kolmapäev, 10. märts 2010

Kirsiaed - Draamateater


Nagu ma siin blogis olen ka varem täheldanud, on mul Hendrik Toompere lavastustega kaks äärmust. Ühed, mis meeldivad väga-väga ning tihti aasta parimad ja õnnestunumad lavastused (näiteks Toatüdrukud, Grönholmi meetod ja Põrgu wärk) või siis just sellised, mida ma pigem kustutaksin oma mälust kiiremas korras (näiteks Loss, Kommunisti surm ja Loojang). Viimasel ajal on mees kõvasti kinnitamas oma positsiooni ka näitlejana tippude hulgas - Külmetava kunstniku portree (RAAAM), Boulgakoff (Draamateater) ja Kes kardab Virginia Woolfi (NO99), kui nüüd nimetada mõned eredad tipprollid. On ta ju pärit ka, tänaseks juba legendaarsest, 13.lennust. Paraku kuulub Kirsiaed minu jaoks sinna teise äärmusesse, ehk ma ei saanud aru miks, aga mul hakkas seda vaadates sõna otseses mõttes - igav. Ometi on teema just praeguses majandusolukorras igati kõnekas ning täiesti mõistetav, miks see just praegu on lavale toodud. Muidugi lisaks sellele, et jaanuari lõpus oli Tšehhovi 150.sünniaastapäev.

Ehk siis Tšehhovi lugu ise jutustab vana hea Kirsiaiast majanduslike olude tõttu loobumise, inimsuhete rägastiku lahti harutamise ning Vene kõrgema klassi viimaste jäänuste languse loo. Toompere on tahtnud tuua loo kaasaega ning rõhutada seda, et Tšehhov on kirjutanud selle nö. "komöödiaks". Esiteks tekkis selle kaasajastamisega minu jaoks sellest loost üks paras supp ning teiseks komöödiaga polnud siin ikkagi midagi pistmist. Lugu on ju ikkagi kurb, isegi kui vana teener unustataksegi lihtsalt tänapäevinimeste kiires sagimisest täiesti ära ja tegelaste sekka on toodud meelelahutajana-mustkunstnikuna guvernant Charlotta. Rääkimata pannes Uuspõllu külahullu rolli, millega on ju "kergem" variant Kirsiaiast garanteeritud?


Ehk katsun siin järgnevalt analüüsida, et mis meeldis ja mis mitte, et jõuda tuumani, millepärast see lõppkokkuvõttes terviklahendusena minu jaoks ei toiminud. Kui rääkida sellest, mis meeldis, siis eelkõige tõesti vist see, et oli sisse toodud karakter Charlotta. Ainus, mis suutis tähelepanu ülal hoida - Harriet Toompere mustkunstitrikid olid ägedad ning ehtsad. See kuidas ta vaiba taha õhku kadus võttis kogu saali õhku ahmima :) Kuid üsna kõnekas on fakt ju seegi, et klassiku lavastuses on kõige põnevam asi - "sissetoodud mustkunstnik", kes rahvast lõbustab...

Siiski millegipärast mõjusid hästi ka need tõsisemad karakterid - Palmiste Ranevskaja, kes küll tundus üsna labiilsena kokkuvõttes. Mind häiris tema tundeskaala üles-alla käimine, kuid nendel all-hetkedel, ehk kurvana mõjus ta õigesti. Toompere versioonis see karakter oligi selline tuulepea või rõhutatult kergemeelne. Alguses oli Kirsiaia müümine suur piin, siis aga järsku, et saaks jah kiiresti lahti ning Pariisi ära. Samuti see kui ta lõpuks lahkuma hakkas tuli talle meelde, et see oli ka tema emakodu, kuigi enne oli tema suurimaks hingepiinaks see, et tema poeg oli seal surnud. See doseerimine või tasakaal lihtsalt mõjus natuke imelikuna või kuidagi paigast ära või isegi läbimõtlemata.

Läbinisti oli õiges kohas ja õiges rollis minu meelest ainult Varjat mänginud Kersti Heinloo. Ma sain temast aru, tema karakter oli tõesti selline nagu ta olema pidi. Tõsine, frustreeritud, sest Lopahhinist ei olnud piisavalt meest teda kosima. Lopahhin ise, ehk Mait Malmsten, temas justkui oli sellist teksastes vene uusrikka tunnetust küll. Kuigi see teksastes olemine ei meeldinud minule isiklikult kohe üldse, aga ka tema tõsidus ja vaev, eriti pärast kirsiaia ostmist oli laval olemas (kas ehk oleks pidanud olema ka natuke uhkust? Oli tema ju nüüd uus valitseja? Ja himu seda kõike maatasa teha, et ehitada tasuvad korterelamud... see sidus jäeti välja mängimata. Eriti selles valguses, et ta tõesti oli uusrikas...). Kuid siin tuli lisaks mängu võrdlusmoment Mikiveri kunagise Lopahhiniga Šapiro Kirsiaias ning võrdluses jäi Malmsteni roll võrdlemisi tühjaks. Samas sealt võiks ajaga midagi kooruda, kui ta toob midagi oma rolli sisse, mis mängiks karakteri tugevamaks ja huvitavamaks. Iseenesest meeldis mulle ka tegevusliinidest kõige rohkem Lopahhini ja Varja armusuhe(tus). Kuid see suudeti rikkuda lõpus, kui Lopahhin palub Ranevskaja abi Varjale armuavaldamisega. Ranevskaja lubab teda aidata, kuid ise kaob lavalt. Ja kui Varja tuleb nagu kogemata, siis Lopahhin oma mömmluses ei saa jälle sõnagi suust. Mind ajab ka elus närvi, kui lubatakse aidata, aga siis jäetakse ikka viimane abi andmata. Eriti kui Ranevskaja ise ajas Lopahhinit oma armu avaldama ning see oli kõige tipuks ka Ranevskaja enda huvides, siis oleks võinud ju ka kindlustada, et noored teineteist ka saaksid. Eriti kui oli tegemist sellise vene baba-ga, kes päris elus oleks kindlasti selle suhte loomise kindlustanud.

Muudigi eredalt tuli välja see raha loopimine ning üle oma võimete elamine... sujuvalt olengi sellega jõudnud teemadeni, mis ei meeldinud...
Mind täiesti häiris kuidas Anjat mängis Mari-Liis Lill. Just kui ma hakkasin tundma, et juba nagu tuleb, teeb ta sellise kehkadivei rolli. Okei, ma saan aru, et labiilsel emal on labiilne tütar, kuid Anja ei olnud üldse kohe selline. See kuidas ta saabudes räägib Varjale oma murest ema pärast ise sinna kõrvale irvitades ning seda nii kerglaselt ja kergelt tehes, ajas mind täiesti marru. Inimesed ei ole sellised, ei päris elus, ei teatris ja ammugi mitte selles näidendis. Valesti oli roll antud ka Gajevit esitanud Margus Prangelile. Prangel on, kui ma nüüd kellelegi ülekohut ei tee mälu pärast, siis minu Draamateatri lemmik-meesnäitleja (nonii meenuski... sinna kõrvale tõstaks kohe ka näiteks Tõnu Oja...). Ta on teinud üks teise järel head rollid ning ei saa ka tema mängimisele mitte midagi Kirsiaias muud ette heita kui seda, et ta ei sobi Gajeviks minu meelest. Tema tüpaaž lihtsalt karjuvalt oleks nõudnud sellesse rolli kedagi teist.

Jan Uuspõllust paremat külahullu mängijat ilmselt polegi ning kui Toompere jr jr oli laval siis ma pidevalt jälgisin tema tegemisi. Kuigi ta polegi ju üldsegi keskne tegelane, siis midagi selles noores näitlejas ja tema liikumises on nii huvitavat, et see lausa nõuab tähelepanu. Seevastu alati samalaadse kummalise naeratusega positiivse tüdruku rolli tegev Britta Vahur on ka siin täpselt see sama karakter mida ta juba teatrisse tulemisest alates on mänginud. Isegi tema kurbuses või vaevas, et poiss teda ei märka piisavalt või teda kaasa ei taha võtta, see kõik on liiga naeratav ning ilma mingi sügavama põhja või plaanita.

Õunapuu kunstiline pool tõstetud verandaga oleks olnud muidu huvitav lahend, kui need koledad metalltrossid poleks lõhkunud kogu atmosfääri. Tuli meelde Ugala Kolme õe kujunduses kasutatud metallkonstruktsioon. Seekord olid vähemalt puudu neoonoranžid kleebised...

Võibolla ka see tänapäevane äriline sidus selle vanaaegse mõisaidülli ning ilusa romantilise plaanita, mis oli just vanades Tšehhovi ja Turgenjevi (näiteks "Aadlipesa") aegses mõisa-romantikas. Kus tõesti armastus oli õrn, inimesed reisisid Pariisi ja Venemaa vahet. Olid erudeeritud, lugesid, olid uhkelt riides... see kõik peaks jääma sellesse nendele kuulunud aega. Tänapäevastatuna läheb kaduma see atmosfäär, need õhkõrnad ja ilusad romantilised hingepiinad. Lopahhini suutmatus ikkagi Kirsiaeda käest lasta, sest ka tema armastas Varjat ning seda perekonda. Või hoopis tema isekus ning näitamisvajadus, et kes nüüd on valitseja ja teeb kõik pihuks ja põrmuks ehitades teiste mälestusi täis kohale tänapäevased korruselamud... See kõik jääb Draamateatri uusversioonis avaldumata. Ei teki üldse neid dilemmasid, sest rõhud on kuidagi paigast ära. kuidagi vägisi lõbustatud ja kergemat versiooni on üritatud teha. Üritatud teha seda "komöödiana", nagu Tšehhov olevat seda mõelnud. Selleks aga peab olema ilmselt vene hing, et see komöödia sealt välja kraapida. Sest naerda ei saanud küll ainsatki korda.

Hinnang: 1+ (Ka kehv klassikaline versioon oleks olnud parem. Ilmselt kui lavastus oleks muutunud aeglaseks ja igavlevaks tundlemiseks, poleks see olnud pooltki niiiii igav. Sest just nimelt "igav" minul seda vaadates hakkaski. Minu kaaslane tahtis vaheaejal ära minna, aga mina lootsin ikka et teises vaatuses tuleb hoog sisse ning asi läheb käima ja kogu see müümisest tulenev pinna all pulbitsevad tunded hakkavad eriti tegelasi piinama. Ning lahkumisega seonduvalt tuleb see valu ka välja. Kuid lõpus oli veel üks irooniline lavastuslik vimka. Nimelt see hakkas niimoodi venima, kuna pidevalt öeldi, et mitu minutit on veel aega minekuni. Ja muidugi see ei vastanud üldse tegelikkusele. Sest kui kõigepealt oli 1o minutit ja siis 5 ja siis mitu korda 1 minut veel... no ei lõppenud ega lõppenud see piin ära. Plussi ühe taha hinnangus andsin Harriet Toomperele ning tema pesuehtsale mustkunstile, ehk silmamoonutustele.
Draamateatri needuslikkusele viitav madalkäik jätkub... järgmine lootus "Augustikuu"... ja ma tõesti loodan kogu südamest, et sellega on see minule mittemeeldivate lavastuste rida lõppenud. Endiselt soovitaksin Draamateatri 2008. aastal esietendunud tükke, mis mängukavas - Sügissonaat, Boulgakoff, Grönholmi meetod. Lisaks mõned vanemad tükid nagu näiteks Aabitsa kukk.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kirsiaed
Anton Tšehhov

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 35 minutit.
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andrus Laansalu (külalisena)
Osades: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Kristo Viiding, Hendrik Toompere jr jr.
Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega – yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on. Tshehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.
Lugu ise on lihtne. Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu suure kirsiaia omanik pr Ranevskaja Pariisi. Olukord kodus läheb aga majanduslikult väga keerukaks, võlad panga ees, maksmata intressid jne. Tegevus algabki hetkest, mil Ranevskaja saabub pärast kuueaastast äraolekut taas koju oma tytarde, venna ja teiste kodakondsete juurde. Mõis koos kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus mälestustesse ei lase seda juhtuda.
Näidendis hargnevad väga keerukad intriigid nii armumiste kui ka äri pinnalt. On värvikaid tegelasi, kes on nagu yks yhele meie igapäevasest elust maha kirjutatud.
Rollid on võimsad ja neist unistab iga näitleja.

Tshehhov kirjutas „Kirsiaia“ 44-aastaselt. Sama vana olen ka mina, Hendrik Toompere.
Esietendus 7. veebruaril 2010 suures saalis.

8 kommentaari:

merleke ütles ...

Ma kirjutan peaaegu kõigele sinu arvamuses kahe käega alla. Selle "Kirsiaia" probleem on selgelt lavastus: minu jaoks lagunes see lihtsalt laiali, osa karaktereid oli lihtsalt poolikuks jäetud jne. Vägisi tekib tunne, et ettevalmistusaega nappis. Tšehhovi tekst on väga tihe ja ilmselt ei suuda Toompere vene klassikat niimoodi lavastada, nagu oskab seda Nüganen, Šapiro, Tammearu.

Üks lõik jäi sinu jutus siiski segaseks. See, milles tood mh võrdluse "Aadlipesaga". Ma arvatavasti ei saanud sinust aru, aga minu arvates tahab Tšehhov "Kirsiaias" just vastupidist väita: erudeeritus, õhkõrnus jne on ainult näiline; Tšehhovi tekst rõhutab minu arvates seda, kui silmakirjalikud on inimesed, kuidas ei suudeta vanast lahti lasta, aga tahes või tahtmata jääb minevik ja midagi koos sellega seljataha. Nii jääb nt Frits maha, sest selliste teenrite aeg sai ümber. Uued teenijad on lugupidamatud, enesekesksed jne. Selle mängisid Ulfsak ja noor Toompere väga hästi välja. Britta Vahur ei viitsi minu arvates lihtsalt ühegi rolliga vaeva näha. Väga nutikalt oli riidesse pandud Kristo Viidingu igavene üliõpilane, aga kes idamaade filosoofiat ja õpetusi lähemalt ei tunne, see ei taju kahjuks tagamaid. Tema oli üks neist, kes oli lõpuni lahendamata jäetud. Tema ja Anja pidid peegeldama uut põlvkonda, kes hindavad vanadest sootuks erinevaid väärtusi ja kes on eesootava üle hoopis rõõmsad.

Minu arvates ei armasta Lopahhin Varjat. Miks sa arvad, et armastab? Või sain valesti aru? Lopahhin on tänapäeva mõistes tõusik. Mul oli nii kahju, et Malmsteni muidu üsna ok rollist ei kerkinud esile üks selle näidendi olulisem monoloog - see, kuis ta võidurõõmutseb, et ostis kirsiaia, et ostis mõisa, kus tema isa oli ori -, ja üks võtmedialoog - see, kus nad peaks Varjaga suhted ära klaarima. Nad hakkavad rääkima ilmast. Nagu teevad inimesed jutujätkuks, kui enam millestki rääkida ei ole.

Lugesin "Kirsiaeda" jaanuaris värskelt üle ja nägin ühte saksakeelset lavastust, mille kõrval Draamateatri lavastus minu jaoks täiesti kahvatub. Ka see kõnealune lavastus oli toodud tänapäeva. Algusstseenis loeb Lopahhin raamatut ja hädaldab, et ta ei saa mitte midagi aru. Temast kiirgab tühine inimene, kes ometi on nii mõjuvõimas, et teda tuleb taluda.

Nüüd kirjutasin siin vist pikemalt kui oma kahes blogipostituses kahe "Kirsiaia" lavastuse kohta kokku. :) See tekst hakkas minus pärast ülelugemist ja mitmekordset ülevaatamist elama.

Tšehhov nimetab "Kirsiaeda" komöödiaks, aga minu arvates on see väga kurb tekst.

Danzumees ütles ...

Aitäh Merleke pika ja huvitava kommentaari eest! Mul vaja mitmele Su mõttele vastu kajada (tegelikult sinuga ühel poolel olles)...
Esiteks, kui Toompere peaks juhuslikult seda mõttevahetust siin kunagi lugema, siis ma loodan, et ta üritab Su sõnadele vastureaktsioonina tõestada, et vene klassikat lavale tuua suudab ta küll ning võtab lavastada veel mõne, sest nii palju head Vene klassikat on olemas, ka sellist, mis siiani polegi jõudnud meie lavadele... Ta on tihti väga huvitav ja võimekas lavastaja ning ma usun, et lavastamisoskus ei käi žanreidpidi vaid pigem ikka baasoskuseid ja mõtlemisvõime/löhetakohtade/sisuliste ja esteetiliste valikute läbi ning elu- ja lavastamispagasi alusel. Ja seda kõike Toomperel kahtlemata on, kasvõi need näited, mis ma tekstis ära tõin, tõestavad seda. Ma vaikselt isegi loodan, et ta saab Teatriliidult lavastajapreemia tänavu oma Toatüdrukutega, kuigi teades Teatriliitu natuke nagu ette või nii, usun, et nad pigem annavad auhinna kas Ojasoole/Semperile või Nüganenile (isegi ennemini ilmselt Noormetsale), aga mina isiklikult eelistan just nimme sellest valikust hoopis Toatüdrukuid. See lihtsalt oli nii lahe ja meelelahutuslik. Kuid kahjuks jäetakse pahatihti auhindade jagamisel puht meelelahutuslik efekt väärtustamata. Ja see särts, mis tema lavastuses oli... fantastiline! Ok, nüüd eksin siin juba teemast natuke kõrvale...

Mis puudutab minu võrdlust Aadlipesaga, oli see inimestevaheliste ajastule kohaste tunnete õhkõrnus. Ehk see, kuidas Lopahhin ei saanud oma tundeid avaldatud Varjale. Ja Turgenjevi Aadlipesa on ju tervenisti sellises romantilises võtmes, mida ma selle ajastu ja atmosfääriga ühendan. Muidugi vastuväitena lavastuse seisukohalt võiks ju öelda, et Toompere oligi selle Kirsiaia kaasajastanud ning puhastanud selle nagu ta ise lavastuse kodulehel ütleb "igasugustest liialdustest", ent siiski oli seal guvernadid (mis oli ju jällegi Toompere hoopis sisse toodud) ning teised ikkagi "Tšehhovi" Kirsiaia ajastule viitavaid ilminguid. Sellest siis see "supi" määratlus.
Uute ja vanade teenrite teema tõesti on hästi välja toodud ning need kaks karakterit olid mitmeski mõttes omal kohal. Ka selles mõttes, et kui pinnapealsed on tänapäeva inimesed ja nad ei teadnudki, et Fritsi maha unustasid, arvasid, et too on haiglas või kus iganes... See oli üks väheseid asju, mis mulle etenduses meeldis.

Samas see pole ju üldse negatiivne, et vanast ei suudeta lahti lasta. See pole ainult ajastuilming, vaid minu meelest ei tohigi vanast liiga lihtsalt lahti lasta. See on tänapäeval võtnud ju täiesti erakordselt kõvad pöörded sisse. Kandunud aswjadelt ja kohtadel üle ka inimsuhetele. Kui aga elukaaslane ei meeldi või läheb natuke raskeks, siis vahetatakse uue vastu ja inimesed ei taha ega viitsi vanast kinni hoida, kurb ning lõhub mitte ainult probleemis osaleva kahe inimese elu... nii ka Kirsiaias ja sellega seonduval nii aia ja koha tähenduslikkusel nii nendele inimestele kui ka sümbolina üldse.

Danzumees ütles ...

Mis puutub Brita Vahurisse, siis ma ei usu, et ta ei "viitsi" oma karakteritega vaeva näha. Lihtsalt ta pole veel ilmselt inimesena veel piisavalt küps ja piisavalt suure elukogemusega vms. Või ma ei oskagi öelda, kas ta vajaks tunduvalt tugevamat lavastaja suunamist, kasvõi mõnedki korrad, et oleks lavastaja, kes täpselt ütleks, mis viga ja pööraks talle ning tema rollile eraldi tähelepanu (ka sellise väiksema rolli ülesehituse puhul) ning annaks nõu kuidas see saali paistab, mida ta teeb. Usun, et ta kindlasti ka meedlib paljudele ja ega ei peagi meeldima kõigile, nagu näiteks minule. Aga ta kuidagi pole saanud ennast lahti mängida või puudub tal ikkagi elukogemus või ma ei tea kui palju ta näiteks raamatuid loeb, et sellest ammutada vihjeid või seoseid oma karakterite loomisele. Või milliseid raamatuid ta loeb või kui palju ise elab karaktereid läbi teatris käies või raamatuid lugedes. Kuna ma ei tunne teda, siis ei oska absoluutselt hinnata, kus on midagi puudu (võibolla polegi midagi ja tõenäoliselt ongi tegemist lihtsalt minu ja sinu maitseküsimusega), aga tal on kindlasti vaja mingist selgest kramplikult sarnasest karakteri ülesehitusest lahti saada. Heas mõttes võiks võrdluse tuua Charleze Theron-i, kes tegi filmi Monster ning pärast seda hakati teda tõsiselt võtma. Ise näiteks avastasin Triinu Meriste võimed pärast seda kui ta sai mängida Anna Kareninat. Ta selgelt mängis enda selle rolliga minu meelest sõna otses mõtte "lahti". Sinnamaani ei saanud ühestki tema rollist midagi, nagu praegusel hetkel Britta Vahurigagi. Kuid nagu ajalugu on tõestanud, see võib ikkagi toimuda. Selles suhtes ma ei kanna kunagi ühtki näitlejat enda jaoks maha. Ikka loodan, et kohe-kohe... ja see avastus siis on seda magusam, et nüüd see lahtimängimine on sündinud. Neid näiteid on tegelikult hulgi. Aga lõppude lõpuks on see minu enda kännu otsast vaadatuna ning ei pruugi üldse midagi tähendada.

Viidingu karakter jäi tõesti poolikuks ja seda mitte näitleja pärast. Ma ei osanudki midagi temast ega tema rollist, ega sellest karakterist kirjutada. Seegi räägib vist iseenda eest. Kusjuures üks asi, mis jäi kirjutamata, siis mu teatrikaaslane ütles kohe alguses, et ma paneks tähele, et ühel hetkel kaotab Viiding oma riided... noh... vähemalt mitte päriselt nii ei läinud, aga peaaegu :) Kuid tõesti nii tema kui Anja, Anja küll kahjuks ka näitlemise pärast jäid väga poolikuteks. Mari-Liis Lill hakkas juba ilmutama mingeid teisi plaane oma mängus. Näiteks Sigma Tau-s meeldis ta mulle. Kuid nüüd oleks nagu tagasi selles rollisüüvimatuses ja üheplaanilisuses, mida enne Sigma Tau-d tema juures korduvalt märkasin.

See mis puudutab Lopahhinit, selles suhtes tekkis mul etendust vaadates, et ta tegelikult oli allasurunud oma armastuses Varja vastu... ikkagi tema isa represseerijate esindaja vastu pole kaugeltki lihtne oma tundeid iseendalegi tunnistada. Kuid tõesti seda ma ju kirjutasin ka, et see ushkus jäeti täiesti välja mängimata, see tema võidurõõm. Uusrikas või "tõusik" nagu sa nimetad, aga ka nendel on ju inimesena need "inimlikud" tunded olemas ning kuna need on nii allasurutud, siis Lopahhin oli täiesti oskamatu korraliku inimsuhte loomiseks või veel vähem armastuse avaldamiseks.
Appi, siinkohal tekib mul tunne, et meie vestlus maalib kõigest hoolimata sellest etendusest huvitavama pildi, kui see oli... ehk rõhk sõna-triol "jäeti välja mängimata".

Danzumees ütles ...

Ma lugesin Kirsiaeda väga ammu. Veel pärast seda, ligi 10 aastat tagasi lugesin Aadlipesa, lisaks hiljuti veel Isad ja pojad ja veel mõned vene klassikud... ning sellepärast on ehk ka minu mälu seganud neid kõiki natuke ja sellepärast on need tunnetused ehk ka natuke sassis. Usaldan, et kui Sa ütles hiljuti lugenunda, et Sa ei uskunud, et Lopahhinil olid Varja suhtes mingidki tunded. Minu jaoks mehena siiski tundus seal midagi nagu olevat.

Kuid tõesti, Tšehhov võis OMA ajastus ja viidates mingitele prototüüpidele seda millegipärast komöödiaks ise pidada. Lisaks võib seal ju erinevate rõhuasetuste ning jantlikus stiilis mängides - mängida selle komöödiaks, kuid need sügavad väärtused - vanast loobumine, lein, kättemaks või inimeste tänapäevane külmus, kiirus ja kasumi tagaajamine ei sobi tänapäevases kontekstis komöödiavormingutesse. Võibolla sellel ajal tõesti naerdi nende "madalate väärtushinnangute" üle, mis tänapäeval on muutunud meie ühiskonda paivavateks ilminguteks? Huvitav oleks teada, aga sellel ajal elanud inimesi ju praktiliselt enam pole ning need kes on, on kindlasti tänase päeva või kindlasti hilisemate kogemuste võrra juba rikutud selle adekvaatseks hindamiseks. Lisaks võib ju Tšehhov olla üldsegi kirjutanud selle enda jaoks hiljuti möödunud ajast...

Ja kõigest hoolimata peaks ju tegelikult just tänases päevas see tekst eriliselt kõnetama. Ning väga mitmel tasandil. Seega ei saa muud kui visata kivi lavataja kapsaaeda. Samas ei jäänud ma mitme rolliga ka rahule. See kõik oli kuidagi eklektiline, kui see sõna nüüd selle kirjeldamiseks kõige paremini sobib. Ehk rahvakeeli lihtsalt "supp", selle halvemas tähenduses.

Kiku ütles ...

Küll teil sai siin nüüd pikk jutt!

Mis eesmärgil need tellingud siis sinna sisse toodud olid?
Või see mingi "huvitava" dekoratsiooni trend. Nagu mõni lavastaja on tahtnud vahel tuua redeli lavale laheda efekti mõttes.

Minu filosoofia õppejõud Valle-Sten Maiste ka täheldas, et Toompere jr on nagu Mati Unt, kes tegi oma parimad tööd koduteatrist väljapool.
Minu arust päris hea tähelepanek! Ootan "Arkaadiat". Ja Sinu jutu peale jätan vist "Kirsiaia" vahele. :)

Danzumees ütles ...

Kikukene...
ma vist väljendasin kehvasti end. See "huvitav" dekoratsioon on selline trossidel tõstetav lavatasand, mis väljendab ühel hetkel nagu verandat ja teistel hetkedel ja positsioonidel mitmeid teisi asju ja tasandeid. Lihtsalt need trossid olid terve etenduse siis ka nö."lavakaunistusena". See kindlasti häiris ainult minu silma... sest näiteks nendest trossidest taga pool toimuv oli pidevalt trossidega häiritud...näiteks üks etenduse lahedamaid mustkunstitrikke.

Maistel on küll hea ja huvitav tähelepanek. Ma polegi sellele mõelnud. Aga tõesti! Isegi Draamateatri egiidi all, parimad Toompere lavastused, mis minule on meeldinud, on "Syrrealistid" ja lavakatega koos tehtud "Kõige tähtsam". "Kokkade öö" kohta olen kuulnud palju väga kiitvaid sõnu, aga seda mul endal ei õnnestunud näha sellel ajal kui see veel mängukavas oli. Hetkel tundub tema oma maja lavastustest olevat nö. tipp "Grönholmi meetod" ja see pole tegelikult selles mõttes tipp nagu tema "Pidusöök", "Toatüdrukud" või "Põrgu wärk".

Oi, Toompere lavakatega Ugalas lavastatavat "Arkaadiat" ootan mina ka!!! Piletki juba olemas :) Aga see "Kirsiaed" on ka paljudele meeldinud, selles suhtes ei tasu siin minu sõnast küll nii kindlalt juhinduda. Muidugi juhul kui Sa teiste, minule mitte meeldinud tükkidega nii kindlalt nõus oled...

imbi ütles ...

pole ma aastaid teatris käinud ning nüüd agaralt juhtunud ooperisse, balletti ja täna siis erilise hirmuga draamateatrisse "Kirsiaeda" vaatama. hirmuga, kuna sõnaline tükk mind veidi enam kohutab kui eelpool mainitud. nüüd kojujõudnuna võtsin targemaks ka veidi guuglist teisigi arvamusi leida ning oh, polnud minu viga, ei ole ma aja jooksul väga teatrikaugeks ning rumalaks jäänud-saanud, vaid kõik mis mul positiivset ja negatiivset peas keris, kõik see näib kattuvat ka teie, teiste vaatajatega. ning Toompere jr jr - proovisin kodu jõudes ka emakesele kallikesele seletada kuis üks näitleja, nii nooruke veel teine, suudab täiesti kõrvalise tegevusega kogu tähelepanu endale koondada. kui kergelt kõik tema seest näib tulevat. tõsiselt nauditav. ja augustikuu kohta te kirjekest lugedes - oh tahan juba seda kaeda!

Anonüümne ütles ...

Tere! Käisin hiljuti "Kirsiaeda" vaatamas ja olin pärast erinevate arvustuste lugemist oma ootused kõik maha matnud. Tunnen, et pean omalt poolt kirjutama selle etenduse kommentaariks, et mina vastupidiselt eelnevatele kirjutajatele sain absoluutselt suurepärase teatrielamuse! Tõenäoliselt ongi nii, et inimesed tulevad etendusele nii erinevatest eludest, et neil polegi võimalik kõike samamoodi kogeda. Kirjutan paari sõnaga, kuidas mina tükki tajusin - Lopahhin ei armastanud Varjat, vaid Ranevskajat! Lopahhini kohta öelda "tõusik" on ainult negatiivse varjundiga. Minu meelest oli seal taga midagi palju sügavamat...Ja ma ei saaks ei Anja ega teiste tüüpide kohta öelda, et "selliseid inimesi pole olemas". Vastupidi - etenduse ajal vaatasime õega üksteisele otsa ja tundsime nii mõnegi karakteri oma suguvõsast ära ;)
Ikka edu ja kõike head soovides!
Teatrikülastaja