Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, detsember 19, 2009

Cyrano de Bergerac - Rakvere Teater


Olude sunnil ei kirjelda ma seekord mitte elamusi etenduselt, vaid pigem mälestusi sellest. Nimelt õnnestus mul veel seda kõige viimast "Cyrano de Bergerac"-i etendust nähta novembrikuu keskel. Selle sama etenduse võttis mitme kaameraga üles ka ETV, ehk lootus on seda kunagi ka televiisorist teatriõhtuna vaadata. Ja miks ma nii kaua venitasin selle kõikidepoolt kiidetud tüki vaatamisega? Tegelikult mul lihtsalt ei õnnestunud seda näha, kuna kuupäevad kunagi ei sobinud Eesti reiside või tööülesannetega kokku - hoidsin küll pidevalt sõrme pulsil, juba esietendusest alates paar aastat tagasi. Hakkasin juba kartma, et jäängi sellest ilma... eriti raskeks tegi teadmine, et mõned inimesed sellest tükist niivõrd sisse olid võetud, et käisid seda 3-4 või isegi 5 korda vaatamas!

Ja kahtlemata mitut vaatamiskorda, see nüüdseks juba selles mõttes legendaarseks saanud lavastus, olekski olnud väärt! Tõeline suurproduktsioon - maailmatasemel. Alates kunstilisest küljest - lavakujundus, kostüümid, valgustus, meik ja parukad kuni osatäitmiste ja kõikide muude komponentideni välja. Täiesti hämmastav, et miks see üldse kavast maha võeti, vähemalt sellel viimasel tükil oli saal välja müüdud ning publik aplodeeris seistes (ilmselt olen ka mina ise selles natuke süüdi, sest ma tõusin peaaegu kohe. Olin täiesti vaimustuses!) Kas tõesti sellepärast, et Viive Aamisepp pensionile läheb, tema roll oli küll üsna väike kogu konteksti arvestades, kuigi muidugi igati tähelepanuväärne? (Etenduse lõppedes tulid lavale teatri direktor ja Rakvere linnapea teda tänama ja austust avaldama). Või ei käida seda reaetendustel piisavalt palju vaatamas? Raske uskuda... kuigi tegelikult alles viimastel kuudel olen eriliselt palju selle lavastuse kohta erinevatelt inimestelt kuulnud...


Paar aastat tagasi Teatriliidu parima meesnäitleja auhinna saanud Üllar Saaremäe tegi tõeliselt suurepärase rolli - see on minu jaoks käesoleva aasta üks lemmikrolle! Ja kindlasti mitte lihtsalt ainult selle aasta vaid ka terve dekaadi üks kuldsete tähtedega Eesti teatriajalukku minev suurroll! Kogu etendus on ju värsivormis, nii nagu peab ning Cyrano tundeskaala käib nii mitmetes ekstreemsustes, niiet ma kaldun arvama, et see pole sugugi mitte kergete killast. Pead panema publiku uskuma oma ninaga seda oma ekstravagantset välimust terve elu kannatanud mehe tausta, mõttemaailma ning tema oskust selle üle ise nalja teha, ent samas uhkusega mitte lubama teistel enda üle võimu tunda sellise asja pärast. Lisaks nii koomika, traagika kui ka sügav armastusdraama, mille raamid peab üles sättima peaosaline. Saaremäe hoogsust ning energiat ja ühtlasi pinget vaadata, nagu vaataks tõesti meistriklassi rolli! Kui ta laval oli, ei saanud lihtsalt temalt silmi... ja seda üldsegi mitte "nina" pärast :)

Mulle läks väga hinge ka armastusobjekti Roxanne-i rollis Marin Mägi. Temast on samuti saanud üks neid Rakvere Teatri tugevate naisnäitlejate-klubi liige. Kord korra järel ikka märkan teda tema talendi õitsemist rollist rolli. Kuid siiani pean seda Roxanne-i küll tema suurimaks saavutuseks. See kui sügavalt rolli sisse ta läks ning ennast muudkui üles küttis lõpus. Naine, kes saab aru, et ta on terve elu armastanud vale meest, sest see, kes seisab kõikide nende ilusate sõnade taga oma hingega on ju see mees, keda ta on just kaotamas - ehk kaks korda kaotada oma eluarmastus oma armastuse tipphetkel, see on väga valus. Ja ometi oleks tal olnud võimalus oma armastust jagada selle inimesega, kes tema eest hoolitses ning kes teda pidevalt vaatamas käis - kogu tausta siiski teadmata... see tunnetekombinatsioon on tegelikult väga targalt kirjaniku poolt kirjutatud ja kui sellele mõelda, siis just see, et elu on nagu omamoodi raisatud valedele, see muudab terve elu kuidagi valusalt mõttetuks. Justkui oleks aja ära visanud. Ma tegelikult ei oska hästi siin sõnadesse panna kõike seda, mida ma tunnen, sest see on ainult üks külg sellest tunnetepuntrast. Ja kui Marin Mägi tuli kummardama, ka veel siis kui ta tuli neljandat korda kummardama, oli ta ikka justkui veel natuke selle rolli sees, suutmata naeratada, sest ta oli ilmselt nii sügavalt lavastuse sisulistesse emotsioodesse kinni jäänud. Ja minu muidugi sain sellest veel omakorda elamuse. Sest armastus on nii ilus ja selle kaotamine suur valu... ta tõesti elas seda seal laval läbi!

Kuigi tükis teevad absoluutselt kõik head rollid, isegi need, kes mulle tavaliselt ei meeldi rääkimata nendest, kes on mu lemmikud (Lichtfeldt, Mälberg, Rahkema, Suuman, Sõmer jne), kuid eraldi tahaksin ära märkida lisaks Saaremäele ja Mägile kolmandana Eduard Salmistu. Tema koomiline potentsiaal on nii võimas - justkui sellel aastal olen hakanud tema rollides nägema seda, mida ma ei oleks kunagi osanud temalt oodatagi. Cyranos Ragueneau-rollis pakub ta nii mõnusat naljakat vaheldust tõsisematele teemadele ja seda ju nagu kõik teisedki - luulelises vormingus :) Kusjuures värsivormis üldse mängida ja siis veel mängida koomilises võtmes, ise seejuures tõsist nägu säilitades...

Lavaline liikumine oli selles tükis ka kuidagi tähelepandavalt hea. Muidugi kõik need ronimised ja hoogne siia-sinna tormamine, mõõklemised - no lihtsalt imeliselt hea poweriga tehtud!

Kusagilt on läbi jooksnud info, et Saaremäe on Eesti lavade kuues Cyrano - kas tõesti alles kuues? Seegi näitab, et mingis mõttes on tegemist julgustükiga see teatris lavale tuua. Esiteks see võimsus, mis lihtsalt peab sellise näidendiga kaasas käima. Ja see värsivorming, mis ilmselt peletab paljud teadmatud inimesed eemale. Teadmatud selles mõttes, et värssi peetakse tavaliselt raskelt jälgitavaks - ent see Krossi tõlge on küll lausa nagu muusika kõrvadele!

Sisulises mõttes juba mainitud Roxanne-i avastusele, et see kes talle need kirjad kirjutas oli Cyrano, lisaks sellele jäi meelde see kolmnurk Christian de Neuvillette-iga. Lubadus kaitsta inimest, kes solvab teda hingepõhjani, saamata talle selle eest mõõka sisse torgata, kuna on lubanud oma armastatud daamile hoopis kaitsta seda meest - kuna armastatud daam, Roxanne, hoopis Christiani armastab. Milline üllassuhtumine - tõeline armastus niiöelda. Tõeliselt rüütellik. Ma usun, et suurem osa rüütleidki polnud sellised. Iga mehe eeskuju :)

Samuti jäi teemana kummitama kättemaks ja see, et Cyranole oli kõige suuremaks karistuseks see, kui teda võitlusesse kaasa ei võeta :) Tõeline meeste mees - tõeline eeskuju kõikidele meestele. Päris kadedaks peaks tegema selline tegelane, ent ta mõjus siiski hoopis iidolina :)
Kusjuures paljud ei teagi, et Cyrano nimekaim, kes oli ehk prototüübiks Rostandile, on ka tegelikult elanud... kuigi näidendis olevat tema nina ja ego suurusega kõvasti liialdatud ning eks see muu näidendi sisugi on lõppude lõpuks fiktsioon. On siiski teatud sidused olemas. Olevat ka tollel olnud siiski keskmisest suurem nina, armastanud duelle pidada ja olnud sõnaosav - isegi Moliere olevat temalt "laenanud".

Paratamatult liikus mõte ka sinna, et mis tunne oleks küll olnud elada sellel ajal? Muidugi kõrgemas klassis poleks nagu vigagi - arvestades, et ka näidendis rahamees hoidis end tagaplaanile ning üllatas teisi kui lahinguväljale saabus. Samas kõik see duellide värk ning lisaks muud elu varakult lõpetada aitavad teemad (arenemata meditsiin, sõjad ja muu) - päüris raske oleks elu püsida keskeani. Sellepärast pidigi elama täiega, armastama täiega ning võtma kõik, mis võtta oli elult, sest surm luuras igal pool ringi.

Hinnang: 5 (Kardan, et ma ise oleksin olnud Christian-ile sarnasem kui Cyrano-le. Cyrano sõnaosavus, tegelikult ka see kuidas Saaremäe justkui tõelise Cyrano kehastusena nii head teksti õhku viskas - no tõeliselt kadestamisväärne! Oskaks ise niimoodi sõnu ritta seada ja käituda... armastan ju küll kirglikult, ent kindlasti mitte nii üllalt... kuigi seda tahtes... Ent siiski vähemalt sama sügavalt :) Lahe on mõelda selle ajastu ning koha peale... See oli ikka hoopis teine maailm sellel ajal... Ja need riimid... mitmes kohas võttis piltlikult öeldes õhku ahmima :) Kuid loodetavasti poleks ma ikkagi siiski mitte nii tobu kah nagu Christian (kas tõesti keskmisest kenama välimusega inimesed on keskmisest tobumad? Juba sellel ajal :))... ent Cyrano fän oleksin ma ridasõdurina sellel ajal küll olnud... olen seda ka praegu :)
Kogu see tükk on lähedal täiuslikkust! Pikk, aga lendas linnutiivul. Võimas, ent oma intiimsematel hetkedel väga hingepugev ja armas. Kurb ja koomiline, põnev ja dramaatiline - kõik suured tunded ja palju näitlejaid ning karaktereid, uhked kostüümid ning imeline lavakujundus rääkimata vingest ninast :) Komissarovi lavastus on filigraanne, sügavat kunstilist naudingut pakkudes ning kinkides ühe vapustavalt hea suurrolli ning palju väiksemaid ja suuremaid häid osatäitmisi. Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga soovitan seda siis kunagi teatriõhtuna vaadata... kuigi kes teab, kas kõik see vingelt mastaapne elust suurem armastus jõuab sama tundeliselt läbi teleekraanide kohale nagu saalis istudes... Igatahes olen mina küll teleka ees, sest seal oli neid detaile mitu, mida tahaks täpsemalt ja uuesti näha. Oh, mis ma räägin - kogu seda võimast elamust tahaks uuesti kogeda...)

Tekst lavastuste kodulehelt:

Edmond Rostand
CYRANO DE BERGERAC

Lavastaja Kalju Komissarov
Kunstnik Krista Tool
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Liikumisjuht Oleg Titov
Lavaline võitlus Indrek Sammul
Tõlkija Jaan Kross

Nimiosas Üllar Saaremäe (pälvis rolliga 2008. aasta parima meesnäitleja preemia)
Kaasa teeb kogu Rakvere Teatri trupp

Kes on see Cyrano?
Eks ole Bergerac ju peengi... omamoodi?
Oh, ta on peenim hing, kes iial ilma loodi!
Sonetimees!
Floretimees!
Ja füüsik vist!
Ja komponist!
Ta välimuseski on miskit kummalist!
Tõepoolest – teist nii peent ja rühikat ja vaba
ei leidu uljaspead gaskoonidegi seas!
Ja nina...! Härrased... mis nina tal on peas!

Edmond Rostand'i maailmakuulus heroiline draama Cyrano de Bergeracist – vaprast ja vaimukast sõjamehest, ustavast sõbrast ning hellahingelisest armastajast, kelle nina on sama terav kui tema sõnad ning sama pikk kui tema mõõk.
Mida teeb armunud poeet ja filosoof, kes häbeneb oma inetut välimust, kuid ei suuda armastust sõnadesse valamata jätta? Kas kannatab ja vaikib või laenab oma sõnaosavuse sõbrale, kelle südame on vallutanud sama daam?
Esietendus suures saalis 14. septembril 2007 Viimane etendus 14. november 2009 Rakvere Teatris. NB! Toimub telesalvestus.


Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default