Neljapäev, 18. jaanuar 2007

Iseennast otsides vol.1

Kui mul oleks võimalik, sõidaksin kuhugi kaugele kaugele ilusasse kohta. Nii ilusasse, et mataks hinge. Ja otsiksin iseennast. Rändaksin nendel tunnete käikudel, mis minu sees on ja harutaksin lahti lõngakera, mille sisse on mu olemus põimitud. Ei tea kas see tuleb vanusega, et on vajadus teha endale selgeks, et kes ma olen või tuleb see hoopis suures egoismist ja/ehk enesearmastusest? Milleks tegelikult on vaja ennast leida, kas pole tore üllatuda alati kui endale paljastub mingi ootamatu külg iseendast? Ma ei mõtle, sellist Coelho -likku eneseavastamist või avastamist kui sellist. Pigem teadvustamist endale, et ma olen selline ja seda või teist asja minus on vaja muuta või hoida. Teadlikult tegutseda mingite karakteristikute kallal, mille olemasolust ei pruugi igapäevaselt arugi saada. Liisi Koiksoni laulus "Väike järv" lähevad sõnad kuidagi nii - ...minu sügavust, pole keegi mõõtnud veel... - ei tea kas keegi peabki mõõtma minu sügavust kui ma seda endalegi pole veel teadvustanud. Tunnen kogu aeg, et seisan mingi kuristiku ääre peal ning ei julge üle serva vaadata. Ning mis kõige hullem, ma ei kardagi et mis seal üle serva on või kukkuda üle selle serva vaid hoopis oma ootuste või arusaamade kildudeks purunemist. Ehk et see kuristik ei ole piisavalt sügav või on nii sügav, et sinna kukkudes pole lootustki kunagi õieti tunneteni välja jõuda.

Kõige kummalisem selle kõige juures on see, et ma lohutan ennast tundmusega, et see, et ma juba niimoodi mõtlen, et see peaks juba näitama nagu minus midagi ongi. Midagi seal kuristiku põhjas. Aga juba lähtekoht, et ma eeldan et on ikkagi kuristik olemas, mitte lihtsalt mingi mõni sentimeeter madalam platoo, võib olla minu enda pettekujutelm. Tavaliselt selles kohas "ennast otsides" ütlen endale trafaretse väljendi: "Oh, ma olen nüüd liiga sügav". Ja ei julge või ei taha edasi mõelda sellest. Ja see katkestabki mõttelõnga ja leidmise protsessi. Ja need vähesed korrad kui ma sellele teele eksin algavad alati üsna sarnaselt...täpselt nii nagu seegi kord. Aga ometigi tahan ma praegu sellega edasi minna. Tuua välja kasvõi mõned iseloomujoonedki, mida ma endale teadvustan iseendas. Heh, kas see kõik ei kõlagi nagu ma oleksin mingi tõeline ego-maniakk. Nii enesekeskne ja endast huvitatud, et sellist inimest ei saagi võtta kui mõnda normaalset. Tegeleda enda otsimisega või üldse kulutada aega enesekeskseks olemisele. Aga, ei, ma ei ole endast vaimustuses. Ma tean, et mul on rohkem kiikse kui keskmisel inimesel. Mul on nii häid kui halbu iseloomuomadusi. Usun, et oma elu ja tööde tõttu olen näinud rohkem kui keskmine inimene ja sellepärast on ehk minu lõngakera ka rohkem sassis.

On siiski olemas üks kindel tugisammas, mis vähemalt viimased 12 ja pool aastat on hoidnud mu mingil konkreetsel edasipüüdlikul teel ja see on mu pere mille olen loonud ilmselt oma elu armastusega. See sammas võiks ollagi mu olemuse tuumaks. Sest oma tegemistes arvestan ma oma perega, samas sellest saan ma jõudu ja tahet. Muidugi võib see ka vahetevahel olla mingite asjade takistuseks. Kuid teades kui tähtis on see mu eksistentsi "süda", pole mul kunagi kahju nendest ohverdustest, mis mul tuleb teha. Ma tegelikult ei teadvustagi endale, et ma millegist loobun või midagi just konkreetselt teen selle nö. "südame" pärast. See on üks mu olemuse osa, kuid see omakorda on eraldi organism, mida ma lahkama ei hakka, kuna selle organismi osa olen mina, keda ma just parajasti siin katsun lahti mõtestada. Hmm, see on lõpmatu ring, kuid jah, keskendun sedapuhku siiski enda olemusse, ja lisaliinid lahendan kunagi kui põhiolemus on läbi käidud.

Mingid kummalised, kuid samas minu puhul nii tavalised laused üritavad pähe tungida ning tundub, nagu edasi minna on kuidagi raskem, sest tahaks panna stopi - umbes nagu maadki kaevates, on kaevematerjal üha tihkem ja raskem kaevata...tundub see ka enesest kaevamisel. Või on ehk piltlikum väljend mäkke ronimisest, kus õhk muutub üha hõredamaks ning hingata on ühe raskem? Praegu pean küll stopi tegema, kuid nüüd ma ei pea enam järgmine kord algusest alustama vaid võin siit kohalt jätkata...

Kommentaare ei ole: