Ma ei saa öelda, et ma oleksin sügavalt usklik. Ammugi mitte seda, et ma usun jumalat täpselt nii nagu piiblis kirjas. Minu jaoks on see kohati nagu muinasjutt. Usu-teema on minu jaoks tabu ning tihti üritan sellele mitte mõelda ning isegi lasta seda endale liiga lähedale. Võibolla on see mingi alatajune teadmatus ning hirm selle ees. Ma ei mõista neid süvauslikke, kes näevad kõiges ainult jumala kätetööd ning kes isegi annavad oma elu jumala ohjata, jättes oma otsused tegemata. Sama jumalavõim paneb ju enesetapu terroristidki tööle...
Tihti on just need, kellel raske või siis liiga hea elu, kes pööravad mingi kõrgema võimu poole. Ühed abi saamiseks, teised mingi kõrgema jõu ning eluolu mõistmiseks. Mõni usub üldse saatusejumalasse. Mina usun seda, mida mu vanaisa mulle rääkis, kui olin nii umbes 10 aastane. Olin maal ja küsisin temalt, et kas jumal on olemas? Vanaisa peatas oma askeldused sauna-küüni ees ning ütles, et sellega on nii, et tükike jumalat on meist igaühe südames...
Naljakas ja kummaline, aga selle teadmisega olengi suureks kasvanud. Oma hilisema lapsepõlve veetsin Soomes ning isegi sealsed igahommikused jumalapalvused ning kristliku Soome igapäevased "päris tugevad" usu suunamised ei kõigutanud minus seda usku, mille mu enda vanaisa mulle peaaegu veerand sajandit tagasi ütles.
Kogu selle teema tõi mulle meelde film " Akeelah and the bee " ning sügavad ja ilusad laused, mille tegelikult on kirjutanud Marianne Williamson (mõnikord ka vigaselt viidatakse, et neid lauseid olevat lausunud Nelson Mandela oma kõnes, aga seda ta siiski pole teinud).
Meie suurim hirm ei ole see, et meie oskustest jääb vajakka. Meie suurim hirm on see, et me oleme nii võimekad, et seda pole isegi võimalik mõõta. Valgus, mitte pimedus on see, mis meid hirmutab. Küsime endalt: "Kes olen mina, et võin olla suurepärane, vapustav, talendikas, ilus?" Tegelikult, kes olen mina, et ma ei võiks seda olla? Olen jumalalaps. See kui Sa väikest inimest mängid, ei aita maailmale kaasa. Pole midagi valgustavat tõmbudes nii väikseks, et teised inimesed ei tunne end kindlalt Sinu kõrval. Oleme loodud särama, nagu lapsed. Oleme sündinud kuulutama jumalat, kes meie sees elab. Ja ta pole lihtsalt ainult meist mõnedest, vaid igaühes meist. Ja kui laseme enda valgusel särada, anname alateadlikult ka teistele inimestele loa teha sama. Kui vabaneme oma hirmust, meie kohalolek automaatselt vabastab ka teised.
----- xxxxx ----- xxxxx ------
Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. We ask ourselves, 'Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous?' Actually, who are you not to be? You are a child of God. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We are all meant to shine, as children do. We were born to make manifest the glory of God that is within us. It is not just in some of us; it is in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.
----- xxxxx ----- xxxxx ------
Kas pole inspireeriv?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar