Kolmapäev, 31. jaanuar 2007

Hea tuju päikesekiired...

Esimene päiksekiir - Serrumerru - kiikab siin Londoni metroo-rongis, kui 2006. aastal Palestraga Portugalis käisime. Tagasiteel Portugalist Tallinnasse oli meil vaheööbimine Londonis, sest kogu reis tuli sedaviisi soodsam. Linnapeal ringi rändamiseks jäi hirmus vähe aega, hommikul enne lennukile minekut, nii umbes tund. Võtsin siis takso, et lastega kõik tähtsamad kohad läbi sõita. Et nad näeks nii Buckinghami paleed kui Big Beni, tagasi hotelli sõites - asjadele järgi - sattusime aga sellisesse ummikusse, et sõit kestis 10 minuti asemel 50 minutit. Muidugi olid teised juba kõik tormamas metroo peale, ja sealt edasi rongile, et lennukile jõuda. Neil kõigil ju lihtne, oma kott käevangu ja jooksu. Mina enda kotiga ja lastega ja laste kottidega jooksin küll järgi, aga inimvõimetel on piirid ("viimane kord kus reisin ilma naiseta ja võõraste inimestega kuhugi")... Nad said eelmisele metroorongile. Me võtsime siis järgmise ja olime veel täiesti kandadel, kui järsku keset kõike ühes peatuses otsustasid metrootöötajad alustada streiki. Ja sellest peatusest, alates minu rongist ükski metroo rong enam edasi ei sõitnud. Teised jõudsid õnnelikult kohale. Ma tormasin lastega maa- pinnale ja taksopeatusesse. Tänu streigile oli järjekord muidugi ilmatu pikk. Samas liikus see päris kiiresti edasi. Varsti olimegi taksos. Kuid lootus, et sellega on meie mured murtud, oli asjatu. Kõik tänavad olid umbes ning kui alguses taksojuht ütles, et meil läheb sõiduks 15 minutit, siis tegelikkuses venis see 55-ks minutiks. Kui rongile jõudsime ja lennujaama Ryan Air-i laua taha, oli kella järgi aega check-in -i sulgemiseks veel 2 minutit. Check-in ütles, et neil tuleb teine lend peale ja nad on juba check-in -i sulgenud ning avada seda enam ei saa. Pagan, ma ju lennunduses töötanud ja tean kuidas need asjad käivad. Lihtsalt ilgusest näidata oma võimu, sellepeale on iga väiklane inimene "meister". Sellel hetkel kukkus küll maailm kokku. Miks teised ei öelnud, et me kohe tuleme, olime ju telefoniteel rääkinud, et me iga kell jõuame. Kui ma ise oleksin seal olnud ning keegi oleks kohe kohe jõudmas, oleksin kindlasti oodanud (kui check-in on tehtud, siis on ju lennuki väljumiseni veel hulk aega) ja check-ini aidanud lahti hoida. Aga jah, tegelikult oma hädas oled Sa ikka üksi. Või kui nüüd päris aus olla, siis ma polnudki oma hädas üksi, sest mul olid ka kaks nutvat last, kes ei teadnud mis meist nüüd saab. Kus aga häda kõige suurem, siis abinõud tulevad ei tea kuskohast pähe. Kõigepealt muidugi uurisin, et kas ei lähe mingeid lende kohe sealt samast veel Lätti või kuhugi mujale lähedale, et saaks ümberistumisega koju. Ei olnud õnne. Siis lennujaama hotell - liiga kallis. Siis põrutasime Stanstedist läbi Victorias ümber istumisega Gatwicki. Sealt sain piletid Estonian Airile. Oh, mure murtud. Tallinnasse jõudsime veel enne teisi, sest teiste lend läks läbi Riia. Lõpp hea, kõik hea. Tänaseks ma arvasin, et tegelikult on see kõik juba ununenud, aga tegelikult ikkagi päris hästi kogu pull meeles. Kuigi eredamad hetkel olid ja toimusid ju Portugalis ja eriti sealt tehtud väljasõidul Hispaaniasse ja Gibraltarile. Sellepärast ongi see kõik muu jama nii tähtsusetu. Aga lastel oli kindlasti seiklust ja mälestusi terveks eluks ja rohkem kui mitme reisi eest.

Keskmine päiksekiir - Patrik-poiss - poseerib siin Georgi filmi jaoks saadetud foto tarbeks. Taustal on S-i koolilaud ja tegelikult kogu fotoseeria on olemas, kus Patrik on igasuguste ilmete ja suurustega. Irooniline on see, et kuna ta oleks pidanud mängima Georg Ots -a lapsena, siis valisin kõige Georgilikumad fotod välja. Vaatasin, et ta selline tumeblond pea näeks võimalikult tõmmu välja, sest Georg Otsal olid ju pruunid juuksed. Hiljem selgus, et Peeter Simm teda sellepärast just ei tahtnud, et ta on liiga tõmmu. Hehh - elu irvitas otse silma. Samas oli see ikkagi kõige parem, sest Patrik oleks pidanud suurel Estoonia laval nutma ja Tõnu Kark -u juurde jooksma ja "Isa" karjuma. Ma oleks pidanud selle nutu välja saamiseks kasutama alatuid psühholoogilisi mõjutamistegureid ja see oleks olnud hirmus ning kes teab võibolla isegi mõjutanud tema päikselist iseloomu parandamatult. Lõpp hea kõik hea.


Kõige viimane päiksekiir - Kristin - siin poseerib oma emmele. Vähe sellest, et ta nagunii kogu aeg naerab (endal hammaste tulemise aeg), siis kui talle juukseid raputada, hakkab ta häälega itsitama ja kõõksuma. Huvitav, et tegelikult laps lapse haaval on läinud nendega üha kergemaks. Ja nad on üha lõbusamad... Kuigi juba esimene oli omaette klass! Kristin saab varsti 7 kuuseks ja ta istub ilma toeta, tal on kaks hammast suus ja ta oskab tõusta toe najale seisma. Lisaks teeb ta ei-ei-ei. Raputab pead ja ümiseb midagi ei sarnast. Top Titt numero uuno!

Kommentaare ei ole: