Nädalalõpp on läbi...

Kristin sai eile poole aastaseks. Uskumatu kui kiirelt läheb aeg. Alles ta sündis... aga õnneks ta on ikka veel selline pisike pambu, kes väiksemalegi tähelepanule vastab tervet tuba täitva naeratusega.

Tegin pühapäeval lastele (ja muidugi endale ka) laari pannkooke. Retsepti mõtlesin ise välja, kuigi mis kunst see neid pannkooke nüüd teha on, aga oma uhkuseks võin öelda, et esimest korda õnnestusid kõik mu koogid, esimene kaasa arvatud. Muidu ikka paar esimest lähevad aiataha... ja lapsed sõid kõik ilusti ära. Ma ise sain ka kaks tükki. Ah, ega ma suur pannkoogisõber olegi, aga kuna avastasin, et Kanadast toodud vahtrasiirupit on veel pool pudelit alles, siis vahtrasiirupiga suudan ma vist pea kõike süüa...

Õhtul tõin poest pisikese tordi - sellise mis Serrule ja Patrikule meeldib - maasikate ja banaaniga. Hommikuks oli see ka otsas, niiet ilmselt maitses. Midagi originaalsemat 6-ndaks sünnipäevaks ei leidnud kui ühe huvitava kõristi, aga alles olid ka jõulud ning kogu ideedemahv kulus vist sellega ära.

Mingil hetkel oli Kristin S.-i süles ja piimendas, ehk laskis natuke liialdatud lõunat suust välja. S. muidugi pistis kohe kisama, et appi - Kristin oksendab mu täis... Patrik läks ta juurde ja ühmas - ta ei oksenda, ta sülitab Su peale :) Ok, sellest saab veel parool...

Aga täna ütles siis suur ülemus ka, et lähen Rootsi Eestit esindama. Ei tea kui kiiresti kõik elamisload ja kooliasjad lastel saab sätitud. Ja kas üldse palganumber saab Rootsi ühiskonnale vastav. Jah, palganumbri peab kõigepealt ära ootama, siis hakkan alles asju korraldama ja mõtlen kolimismurede peale. Aga tundub, et Goodbye Eesti või peaks ütlema Farväl Estland...vähemalt mõneks aastaks. Kurb, aga samas põnev ja hirmus ka. Ja õnneks on Eesti ikkagi nii lähedal, et ma kavatsen vähemalt korra kuus käia siin ja vaatamas hullult palju teatrit ja ostmas hunnikuteviisi raamatuid...

Naljakas, et lapsed on kohe valmis minema, kasvõi homne päev. Patrikut ahvatleb see, et seal ta saab kohe eelkooli. Helistasin ka Stockholmi Eesti kooli ja uurisin järgi ning mõlema jaoks pidid kohad olemas olema. Mis tegelikult ongi kõige olulisem ja suur kivi kukkus südamelt. See Stockholmi Eesti Kool on seal nii armas ja asub vanalinnas, mis on 5 minuti jalutuskäigu kaugusel minu kontorist. Igal juhul hakkab nüüd aeg endisest kiiremini liikuma, sest 100 asja on veel vaja korda ajada enne seda. Aga jah, kõigepealt peab ootama ära tingimused. Võibolla jääb veel kogu üritus nende taha. Samas nii hea on tead, et töötad oma riigi heaks. Selles on mingi eriline sära. Nagu juba viimased 8 kuud. Jah, ma armastan oma tööd. Armastan oma peret. Tegelikult on mul ikka pere pärast hullu moodi vedanud. Ainult trennist pean loobuma...pean otsima Stockholmis mingi kunstiharrastuse, et oma loovust arendada ja saada väljundit. Ma ei usu, et midagi sarnast sealt leiab kui praegune trenn, aga samas seal vajab ka pere mind veelgi rohkem kui praegu. Ning see praegune 4-5 kahetunnist trenni nädalas mahv ongi natuke liig nii vanale mehele nagu mina (aga vähemaga ka ei oska leppida).

Kõige tipuks helistasin Satu-le Rootsi, et uudist teatada, ehk siis võimalikku uudist teatada. Ta läks kohe nii hoogu, lubas aidata korterit otsida ja oli nii rõõmus selle kõige üle. Nad olid parajasti rongiga teel Göteborgist Stockholmi, sest Anders osales Rootsi Bingo Lotto saates. Ja ta oli võitnud 150 tuhande rootsi krooni eest raha ja auhindu. Muuhulgas ka lumeskuutri ja reisi kahele Malaisiasse. Äge! Ja mul on südamest hea meel nende õnne üle! Elu on ikka pagana põnev! Ei tea kunagi, mis nurga taga ootab?!