esmaspäev, 23. märts 2020

Lihtsalt, rõõmuks - Rakvere Teater


Kavaleht ütleb, et see on "kontsertetendus", ehk tegemist ongi etendatava kontserdiga, teatrit selle kõige vahel on, aga väga vähe, ehk siis piir kontserdi ja teatrietenduse vahel on väga hägune. On ju küll kontsertetendusi, kus vahele räägitakse, laulud on terviku teenistuses (näiteks Tallinna Linnateatri teatrilaulude teemalised lavastused ja mitmed muud "kontsertetendused", kus käiakse üle kellegi loomingust, mingist ajastust või on mingi muu siduv ja/või läbiv joon "etendusel" ning kui tegemist on sõnateatriga ning näitlejatega, kes seda esitavad, siis kasutatakse ka ohtralt teksti, ehk juttu ja lugisid laulude vahele. "Lihtsalt, rõõmuks" seda eriti ei paku. Pisut näitlemist ju on, aga tegevuste vool on seosetu. Alguses tullakse kokku ja hakataks nagu kontserti tegema, aga sellega terviku- või loo koorumise taotluses piirdutakse.

Suuremas osas laulud on eestikeelsed ja mitmed neist humoorikalt hoogsad. Need on ka kõik vahvad ning siinkirjutaja jaoks tõesti sõna otseses mõttes "rõõmuks". Ent on ka võõrkeelseid laule... muide lauljate inglise keelest sai selgelt aru, et esitajateks on eestlased, aga no eestlased võivadki eestipäraselt laulda ingliskeelseid laule... Mitmed laulud olid kurva alatooniga, mis ei lähe jällegi pealkirjaga kokku... Segane värk. Porisengi pigem, sest oleksin olnud "rõõmsam" kui kõik oleks eestikeelsed ja rõõmsad või kelmikadki laulud või kui oleksin nende valikust või terviku taotlusest aru saanud.

Lihtsalt, rõõmuks, oli Oleg Titovi seatud liikumine ja see pakkuski minusuguse "danzumehe" jaoks (vähemalt esietendusel) suurima elamuse. Teisalt jällegi näiteks Caetano Veloso "Cucurrucu paloma", mille ise avastasin aastaid tagasi ühest Almodovari filmist, pakkus küll selles mõttes toreda üllatuse, et Madis Mäeorg esitas seda nii, et jõudis hingeni ning pole laulu juba pikemat aega juhtunud kuulma, ehk pakkus armsa ja teatud mõttes ka "rõõmsa" taaskohtumise, kuigi ka see on ju kurva tooniga laul, ehk siis mitte otseselt kõikidele nö."rõõmuks"?

Teise vaatuse alguses natuke hakati jutustama ka laulude ette ja vahele, luues aastaarvudega tausta. Ehk mis maailmas selle laulu ilmumise ajal toimus... näiteks siis kui Ülle Ulla laulis "Misty town"i... Tekkiski juba loottus, et no nüüd läheb "etenduseks" ka, aga kahe lauluga see jutupool kahjuks kadus. Huvitav, kas esietendus tuli liiga kiiresti kätte ning ei jõutud seda valmis? Või tõesti oligi plaanis eriliselt sisuliselt läbimõtlemata lõbutseda, lauldes laule, mis tegijatele meeldivad ja nõnda võiksidki ka läbi tegijate selge naudingu ka vaatajatele naudingut pakkuda?

Minu kõrval istunud lahkusid vaheajale arutades, et oleks oodanud natukenegi mingit "sisu". Vaheajalt nad tagasi ei tulnudki... Kuigi minu arvates ega see nüüd elamusena "halb" ei olnud. Päris meeleolukas kontserdiõhtu. Silja Miks'i vahvalt koomilised särtsumised süstisid "etendusele" elu ning ajasid muigama. Teisalt jällegi kui võtta numbritena kontsert kokku, siis saab järgneva:

5 meest, 1 naine.
2 vaatust, 20 laulu.
1.vaatus 38min, vaheaeg 33min, 2.vaatus 28min.
Rakverre kaugemalt sõiduks on seda tsipa vähevõitu, aga kui selle kontserdiga kusagile kodulähistele teater tuleb, siis tasub pettumuse vältimiseks mitte oodata "etenduse" poolt nii väga ja minnagi vaatama "kontserti". Nii võib puhtalt nautida ja üllatuda vastupidiselt - sealt saab natuke rohkem kui lihtsalt kontserdi.

Kunstiliselt pakkus ka nii mõnegi silmipaitava vaatepildi. See kuidas valgus (valguskunstnik Roomet Villau) puu okste vahelt (kunstnik Kristi Leppik) maagiliselt lavale paistis ja Silja Miks oma sätendavrohelise kleidiga lava kaunistas. Silja jõuab selle kontserdi jooksul olla 100 erinevat naist laval (mh. ka Teele - vt. foto üleval). Tal on ju vaja tasakaalustada üksi naisena 5 meest! :) Kuigi eks ka mehed on kõik siin nö. rõõmuks. Madist juba mainisin (multitalent mängib ka löökpille!), aga Imre Õunapuu muudab mistahes Rakvere Teatri etenduse vaatamisvääriliseks (ja see pole erand) ning olen kindel, et sulatab oma kitarriga nii mõnegi naise südame, Margus Grosnõi lustib laval sajaga ja nakatab sellega ka publikut kaasa lustima, Vootele Ruusmaal on üks soololaul, mis lööb pahviks ka kõige muusikakaugemad kontsertetenduste vaatajad ja Teno Kongi on teatrilaval uus tutvus, kes on siin üks "bändiliikmetest", kuid on muusikuna muusikalist poolt eriliselt hästi toetamas ning kooshoidmas.

Kokkuvõtteks jätan seekord elamuse numbrilise hinnanguta. Mitte sellepärast, et see nii madal oleks, vaid tegemist pole teatri, ega isegi muusikateatriga võrreldava etendusega. Kontsertetendus, mnjah.. okei. Kuid see ei vähenda tõsiasja, et Rakvere Teatri lavajõud on kahtlemata musikaalsed ning kui seda kontserdina võttagi, siis on see torede ja vahvate lisanditega... Kuigi ikkagi lauludevalik ja tervikutaotlus paneb õlgu kehitama - miks üks või teine... oleks ju näiteks nii põnev olnud teada saada, kuidas need lood tegelikult siia etendusse jõudsid (tegemist on lavastusega, mis valmis rühmatööna). Näiteks kui keegi, kes Veloso laulu valis, avastas selle ka Almodovari filmist, oleksin mitu sammu hetkega lavastusse veelgi sissepoole astunud... aga kui mitte, siis kus kohast huvitav ja ikkagi kes, kas Madis ise?
Kui tõesti "lihtsalt, rõõmuks" seda kõike võtta, siis polegi vaja süüvida detailidesse ning lihtsalt rõõmuks ahmida pakutavat kui miskit, mida tegijad tahavad jagada. Lihtsalt. Rõõmuks.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Kalev Lilleorg):

LIHTSALT, RÕÕMUKS

LAVASTUSMEESKOND

Lavastus on valminud rühmatööna
Idee ja teostus Toomas SuumanSilja MiksMargus GrosnõiMadis MäeorgImre ÕunapuuVootele Ruusmaa (külalisena), Teno Kongi (külalisena)
Kunstnik Kristi Leppik
Liikumisjuht Oleg Titov (Ugala)
Valgus Roomet Villau

Kontsertlavastus
Kuidas kirjutada laulu? Muusika ja sõnad, mis muud. Kuidas kirjeldada laulu? Muusika, sõnad, keel. Laulja, kes laulis seda laulu esimest korda, tookord? Laulja, kes laulab sedasama laulu nüüd, selsamal hetkel? Kuulajad, kes tookord kaasa laulsid? Need, kes praegu kuulavad? Aeg, mis jääb nonde laulmiste ja kuulamiste vahele? Mälestused, igatsused, eluajad? Ei tea. Vahest on lauludega nõnda, et neid peab lihtsalt laulma.
Täna me laulame. Teile. Lihtsalt rõõmuks.
Esietendus 21. veebruar 2020

Kommentaare ei ole: