellised suhtelood ning sugupoolte “sõjad ja armastused” ammendamatud teemana. Alati aktuaalsed ja kõnekad ning sellepärast ilmselt ka alati teretulnud need võimalused, mil saab turvaliselt kõrvaltvaatajana teiste eludelt õppetunde ammutada. Minul oli kohe algusest kuni näitlejate kummardamiseni nii hea olla seda kõike lavalt vaadates. Suurema osa ajast muie näol, mis korduvalt ka korralikuks naeruks muutus. Siis jälle mingi armastuse-asi pani heldima ning mõtlema, et tahaks ikka oma naisele ka palju parem mees olla!
Üks meeldejäävamaid stseene näiteks see, kui Anna võtab terve tordi ja lusika ning hakkab seda sööma…nagu mõned naised ikka oma tortide ja jäätisepakkidega üksi jäädes😂
Teatriaasta üks nunnumaid komöödiaid, üdini armas, eluline, hästi mängitud, klassikalises vormis lavastutud ja igati soovitamist väärt teater!
"Erik ja Anna" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim komöödia; parim taaslavastuse alusmaterjal - Tim Janson; suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik.
37. Öökuninganna - Teater Nuutrum (lav. Jaanus Nuutre)
Minu pikema peegelduseni on võimalik jõuda siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/07/ookuninganna-teater-nuutrum-2024.html
"Öökuninganna" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim naispeaosa näitlejatöö - Ülle Lichtfeldt; parim põnevik/krimka/scifi/seiklus/action teatrilaval; parim kostüümikunstnik - Jana Wolke; parim näitlejate liitu mitte kuuluva näitleja roll(pole ka lõpetanud, ega õpi parajasti Tallinna ega Viljandi lavakoolides) - Jaanis Valk.
36. Kahe laine vahel - Ugala (lav. Taago Tubin)
35. Võrratu maailm - Pärnu Suveteater (lav. Tiit Palu)
(välkarvustus instagrammist peale etenduse vaatamist:) “Vōrratu maailm” on armas ja soe, nagu nostalgiline Pärnu suvi.
Väikestest, sketšilikest, soojadest, naljakatest, armsatest, ühe pere pildikestest koosnev peaaegu 1h20min kestev nunnu, Tiit Palu dramatiseeritud ja lavastatud lavalugu.
Isa Viktor (Sepo Seeman) armastab lugeda üht ja sama (väga vana) ajalehte, kus juhtumisi on kõik vaid väga head uudised sees. Sest kõik ju läheb lõpuks ikka hästi!
Ema Virge (Piret Laurimaa) on ka justkui kuskile aega kinni jäänud pereema, kes töötab õpetajana ja armastab lugeda ilukirjandust inimsuhetest…nagu “nõuka ajal kõik”.
Poeg Paul (Guido Kangur) on ühe jalaga oma vanemate ajastutes, aga teisega praeguses, sest teab, et maailmaga kontaktis saab olla ka interneti kaudu ning infot ning eluvaateid ja argipäevapõnevust mitte ainult ajalehest ja juturaamatutest. Aga kes poisile ütleks kes me oleme, kuhu me läheme ning mis on elus kõige tähtsam?
Paneb ehk vaatajagi korraks kaasamõeldes filosofeerima…ehk mida ise Pauli isa või emana talle vastaks?
Mitu kuldset stseeni ja stseenikest, millest eriti meeldisid ema riidekapirevisjon (kuidas säärsaabastega Piret “helikopterit” teeb!) ja see kuidas vanemad poisi maha istutavad, et “rääkida” tulevikust. Selgub, et ka poeg on oodanud ja soovinud seda teha! Ainult laheda puändi kaudu... Ja perebänd!!!😂🤣😅
Iseäranis just Sepo mäng meeldis kohe väga, aga no Piret ja Guido ikka ka. Sepo ja Piret mängulisemalt, Guido kuidagi sisekaemuslikumalt, sest Paul on selline mõtlik ja elu põhiküsimuste vastu huvi tundev poiss. Aga juba see kontseptsioon, et just Guido mängib poega!
Untsakatest tuttav trubaduur Jaanus Jantson mängib kitarri ning laulab ideaalselt sobituvad eestikeelsed laulud just õigetes kohtades…Tätte või Biitlid või mõni muu.
Pähe torkas korduvalt, et kui Karu aabitsa telesarja karupere oleks inimesed, siis see oleks võinud just midagi sellist välja näha😅
Vast pigem keskealisele ja vanemale, aga pole ka tegelikult midagi lastele sobimatut (seda vanainimeste asja peavad vanemad etenduses ka salamisi Pauligi eest taha-tuppa minema tegema).
"Võrratu maailm" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim meespeaosa näitlejatöö - Sepo Seeman; parim naispeaosa näitlejatöö - Piret Laurimaa; parim dramatiseering/adaptsioon - Tiit Palu; parim indie-teatri lavastustervik - Pärnu Suveteater; parim muusik teatrilaval - Jaanus Janston; parim autoriteater - Tiit Palu
34. Klaaslaps - Rakvere Teater (lav. Urmas Lennuk)
Seda peegeldasin juba pikemalt siin: https://danzumees.blogspot.com/2024/10/klaaslaps-rakvere-teater.html
"Klaaslaps" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim naispeaosa näitlejatöö - Jaune Kimmel; parim dramatiseering/varem avaldatud materjali adaptsioon - Urmas Lennuk.
33. Valgus maailma lõpust - Rahvusooper Estonia (lav. Jevgeni Grib)
32. Leviaatan - Ekspeditsioon (lav. Lauri Lagle)
31. Vihm detsembris - Vanemuine (lav. Kristina Paulin)
Elulugu.
30. Rongirüüv - Miksteater (lav. Kristo Toots)
29. Rocco ja tema vennad - Endla (lav. Kaili Viidas)
28. Hea põhjatuule vastu - Karlova Teater (lav. Rein Pakk)
27. Cosmopolitan - Ugala/Valmiera Draamateater (lav. Andres Noormets)
Seda peegeldasin juba pikemalt siin: https://danzumees.blogspot.com/2024/10/cosmopolitan-ugala.html
"Cosmopolitan" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim meeskõrvalosa näitlejatöö - Aarne Soro; parim kodumaine originaaldramaturgia - Ott Kilusk; parim komöödia; parim uus näitleja (keda varem Eesti teatrite lavadel pole näinud) - Jānus Johansons, Ieva Puķe; parim ansamblimäng.
26. Arm - VAT Teater (lav. Helen Rekkor)
25. Giselle - Rahvusooper Estonia (lav. Michael Pink)
Aasta parim ballett!
24. Tutvusmiskuulutus - 1Teater (lav. Peeter Tammearu)
Minu pikema peegelduseni on võimalik jõuda siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/07/tutvumiskuulutus-1teater-2024.html
"Tutvumiskuulutus" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim meespeaosa näitlejatöö - Allan Noormets; parim välismaine dramaturgia esmakordselt Eesti laval - Norm Foster; parim komöödia; suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik; parim teatrikorüfee (60+) näitlejatöö - Allan Noormets.
23. Isad ja pojad - Kontserdihunt (lav. Kaili Viidas)
Minu pikema peegelduseni on võimalik jõuda siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/07/isad-ja-pojad-kontserdihunt-2024.html
"Isad ja pojad" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim kodumaine originaaldramaturgia - Ott Kilusk; suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik; parim komöödia; parim hetkel teatrikoolis õppiva üliõpilase näitlejatöö - Leonhard Sass Taalmaa; parim teatrikorüfee (60+) näitlejatöö - Hannes Kaljujärv, Egon Nuter.
22. Lõpp - Vanemuine (lav. Marta Aliide Jakovski)
21. Kabaree - Rahvusooper Estonia (lav. AnnaKarin Hirdwall)
Minu täispika peegelduse leiab siit: https://danzumees.blogspot.com/2024/02/kabaree-rahvusooper-estonia.html
"Kabaree" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: parim naiskõrvalosa näitlejatöö - Katrin Karisma; parim muusikute kooslus teatris - Estonia orkester(vähendatud koosseis) + dir. Kaspar Mänd; parim koreograafia/liikumine/lavavõitlus draamas/muusikalis - Adrienne Åbjörn; parim muusikaline-tantsuline lavastus; parim taaslavastuse alusmaterjal - John Kander/Fred Ebb/Christopher Isherwood; parim teatrikorüfee (60+) näitlejatöö - Katrin Karisma; parim tantsija moderntantsu- või muusikalilavastuses - kabaree-tantsijad; parim laulev näitleja muusikateatris - Katrin Karisma, Jassi Zahharov, Piret Krumm, Priit Võigemast; parim grimm/juukseseaded - Estonia grimmituba; parim muusikaline kujundus/töö muusikaga/helikujundus - Kaspar Mänd (muusikajuht+dirigent); parim uus näitleja (keda varasematel aastatel pole teatrilaval näinud) - Karis Trass; parim uus tantsija/laulja (keda varasematel aastatel pole teatrilaval näinud-kuulnud) - Karis Trass.
20. Totalitaarne romaan - Eesti Draamateater/Vaba Lava (lav. Hendrik Toompere jr)
19. Novecento - Tallinna Linnateater (lav. Diana Leesalu)
18. Kes kardab Virginia Woolfi? - Skene Katus Kunstile (lav. Andrus Vaarik)
17. Võluöö ulgumerel - Kesköö:öö teatriprojekt Esna Mõisas (lav. Kristjan Üksküla)
Minu pikema peegelduseni jõuab siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/09/voluoo-ulgumerel-teatriprojekt-esna.html
"Võluöö ulgumerel" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; parim lavastajatöö - Kristjan Üksküla; parim meespeaosa - Kristjan Üksküla; parim välismaine dramaturgia esmakordselt Eesti teatrilaval - Slawomir Mrožek - "Võluöö" (osa, sest "Ulgumerel" on ka varem lavastatud, kuigi seekord on uus tõlge); suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik; parim komöödia; parim materjali taaslavastus - Slawomir Mrožek "Ulgumerel" (näidend tervikust, sest teist pole varem lavastatud); parim koreograafia/liikumine/lavavõitlus draamas/muusikalis - Tiina Mölder; parim muusikaline-tantsuline lavastus; parim laulev näitleja draamalavastuses - Kristjan Üksküla; parim muusika teatrilaval - Johan-Eerik Kõlar.
16. Nachtland - Tallinna Linnateater (lav. Uku Uusberg)
15. Rohelised niidud - Thors Films (lav. Priit Võigemast)
14. Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest - TEMUFI (lav. Peep Maasik)
Minu pikema peegelduseni jõuab siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/07/oskar-luts-ehk-laul-igavesest-onnest.html
"Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; parim lavastajatöö - Peep Maasik; parim meespeaosa näitlejatöö - Lauri Kink; parim meeskõrvalosa näitlejatöö - Veikko Täär; parim dramatiseering/varem avaldatud materjali adaptsioon - Urmas Lennuk; parim komöödia; suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik; parim ansamblimäng;
13. Salakuulaja Vastseliinas - Vastseliina Piiskopilinnuse teatriprojekt (lav. Tarmo Tagamets)
Minu pikema peegelduseni jõuab siit kaudu: https://danzumees.blogspot.com/2024/08/salakuulaja-vastseliinas-vastseliina.html
"Salakuulaja Vastseliinas" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; parim lavastaja - Tarmo Tagamets; parim meeskõrvalosa näitlejatöö - Agur Seim; parim põnevik/krimka/scifi/seiklus/action teatrilaval; suurim elamus indie-teatris, ehk parim indie-teatri lavastustervik; parim dramatiseering/varem avaldatud materjali adaptsioon - Tarmo Tagamets; parim kostüümikunstnik - Riina Vanhanen; parim lavakunstnik - Riina Vanhanen; parim muusikute kooslus teatris - Vanamuusikaansambel Trakula; parim näitlejate liitu mitte kuuluva näitleja roll(pole ka lõpetanud, ega õpi parajasti Tallinna ega Viljandi lavakoolides) - Kaido Arulepp; parim muusikaline kujundus/töö muusikaga/helikujundus - Vootele Ruusmaa.
12. Mann ist Mann - alguses Vene Teater, hiljem Kiseljus Teater (lav. Anton Kiseljus)
Vikerraadio teatriauhindade nominente ja teatriaastat kokkuvõtvas intervjuus juba ütlesin välja, et "Mann ist Mann" oli ainuke lavastus, mille etendusi vaatasin möödunud aastal rohkem kui korra! Ja üldsegi mitte kogemata, ega ka mitte mingil muul põhjusel kui sellepärast, et see lavastus lihtsalt on seda väärt ja nii-nii hea! Minu nähtud mõlemad etenduskorrad olid (peamiselt) venekeelsed, ehkki seal kastutatakse veel mitmeid keeli ning eestikeelsed subtiitrid kuvati seinale. Aga nüüd mängib trupp ka seda eestikeelsena! Tuleb jälgida mängukavast, kummas keeles just vastaval etenduskorral mäng toimub.
Tegemist on ju Bertold Brecht'iga (esimest korda lavastati "Mann ist Mann"i 1926 ning näidendil on ka alapealkiri "Pakkija Galy Gay metamorfoos Kilkoa sõjaväekasarmus aastal 1925") ja Brechtile omaste võõritusefektidega ollakse siin lavastuses vägagi leidlikud (ning helded ka)! Lähen isegi nii kaugele ja väidan, et "Mann ist Mann" on isegi tunduvalt Brechtilikum ka lavastusena oma "maa-aluse kabaree" -vormi ning mitmeti-mõistetavuste ning alltekstidega kui paljukiidetud Vene Teatri Kuljabini lavastatud (samuti ju igati õnnestunud, aga peatselt juba oma viimase etenduskorrani jõudev Brecht'i) "Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus". Lisaks on "Mann ist Mann" sisult palju lõbusam ning seeläbi ehk publikugi kergemini endasse haaravam, ehkki allhoovuses on peidus muidugi ka tõsisemad teemad.
Lugu saab alguse sellest, kui naine saadab oma äpust mehe turule kala ostma... aga ossaaa, kuhu kõikjale ning millistesse seiklustesse ja sekeldustesse ta mees sel teekonna välja jõuab! Kuna ta juhtumisi on sarnane ühe sõduriga, siis kaval polk värbab vennikese enda ridadesse relvavenda asendama ning selline hoogne action läheb lahti, et kõigi elud on ohus! Samas on see kõik ka vahvalt naljakas. Trupp koosneb Vene Teatri Noortestuudio vilistlastest (nii mõnigi on neist juba korduvalt ka näiteks Vene Teatri teistes lavastustes kaasa teinud) ja absoluutselt kõigil neil silmad siin suisa säravad mängides ja see tähelepanuväärselt ablas mängunälg kandub ka publikusse kohe esimesest hetkest alates vaimustust tekitades. Ja muide kui ma ütlen, et "hoogne action", siis ma tõesti mõtlen, et VAU kui äge!!! Laval näiteks ühel hetkel toimetab ka ELEVANT - ja selline, millist pole keegi ilmselt kunagi varem näinud! Sõdurid siin loos on britid (tegevustik leiab aset Indias) ja oh neid kavalpäid! No vähemalt neid, kellel see kaval"pea" veel otsas on :))))
Lisaks vaimustavale lavaloole oli väga huvitav avastada ka uusi näitlejaid, kes siin selle oma mõnusa mängupoweri ja üllatavalt kõrge, ehk täiesti profitasemega seda tempot dikteerivad ning kogu teekonnale kaasa viivad. Neist eriti tahaks esile tõsta peaosas (ja praegu Viljandi lavakooli 16.lennul näitlejaks õppiv) Valeri Baženov'it, kes äpukese mehikesena on kohe selline, kellele elu kipub kolki andma. Imetlema paneb seejuures tema kiiretel karakterivahetustel ümberkehastumine ja sh. väikse teatriimena mõjuv näovärvi märkamatu peale-maha panek. Võluva, aga samas ka jõulise ning nii publiku kui ka lava eest hoolt kandva konferansjee rollis (sellised nö. "jutustavad" rollid on ju teadagi ühed raskematest, kuid siin saab sõna otseses mõttes vaimustavalt sellega hakkama) Nina Zagvozdkina. 3 plindris briti sõdur-mahhinaatorite rollides, üks lahedam kui teine(!) - Mikhail Pachchuk, Ivan Mysyagin ja Sofia Strömberg ning nende kolme oma (mängu käigus paljastuva) "saladusega" bossina - Pavel Kornyshev, kes alguses on hirmuäratavgi, aga siis... Ja unustada ei tohi ka "vampnaisest" võrgutajat ja maadamit ja mida-kõike-veel mängivat Sofia Mihhaljova't! On hetki, kus tal on terve saalitäis publikut peos! Häid noori näitlejaid ja rolle on siin mainituile lisaks veel mitu!
Üks põhilisi mõtteid, mida see (mh. ka Kipling'ilt ja Döblin'ilt mõjutusi saanud) lugu väga osavalt edastab on see, et kuidas saab manipulatsiooniga tavalist inimest vajadusel muuta või mõjutada... Lisaks ühtlasi see teada-tuntud kurb tõdemus, millele iga ihurakuga tahaks vastu vaielda - et kõik need(meie ise kaasa arvatud?!) "tavalised inimesed" on asendatavad. Inimene on inimene... aga kas ta ikka on, kui teda niimoodi lükata-tõmmata võib... nupuna liigutada elu malelaual? Kahjuks keegi pole selle eest kaitstud kui kasvõi mõelda ka ainult poliitikutelegi, lähedamatest suhetest rääkimata.
"Mann ist Mann" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; Parim lavastaja - Anton Kiseljus; parim valguskunstnik - Anton Andrejuk; parim Eesti teatrites taaslavastuse alusmaterjal - Bertold Brecht "Mann is Mann"; parim põnevik/krimka/scifi/action/seiklus teater; parim uus näitleja (kelle rolle pole varem teatrilaval näinud) - Valeri Baženov, Ivan Mysyagin, Nina Zagvozdkina, Sofia Mihhaljova, Pavel Kornyshev, Sofia Strömberg; parim ansamblimäng; parim teatrikooli üliõpilase roll - Valeri Baženov; parim näitlejate liitu mitte kuuluva näitleja roll(pole ka lõpetanud, ega õpi parajasti Tallinna ega Viljandi lavakoolides) - Ivan Mysyagin, Sofia Mihhaljova, Pavel Kornyshev, Nina Zagvozdkina, Sofia Strömberg, Mikhail Pachchuk; parim muusikaline/tantsuline lavastus; parim koreograafia/liikumine/lavavõitlus draamas/muusikalis - Anita Kurõljova; parim tantsija mitte-füüsilises lavastuses - Pavel Kornyshev.
11. Õpetatud naised - Tallinna Linnateater (lav. Priit Strandberg)
(välkarvustus instagrammist peale etenduse vaatamist:) “Õpetatud naised” on väga hea! Naerda sai korralikult ja rahvas aplodeeris püstijalu. Megasuperhead rollid kõigilt!
Kes oleks võinud arvata, et Linnateatri Shakespeare'i ja Moliere’i vägikaikaveos viimane võidab?!
Priit Strandberg käis Vanemuisest külas lavastamas (tal on andi nende 17.-18.sajandi asjadega! Vinge on ju ka "Tõrksa taltsutus" Tartus) ja tal Linnateatri laval mitu oma lavakalennu kursakaaslast mängimas! Kohe näha, et ühtne trupp, sest ka ansamblimängugi mõttes tippklass.
Ja no ma ikka tõeliselt❤️Anu Lamp'i…järele mõeldes…olen vist alati armastanud! Väide sobib kokku ka ta tegelasega (kes näinud, see teab😉)
Hele Kõrve't ju ka…Kuigi siin pea kõik võrdselt kõrvalosades, siis minu arvates Hele võimukas naine tõuseb isegi peaossa. Tal on nii hea aasta üldse, kui mõelda ka Shakespeare’i ja Nachtland’i rollidele. Samuti on väga hea aasta Märt Pius'il, kes siinsele lisaks tegi üldse ühe aasta kõrvalosadest ju samuti Nachtlandis. Ja ma viimasel ajal praktiliselt uuesti ja uuesti vaimustun Mikk Jürjensist! <-lisaks nii ilus mees, kui pikad hõbedased lokid lehvimas!😂
Maiken Piusi madunaine, kes mh. puhkeb laval õide libameeleheidet välja mängides. Groteski&farssi ju tegelikult ei tohiks psühholoogilises vormis suuta mängida…aga ta tõestab, et tutkit!
Priit Pius, kelle “jumaliku andega” luuletaja peale kõik naised leili lähevad ja Maris Nõlvak, kes meenutas oma meigi ja juustega noort Marju Länik'ut ning vahvalt kõigis oma pisirollides naeruturtsatusi esile kutsuv Sandra Uusberg + erilise koomilise talendi ja ka võimsa lauluhäälega Mart Toome- no kõik-kõik on siin lausa ülivõrdes ägedad! Unustamata uut avastust- Anna Mazurtšak'i, kelle kelmikad muusikalised lisandid ning täiesti arvestatav kaasamäng raamistab kogu supertrupi.
Kunstniku kallal ajastu mõttes paari asja kallal noriks, aga suures plaanis visuaalses mõttes ju ok…ning vast kaugemalt ei märkakski midagi. Eriline oli ka “ruumiline” videokujundus Tom Tristan Kidronilt.
Oh neid naisi ja oh neid mehi! Kuskile oleme liikunud sellest 17.sajandist, aga midagi on ka alles.
Naised on ikka need, kes maailma keerutavad, meil meestel veab...kui lubatakse kaasa tiirelda!
"Õpetatud naised" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; parim naispeaosa näitlejatöö - Hele Kõrve; parim naiskõrvalosa näitlejatöö: Anu Lamp, Maiken Pius; parim grimm/juukseseaded - Anu Konze/Tallinna Linnateatri grimmituba; parim teatrikorüfee (60+) näitlejatöö - Anu Lamp; parim Eesti teatrites taaslavastuse alusmaterjal - Moliere "Õpetatud naised"; parim komöödia; parim ansamblimäng.
TOP 10
10. Erakõnelused - Eesti Draamateater (lav. Madis Kalmet)
9. Tsikaadide aeg - Rakvere Teater (lav. Peeter Raudsepp)
8. Uhkus ja eelarvamus (justkui) - Ugala (lav. Liis Aedmaa)
Minu täispika peegelduse leiab siit: https://danzumees.blogspot.com/2024/03/uhkus-ja-eelarvamus-justkui-ugala.html
"Uskus ja eelarvamus (justkui)" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; Parim lavastaja - Liis Aedmaa; parim naispeaosa näitlejatöö - Adeele Jaago; parim kunstnikutöö - Rosita Raud; parim välismaine dramaturgia esmakordselt Eesti teatrilaval - Isobel MacArthur (Jane Austen'i teose adaptsioon); parim komöödia; parim ansamblimäng; parim muusikaline-tantsuline lavastus; parim valguskunstnik - Mari-Riin Paavo; parim muusikaline kujundus/töö muusikaga/helikujundus - Peeter Konovalov; parim grimm/juukseseaded - Ugala grammituba; parim noore näitleja (nägemise hetkel alla 30a.) näitlejatöö - Margaret Sarv, Lauren Grinberg; parim teatrikooli üliõpilase roll - Lauren Grinberg; parim laulev näitleja draamalaval - Adeele Jaago, Jaana Kena.
7. Päevaraamat - Vanemuine (lav. Ringo Ramul)
(välkarvustus instagrammist peale etenduse vaatamist:) Ringo Ramul’i lavastus Ungari kirjanduse suure nime Agota Kristof’i romaanitrio 1.osa põhjal (lavastaja dramatiseering) lõi niimoodi pahviks, et seedisin seda jpikalt ja mitu sellele järgnenud teiste lavastuste etendust mõjusid nagu “teatri hale vari”!
Valus, vapustav, võimas- on 3 esimest kirjeldavat sõna, mis pähe tulevad.
Ringo on meie praeguse aja teatrimaastiku huvitavamaid lavastajaid! Oluline on ka tema tandem kunstnik Arthur Arula’ga!
Nii mõnigi asi liigitub siin teatriimede valdkonda (nt kui Kärt Kull selge diktsiooniga räägib ja juba järgmisel hetkel surres suust tumedat vedelikku purskub) ja kogu see mustvalge, hämar maailm!!!
Alguses mõtlesin, kui Veiko Porkanen ja Ken Rüütel väikseid kaksikvendasid mängides teksti samaaegselt edastasid, et kuidas see võte kogu etenduse välja kannab, järsku hakkab häirima või midagi…aga ei, ühel hetkel ei pane seda enam tähelegi ning on osava lavastaja kätes vahend veel mingite võtete selle peale edasi mängu panemisel!
Vaatamine kahtlemata ei ole kergemate killast, sest sõja aegne & järgne vaesus, räpasus, valu ja surmad on kogu aeg kohal…aga ka see loom, mis inimeses peidus, ilmutab end kõige koledamatel viisidel.
Paratamatult muidugi liikus mõte ka sellele, et Putler on ju praegu rahvusvahelises kohtus mõistetud sõjakurjategijaks ainult ühes asjas süüdi- ja see on Ukraina lastega seotud kuritööd…lapsi ju varastatakse ja saadetakse Venemaale lastekodudesse. Siin loos ema viib pojad vanaema juurde. Ja kuigi sealgi raske, on ikkagi poisid “oma kodus”. Merle Jääger'i vingelt mängitud vanaema, kellel on kõva koorik peal, kutsub lapselapsi litapoegadeks…kiusab neid nii mis jaksab…aga kas see on tema viis neid veelgi tugevamaks kasvatada, et selles karmis maailmas poisid ellu jääks? Või on see mingi selle naise omalaadne meelelahutus? Igatahes arvestades lõppu, annab see kindlama arusaama vanaema kohta. Mänguvormides on veel igasugu trikke…nt. puurivad poisid silmadega publikule silmadesse ja seegi lähendab meid neile ning kisub nende maailma kaasa eriti jõuliselt. Kristin Prits teeb oma senistest rollidest vingeima! Lõpp jäi ka kummitama! Ja mis edasi? Nüüd tahaks raamatut lugeda! VAU!!!
"Päevaraamat" on kogu teatriaasta TOP20 järgmistes tabelites: Suurim teatrielamus; Parim lavastaja - Ringo Ramul; parim grimm/juukseseaded - Vanemuise grimmituba, parim dramatiseering/varem avaldatud materjali adaptsioon - Ringo Ramul; parim kunstnikutöö - Arthur Arula; parim valguskunstnikutöö - Ivar Piterskihh; parim kostüümikunstnik - Arthur Arula; parim laulev näitleja draamalaval - Merle Jääger.
6. Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast - Von Krahli Teater/Delfi Meedia (lav. Jaak Prints)
5. Turandot - Vanemuine (lav. Giorgio Madia)
4. Metsavend - Ugala (lav. Tanel Jonas)
3. Me peale ülalt jälle paistsid tähed - Ugala (lav. Ringo Ramul)
2. Üks helevalge tuvi - Eesti Draamateater (lav. Mari-Liis Lill ja Priit Põldma)
1. Rahamaa - Eesti Draamateater (lav. Hendrik Toompere jr)
----
2024 tippude "kaardile" mahtusid 28 Eestimaa teatrit ja projektiteatrit, ehk möödunud aasta parimad teatrid olid (neist 53st tippelamuste positsioonist hõlmasid endale lavastuste arvuna):
Ugala - 5
Ugala - 5
Vanemuine - 5
Tallinna Linnateater - 5
Eesti Draamateater - 4
Eesti Draamateater - 4
Rahvusooper Estonia - 3
Rakvere Teater - 3
Teater Nuutrum - 3
VAT Teater - 3
TEMUFI - 2
Vaba Lava - 2
Ekspeditsioon - 2
Endla - 2
Kesköö:öö teatriprojekt - 1
Kellerteater - 1
Karlova Teater - 1
Kiseljus Teater - 1
Thors Films - 1
Eesti Noorsooteater - 1
Vene Teater - 1
Vastseliina Piiskopilinnuse teatriprojekt - 1
Viscosa Kultuuritehas - 1
Miksteater - 1
LendTeater - 1
Von Krahli Teater - 1
Skene Katus Kunstile - 1
Kontserdihunt - 1
1Teater - 1
Pärnu Suveteater - 1
