Conor McPherson pole just kvaliteedimärk minu jaoks. Kuid iiri sugemetega etendused, raamatud ja muusika on mulle ikka kuidagi lähedane tundunud. Etendus, mid ma nägin on üks esimesi, sest esietendus oli alles novembris ja mina käisin vaatamas detsembri esimesel poolel. Jõuluaeg, nagu ikka oli hirmus kiire ning blogerdamine oli seda vähesem. Nüüd siis lõpuks kirjutan ka Kiirgav -a linn -a kohta.
Pean tunnistama, et astusin ämbrisse lugedes Eesti Draamateatri kodulehel olevat tutvustust etenduse kohta. Arvasin, et Eesti Draamateatri pööningul asuvas väikeses saalis selline kammerlikult nelja näitlejaga lavastus ning õõva tekitav teema on üks hea kompott. Kõik eeldused selleks olid ju olemas. Lisaks veel kaks Draamateatri parimat meesnäitlejat Ain Lutsepp ja Anti Reinthal...
Noh, kui alustada sellest, mis oli hea, siis Ain ja Anti olid superhead. Lutsepp -a närviline vaimukartja (loe:vaimuhaige), oli mängitud sellise pingestatusega, et Ainil tulid higipiisad mingil hetkel otsa ette. Anti mängitud homo või õigemini meesprostituut, oli selline keigarlik, lahe, nagu mõnus värske õhk keset etendust. Kahtlemata olid head ka Margus Prangel -i psühholoog, kes ise psühholoogi vajaks, kes ilmselt on ka kapihomo ja Merle Palmiste maha jäetud naine. Kuigi need olid tehtud tavalises - nendelt näitlejatelt mitte erilist pingutust vajava headusega.
Aga kahjuks sellega kogu headus piirdus. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud lavastust, mille näitlejate headusest piisaks. Alati on vaja kas lavastuse, kunstniku kuid eelkõige sisu tugevust.
Selles lavastuses need komponendid puuduvad. Taago Tubin on minu jaoks võõras nimi. Ma pole kindel, kas olen varem tema lavastusi näinudki. Igatahes jäi see õõva tekitus lahjaks, et mitte öelda, seda õõva seal polnudki. Võibolla oli mingi sügavam urbaanse lahutuse ja kapihomoduse teema aspekt, millest ma aru ei saanud. Aga see, et vaim rändab koos lambiga, no ma ei tea, see oli naeruväärselt jama. Või kui see, et kes meist on hullud ja kes mitte, see oli veelgi kaugem ja mõtetum selle lavastuse aspektis. Eelkõige olekski lavastuslikult võibolla saanud selle tekstiga midagi teha. Aga tegemist tundus olevat nagu mingi teksti läbimänguga. Soovitaksin Draamateatris kellelgi heal lavastajal asi üle vaadata ja teha vajalikud korrektuurid ning etendusest võiks asjagi saada. Ei tea, mis lavastaja tahtis selle tükiga vaatajale anda. Kui keegi teab, siis palun öelge mulle ka!!! Näitlejatest hakkas kahju...ei teadnudki, et kas peaks seal lõpus plaksutama või mitte. Aga viisakusest ning armastusest näitlejate ikka...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar