Elias maa pealt - NUKU

Viimasel ajal on saanud sellest suisa oodatud sündmus, kui Helen Rekkor paotab ust oma visuaalselt fantastilisse võlumaailmasse. Sedapuhku NUKU suurel Ferdinandi-saali laval ja lavalooga, mis on eelkõige mõeldud lastele, aga pakub hulgaliselt visuaalseid wow-momente ka täiskasvanutele.

Tegemist on originaalmuinasjutuga, mille autoriteks on lavastaja ise koos Piret Jaaksiga. Kogu seiklus saab alguse sellest kui Elias koos oma väikse õega maale (rannakülla  vanaema ja vanaisa juurde jõuludeks lähevad ning Elias seal ühe huvitava veteelukaga kohtub, kes poisi oma muinasjutulisse veealusesse maailma kaasa võtab. Väga vahva seiklus on tõesti. Tõsisemast küljest on sisse toodud globaalprobleem vettevisatavate plastjäätmete-teemaga, mis ju igati oluline, aga ju ma lihtsalt ei taha jõulu-tükis sedasorti sügavust, seda võib misatahes muul ajal ja mujal kahtlemata käsitleda kui "jõulu"tükis, aga no maitse asi muidugi. Eks siin on ka muid teemasid, jõulud olid ju ka laval ja seotud perekonna ja headusega üldisemalt ning need seosed on igati õigel ajal ja õiges kohas südamesoojust tekitamas :)

Samas on selles loos ka suur annus põnevust. Tegemist ju pesuehtsa seiklusega! Imestasingi, et kui lavale ilmust suur ja jõlekole koll, siis ükski väiksem teatrikülaline ei hakanud nutma, ometi oli see minu jaoks ehtsalt-vahvalt hirmus!

Nii hea meel oli näha Katrin Kalma't mängimas (oli omal ajal oma TÜ VKA lennu tüdrukutest mu lemmik), kelle uusi rolle saab tikutulega taga ajada, ometi kui ta on nii huvitav ja hea ja alati 101% rollis. Huvitava liikumise (koreograaf Siim Tõniste) loob (eks ta ole äge ka veeall õdede Kuukiirte vangis oleva kaptenina... vanaisast rääkimata) Andres Roosileht. Andresel on üldse olnud väga hea aasta. "Gulliveri reisides" oli tema kõrvalosa üks eesti teatrite terve aasta tippe. Hämmastav kui mõnusalt ehedalt oskab Katri Pekri ümberkehastuda pisekeseks plikaks. No see "hääl" oli tõesti mõne 8-aastase neiu oma! Viimasel ajal NUKUsse minnes muudkui ootan ja loodan, et Katri ka ikka mõnes nähtava tüki osas mängiks! Lee Trei'd ja Rauno Kaibianinen'it on alati uutes rollides rollides kohata ja siin saavad kõik peale Kaibianen'i ja Kalma teha mitu rolli. Väga mõnus terve trupp!

Eraldi tuleb esile tõsta Alyona Movko, kelle videokujundus sirmile kuvatava veealus maailma oli järjekordselt üks ime (Helenil ja Alyonal tundub koostöö sujuvat imehästi, seda on juba ka varem saanud kogeda - ei teagi kus lõpeb ühe ideed ja algavad teise omad - mõnus kui kunstnike koostöö nii hästi toimib ja eks saa ole loomingust näha!) Eriti meeldis kõik see, mis toimus põrandal - sealt trillerdas nagu läbi veealuse maapinnal läbi lainete kumav päikesehelk! Jah, unustamata ka Karl Markeni valguskujundust, mis ju annab kõigele sellele värvida ja sirmi läbipaistvuse rohkem või vähem tugevusega jume. Kõike saatmas ideaalselt sobituv Markus Robami helilooming. Mitu korda tulid külmavärinad sellest erilisest visuaal/heli/liikumise tervikust. Hea fantaasiaga võis ettekujutada, et vaatadki midagi, mis hiigelsuures veealuses maailmas otse Su nina all sünnib!

Muide nukud olid ka mängus - ikkagi NUKUteater ju! Kusjuures üks meeldejäävamaid karaktereid oli üks uppunud laevaninas olev kuju, kes ka alguses "nukuna" näis, aga siis kui ta läbi suure lavaavaruse keset õhku, ehk siis "vett" ujuma hakkas, siis oli selge, et tegemist on ka ühe näitleja loodud tegelasega. No lihtsalt vaimustavalt vapustav! Ühe tunni sisse mahub nii palju nutikat lavastuslikku avastamisrõõmu, et seda tuleks ilmselt mitu korda vaadata, et sealt suurema osa suudaks välja noppida.

Pärast etendust saalist väljudes tahtsid lapsed oma käega seda seda imelist lava katsuda - on see "päris"? või ikkagi "päris muinasjutt"?

Eks nii palju tehnilisi asju sisaldades paratamatult kõik 100% täpselt ei jookse, nõnda ka mõni lumeväljavaip takerdus natuke naljakalt ja kangatükkide vahed jäid silma riivama mingitel hetkedel, kuid nendesse detailidesse takerduda oleks väiklane, sest suures pildis kõik toimis ja ilma nende kõigi trikkideta ei oleks see selline ideede-ilutulestik olnud, mis just jahmatama panigi.  Inga Varese kunstnikutöö kõige selle sidumisel nende lavaliste konstruktsioonidega, veeall vangis oleva kapteni kodust, mis oleks samuti kui element mõnest laevasillast või need lumised maastikud ja jääaugu-detailid. Suurepärane!

Kiusatus on nii suur, et ei suuda jätta ülestähendamata mälestuseks ka kolm mõjusaimat "hetke", seega kirjutan need siia üles...
* see kui Loreleid (Katrin Kalma) esimest korda lavale ilmub "jää alt"... ainult, et see jää pind on lavapõrand!
* ülal fotolgi näha olevad "kuduvad kuukiired" - lummav!
* juba mainitud laevanina ornament, kes "liigutab ja on elus"!

Hinnang: 3+ (kogu seda kiidujuttu lugedes võib-olla tekkis eeldus kõrgemaks hinnanguks, sest mängu ja lavastuslike ideede poolest ongi tegemist kõrgema hinnanguga tükiga... Aga mu hinnanguteskaala on täiskasvanu kännu otsast vaadatuna ning tegemist on siiski laste-tükiga, mis pigem on ikkagi lastele a mõeldud ja täiskasvanutele sisulises mõttes nii palju ei paku, õigemini täiskasvanutele jääb siin visuaali/mängu/laste rõõmu-nautimine. Kuna mul endal ei olnud last kaasas, siis ei oska ka täpsemalt hinnata seda läbi tavaliste tema kommentaaride. Kaldun siiski arvama, et lastele meeldib see seiklus kindlasti rohkemgi veel. Minule ka ju tegelikult ikkagi meeldis ning hea oli korjata pagasisse just nende kunstnike tegemiste järjekordne looming. Kogu see visuaalne extravaganza! Siin ei ole nooremaelaist ja nõnda võib-olla ka vähemkriitilisemat publikut arvestades mingeid allahindluseid tehtud - kõik on väga läbimõeldud, detailiderikas ja tehniliselt ning kunstiliselt esmaklassiline. Visuaalteatrina oleks hinnang kindlasti terve punktivõrra kõrgemal, ehk sinna 4+ kanti. Aasta jooksul nähtud 12st NUKU etendusest minu jaoks jagamas keskmisi 6.-7ndat kohta teatrielamuse suuruse mõttes. Esmesed 5 on kõik täispikad ja dramaatiliselt tugevama-sügavama tekstiga ning mõeldud kas otseselt vanemale või laiemale publikule ka sisulises mõttes. Heleni teekonnale teatriloojana tundub see kooslus maskide-nukkude-visuaalidelega, mida just NUKU oma olemuse ning publikuga pakub, justkui "kodu"... see tema looming sobib siia nii tabavalt See on tegelikult tükk, mis sobiks ka muidu mängukavva ja mitte ainult jõulu ajal.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Elias maa pealt

1 H 5 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõuluvaheajal läheb linnapoiss Elias koos oma väikese õe Emiliaga vanaema ja vanaisa juurde rannakülla, et avada peagi suur hulk jõulukingitusi. Just jõuluööl võib juhtuda imelisi asju – ja nii kutsub Elias kogemata välja veehaldja. Ta läheb haldjaga kaasa müstilisse veealusesse maailma, lootes leida imelise ravimi, mis tema haiget õde aidata võiks. Nagu selgub, on teda seal juba mõnda aega oodatud, sest veeriik on mattumas kummalise lume alla, mida üha juurde sajab. Vana ettekuulutuse järgi saab neid aidata ainult poiss maa pealt.

„Elias maa pealt” on tunnustatud näitekirjanik Piret Jaaksi ja Ants Lauteri lavastajapreemia värske laureaadi Helen Rekkori müstiline seikluslugu, mis viib vaataja maagilisse veealusesse maailma. Piret Jaaks on kirjutanud dramaturgia ka EV100 teatrisarja kuuluvale NUKU teatri ja Vaba Lava koostöölavastusele „Enne meid oli veeuputus”. Helen Rekkorile, kes nimetab nukuteatrižanri ja visuaalteatrit enda ideaaliks, on see esimeseks lavastajatööks NUKU teatris.

Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse strobovalgust ja lavatossu.

Mängivad

(Minu nähtud versioonis:) Rauno Kaibiainen (külalisena), Katrin Kalma (külalisena), Katri Pekri, Lee Trei, Andres Roosileht

Autor ja lavastaja: Helen Rekkor
Autor ja dramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik: Inga Vares
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Karl Marken
Liikumisjuht: Siim Tõniste
Helilooja: Markus Robam  

Esietendus: 2. detsembril 2018 Ferdinandi saal
Vanus: kõigile alates 5. eluaastast

Meistrite liiga - Ugala

Kui mõelda Ugala "Meistrite liiga" etendusele tervikuna, siis on see kui üks suur süda 💛
Ja hingeks on 2 Ugala superstaarist näitlejat, kes lavastuses mängivad pensioniealisi näitlejaid.

Ilmselt kõik, kes Eesti Teatri kohta huvituvad on juba mitmest kohast kuulnud, et Urmas Lennuk selle loo just nimelt Lulli ja Peetrit silmas pidades kirjutaski. Nõnda on Luule Komissarovi tegelane suur jalkafänn, nagu ta ka päris elus... Peeter Jürgensi kaktuste või maailma erinevate rahade kogumist pole küll millegipärast sisse toodud. Tema rolliks on olla ontlik härra, kes ikka veel näitlemist väga armastab. Aga eks Lennukil on ju vaja intriigi punumiseks mõelda igasuguseid asju nende tegelaste ümber. Loo selgrooks ongi vast see, et Luule karakter on näitlemisest loobunud, aga Peeter teeb kaasa nii telesarjades kui reklaamides. Lisaks siseneb nende ellu dokumentaalfilmitegija, kellel on saladusena pagasis sugulussuhe kellegagi, keda võib-olla näitlejatepaar endast filmitegemiseks ei aktsepteeriks. Kõige lisaks, hakkab midagi näitlejate tütre ja dokfilmi režissööri vahel susisema. Väga vahvad on ka Luule jalgpallifännidest sõbrannad, Jaana Kena ja Triinu Meriste jalkafännidest-plixid tõusid vaatet minu lemmikuteks kogu selles tegelastegaleriis.

Kunstilisest poolest väga palju polegi kirjutada, Jaanus Laagriküll on lavale kujundanud ühe paneelmaja-korteri. Ja ma tegelikult arvan, et lavastus mõnevõrra kaotab sellega, et selline väiksem ja intiimsem lugu nii suurele lavale on pandud. Eks teisalt ju saab aru, sest tegemist on populaarse komöödia-draamaga ning niigi on Ugala suur saal tublisti välja müüdud... Kuid sisuliselt on see minu arvates väikse saali tükk. Mitte, et need elust ja lavast suuremad näitlejad seda lava ära ei täidaks, aga puhtalt sisulises mõttes, sobiks see väiksesse saali paremini. Siis saaks ka nendele tegelastele lähemal olla vaatajana ning minu jaoks jäi puudu just sellisele loole vajalikust tundest, et minagi oleksin nendega seal paneelmaja korteris.

Üldiselt ja ma ei tea, kas sellepärast, et ise olen mees, olin ma Peetri karakteri poolt. Hoidsin temale pöialt ja oleksin ise võib-olla midagi sinna suunda tema eas (vist :)). Ta oli palju rahulikum ja meeldivam. Kuigi samas tundus, et neile kahele inimesele just see omavaheline nääklemine või kodusõda pakub midagi. No vähemalt Luule karakterile (kuigi tangot tantsitakse ikka kahekesi). Lennuk tahtis näidata ka seda ilmselt oma looga, et kuigi oleme oma suhetes erinevad ja aja kulgedes need erinevused ju veel võimenduvad, ent toimivaks paarisuhteks ei ole kõigilesobivat ja kõiki rahuldavaid lahendeid. Need lihtsalt kas toimivad või mitte. Ja toimida võivad need ka hoolimata erinevustest. Nendest tulebki üle olla. Suurem osa asju siin ilmas on nö. "väiksed" ja inimesed pahatihti takerduvad nendesse ning nõnda ei viitsita suhte nimel tööd teha ja lõputult andeks anda. Tegelikult on mõnikord ka palju õnnetuid juhuseid teineteise otsa ja nendest üle olles ja tagasi vaadates saadakse aru, kuivõrd ebaolulised need igapäevajamad on suuremas pildis. Tähtis on ikkagi armastus ja armastus võidab kõik. Kui ise sellele võimalusi anda. Lõputult võimalusi anda. Aga selleks, et tõesti suuta ka rasketest jamades üle olla, eeldab (ja tähendab) muidugi seda, et armastad... Ja "Meistrite liiga", kaks peategelast kõigest hoolimata kahtlemata teineteist armastavad!

Siin ja seal ma elulises plaanis ei olnud ka päris nõus just Urmas Lennuki sisuliste lahenditega, ehk need ei jälgi elulisust, vaid võtavad dramaatilise vabaduse ning seega mõjuvad isegi nö. "laisa" lahendusena. Aga need on pisikesed nüansid, mis ilmselt häirivad vaid neid, kes seda tükki puhta meelelahutusena ei võta, vaid viitsivad nendesse keerdkäikudesse süüvida. Sest oleme ausad, see ongi rohkem meelelahutuslik komöödiasugemetega draama või siis draamasugemetega komöödia. Mitte Lennuki parimaid, aga mitte ka halb. Just nimelt keskmine. Minu jaoks.

Luule ja Peeter mängivad mõnusalt mistahes rolle... Iseennast nad siin minu arvates siiski ei mängi, vaid on võtnud rolliliku lähenemise. Kuigi ega ma ju neid kumbagi ei tunne, seega võib-olla nad tegelikult ongi sellised. Kuid arvestades kõiki neid kümneid ja kümneid rolle, mida on olnud rõõm neid näha mängimas, siis ka siin on tunda mängu... Ei saa ka just öelda, et näiteks Luule eriti psühholoogilise dramaatikaga seda "rolli" mängiks, ta laseb lõbuga ja sellise hooga, ilma eriliselt vaevumata nüansseerimaks oma tegelast kuidagi. Lull on laval just nii, nagu teda ette kujutaks seda mängimas, ilma seda tükki nägematagi. Peetri mängus on huvitavaid konarusi natuke rohkem, kuigi ka temal on selline meelelahutuslik hoiak ja mina kummagi parimate tööde sekka "Meistrite liiga" rolle küll ei asetaks. Need on mõnuga tehtud ja tegelikult antud kontekstis sellest piisab. (Samuti eelmisel aastal nähtud) mõlemate rollid näiteks "Lovesong"is olid tunduvalt huvitavamad. Seevastu sai Ugala laval näha näitlejate tütre rollis külalisena Elina Reinoldit. Vaadates korraks mõtlesin küll, et kui Lull ja Peeter päris elus kunagi oleksid koos lapse saanud, siis vabalt oleks sellest midagi Elina Reinoldi moodi võinud sündida :) Ka selles mõttes kiitus Elina mängule! Nali naljaks, aga Elina hääl on selline, et isegi kui ta roll polegi nii oluline siin ja ta ise on nii tark näitleja, et kuna teada ju on, et see on "Peetri ja Luule show", siis ta mängibki oma osa just nö. toetava rollina... aga see hääl... see on üks Eesti teatri parimaid ning muudab Elina tähelepanuväärseks mistahes rolli ta teeb. Eks siin tekivad tal ka omad säramishetked, sest hiljuti üksi jäämine ja uue "poisi" silma alla tekkimine... see on päris hästi neil koos Vallo Kirsiga Mulder ja Scullylikult välja mängitud, mis siiski "Mulderist ja Scullyst" ühel hetkel kaugemale hakkab jõudma :) Võrdlus on meelevaldne ja viitab ainult X-Files'i legendaarse paari alati "ametlikuks jäävale suhtele", sisuliselt on loomulikult see suhteareng siin hoopis teisel pinnal ja näe - jõuabki kuhugile mujale välja ka :)

Üllatuslikult tõusid minu lemmikuks hoopis 2 pisemat karakterrolli... Triinu Meriste ja Jaana Kena - "pikk & lühike" :) Lulli sõbranjed, kes vaatet veelgi hullemad jalkafännid kui peategelane! Milline nauding neid oli mistahes stseeni sisenemas näha. Suisa ootasin - tulge naised, tulge! Ja mitte lihtsalt "pikk ja lühike" plikadepaar, aga mõlemad tõesti teevadki tugevad karakterid oma tegelastest. Jaana selline tomboy'liku tõsise olemisega ja Triinu tsipa tädiliku olekuga, aga ülivahva koomilise soonega vibalik (justkui elupõlist vanatüdruku vaibi õhkav). Nad võiksid mingis eelmises elus olla õed Ragne Pekarevi "raamatukogutädiga" Vanemuise lavastusest "33 variatsiooni". Erinevad, aga samas mingil kummalisel tasandil ka sarnased :)

Kui tuua ära mõned meeldejäävaimad ning üllatuslikumad stseenid, siis millegipärast esimesena kerkib kohe silme ette aluspesus Peeter Jürgens :) No tegelikult teisena, sest kõigepealt tuleb ta silme ette oma "küüliku"(!)kostüümis ja siis kuidas ta sellest välja ronib :) Ja siis muidugi Urmas Lennuki keelelised mängud on alati tema tekstide üheks suumaks naudinguks. Seekord näiteks jäi meelde kui palavikus Peeter/Juulius ütleb "Ma ei tunne ennast hästi", mille peale Luule/Marta vastu: "Mina tunnen Sind paremini"... No tõesti nagu Eesti omad George ja Martha... ei tea, kas nimede valik on ka üks Lennuki vaikseid nalju-viiteid... Kujutan ette, et autor ise jälgib mängu, kas keegi hammustab selle omavahel kakleva, ent samas armastava paari ühinduse läbi või mitte... No muidugi võib see lihtsalt minu ajujuhtmete lühis olla ja igal võimalusel kõik vähegi võimaliku Albee "Kes kardab"iga ühendusse viia (vt. siit samas blogist Von Krahli Teatri "Bloody Mary") :)

Kokkuvõttes annaks hinnanguks natuke üle keskmise, ehk 4- (praeguseks võin juba öelda, et see oli mu eelmise aasta 181 teatrielamuse seas 63ndaks tugevaim, ehk kindlasti "üle keskmise") ja mis Ugalas nähtud tükkidest 2018.aastal oli 4ndaks parim.  Usun, et vanemad inimesed saavad sellest sisust ja tegelastest võib-olla paremini aru. Ehk on neil ka lihtsam suhestuda selles vanuses inimestega... Minul nö. "keskealisena" käivad küll ka mõtted juba selles suunas, et huvitav, milliseks vanainimeseks ma ikkagi kujunemas olen :) Usun, et tasub kindlasti oma vanemad viia neid iginoori näitlejaid vaatama. Nii mõnus, et nii Lull kui Peeter on ise nii heas mänguvormis ja mängurõõm lausa pakatab neist mõlemast "Meistrite liiga"t vaadates. Muuhulgas Peeter viitsib igasuguseid huvitavaid grimasse teha ja Luule nääkleb ja primadonnatseb mõnuga :) Urmas Lennuk näitekirjanikuna on ka alati kindel tase (kõik 3 on minust vanemad ja seega võib-olla just see nende vanuste vahemik-skoop olekski kõige täpsem sihtrühm sellele lavastusele. Midagi väga sügavat või seoste tegemise ning mõtlemise ajugümnastikat tegelikult pole üldse vaja seda vaadates teha, aga kui tahad, siis loomulikult saab seda siduda igasuguste eluliste mõtete ja inimtüüpidega ja analüüsida kasvõi lõpmatuseni. Minu arvates see tükk on ikka rohkem selline "lihtsate" killast. Nö. "lihtsalt vaatamiseks". Tanel Ingi on meistrid Meistrite liigas lavastanud ka just nii, et staarid kõige rohkem aupaistet saaks ja kogu lugu jookseb nende ümber nagu valatult. Üks armsamaid mõtteid ilmneb päris lõpus, kus elu aeg suur primadonna ja näitlejaks koolitatu tunnistab, et ilma koolituseta näitlejal tuleb paremini välja asi, mida too HINGEga teeb...

Tore on olnud selle tüki arengut jälgida kuni lavalejõudmiseni välja (tasub näiteks kuulata Heigo Tederi tehtud intervjuud mõlema peaosalisega enne esietendust) ja siis ka sellelt pinnalt ise ära vaadata ja, peas sellesse riiulisse panna, kus näitekirjanik on kirjutanud otse näitlejatele midagi. Seda ju eriti tihti ei juhtugi... Minagi natuke mõtlen, et Luulele küll - kahtlemata, aga kas see mehe osa ikka päriselt oli ka Peetrile kirjutatud (kuigi tema ju nö.klassikalist lavakooli-haridust ei oma)? Ja ikkagi jäi natuke õhku, et kas see oli nii, et "meil on Luule, et kirjutame temale" või tuli see puhtast inspiratsioonist?

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

MEISTRITE LIIGA
Urmas Lennuk

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja

Tanel Ingi

Kunstnik

Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja

Peeter Konovalov

Valguskujundaja

Laura Maria Mäits

Osades

Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold (külalisena), Vallo Kirs, Triinu Meriste ja Jaana Kena

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Ugala väärikaimad näitlejad Luule Komissarov ja Peeter Jürgens on peaosatäitjateks Urmas Lennuki elulises komöödias “Meistrite liiga”.

Võitlus elu nimel ja jalgpalli pärast kahes vaatuses

Kaks vananevat näitlejat, nende tütar, jalgpall ja filmivõtted. Kuidas jääda ellu, kui elu hakkab lõpule jõudma, aga tegelikult tundub, et olulisem osa sellest on veel elamata? Ega elu pole mingi Mehhiko seebiseriaal, mis kuidagi lõppeda ei taha. Elu on kirg, seiklus ja armastus!

Marta teab väga hästi, kuidas asjad käima peaksid, kuid kahjuks ei sobi see alati Juliusele. Oma õigustest ei taha keegi taganeda ja nõnda lööb vana näitlejatepaari korteris välku ning müristab ka päikselise ilmaga. Marta ja Juliuse tütar Triinu püüab seda äikesetormi kuidagi taltsutada, aga piksevarraste elu pole just jalutuskäik vikerkaarel. Eriti kui Marta sõbrannad Kaisa ja Helle veel kampa löövad. Kolm jalgpallifanaatikut, kellest üks töötab politseis, võiksid muuta isegi maailma ajalugu. Õnneks satub selle tormi keskmesse režissöör Toomas ja nõnda polegi midagi imestada, kui kogu see hullumeelne seltskond meeleheitlikele püüdlustele vaatamata siiski elu ja tervise juures lõpetab.

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

Esietendus: 17. november 2018

Elamise reeglid - Vanemuine

Vanemuise Väikses majas mängitakse praegu üht teatri ilmselt kogu mängukava populaarseimat publikumagnetit. Igal teatril on vaja mängukavva selliseid (teate-ju-küll-milliseid) komöödiaid, mis aitavad rahval lõõgastuda - unustada paariks tunniks enda mured ja argipäev ning naerda teiste äparduste ja naeruväärselt ülepaisutatud jamade peale. Ühest küljest ju kahtlemata seda rolli täidab Tartus ka "Elamise reeglid", aga siin on siiski võrdlemisi palju erilist, mis tõstab tüki nendest "tavalistest" naljamängudest erilisemaks ja seeläbi ka paremaks.

Tiit Palu on lavastanud selle "briti perekomöödia" väga puhtalt ja klassikaliselt, ühe olulise (ilmselt alustekstist tuleneva?) kontseptuaalse lisandiga, mis just selle lavaloo eriliseks muudabki. Lugu pöörleb ümber prekonna, kes on kogunenud vanemate juurde jõule pidama. Kohe on haiglast koju saabumas ka insuldi läbi kõnevõime kaotanud paps (Peeter Volkonski). Ühel perepojal (Karol Kuntsel) on segased suhted oma abikaasaga (Piret Laurimaa) ja teine (Priit Strandberg) on esimest korda koju kaasa toonud oma sotsiaalselt pisut veidra, näitlejannast pruudi (Kärt Tammjärv). Peamiselt nende 6 tegelasega kogu lugu ongi üles ehitatud (korraks tuleb lavale ka lahkuminevate vanemate kroonilist väsimust põdev laps). Ja kõige selle keskel poegade ema (Külliki Saldre), kelle närvikava enam kõige tervem ei ole...

Saades publiku tihedalt korduvatest naerupahvakutest taaskord kinnitust - briti huumor kõnetab meid eestlaseid :) Ühest otsast "Elamise reeglid" meenutaski minule mõnd briti või USA dramöödiasarja, mille keskmes on saladusi ja segaseid suhteid täis perekond. Natuke tõsiseid külgi, mille üle palju nalja saab teha.

Kogu asja teeb eriliseks "reeglite" nüanss. Nimelt kuvatakse taha seinale mingi nö. "reegel", mis ilmneb teatud tegelase eripärana. A la perepoeg ei suuda valetada ilma, et ta istuks kusagile ja ei tõstaks oma hääletooni jms. Kui alguses nö. tutvustakse neid "reegleid", siis mängu käigus hakkab neid lisanduma ja sisuga kooskõlas muutuvad need ka naljakamaks ning annavad kogu lavastusele omapärase dünaamika.

Kunstnik Silver Vahtre on kujundanud lava üheks köök/elutoaks, aga mõnevõrra eriline on tagaseina suur aken ja sealt paistvad raagus puud. Need puud on ihualasti, nagu järk järgult vaatajate jaoks ka toas sees olevate inimeste hinged.

Paljuski töötas see mäng minu jaoks nii hästi ka tänu superheadele näitlejatele, kes liiguvad imeosavalt draama ja komöödia vahel, kaotamata seda tõsisemat joont, mis annab naljakamale parema kontrasti ning muudab mängu omakorda naudingulisemaks ja naljad naljakamaks. Ja sellises sisulises mõttes "kokkukeedetud supis" ujuvad paremini need, kes karakterrollidega rohkem sinapeal. Antud juhul siis kõik 6 keskset näitlejat. Aga eriti pääses mõjule Priit Strandbergi lahendus. Tema karakterile külgepoogitud isemoodi naer ajas naerma juba ainuüksi seetõttu kuidas Priit seda naeru tegi :) Lisaks lahendab ta oma karakteri natuke keigargeilikus võtmes, mis alguses kui kõik saladused veel päriselt paljastatud pole, aitavad luua igasuguseid konspiratsiooniteooriaid... aga kui lõpuks paljastub, mis värk on, siis tuleb see justkui üllatusena ja nii ongi huvitavam. Piret Laurimaa purjutav abielunaine oli teine lemmik... no temale oli juba osa mõttes head kaardid kätte jagatud. Kuigi ega igaüks nii lahedalt purjus tüüpi ära ei mängi ka :) Piretil oli suisa suurepärane 2018.aasta. Tema linnulike peanõksudega Linda ja mitmete huvitavate detailidega põrgupiiga "Kalevipojas" oli minu jaoks üks möödunud aasta tippelamusi naiskõrvalosa rollidest üle kogu laia Eesti teatrimaastiku. Samuti muidu üsna keskpärasele "Biedermanni"le andis ka just tema omapärane "proua"-lahendus tunduvalt väärtust juurde. Ja no siin, kus terve ansambel särab on tema veel üks eredamaid tähti (vt. järgmine foto). Kärt Tammjärv mängib oma eripärad siin tugevuseks ning innuka noore neiu ja samas sotsiaalselt kohmaka girlfriend'i roll on täistabamus. Külliki ja Karol ei jää kolleegidele alla, vaid balansseerivad või noh - täpsemalt öeldes ju vastupidi, ehk siis just balansist välja ajavad mõlemad oma karakteritega seda kreisit kooslust. Peeter Volkonski ongi tõesti sõnadeta rollis, kuigi niiväga tahaks, et ta kuidagigi mingitkipidi rohkem mõjule pääseks, aga tema osa on olla siiski vaid taustategija kogu selles komejandis.

Hinnang: 3+ (naerda sai, kuigi naljad olid mõnevõrra lihtsamat sorti. Aga võitjate üle kohut ei mõisteta - rahvale läks igati peale. Ma ise ka sain mitu korda korralikult naerda. Selline tore, pretensioonitu teatriõhtu, mille saatel saab tõesti end lõdvaks lasta ja lihtsalt lasta tipptegijatel enda meelt lahutada. Palju mõtlema ei pea, kaasa kisutakse tahes või tahtmata, sest näitlejate-trupp on tõesti esmaklassiline. Eks selliste kergemate komöödiatega ole ju ka nii, et ega need kauaks meelde ei jää kui see koomika tase ei ole just näiteks "Hecuba pärast" või "Kalevipoja" 2.vaatuse kõrgusel, aga nädalavahetuse vahvaks sisustamiseks igati sobiv. Teater massidele. Selline, kus igaüks leiab midagi, suhestub kellegagi, tunneb ära ühe ja teise tüübi või teema kusagilt elust, mis sellest, et antud juhul tegevus toimub brittidega brittidemaal. Samas on natuke eriline nüanss ka sisse toodud ja see annab tavalisele naljamängule veel erilise nõksu juurde.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Heikki Leis'i fotod on pärit teatri FB lehelt):

Elamise reeglid

• DRAAMA
• VÄIKESES MAJAS

Sam Holcrofti komöödia

Tõlkija Kalle Hein
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre

Osades Külliki Saldre, Piret Laurimaa, Kärt Tammjärv, Karol Kuntsel, Priit Strandberg, Peeter Volkonski, Nora Liis Palu või Lauren Aunpuu

Võib olla üsna kindel, et kui komöödia läheb lahti pereringis, kus plaanitakse õdusat jõuluõhtut, siis untsu läheb kõik, mis untsu minna saab. Head uudised, mida on kavas pereliikmetega jagada, ei osutugi nii imelisteks, suhted muutuvad pingelisteks, piduroad ei kuku välja piisavalt hõrgud, jõulustress alustab oma laastamistööd.

Ent tegu pole pelgalt iroonilise jõulukomöödiga, milletaolisi varemgi nähtud nii teatrilavadel kui kinolinadel. Õieti on briti noore dramaturgi Sam Holcrofti 2015. aastal Londoni Rahvusteatris esietendunud naljamäng üks originaalsemaid näitemänge, mis kunagi maailmas kirja pandud. Laiemas plaanis uurib näidend psühholoogilisi reegleid ja barjääre, mida igaüks meist elus hakkama saamiseks kehtestab. Selles loos näeme äärmuseni reeglitele allutatud maailma koomilist poolt, kus tegelikult mitte millelegi ei saa kindel olla.

Esietendus 3. novembril 2018 väikeses majas

Kaitseala - Paide Teater

Paide Teatril on olnud harukordne võimalus mitu korda tulla! Kõigepealt oli see "Richard3", mis tegelikult päriselt ainult Paide Teater ei olnud, vaid pigem üks suur koostöö erinevat koolide ja teatrite vahel. Siis tuli eksperimentaalne monolavastust "Koletis", mis nö. soojenduseks tutvustas üht tegijat Paide boybandist - Kirill Havanskit ja nüüd siis lõpuks esimene päris Paide Teatri enda tükk, kus osalemas terve trupp ning Rakvere Teatrist laenati veel külaliseks naispowwerit ka.

Minu suhe Paide Teatriga tegelikult algas juba Paide Teatrisse maandunud lavakooli lennu esindajate  ühe kooliaegse tükiga - "Kunst", mida toona just siin korra külalisena mängiti. Joosep Uus oli praegusest boybandist ka tolles lavastuses üks kolmest kandvast jõust. Lavakooli ajal meeldis minule see lähenemine, mida 28nda lennu näitlejaõpilastega läbi nende bakalaureuse-lavastuste rakendati, ehk nö. tutvustati neid inimestele läbi üsna isiklike mõtete (näiteks "Impeerium"-kes millist teatrit tahab hakata tegema, "Kogudus"-kõikvõimalikud isiklikud mõtted, hirmud ja unistused) ja nüüd Paide Teatris on meestel nutikas plaan ka tulla nii, et antakse tõeliselt publikule võimalus nendega ja selle teatriga tutvuda. Kui mina saali astusin võttis kohe uksel vastu Johannes Richard Sepping ja juhatas otse Paide Teatri suure saali lavale (publik ja näitlejad on selles tükis kõik "laval"). Hiljem tulid riburada teised näitlejad ka ja kõigiga sai teineteisele üks õnne-tonks tagumikule põlvega antud (meil oli kunagi kodus lapsepõlves emaga ka sama komme) ja nõnda olidki kohe kõik igatpidi kogu tegevustikus sees. Laval on ju nüüd juba "omad poisid + tüdruk". Kõik me oleme koos laval. Kõik me oleme kokku üks kogukond. Laval. Kaitsealal... sest lavalt väljaspool luuravad ohud... Ita Ever, kes on ka muide Paidest pärit, näiteks kunagi kukkus orkestriauku... läks kaitseala piirile mängima ja vat, mis juhtus! :)

Tegemist seega mingis mõttes "osalusteatriga", kuigi teatrit teevad siin ikka näitlejad (ja lavastaja). Publikul on võimalus küll siin-seal sekkuda, aga kelleltki seda otseselt ei nõuta (mõnelt palutakse küll, aga ei pea, kui ise nõus ei ole). Kuigi ma siin mingeid paralleele juba jõudsin vedada, siis tegelikult sellist teatrit pole ma kunagi "kogenud". Tegemist on millegi täiesti orginaalsega. Osalt nagu mingi reality-tv-show, sest näitlejad mängiks nagu "mänge" laval. Õigemini stseene, mille teemad on neil "seinale kirjutatud" (pole päris kindel, kas seal oli ka midagi või oli seegi üks mängitud mäng, aga näitlejad igatahes igal vahehetkel käisid sealt lugemas, mis järgmiseks teha tuleb), lavastaja Jan Teevet istus küljel ning võttis aega - stseen tuli piiratud ajaga ära mängida või vastupidi - aeg täis mängida, kui plaanitud jutt või tegevus juba enne kellahelinat tehtud sai. Ja teadagi kuidas nende "stseen stseeni järel ilma ühise narratiivi pistmata" tükkidega on, mõni stseen/lugu toimib paremini mõni mitte nii hästi, kuigi selles tükis on neil kõigil üht või teistpidi väärtus ja kõik kokku, kuigi väga eklektiselt neid mõtteid lendab siit ja sealt poolt kokku, moodustavad siiski hämmastavalt päris kokkukõlava terviku. Läbivaks teemaks teater. Kõik vaatama tulnud inimesed ju teatrist huvitatud, seega kindel teema, mis kõiki puudutab ja kõiki huvitab - nii tegijaid kui vaatajaid. Eks teater on ju seotud ka suurema pildiga ja sedasi puudutatakse riivamisi ka muud, mis teatriga kokku kõlab, aga selgrooks on teater. Teatriajalugu tuuakse sisse ja minusugused vanurid saavad meenutada Jüri Järvetit, aga ka Paide-poistega koos mänginud Ene Järvis võetakse jutuks... Üllataval kombel on Ene ise publikus ja võtab ka vastuseks sõna... seda üllatust vist iga selle lavastuse etenduste publik kogeda ei saagi :) Selle eest olen veendunud, et nendel poistel on kindlasti teisi "üllatusi" varuks, mis omakorda igast etendusest erilise teevad.

Aga võtame mõned sammud tagasi... Tüki alguses... kui pimedusest saab valgus ja kõik on lavalolemisega harjunud, antakse teada, et laval on näitlejad - kõik mida esitatakse, see on harjutatud - kuude pikkuse prooviperioodi tulemus - lavastus. Esitatakse midagi kindlat. "Mängitakse". Ja see ongi üks kogu etenduse konkse. Kui palju ikkagi tegelikult selles kõiges täpselt paigas oli ja kui palju ehtsalt sündis just tollel õhtul, just selles hetkes, just selliselt, see jääb vaataja jaoks pisut müsteeriumiks ning hea ongi! Minu jaoks terve etenduse kõrghetk, ehk kõige hingeminevam stseen esitati nii, nagu see tõesti oleks jutustatud vaid seekord, vaid eraldi kokkuleppe kohaselt Grete Jürgensoni ja lavastaja vahel, et ta jutustab ühe isikliku loo ("Minu elu kunstis" - hmmm kas mitte sellenimeline kirjatöö ei tule ka TÜ VKAs kirjutada kokkuvõtva lõputööna? Kuid siin on sellel Grete jutul hoopis teine tähendus ja lähenemine). See lugu ja just eriti see kuidas Grete seda jutustas... selles oli midagi nii üdini ilusat ja ma mõtlesin, et kas see ongi see, mida Ita Ever ja Aarne Üksküla on rääkinud, et neile meeldib, kui näitleja on laval "aus". Mida tähendab "laval aus olema"? Ilmselt erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, aga minu jaoks oli Grete sellel hetkel aus (olen alati teadnud, et midagi sellist on temas peidus, mis nüüd keset Kaitseala temast välja plahvatas! WOW!). Ükskõik kas see lugu oli väljamõeldud või päris, oli see harjutatud või just tollel õhtul publikule südant puistates jutustatud, sellel pole vahet. Aga see KUIDAS Grete seda jutustas, KUIDAS ta mängis... ma tundsin seda mida ta seal laval tundis... temal tulid pisarad ja keegi poistest läks teda kallistama... Isegi kui poleks olnud ühtki teist stseeni, oli tänu sellele hetkele minu jaoks see teatrikülastus muutunud elamuseks! Ma oleksin tahtnud stseeni lõpus püsti karata ja Gretele aplodeerida (aga lõin põnnama, sest kartsin, et ülejäänud publik oleks võinud arvata, et keegi hull on sattunud publiku sekka). Kuigi elamuslikke lõike oli veel teisigi mitmeid!

Samas kõik ei olnud ka "minu jaoks", näiteks kui hakati monumente tegema ja eriti siis kui mängiti sisse kellegi eelmist etendust külastanud nõmeda külastaja rahulolematus (justkui keegi oleks kirjutanud tegijatele, et see mida tehakse on jama), nendes mõnedes stseenides vajus minu jaoks asi kuidagi ära. See polnud enam "kaitseala", vaid pigem "ründeala". Võib-olla selle monumentide stseeniga tundsin ennast puudutatuna... ning kui tuli see ilkumine mingi nõmediku üle veel hiljem otsa, siis ei leitud enam seda tüki alguse maagiat päriselt üles.

Monumentide tegemisel tehti 1 monument ka "teatrikriitikule, kes annab näitlejatele hindeid". Ma ise pole kunagi andnud. Kooliõpilastele küll, aga näitlejatele mitte. Ei meenu igatahes. Samas, kas mõni kriitik siis on? Millegipärast tundsin end sellest hoolimata puudutatuna, kuigi võib-olla teen ennast liiga tähtsaks? Väike mina, kellel tõesti teatrikooli õpilastele komme mõnikord enda hindeid panna, selle mõttega, et kunagi hiljem minna tagasi ning naerda iseenda üle kui need samad õpilased on saanud päris näitlejateks ja hakanud väga hästi mängima (või ka vastupidi)... Ja muidu ju võtaks seda austusavaldusena, aga enne tehti just monument Savisaarele... nii jäi mulje, et pandi Savipätsiga ühte patta :) Ah, mis sellest siis ikka. Kui see oligi minule, siis ju see on välja teenitud (kuigi natuke hilja on vana koera ümber kasvatada), aga vaatjana mõjus siiski häirivalt (kuigi mitmed neist korrutasid, just selle lõigu otsa, et pole vaja kõike siin esitatavat liialt analüüsida - ka sellest lugesin "sõnumit"... appi kui suure egoga võib üks inimene olla... aga võib-olla leiab sealt iga vaataja oma kodeeritud sõnumid üles?! :)) ning läks natuke aega, enne kui sai tükki tagasi sisse... või kas saigi enam...

No ilmselt siiski, sest kui teise vaatuse lõpus kutsuti kõik lava ette äärde ja hakkas tekkima tunne, et tükk hakkab kohe läbi saama, siis järsku oli väga kahju... oleks veel tahtnud turvaliselt oma kohale tagasi istuda ning veel neid stseene saada vaadata, mis lõpmatutel teatri-teemadel oleksid võinud veel ja veel tulla... Samas 2,5h juba teatrit ja selle noori näitlejaid avastanud, Grete lahti"mängimist tunnistanud, avastanud nii teatri kui enda kohta selles teatris üht koma teist... Seda oli tunduvalt rohkem kui tavaliselt teatrikülastustest saab. Stiilipuhast "kaitseala", mis oleks kaitsev ja pakataks headusest ja turvatundest, see oleks saanud olla ka veel parem, aga ma ei nurise. Kahtlemata oli see elamus ja ERILINE elamus. Paide boyband on tasahilju muutumas "omaks" ja armsaks - ühtviisi nunnud ja missioonitundega on nad kõik ja igatahes tahaks nendega veel taas ja taas kohtuda. Järgmine kord võiks juba kobedama tonksu põlvega neile tagumikku ka äsada! :)

Väga huvitav algus on olnud Eesti noorimal teatril! Nüüd on seal saanud näha teatrit väikses saalis ("Kunst"), suures saalis ("Richard3"), lava peal ("Kaitseala") ja lava all ("Koletis")... mida järgmiseks? Quo vadis, Paide Teater? Põnev!

Hinnang: 4- (Ülikoolis õppejõud Kristjan Port rääkis sellel sügisel pikalt ja laialt kuidas inimese loomulik olemine on mäng. Inimesed tahavad mängida. Nüüd kus tehnoloogiad üha enam meie eest tööd ära teevad, jääb meil aega üle ja tuleb välja, et me tahame mängimisega seda sisustada. See on meelelahutus. Mäng tihti ka arendab. Selle saatel aeg kulub kiiresti. Mäng on siiras, mäng on rõõmuvalmistav. Ja just seda suures osas oli ka Paide poiste + Grete "Kaitseala". Mäng teatriga ja teatriteemadel. Mäng, milles reeglid olid ette määratud, aga selle sisu hüppas siia ja sinna ning ei osanud oodatagi, mis järgmiseks juhtub... kuigi näitlejad väitsid, et tegelikult neil on kõik täpselt paigas... Aga ikkagi oli see mäng. Mäng, milles tähtis ei ole võit, vaid "osavõtt". Võidu peale mängitakse teisi mänge. Kaitsealal võiks ja peaks kõik olema kaitstud. Aga mis siis kui seal on hunt lambanahas? Seekord hunti polnud. Lambaid ka mitte, Aga selle eest oli Ene Järvis. Ja fantastilelt kelmikad Freda Purik'u tordivahulikud barokk-parukad, mis näitlejatele mingi isemoodi särtsu üheks lõiguks andsid :))

PS. Omamoodi sümboolseks kujunes see teatrikülastus ka isiklikus plaanis. Pole kunagi ühes aastas näinud nii palju erinevaid lavastusi. Kokku 181. 180 enne Kaitseala ning just Kaitseala oligi see 181. Vahetult enne jõule. Nüüd on uus aasta, uued tuuled. Aga kaitset vajame ju endiselt kõik edasi. Seega soe soovitus on sammud Paidesse seada ja seal tutvuda nii teatri kui teatritegijatega ning võtta sellest erilisest "alast" osa.

Ise käisin koos tütrega, kes ei saanud paljustki aru ja temale ei meeldinud. Ta tahab ka ainult sellist "klassikalist" teatrit, kus näitlejad laval mängivad ja tema vaatab.  Igasugune võõraste inimeste puudutamine tekitab temas kabuhirmu. Sellise hirmuga pole tõesti vaja "Katsealale" ronida. Seal tahad või ei taha saad nende näitlejatega kokku. Saad nendega tuttavaks. Nii tuttavaks kui ise tahad. Võid ka ainult tagasihoidlikult, viisakusest minimaalse teha, nagu mina. Ega ka minule tavaliselt "osalema sattumine" ei meeldi, kuid siin oli kõik väga okei. Tegelikult tegi ka mu tütar kõik kaasa ja mul on tegelikult hea meel, et keegi tema turvaalasse niimoodi sisse murdis. Selline ei tee kellegi psüühikale halba... pigem vastupidi. Elus tuleb igasugusteks olukordadeks valmis olla. Ka selliseks, et näitleja tuleb, annab kätt ja sõbralikult Su kohale juhatab...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER "KAITSEALA"

"Me tuleme kokku, et nutta ja mäletada, naerda ja mõtiskleda, õppida, meelt avaldada ja ette kujutada. Et imestada tehnilise meisterlikkuse üle ja kehastada jumalaid. Et pidada koos hinge kinni meie võime üle väljendada ilu, kaastunnet ja ebardlikkust. Me tuleme kokku, et saada energiat ja jõudu. Et pühitseda erinevate kultuuride rikkust ja lõhkuda piire, mis meid lahutavad." Brett Bailey teatripäeva läkitus 2014 

Tänasel etendusel on kohti 125 inimesele. Saalis on viis näitlejat. Valguskunstnik. Lavastaja. Kunstnik. Dramaturg. Äkki keegi veel. Meid ühendab ainult see, et me täna õhtul siia jõudsime. Siia, teatrisse. Me ei lahku teatrisaalist järgneva kahe ja poole tunni jooksul. Me oleme koos.

Teatrisaal on korraga kaitseala ja ohutsoon. Kõik võib juhtuda.

Kõige olulisem küsimus: „Kas etendusel on vaheaeg?“ Jah, etendusel on vaheaeg, pakutakse kohvi, konjakit ja pirukat. Kõike, mida teater peab pakkuma. Aga tasuda saab seekord ainult sularahas.

KAITSEALA on Paide Teatri avalavastus.

"Inimesed publikus on sama olulised kui näitlejad, lavastaja, kunstnik, valgustaja, produtsent, Olku. Me ei ole cult, me ei ole poliitikud, me oleme need, kes me oleme. Live in the moment, mothafucka."
Johannes Richard Sepping

"See on teater. Ma ei saa võtta vastutust kogu riigi ja maailma inimeste eest. Läbi oma kõhkluste ja küsimuste üritame jõuda ka väljapoole endid."
Ursel Tilk 

“See on okei, kui sulle miski ei meeldi. Mulle näiteks ei meeldi kala. Mis siis. Uksed on kinni. Mitte lukus. Sa võid ära minna, tavaliselt inimesed ikka lähevad. Me lihtsalt ei soovita. Lõpus on üks väga lahe koht. Kui sa selle ära tabad, võid naabrile öelda. Siis saate võrrelda, kas mõtlete samamoodi.”Johannes Richard Sepping

“Me üritame pakkuda midagi tõelist, kuid karm tegelikkus on see, et meie istutame ainult seemned, mõtted tõelisuseks muudate ainult teie.”Joosep Uus

“Ma olen näitleja, kõik mida ma räägin, ei pruugi olla tõde. Kui ma ütlen, et ma armastan sind, siis ma ei pruugi seda tõsiselt mõelda. Või siis võin ka. Hehe. Mulle meeldib see töö.”Johannes Richard Sepping 

PAIDE TEATRI avalavastuse esietendus 21.november Paide muusika- ja teatrimaja suures saalis

laval ursel tilk // johannes richard sepping // joosep uus // kirill havanski // grete jürgenson (rakvere teater)

lavastaja jan teevet

dramaturg oliver issak

kunstnik freda purik

helimaastikud kirill havanski

produtsendid harri ausmaa // birgit sitska

etendus kestab 2,5h 

Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater

Tundub, nagu Eesti teatrites tuuakse paralleelselt Sajandi lugu sarjaga EV100 puhul tehtavate Eesti ajaloo-teemaliste koostöödega ka teatrite enda repertuaari austusavaldusi Eesti klassikale. Vanemuine "Kalevipoeg", TeMuFi "Toomas Nipernaadi", RAAAMi Kreutzwaldi töötlus, ERM Teatri Krossi "Keisri hull", NUKU Tammsaare ja "Noored hinged", Endla Tammsaare "Elu ja armastus" ning Raudsepa "Vedelvorst", Tallinna Linnateatri Bornhöhe "Vürst Gabriel", Theatrumi Krossi "Neli monoloogi", Karlova Teater Tuglase "Popi ja Huhuu" ja NO99 Smuuli "Kihnu Jõnn", kui nimetada neid, mis esimestena meenuvad. Ja Rakvere Teatris jõudis novembris lavale Urmas Lennuki kokkukirjutatud, Oskar Lutsu teada-tuntud saaga koondversioon, ehk kevadest talveni "Paunvere poiste igavene kevade" (mina nägin seda detsembris Kose Kultuurikeskuses külalisetendusena).

Dramaturg Lennuk on ise ka lavastajaks ja nõnda jõuavad sellest tekstist lavale just Urmase enda soovitud aktsendid, mida ta mõnuga on mõnevõrra ka tavapärasest muutnud, et vaatajale pakkuda avastamisrõõmu ning uusi mõtteid ja vaatenurki vanast loost. Kõike siiski austusega tegelaste ja loo terviku suhtes. Need tema vaatenurgad on just vaid niipalju nihkes sellest, mille ise välja on lugenud ja varasemates tõlgendustes juba näinud, et võib uskuda - mis siis kui see tõesti oligi hoopis naa, mitte nii?

Lavastuslikult küljelt mängib eraldi rolli kunstnik Kristjan Suits'u järjekordne fantastiliselt eriline lavakujundus. Need laudteed lillede vahel loovad täiesti osa lavastusest. Üldvaade alt parterist üles lavale ongi nagu lilli täis niit või koppel (kus Ärnja-preili oma katkise päevavarjuga kui ingel kesapõllul komberdab), mille vahel kogu tegevustik toimub... ja osaliselt ka selle "all" :) Ainult "Apple"-läpaka kaanele oleks võinud midagigi panna varjamaks seda põlevat märki, sest muidu nii tühine väike asi on kui mõttetu tilk tõrva meepotis.

Oluline eripära on ka muusika kasutamine. Etendus sisaldab mõningaid laule, kuid siiski piisavalt vähe, et muusikaliks see ka päris ei muutu. Mõni laul on eriliselt ilus ja hingeminev (näiteks esimese vaatuse meeste laul ja teise vaatuse Teele-laul), aga mõned ka sellised lihtsamad sutsakad. Ja vau kui musikaalne on Rakvere teatri trupp! Mängitakse kõikvõimalikke pille ja lauluhääled on nii ühel kui teisel täiesti kobedad! Arvasin esialgu, et kuna kaasatud on Vootele Ruusmaa (kes lisaks muusikalise tausta juhtimisele laval on ka Visaku-rollis), et tema ongi muusika autor, aga ei. Muusika on Kulno Malva ja Kristjan Priksi poolt.

Tekst on väga mänguline ja humoorikas, nagu Urmas Lennuk neid kirjutada oskab. Esialgu kartsin, et kuivõrd ikkagi vanad Tootsi-lood suudavad pinget ja põnevust ülal hoida, kuid see hirm oli asjata. Lennuklikult on tekst pikitud täis anekdootlikke stseene ja avastamisrõõmu pakkuvaid ütluseid. Ja nende "ütlustega" Lennuk ikka ja jälle üllatab sellega kui tabavalt need "vanad kõnekäänud" tema teksti istuvad (a la Vargamäe unistaja "kuidas kube kärab"). Seekord näiteks Ärnja Virve teatab, et tal on Imeliku "rütm rinna all" ja seda muidugi mitu korda erinevas kontekstis! :) 3 tundi kestev naljamäng tegelikult kubiseb vahvatest dialoogilõikudest ning see hoog tundub etenduse edenedes muudkui kasvavat ja kõik kerib ja kerib kuidagi üha naljaderikkamaks. A la - Kiir Teelele kui too talle vaid naisks tuleks: "Ma avaladan Sulle armastust iga päev ja öö!" Teele tiuskab vastu: "Kas Sa mul siis magada üldse ei lase?!" :)

Kuid nalja on Lennuk kudunud ka tegevustikku - *Arno pidev paju juurde ootama minek, sest ta ju "lapsena tuisuga ükskord Teelet seal ei ootand". :) *Arno "viiulimäng"... mis on varjunimi viinajoomisele. :) *Teele: "Need on ju Arno ja Kiir!" Kiir hoiab põõsast enda varjamiseks ees ja hõikab: "Ei ole! Onju Arno?!" Arno, kes on teisel pool, võtab enda põõsa eest ja see nägu, mille Kiir siis teeb! :) *Teele toriseb pidevalt ja plikatseb poistega, aga enne lavalt lahkumist viimasel hetkel vilkamisi näitab publikule oma tegelikku palet :) *Tõnissoni "nurgas seismine" :) *Kiirel on särk ka seljast varastatud kui ta Venemaa rongilt sama targalt tagasi tuleb. :) *Ärnja Virvele viidates kasutatakse parooli "virvendab". :) *Vanaduses Toots on unustanud, et ta juba kogu jutu on ära rääkinud, aga Teele kutsub teda siis korrale. :) *Visak, igavene vingukott on Vootele Ruusmaa poolt tõsiselt vinguvaks mängitud. :) *Tarmo Tagamets teeb väga uhke "saksa". :) *Köster annab salaja Liblele viina. :) *Tootsi ishias tuleb ja läheb ning liigub kehas kuhu parajasti vaja. :)
- Neid magusaid naljamarju saab sealt noppida mitu korvitäit ja ega neist naljadest lugedes päriselt aru ei saagi, aga kes on näinud, see oskab konteksti panna ja endal oli taaskord vahva meenutades need naljad üle pugistada, mis meelde jäid :) Tegelikult neid on seal nii palju, et vabalt vaataks teist korda veel ja usun, et see oleks sama mõnus elamus!

Kui nüüd mõelda üldises plaanis, mis selles Lennuki-Lutsutöötluses eriliselt sisuliselt meeldis, siis kõigepealt Kiire-tegelase kujutamine sellisena, et temast tõesti kahju hakkas. Muidu on see Kiir ju igavene kehkenpüks ja üsna ebameeldiv tüüp, aga "Paunvere poiste" Kiir Imre Õunapuu kehastuses on tegelikult armas, kurvakujurüütel ja tõesti tahad, et tal ometi ükskordki hästi läheks. Imre Kiirele hoiad tõesti pöialt, et Teele teda niimoodi ei tuuseldaks ja ta palja kõhuga pärast rongis paljaksvarastamist ei tuleks tagasi, vaid läheks ja saaks selle va põllumehediplomi kätte... Et keegigi tüdruk Kiire luulele(!) vastaks! Ja üldse selline kangelastöö on Lennukil õnnestunud - siduda kogu (läbi mitme raamatu kirjutatud) lugu ühte 3 tunnisesse lavaloosse nii, et lugu jookseb ja kuigi muidugi mõningate kadudega, on siin siiski olulisim kõik sees olemas. Ja vähemalt minu arvates kogu Lutsu kirjanduslik saaga oli alguses parem ja mida hilisemasse ikka nad seal jõudsid, seda kehvemaks läks ka tekst. Seega õigusega ongi Lennukil rõhk loos "Kevade"l, "Suvi"l, "Tootsi pulm"al. Kusjuures kestis küll 3 tundi, aga ei pannud seda aja kulgemist tähelegi, sest pidevalt oli selline hoog peal ja üks naljakas ja kaasahaarav stseen järgnes teisele ning dünaamika oli hästi paigas, kuna tegelasi oli küll palju, aga kõik nad on ju juba varasemast hästi tuttavad, seega sai terviklugu enda peas kokku veelgi suurem. Ja kuna need rõhuasetused olid nõksu teised, siis ei hakanud ka igav sellepärast, et lugu suures joones on tuttav, detailides on jällegi tegemist ju praktiliselt uue tekstiga. Dialoogid on kõik nö. Lennuki sõnadega.

Ja kogu see ansamblimäng ja fantastiliselt hea trupp! Nemad ju tegelikult elustavad kõik need Lennuki lennukad stseenid, mängivad karakterid elavaks just omalaadsete lisanditega. Tahaks neid kõiki ükshaaval kiita, sest tõesti, selles pundis polnud seekord ainsatki logisevat mutrit. Kogu masinavärk töötas valatult. Imre Õunapuud Kiirena juba mainisin... ja tegelikult ju kujutaks Imret pigem Arno või isegi Tootsina ette, aga tema Kiir on naelapea pihta just sellise pagasiga, mille Lennuk talle andnud on. Arno rollis Madis Mäeorg ikka ja jälle üllatab millegi uuega. Kui palju neid erinevaid pisitillukesi detaile ühe näitleja sisse võib mahtuda - jälle kameeleonina on see tal midagi täiesti uut ka enda rollide prismas, kuid siin Arno on selline mömm ja rahulik, mida nagu Arnona on harjunudki nägema, ent ka temast on justkui kahju kui ta halekoomiliselt jälle taas vana paju juurde ootama läheb või Liblega "viiulimängimist" kahetseb...

Margus Grosnõi Tootsina on lahedalt hoogne. Lennuk on Tootsikesksust ehk mõnevõrra selles lavaloos vähendanud ja sedasi on nad seal vaatet kõik võrdselt fookuses, aga Margus on Toots seal laval ihu ja hingega! Märten Matsu Imelikuna mängib võib-olla osa neid Kiirelikke negatiivseid jooni oma karakterisse, aga tabavalt, sest tänu neile muidu mitte eriti olulise Imeliku siiski tunduvalt tähtsamaks ja meeldejäävamaks tegelaseks muudavad. Neil seal Ärnja-preili peale käib Arno-Madisega pidevalt väike võitlus ja mõlematele annab see head mängumaterjali, sest Paunvere poistes Arno on ka täiskasvanuna täielik nohik ja Imelik nö. "elumees" :) Tarvo Sõmeri kanda on jäetud (muidugi) Tõnissoni roll ja seda ta teeb au ja austusega. Tõnisson on ka siin pekilembene ja sakste vastu võituses eesrindlane, aga eriti naljakaks kujunevad tema nurgas-seismised - "suur mees" põlvikud jalas varbad sissepoole :) (kostüümid on muide on väga mõnusalt teineteisega sobituvad) Tarmo Tagamets teeb kaksikrolli. Liblena kindlasti rohkem laval, aga pisike sutsakas seal vahel ka "saksana" ja sellest kujuneb üks etenduse naelu! Tarmo-saks, kes Paunvere poiste õuele ärplema tuleb ja teised enda vastu võitluses ühendab on üks eriline kehkadivei ja ülbukott!

Vootele pisikesi Visaku-vingumisi jõudsin ka juba kiita, aga Paunvere poistega koos on mängus ka 2 näisnäitlejat ja mõlemad on sellised ägedad plikad! Siljast on saanud ju lausa superkomödienne! Mõnus sild tekkis ka tema Ükssarvikute farmi "kogenuma" Teelega. Siin on see Teele veel plikalikum oma plikalike pisemate pirtsutamistega... ehtsalt võib ette kujutada kuidas temast lõpuks siis see Ükssarvikute-Teele sirgus :) Muidu on Riina Hein ennast nii tugevalt Teeleks mänginud, et kunagi lugedeski kujutasin Teelet Riinana ette. Aga kui minule praegu öelda "Teele", siis tuleb vist küll pigem juba Silja nägu ette :) Liisa Aibel saab alguses kanda Köstri talaari ning hirmtõsiselt poiste vahel korda nõuda ning Liblet joomise pärast pragada, ise talle hõlma alt viinuskit andes... Hiljem saab Liisast Ärnja Virve, kes poistel pead veel rohkem sassi ajab kui Teele. Ärnja-preilil on ka kosilasi mitu ja Liisa teeb Virvest positiivsuse etaloni - alati nägu naerul, alati heas tujus ja natuke naljakalt totakas ka... aga eks need, kel alati suu kõrvuni... need ju ongi :) Igatahes on Lennuk Virvesse kirjutanud ka omajagu plikalikke stereotüüplikke külgi, nagu näiteks valida-suutmatus või selle poisi järel jooksmine, kes teda parajasti kõige rohkem naerma ajab jne... Ja kõik see mõjubki kokku eriliselt muhedalt. Bravo!

Hinnang: 4+ (Arvasin, et Rakvere Teatri aasta tipuks jääbki aasta alguses nähtud "Hullemast hullem", mis siiski mõjus natuke lihtsakesena, kuigi eks see ole ühtlasi ka väga vahva britiliku atmosfääriga segaduste ja sekelduste naljamäng... Aga õnneks tulid need "Paunvere poisid", mille tekst ja mäng on lisaks tänu Lutsulikele Lennuki (või ka Lennuklikele Lutsu?) vahvatele naljadele natuke tuttav, natuke uus, natuke ka tõsine, aga kõige selle juures ka oluliselt eestlaslik ja hüper-super-mega ansamblimänguga, pakkudes kamaluga häid rolle ja väiksemaid rollikesi, harukordselt samaaegselt nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu. Mis siin salata, eks mul olid ka ootused kõrgele aetud... ainult, et see tükk lendas neist ootustest veel kõrge kaarega üle! Vahva ja vallatu ning natuke veel kõige lisaks omapärast kunstnikutööd ja muusikat, no mis Sa hing veel ühelt mõnusalt teatriõhtult ootad! Soovitan kahe käega!)

Tekst lavastuse kodulehelt (Alan Proosa fotod on samuti sealt pärit):

PAUNVERE POISTE IGAVENE KEVADE

Kiir hüppas ja Toots kargas

Mõnikord on elu suurem kui unistused. Mõnikord ei mahu elu inimeste sisse ära. Mõnikord jäävad elust pihku vaid kuldsed sügislehed. Aga tähtis on üks – elu ei tohi kunagi elamata jääda.

Igavest noorust pole olemas, teab Kiir juba üsna väikese lapsena. Nõnda asub see punapäine poisike igavese armastuse teele. Tootsi huvitavad hoopis kandilisemad väärtused, kuigi ka tema hinges heliseb armastus isamaa vastu. Tõnisson kannab oma meeltes katkematut murekoormat eestlaste pärast, kuid mõnel raskemal hetkel on ta selle valmis ka võileiva vastu vahetama. Arno igatseb ja ootab, Teele loodab ja unistab... Samal ajal, kui Imelik keerutab lokki ning on pisut Jaan.

Paunvere poiste igavene kevade on retk läbi armastuse, nooruse, isamaa, ilu, elu ja surma. Lavastuses rullitakse lahti 20 aastat paunverelaste elust ning juhtumistest.

Esietendus 2. novembril 2018 Rakvere Teatri suures saalis

LAVASTUSMEESKOND

Autorid Urmas Lennuk / Oskar Luts 
Tekst ja lavastus: Urmas Lennuk
Kunst: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Muusika: Kulno Malva ja Kristjan Priks
Valgus: Märt Sell
Liikumine: Rauno Zubko
Osades: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Vootele Ruusmaa, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu

Detsember 2018 teatrikuu kokkuvõte + jaanuari soovid ja soovitused

HEAD UUT AASTAT!

Enne veel kui aastakokkuvõtete tegemiseks läheb, tuleb kokku võtta vana aasta viimane teatrikuu - DETSEMBER. Taseme mõttes oli detsember üsna keskmine ja võib igati rahule jääda. Isegi terve aasta TOP10 sai ühe nimetusega täienduse. Lisaks 1 sisenes TOP20 sekka, 1 TOP30sse ja TOP40 sai ka täienduse veel ühega. 1 suurem pettumus oli ka, aga kohe saab siit minitabelitest täpsemalt teada. Eriti helde oli see kuu uute näitlejate poolest, sest esimest korda õnnestus näha Lavakooli 29.lennu noori näitlejaõpilasi. 15st meeldejäänud esmakohtumisest 10 on pärit just sellelt lennult, mida juhendavad Anu Lamp ja Elmo Nüganen. RAAAMi ja Vaba Lava koostöö pakkus ka 2 esmakohtingut ning Theatrumi tükkidest avastasin 2 värsket noort näitlejat. 16st 4 olid laste- või pigem pereetendused. 1 väga korralik põnevik jõudis ka Tartus lavale. 1 uus muusikal ja 1 etendus, kus minulegi (vist) viidati, aga sellest juba pikemalt kui sellest tükist kirjutamisel oleva teksti valmis saan. Erliselt palju oli selles kuus väga tugevaid naiskõrvalosasid! Sellepärast näiteks jäid välja samuti väga meeldinud - Katri, Katrin, Jaana, Triinu ja Fatme Helge. Ka meeste poolel jäid napilt "joone alla" Andri ja Tambet...

Heas mõttes mitmeid häid üllatusi oli detsembrikuu-teatrikuus peidus ja ehk annavad need minitabelid ka natuke nendest aimu:


PARIM TEATRIELAMUS

1. Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade"
2. Tartu Uus Teater "Unusta/Unista"
3. Endla "Märter"
4. Lavakool/Tallinna Linnateater "Väike prints"
5. Kinoteater "Ei tao"
6. Theatrum "Suur maailmateater"


PARIM LAVASTAJA

1. Urmas Lennuk "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
2. Elmo Nüganen "Väike prints" (Lavakool/Tallinna Linnateater)
3. Kersti Heinloo "Lohe needus" (Eesti Draamateater)
4. Ingmar Jõela "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
5. Helen Rekkor "Elias maa pealt" (NUKU)
6. Lembit Peterson "Suur maailmateater" (Theatrum)


PARIM AUTORITEATER

Urmas Lennuk "Paunvere poiste igavene kevade" (kuigi baseerub Oskar Lutsul, on see Lennuki tekst) (Rakvere Teater)


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. Sander Rebane "Märter" (Endla)
2. Nils Mattias Steinberg "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
3. Indrek Sammul "Suur maailmateater" (Theatrum)


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. Steffi Pähn "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
2. Grete Jürgenson "Kaitseala" (Paide Teater)
3. Luule Komissarov "Meistrite liiga" (Ugala)


PARIM NAISKÕRVALOSA

1. Karin Tammaru "Märter" (Endla)
2. Silja Miks "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
3. Liisa Aibel "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
4. Kadri Rämmeld "Elu ja armastus" (Endla)
5. Carmen Mikiver "Elu ja armastus" (Endla)
6. Ireen Kennik "Märter" (Endla)
7. Jane Napp "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
8. Liisa Saaremäel "Lohe needus" (Eesti Draamateater)
9. Viire Valdma "Lohe needus" (Eesti Draamateater)


PARIM MEESKÕRVALOSA

1. Madis Mäeorg "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
2. Imre Õunapuu "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
3. Meelis Rämmeld "Märter" (Endla)
4. Jaanus Nuutre "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
5. Marius Peterson "Suur maailmateater" (Theatrum)
6. Tarmo Song "Üksi ja Esmeralda" (Theatrum)


PARIM ALLA 30a NÄITLEJA ROLL

Mees: Sander Rebane "Märter" (Endla)
Naine: Steffi Pähn "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)


PARIM ÜLE 60a NÄITLEJA ROLL

Naine: Luule Komissarov "Meistrite liiga" (Ugala)
Mees: Peeter Jürgens "Meistrite liiga" (Ugala)


PARIMAD UUED NÄITLEJAD (keda ma varasematel aastatel pole teatrilaval mängimas näinud)

1. Lena Barbara Luhse "Väike prints"
2.-3. Ken Rüütel "Väike prints"
2.-3. Kaarel Pogga "Väike prints"
4. Simo Andre Kadastu "Väike prints

Ülejäänud, kes heas mõttes silma/meelde jäid (tähestiku järjekorras):
Elise Metsanurk "Väike prints"
Elisabeth Peterson "Suur maailmateater"
Kristiin Räägel "Väike prints"
Maarja Johanna Mägi "Väike prints"
Maria Liive "Väike prints"
Marten Kuningas "Transiit. Peatage muusika"
Märten Metsaviir "Väike prints"
Oskar Seeman "Väike prints"
Pavel Potsarov "Transiit. Peatage muusika"
Rhett Kütsen "Üksi ja Esmeralda"
Vootele Ruusmaa "Paunvere poiste igavene kevade"
(osalt 29.lennu noori olen juba varasematel aastatel mängimas näinud)


PARIM INDIE-TEATER

1. "Unusta/Unista" Tartu Uus Teater
2. "Ei tao" Kinoteater
3. "Kaitseala" Paide Teater


PARIM KUNSTNIK

1. Kristjan Suits "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
2. Kristjan Suits "Lohe needus" (Eesti Draamateater)
3. Kristjan Suits "Väike prints" (Lavakool/Tallinna Linnateater)
4. Iir Hermeliin "Kaunitar ja koletis" (Vanemuine)
5. Nele Sooväli "Üksi ja Esmeralda" (Theatrum)


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Mare Raidma "Kaunitar ja koletis" (Vanemuine)
2. Pille Jänes "Elu ja armastus" (Endla)
3. Nele Sooväli "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)


PARIM MUUSIKALINE/HELI KUJUNDUS

1. Kulno Malva/Kristjan Priks "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
2. Sander Mölder "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
3. Ansambel "A gde Elmo" "Transiit. Peatage muusika" (RAAAM/Vaba Lava)
4. Arbo Maran "Väike prints" (Lavakool/Tallinna Linnateater)


PARIM HELILOOJA

1. Kulno Malva/Kristjan Priks "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
2. Markus Robam "Elias maa pealt" (NUKU)
3. Markus Robam "Üksi ja Esmeralda" (Theatrum)
4. Ardo Ran Varres "Lohe needus" (Eesti Draamateater)


PARIM VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED

1. Alyona Movko "Elias maa pealt" (NUKU)
2. Ingmar Jõela/Gabriela Liivamägi/Oskar Aitaja "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
3. Merle Kannus "Vürst ja tantsjanna ehk Klaasist mälu" (Ajateater)


PARIM VALGUSKUNST

1. Airi Eras "Lohe needus" (Eesti Draamateater)
2. Palle Palme "Kaunitar ja koletis" (Vanemuine)
3. Karl Marken "Elias maa pealt" (NUKU)


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS

1. Adrienne Åbjörn "Kaunitar ja koletis" (Vanemuine)
2. Siim Tõniste "Elias maa pealt" (NUKU)
3. Kaire Russ "Kaunitar ja koletis" (lavavõitlus) (Vanemuine)
4. Tiina Mölder/Kristin Made "Üksi ja Esmeralda" (Theatrum)


SUURIMAD ÜLLATAJAD (positiivses mõttes)

1. Marten Kuningas "Transiit. Peatage muusika" (RAAAM/Vaba Lava)
2. Grete Jürgenson "Kaitseala" (Paide Teater)
3. Andri Luup "Suur maailmateater" (Theatrum)


PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade"
2. Lavakool/Tallinna Linnateater "Väike prints"
3. Endla "Märter"


PARIM KOMÖÖDIA

1. Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade"
2. Kinoteater "Ei tao"


PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE LAVASTUS

1. "Paunvere poiste igavene kevade" Rakvere Teater
2. "Transiit. Peatage muusika" RAAAM
3. "Kaunitar ja koletis" Vanemuine


PARIM LASTE- JA NOORTELAVASTUS

1. "Lohe needus" Eesti Draamateater
2. "Elias maa pealt" NUKU
3. "Kaunitar ja koletis" Vanemuine
4. "Üksi ja Esmeralda" Theatrum


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Jim Ashilevi "Unusta/Unista" (Tartu Uus Teater)
2. Sander Rebane ja Kinoteater "Ei tao" (Kinoteater)
3. Urmas Lennuk "Meistrite liiga" (Ugala)
4. Piret Jaaks/Helen Rekkor "Elias maa pealt" (NUKU)


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA

1. Marius von Mayenburg "Märter" (Endla)
2. Pedro Calderon de la Barca "Suur maailmateater" (Theatrum)


PARIM DRAMATISEERING

1. Urmas Lennuk "Paunvere poiste igavene kevade" (Rakvere Teater)
2. Elmo Nüganen "Väike prints" (Lavakool/Tallinna Linnateater)
3. Mehis Pihla "Lohe needus" (Eesti Draamateater)


DETSEMBRIKUU TEGIJAD (siin minitabelites enim mainimisi saanud teatrid):

1. Rakvere Teater (14)
2. Tartu Uus Teater (12)
3. Endla (11)


SUURIM PETTUMUS

"Päikesetriip" Eesti Draamateater


Blogis oli loetuim tekst detsembris (Google analytics'i andmeil):

Novembrikuu teatrikuu kokkuvõte


Instagrammis meeldis kõige rohkem:

Endla "Märter" (53)
Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade" (51)
Tartu Uus Teater "Unusta/Unista" (49)
Lavakool/Tallinna Linnateater "Väike prints" (45)
Eesti Draamateater "Lohe needus" (43)
Kinoteater "Ei tao" (41)


FBs jõudis kõige enamatele seintele:

1. Danzu-Antsud (846 inimest)
2. Teater. Muusika. Kino. kriitikutegallupi kokkuvõte (668 inimest)


Detsembrikuus loeti blogis 17 559 korda.
Kõige popim päev oli 19.12, mil lehevaatamisi oli 998.

Jaanuari mängukavadest kirjutasin üles 20 lavastust, mis minule on meeldinud ja mida ma soovitada tahaksin: Kirjutan need soovituse suuruse järjekorras, ehk kui esimene nähtud, siis teine, kui see ka nähtud, siis järgmine ja nõnda edasi...

1. Vanemuine "Kalevipoeg" (võimas draama, meie rahvuseepose äge tulemine teatrilavale)
2. Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade" (muhe ja eriline Lutsu-lugude uusversioon, tsipa uue kandi pealt, natuke teistsuguse tekstiga)
3. Vanemuine "Hüljatud" (võimas ja mõjuv muusikal)
4. Vanemuine "33 variatsiooni" (draama - kurb, aga põnev. Täis armastust ja muusikat)
5. VAT Teater "Pilgatud pimedus" (lahe ja mõnusalt eriskummaline džungliseiklus laval)
6. Rakvere Teater "Ükssarvikute farm" (vahva komöödia meie kirjandusklassika naistegelaste osalusel)
7. Vanemuine "Midagi tõelist" (ilmselt kõige põnevam asi, mida praegu üldse eesti teatrites mängitakse)
8. Ugala "Emadepäev" (emaduse eri tahkusid koomiliselt lahtimängimas Ugala 4 tippnäitlejannat, äratundmine garanteeritud ka isadele)
9. Vanemuine "Teineteiseta" (armastuslugu, kammerlik ja tänapäevane, mõtlemapanev)
10. Rakvere Teater "Hullemast hullem" (kreisi komöödia amatöörteatri nässuläinud etenduse telgitagustest ja ühtlasi lavapeal toimuvast... üüratult najakas kui on õige meeleolu selliseks over-the-top-komöödiaks)
11. Vanemuine "Faust" (väga hästi lavastatud klassika on ilus ja võimas)
12. Rakvere Teater/Fine5 "Puudutada kuud" (tantsu ja draama väga õnnestunud sümbioos. äratundmist - tõsine draama, aga naerda saab ka)
13. Vanemuine "Mees, kes teadis ussisõnu" (fantastiline, tantsuline, eriline Kivirähki tõlgendus)
14. TAI Teatriprojekt "Südames sündinud" (kurb ja poeb niimoodi südamesse, et ei märkagi kui juba elad nendele lugudele kaasa, nagu need otsapidi oleks ka Sinu endaga seotud)
15. Paide Teater "Kaitseala" (midagi just sellist pole kunagi varem näinud-teinud-kogenud. osalusteater. Hea võimalus TÕELISELT tuttavaks saada Paide Teatriga.)
16. Ugala "Krdi loll lind" (originaalne Tšehhovi kajaka tõlgendus)
17. Rakvere Teater "Kuni ta suri" (kammerlik ja väike lugu, mis poeb hinge, aga laseb natuke ka naerda.)
18. NUKU "Pollyanna" (ilmselt üks parimaid asju, mida oma lapsed viia vaatama. Vahva, aga ka liigutav lugu. Ameerika klassika)
19. NUKU "Noored hinged" (seda tasub minna vaatama, et end jälle noorena tunda või samastuda nende noorte eluotsingutega kui oled ise noor)
20. Piip ja Tuut Teatri projekt "Offline" (seda tasub viia oma noored vaatama)


Mida ise jaanuaris mängitavatest tükkidest kõige rohkem näha tahaks TOP 40:

1. Ugala "Once"
2. Vanemuine "Persona"***
3. Kinoteater "Gesamtkunstwerk1"
4. Tallinna Linnateater "Südameharjutus"
5. Vanemuine "Julm mõrvar Hasse Karlsson..."***
6. Teater Kelm "AV Maria"
7. Komöödiateater "Maria Callase meistriklass"
8. Saue Kultuurikeskus "Hiiu eluvilosoohvia"
9. Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriprojekt "Leek"
10. Endla "Kopsud"
11. VAT Teater "Südame sosin"
12. Apollo Kino Teater "Mulla all"
13. Endla "Me armastame ja ei tea midagi"
14. TÜ VKA/Rakvere Teater "Pipi peab jõule"***
15. Vanemuine "Viini veri"
16. NUKU "Ikaaria mängud"
17. Kuressaare Linnateater "Antigone New Yorgis"
18. Endla "Doktor Dolittle"
19. Tallinna Kammerteater "Onu Heimari lood"
20. Eesti Draamateater "Kontrabass"
21. Ugala "Tuul kuu pealt"
22. Kuressaare Linnateater "Järgmine peatus: Kosmos"
23. Ugala "Kohtume kell 8 Noa laeval"
24. Vene Teater "Nastja, Nastja, Nastja"
25. Vanemuine "Kinolina kangelane"
26. NUKU "Võlupood"
27. Estonia "Tramm nimega iha"
28. Vanemuine "Rehepapp"***
29. Estonia "Tsaari mõrsja"
30. Vene Teater "Tuli mees naise juurde"
31. Vene Teater "Kuritöö ja karistus"
32. Varius "Sada ja üks"
33. Estonia "Modigliani-neetud kunstnik"
34. Maikrahv "Mis see E. on?"
35. Vene Teater "Viimane korrus"
36. Vana Baskini Teater "Öökuninganna"
37. Rakvere Teater "Põrsas Desmond ja sookolli lõks"
38. Vanemuine "Lumekuninganna"
39. Piip ja Tuut Teater "Pobiseja"
40. Endla "Testosteroon"

*** - märgitud etendusi vaatama minekuks on mul juba plaanid tehtud ning nende peegelduse kirjutan hiljem ka siia blogisse ("Rehepapp"i vaatan küll alles hiljem, mitte jaanuaris)

Ülalkasutatud foto detsembrikuu parimast teatrielamusest "Paunvere poiste igavene kevade" on Alan Proosa tehtud.