„Vana armastus“. Eduka suhte saladus, imeline lavakeemia ja kortsud lavakujunduse kangas
Lavastus toetub selgelt loole ja väga headele näitlejatele. Lavakujunduses paistavad aga traagelniidid.
Kas Kanada ühe armastatuima ja ka produktiivseima näitekirjaniku Norm Fosteri kahe lavastuse põhjal võib teha üldistuse, et 1Teater on leidnud kullasoone? Igatahes ilmus Eestimaa tänavuse suveteatri kavva neist teine ehk „Vana armastus“ ning seegi kord on Fosteri loos sulnist situatsioonikoomikat, äratuntavaid toredaid, aga ka intrigeerivaid inimtüüpe, suhtesekeldusi ning üksjagu armastust.
Norm Fosteri „Vana armastus“ räägib korra süttinud armastusest ja igatsusest, mis ei tuhmu isegi aastate tolmukihi all, vaiksest armastusest, mis püsib südames hoolimata ajast, elupööretest ning pea lootusetust vastuarmastuse väljavaatest.
See on lugu ühest sassiläinud elust
Jutustajad Bud (Peeter Tammearu) ja Molly (Triinu Meriste) ei räägi lihtsalt lugu – nad pihivad, mõnikord valetavad, endalegi. Teinekord paljastavad...
Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391320/arvustus-vana-armastus-eduka-suhte-saladus-imeline-lavakeemia-ja-kortsud-lavakujunduse-kangas
(foto Kalev Lilleorg)
----
Mul on nii kahju, et arvustus ilmus alles etenduskordade viimasel päeval, sest tegelikult vajanuks see 1Teatri ja Peeter Tammearu lavastus palju - PALJU suuremat tähelepanu! Väga õnnestunud ning lausa imeliselt hästi mängitud lavalugu. Peeter Tammearu karakteriseering on stiilipuhtalt loodud terve tema rolli ulatuses ning seda ju siin isegi kaht erinevat karakterit mängides. Just see peategelane on iseäranis tal tehtud teatud inimtüübina, aga seda ka igasugustes peenemates nüanssides tervikkarakteriseeringut hoides.
Mõneti ju isegi ei oota, et Fosteri komöödiast võib leida sedavõrd palju mõtteainest, nagu ma oma EPLi arvustuses välja tõin (lisaks heale huumorile), aga eks inimsuhted ja armastus on ju ikka ja alati sellised teemad, mis meid kõiki puudutavad ning meil on omast või tuttavate eludest võimalik kas paralleelide või äratundmistega tegelaste omasid kõrvutada. Kuna endal on üle poole elust üks ja sama naine kodus olemas, siis tuli minna päris nooruspõlve tagasi, et näiteks tunda seda lavastuse tunnet, et miks naine, kuigi justkui nagu tahaks, ometi distantsi hoiab, isegi kui mees selgelt enda huvi välja näitab... Aga me ei tea kogu teise inimese taustsüsteemi, ega oska arvatagi, miks ta nii või teisiti käitub.
Nüüd ei teagi, kas seda veel kunagi mängitakse? Tegelikult sobiks hästi ju ka tavahooajal mängida ning nii palju kui tean, kes seda vaatamas käisid, kiidavad kui ühest suust... Igatahes mina väga julgelt soovitan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar