Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, detsember 17, 2009

Esimesed suudlused - Endla


Mõnikord on need kõige lihtsamad asjad kõige ilusamad. Kõige banaalsem, tobedam armastuslaul võib kõige kergemini minna hinge. Sama tundsin ka Endlas Madis Kalmeti uusimat lavastust vaadates. Lihtsakoeline lugu Johnist ja Maryst, nende elust lapsepõlvest pensionipõlve - sõpruse-lugu, armumise-lugu igasuguste eluliste rõõmude ja muredega. Palju samastumisrõõmu oma eluga, palju äratundmisrõõmu naiste-meeste, poiste-tüdrukute teemal, palju hingeminevaid stseene, palju nalja - meie, ehk inimloomade üle :) Ja kõik see kokku oli nii soe ja armas, et tekib küsimus, miks ei tehta rohkem sellised tükke, mis inimesi kõnetaks ja emotsioone ärataks ja üsna mitmes mõttes ka seda meie argipäeva ilusamaks ning mõnusamaks muudavad. Žanrina minu jaoks üks mu lemmikutest, ehk romantiline komöödia. Kas neid tõesti on nii raske õnnestunult teha, et Eesti teatris seda nii harva kohtab? Kuid ometi massidele ju just sellised asjad meeldivad. Ning minu meelest ei ole selles mingit häbi armastada armsaid ja lihtsaid lugusid :)


Tükk on jaotatud stseenideks - lugu liigub alates sellest kui tegelasad on 11 aastased, edasi peatutakse 17, 23, 32, 43, 52 ja 72 aasta vanuses (tegelased on samavanused). Kuigi võibolla ma mäletan valesti, seal võis olla veel neid vahepeatuseid, eriti kusagil 60ndates tundus nagu ka olevat üks. Lavastaja oli otsustanud esimese vaatuse teha lühema, nagu lapse ja noore vanused oleks üks osa ning täiskasvanud inimese osa teine. Täiesti loogiline lahendus tervikut teades, kuid kuna juba need lapse- ja noorusaastad läksid minule väga hinge, siis ma ehmatasin natuke ära kui esimene vaatus lõppes. Ma ei tahtnud, et teine vaatus oleks sama lühike. Õnneks ei olnudki, aga sellest hoolimata oleks lõpuks tahtnud, et see hea asi veelgi edasi kestaks :)

Kuid sama olulist rolli selle terviku headuses lisaks lavastaja lahendustele ja loo südamlikkusele oli ka kahe näitleja töö. Kui varjunditerikad rollid! Kusjuures, Seemanil õnnestus kuidagi see nooremate vanuste varjunditerikkus ning Laurimaal just see hilisema vanuse varjunditerikkus, seega tervikuna oldi balansis. Võibolla see ongi nii, et mehed võtavad vanemas eas sellise tagasõrkija rolli, samas kui nooruses on just mehed nö. mootoriks. Eks muidugi oleneb palju ka suhtest, kuid mina tunnetan seda küll natuke nii.

Eraldi peaks ära märkimas, et mõlemad näitlejad mängivad nii mõnusalt tervele saalile. Mina istusin rõdul, kuna jõudsin täpselt sellel hetkel kui etendus algas, siis suunati mind parteri asemel rõdule, ent ma ei tundnud üldse, et sellepärast oleksin millestki ilma jäänud. Sain esimesest hetkest hea kontakti tegelastega, mitmel korral isegi silmside, mis millegipärast alati aitab tegelaste lähedamaks ja omasemaks saamisele kaasa.

Pean tunnistama, et ma ei ole eriline Seemani talendi austaja olnud, kuid eelarvamustevaba nagu ma ikka üritan olla, siis seekord ma tõesti vaatasin suu ammuli, märgates neid tema pisitillukesi poisikeseks muutvaid detaile või ka seda kuidas ta täiesti märkamatult tundus väga tugeva "partnerina", mängides ideaalselt kokku Laurimaaga. Piret seevastu on üks minu suuri Endla lemmikuid. Ja kuigi midagi oli selles rollis väga temalikku, siis samas see erinevate vanuste mängimine tuli tal nii hästi välja. Ja nagu juba mainitud, nautisin ma eriti tema "vanemaid naisi".
Katsuks siinkohal meenutada ka neid eredamaid hetki, mis eriti meelde jäid, ehk need mis mõjusid kõige tugevamalt (kui on plaanis vaadata seda tükki ja ei taha midagi sisulist teada saada, siis on targem sellest lõigust üle hüpata).... suuremas osas olid need mõjuvaimad lõigud mingitpidi just seotud oma mälestustega, mis siis kas olid sarnased või lihtsalt tuletasid midagi meelde...

- 11 aastaselt mahajäetud maja juures kohtudes see hamstristseen... eriti kuna see mängis ka hiljem loos veel rolli. Nii lahe on kui mingid sellised konkreetsed juhtumid või teemad kanduvad üle tulevikusündmustesse. Tuli eredalt meelde kuidas ise sai mingeid lemmikloomi või metsast püütud, kuid hiljem surnud varesepoegi maetud. Samuti tuli meelde, et meie klassis käisid poiss B ja tüdruk V, kelle vanemad vist tundsid omavahel ning sellepärast räägiti, et nad olevat koos saunas käinud :) Ei teagi, kas see oli tõsi või ainult mingi ilge laste vale :)

- Koolilõpupidu. Piret/Mary oma rohelises kleidis oli nii ilus, et nii Sepo/John kui ka ilmselt kogu meespublik ahhetas ja see oli kuidagi eriliselt armas, et John ju plaanis oma huvides talle igal juhul valetada, ent ometi ei suutnud seda suures ehmatuses teha. Saatus mängis siiski talle selle kätte, mida ta lootiski :)

- Isa surm. Tundsin justkui keegi minu lähedane oleks ära surnud. Kui lihtsalt ning tegelikult ju täiesti mingite vahendita suudavad näitlejad luua nii kurva ja emotsionaalse atmosfääri - see on imetlusväärne! Ma tõesti tundsin seda valu.

- Ellen-i nimenali ja abieluettepanek. Nii lahe - alati ei peagi olema mehed need, kes teevad "ettepaneku". Kui ikka väga armastad kedagi, siis tuleb see ära rabada, kui teine ei taipa või millegipärast ei julge "asja ära teha". Minu jaoks oli see üks mõjuvamaid hetki. Eriti sellepärast, kus kohas ma oma eluga hetkel olen...

- Kõige parem "vanuselõik" peale viimase, kus omamoodi kõik otsad kokku seoti, oli minu jaoks see, kui tegelased olid 32 aastased. See oli teistmoodi lahendatud ning andis kogu tükile nagu mingi uutmoodi hingamise. Ehk mõlemad tegelased olid koos laval, kuid ei näidelnud otseselt vaid jutustasid mõlemad oma lugu, vahepeal kordamööda oma nägemust ning hetketi isegi kooris korraga. See jutt ise tekitas väga eredalt silme ees jooksva filmi. Võibolla ka see, et nad olid siis oma vanusega kõige lähemal minu vanusele, kuid ka see lugu mõjus kuidagi eriliselt huvitavalt ning elulähedaselt. Igas suhtes ju varem või hiljem jõutakse punkti, kus üks pool tahab rohkem intiimsust kui teine ja argipäevamured piinavad ehk tavalisest rohkem - lapsed ka veel sellises eas kus nad vajavad väga palju Su aega ja tähelepanu. Lisaks tekivad tunded, et võiks veel noor olla ja nautida uut armastust vms. See kõik oli nii eluline. Lisaks see kuidas meeste ja naiste mõttetöö käib selliste olukordade juures, seda oli nii põnev jälgida. Sest see tekst oligi nagu mõtete või analüüside jada. Tõesti - 12 minutit.... "jumal tänatud ainult 12 minutit"... ent ometi sellised asjad tulevad välja ning "kus tegijaid seal nägijaid"... see on mingis mõttes fenomenaalne, ent targem on tõesti sellega arvestada ning seetõttu mitte langeda muus elus painavate "raskuste" lõksu ning minna libedale teele. Sellest tagasi "rajale" pääsemine võib olla väga raske, kui üldse võimalik... sest sealt edasi oleks seegi lugu hargnenud hoopis millekski muuks...

- See kuidas Sepo hiljem ei mäletanud enam täpselt, kes ja kuidas nende suhet alustas :)

- Kui John/Sepo jäi üksi majakese juurde suitsetama ja naine jooksis minema. Tegellikult ka see "jooksuteema"... seegi on meie pere juba praegu natuke nagu aktuaalne :) Kuid eriliselt mõjus mulle see lapselapse ootamine - auto valmis 3 tunniseks sõiduks... mulle piisab härdaks minemisest vähemasti... kasvõi kuulates laulu Butterfly kisses... ja ma olen juba valmis pisarat veeretama :)

- "väärtult vananeda" :) "kuidas Sa kavatsed vananeda - protesteerides" :) "kas see on ühe vanainimese keha?" :) ... oh neid väljendeid oli seal ridamisi, mida juba on saanud kasutada ning mida ka tulevikus oma kõnepruugis kunagi ära kasutada :)

- See liigutus, mida Piret/Mary teeb pärast ratastoolist tõusmist, kui ta teatab, et "hakkab varsti jälle end liigutama" :))) Endal selline vanainimeselikult sirged hallid juuksed ja prillid ninal, vastav riietus ka ja siis küünarnukid konksus, keerutades ülakeha ühele ja teisele poole :))) Ideaalne!!! Ma ei saanud naeru pidama :)

- Ja muidugi see "tahan, et sa abielluksid uuesti, kui ma peaksin enne sind ära surema"... see on teema, mida ikka on vahest hea omavahel kodu arutada... tükis see "mu vastus on ei", on kasutusel ka ühes meie tuttavate peres :))) seal ainult mees ütleb nii... Aga see kuidas Piret/Mary sellele 25 aastasele blondile reageerib on ikkagi nii naljakas... ise ta ju võttis sellle teema üles... ja täpselt nii see päris elus on ka... lihtne on kujutada ette, et teine võtab siis kellegi vanema inimese, ent siiski natuke noorema, et jagada vanaduspäevi - teineteise eest hoolitsedes... aga mitte seda, et teine pool siis hoopis uut noorust hakkab elama... kas see on kadedus või lihtsalt ühiskonna normid ja stambid, mis takistavad seda aktsepteerimas, ei tea... aga nii see ju on :)

- Ning lõpetuseks etenduse viimane lause: "Minu ainus soov elus on sinu järgmine suudlus"...

see lause ütleb selle etenduse kohta peaaegu kõik - täpselt nii romantiline see kogu lugu oligi! Täpselt nii tunnen mina ka oma naise suhtes...

Aaaaaaaaaaaah... palun veel selliseid armsaid lugusid teatritesse!!!!! Olen täiesti armunud sellesse loosse, nendesse tegelastesse ja kogu tervikusse. Neid lugusid, mis oma eluga seoses meenusid oli veel ja veel ning tahaks loota, et ka endal jagub nii palju kainet mõistust, et hoiduda rikkumast oma suhet - et saaks samuti nautida kunagi lapselapsi koos, vananeda koos ning olla teineteisele toeks... ja nii pisikeste kui suuremate asjade ja tegude ja ka sõnadega näidata, anda ja saada armastust. Ma leian, et see ongi üks olulisemaid asju meie elus!


Hinnang: 5 (lihtne aga mõjuv tükk - läheb otse südamesse. Vingelt mängitud, mõnusate nippide ja nõksudega küllastatud, mida oli lihtsalt hea ning naudinguline vaadata. Mingil hetkel ununes täiesti, et need on mingid Mary ja John, ehk mingid tegelased mingis näitemängus, mida minule esitatakse. Oleksin justkui olnud kärbes Pireti ja Sepo ühisel teel :) Isegi tavaliselt üsna raske vaadata olevad "teiste inimeste suudlused", tundusid nii ehtsad ja armsad - kuigi mõistusega võttes, saab ju aru, et nad pidid kohe kiiresti lava taha tormama riideid vahetama ning ka meiki peale panema, näiteks halli värvi juustesse... ja üldse juukseid sättima. Seda tehti hämmastava kiirusega, kuid ometi nii, et näitlejad ei ähkinud kiirustamisest uude stseeni ehk vanusesse sisenedes. Lisaks see muusika mängis sellele armsusele kaasa...ehk isegi see mõjus nunnuna :) Ja valguse vilkumine andis aimu kas aastaaegade vahetumisest või aastate tormikiirusel edasi voolamisest. Selline konkreetselt stseenideks jaotatud tükk võib väga lihtsalt mõjuda kuidagi katkutuna ja mitte orgaaniliselt edasiliikuvana, ent ometi läks kõik sujuvalt ja usutavalt. Soovitan kõigile armastuslugude austajatele! Armastus ongi just niiiiiiiiiiii ilus ja armas :) Minus näiteks tekitas küll tunde, et tahaks ise ka koos oma armastatuga vananeda ning tunda kõiki meid eri vanuses ettekukkuvaid rõõme ja muresid üheskoos - jagatud rõõm on ju "topelt" :))


Tekst etenduse kodulehelt:

ESIMESED SUUDLUSED
Ühe armastuse lugu.

Tegijad
Autor Jay D. Hanagan
Tõlkija Triin Sinissaar
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Liina Tepand (külalisena)
Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman

Tutvustus
John ja Mary on ainult lapsed, kui nad esimest korda kohtuvad. Sellest hetkest saab alguse tugev side, mis kestab katkematult kogu nende ülejäänud elu. Lavastus toob vaatajate ette vaimuka, hella ja südantsoojendava armastusloo, mis saab alguse ühistest mängudest lapseeas, kulgeb läbi teismeliste maailmavalu, kooliaja, abielu, laste kasvatamise ning kestab kustumatult üle kuuekümne aasta. Meie ees laotuvad lahti elu väikesed, isiklikud ja käestlibisevad hetked.

etendus kestab 2h 15min

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default