Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, detsember 29, 2009

Sinul on meretäis hirmu - Draamateater


Mul on sellele etendusele järele mõeldes natuke paha. Ma nii tahtsin, et see oleks mulle meeldinud - eriti kuna kuulujuttude järgi pidavat tükk mingitpidi baseeruma ühel mu lemmikraamatul, Rootsi "parima raamatu" auhinna - Augustpriseti pea 10 aastat tagasi võitnud ja eesti keeleski suurpärases Ülev Aaloe tõlkes ilmunud - Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula". Lisaks viimasel ajal on kuidagi noorte tegemistes erilist powerit ning seegi tükk on "noortekana" välja pakutud, tegijadki suuremas osas "noored".

Et tõele au anda, siis ega kõik polnud ka otseselt halb minu jaoks (kusjuures etteruttavalt peaksin ära märkima, et mitmed kriitikud ja blogijad on sellest tükist palju paremal arvamusel kui mina, seega on järgnev võibolla erandina minule negatiivselt mõjunud kompott, aga jah, enne veel ka mõned "head sõnad"), ehk oli elemente, mis meeldisid ka, eriti esimene vaatus. Tegelikult esimese vaatuse lõpuks oligi tunne, et päris huvitav, mis edasi saab... jõudsin oma teatrikaaslasele ainult mainida vaheajal, et loodetavasti ei keerata seda lahedat anarhilist kaost mingi muusikaga untsu.... ja just nii läkski. Tegelikult muusika oleks olnud veel päris hea, kui Uukkivi oleks rohkem hääles olnud, ent seda "päris" asja sai ainult väga pisikese hetke. Jah, ei meeldinud see muss, mis seal peamiselt kõlas... ja kuna ei meeldinud, siis minu jaoks oli seda "liiga" palju...

Ja juba ma vaikselt liigungi lubatud rajalt kõrvale... ehk siis enne veel kui ebameeldivad asjad välja tuua, tahaks need head pooled ka lauale laduda.

- "Noorte" tükis tõusevad esile näitlemise poolest hoopis "vanemad tegijad". Ainukesena korraliku karakteri loob Margus Prangel, kes vanaisana bändi juurde läheb kättpidi noori katsuma :) Selles vanamehes oli rohkem heas mõttes näitlemist ja karakterit kui kõigis ülejäänud tegelastes kokku. Väga tabav, peensusteni läbitunnetatud ja pingestatud pisitilluke roll. Uukkivi tundus ehe sellise mänedžeri, endise rokimehe ja asjatundjana. Eriti jäi meelde tema kiikuv ja irvitav mees sealt viimastest stseenidest, nagu täpp i-peal anarhilisele punk-vaatemängule. Märkimata ei saa jätta ka Kaie Mihkelsoni, kes sama hästi mõjus nii keskealise emana kui ka taevasesse riiki walky talkyga lendav vanamemm :) - see pere vanaema minema ajamine oli üks etenduse õnnestunumaid stseene minu meelest :)

- Nagu juba mainitud, kogu see mõtetu siblimine konteinerelamute rajoonis, perede erinevus naabrite vahel ja pisikestes uberikes elamine - kõigil oma hirmud, unistused, soovid ja elufilosoofia ning suur segadus ja terviku segunemine üheks pööraseks pungiks (mitte rock'n'rolliks, nagu keegi tegelastest väitis), see on päris haruldane nähtus teatris. Ei minda nii kaugele ja nii tervalt, nagu Ojasoo "Julias", kuid midagi sinnapoole. Selline turvaline distantsilt jälgida, elemente ka oma lapsepõlvest ära tunda (Prangeli isa oli nagu minu kasuisa), kuid selles osaleda siiski ise ei tahaks...

- Tekstilises mõttes meeldisid lõigud, mis olid laenatud Mikael Niemi raamatust, või need, mis ma ära tundsin mäletamise järgi - vanaisa sünnipäev, isa jutt pojale - et keda peab vihkama jne, sääselugu, saunalugu (seda raamatu üht magusaimat puänti ei õnnestunud tegijatel lavale panna kahjuks, kuigi ilmselt polnud see ka eesmärk - lihtsalt kui oleks õnnestunud, oleks näidanud tegijate harukordset talenti), "Kilu" surm - see tekst oli ka raamatust.

- Kunstniku ja valguskunstniku töös oli huvitavaid lahendeid. Kuigi mingites kohtades oli ka järeleandmisi. Meenub näiteks eelmise aasta Ugala Runar & Kylliki, kus mootorsaega ikka tõeliselt saeti laval, siin muutis natuke seda tõelist "tunnet" tugevalt tagasihoidlikumaks, et see oli selline "liba"saagimine. Väike element, et just ehtsuse ja ägeduse jaoks oleks olnud mõjuv.

- Kahe tütarlapse lillelapselises teineteise sõprusarmastuses ja muidu ägedas plikalikus vabameelsuses oli rohkem rock'n'rolli kui kogu selles teise vaatuse bänditegemises. Mari-Liis Lill ja Kersti Heinloo olid täiega ägedad just nendes misanstseenides ja tegevustes, kus nad kahekesi osalesid. Heinloo terav ja piprane "hull õde" - paaris tema lauses oli tõesti nagu kogu ajastule kohasele noorele, terve selle tüdruku maailmavalu sees :)

- Kõige rohkem meeldis mulle pealkirjast tulenev (tingilikult võttes) põhiteema ise - ehk erinevad hirmud, mis erinevate tegelaste läbi tüki sisse olid peidetud. Nende leidmine ja kaasamõtlemine, pakkus natuke mõtlemisainet ja ehk õpetuslikku hoidumist või enda elust vastavate soodumuste ära tundmist. Seeläbi võiks ju öelda, et mingis mõttes täidab tükk vast ehk oma eesmärkigi, kui selline tegijatel oli... Isa suhtumine oma poegadesse, Londonisse koliva tüdruku tagasi koju kolimine, Anti Reinthali tegelase küsimus, et kuidas ta ära tunneb "selle õige" ja kuidas "see õige" tema ära tunneb... kõik need väljendavad hirme. Ja selliseid hirme oli seal umbes iga tegelase kohta üks. Mõni suurem mõni väiksem, ent kõik ju olulised.

- "Sa ei ole see, kellega ma abiellusin" lõik kinnitas jälle, et pole vaja abielluda :) Armastus elab ka abieluta... Avandi "kui mind ei oleks" stseen oli üks parimaid. Kuigi juba vana hea tuttav teema, ehk seegi fakt räägib nii mõndagi enda eest...

- Depeche Mode-i "Sister of night" oli niiiiiiiiiiiii hea seal vahel :) Ja hea mõte ikka see surnu võttis walky talky kaasa... päris lahe mõte, kuigi mitte originaalne, aga ikkagi, et kui saaks suhelda teispoolsusega. Tahaks sealt vastuseid ja tahaks öelda lahkunud inimestele mis ütlemata jäi ja lihtsalt jälle ja veel ja veel suhelda nendega...



Aga, et selgitada, miks mul "paha" on sellele etendusele mõeldes, siis siin on põhjused:

- Miks ei ole kusagil mainitud, et tegemist on Mikael Niemi tekstiga. Ok, etendus liigub ju natuke teises rütmis kui raamat, ent siiski suur osa korralikumaid tekstiga stseene olid ju kohati isegi sõna sõnalt otse raamatust... Miks ei sõnagi selle kohta, et selle tüki on "osaliselt" kirjutanud ka Mikael Niemi? Plagiaadi maitse jäi suhu ja päris kõvasti.

- Ma ei taha vaadata paljaid inimesi laval, kui see pole kuidagi sisulises mõttes vajalik. Selles mõttes oli see "saun" veel ok, aga pärast seda, miks oli vaja, et keegi on paljalt laval ja veel pikalt? Ok, Uukkivi tillerdas korraks ringi - umbes nagu jookseks külma vette ujuma või midagi, aga Reinthal seisab seal tagumik paljas, punnitab lihaseid - ma ei teadnud kuhu oma silmi suunata. Vaatasin lakke ja ootasin, et see mööda läheks. Aga see on ilmselt minu isiklik mure. Mulle lihtsalt ei meeldi. Ei meeldi isegi see, kui palja ülakehaga mehed laval lällavad. Ja kui nad nii lähedal on, et sa võid igat nabakarva näha (Kristo Viiding). Öäkkkk. Vastik ja rõve. Ja tõeliselt ebameeldiv oli seda kõike vaadata. Hmmmm...naiste vastu mul võibolla poleks midagi. Alasti naise keha on esteetiliselt ilus, minu meelest :) Ei, tegelikult ma ei taha üldse teatris alasti inimesi näha. Olen lihtsalt nii ehitatud. Arvan ka, et see ei ole valehäbi, lihtsalt kui otseselt sisuliselt pole vajalik, siis milleks? Oleks teadnud, oleks ehk kaugemale istunud või pigem üldse mitte läinud seda vaatama. Füüsiliselt vastik oli, tõesti!

- Minu arvates oli teine vaatus liiga pikk. Ju sellepärast, et ei meeldinud, siis tundus kõik natuke liiga... Ja ometi esimene vaatus oli paljulubav. Samas esimene vaatus mängiti rohkem lavasügavuses, teine aga ees ääres. Mis muidu on ju positiivne, nurisesingi vaheajal selle üle, et tekiks parem kontakt, kui nad mängiks lähemal... aga "be careful what you wish for, you just might get it all and then some..." :) Sest parem oleks ikka olnud kui nad kaugemale oleks jäänud :) palja kehapinna pärast. Samas ka mitte. Niimoodi lisas see mingit dünaamilisust. Sest dünaamikat on selles tükis küllaga! Draamateatri lavavõimlaused pannaks täiega käiku. Ja see oli küll lahe :)

- Pigem oleks etenduse valemiks LoVe=0 ja LiFe=0...

- Anti Reinthali tantsuliigutused olid küll väga head! Ja see Kaie Mihkelsoni - Ivo Uukkivi tants ka - wow!

- Kui juba Niemi raamatust laenati, oleks võinud kogu selle "vanaisa sünnipäeva" lavale tuua - see ju päris dramaatiline ja ülilahe. Mäletan, et kui seda aastaid tagasi lugesin, siis kõõksun naerda nii et kurk valus. Selles etenduses oli kah paar naljakat kohta, aga needki ju sealt raamatust...

- Viiding on siiani meeldinud mulle kõikides oma rollides, sedapuhku siis "erand". Kuigi ta nagu oleks olnud noorem nendest teistest ja ehk sellepärast mängis ta hooga üle. Igatahes oleks ta justkui mingis teises tükis mingite teiste partneritega. Selline mulje jäi. Aga võibolla tahtis ta seda hoogu üleval hoida, mis oleks ilma tema ülemängimiseta jäänud raugeks? Võibolla mulle jällegi käis ta närvidele selle palja ülakeha pärast, ei tea. Häirivalt mõjus... samas ei jää tundmata, et võibolla nii pidigi? Võibolla see, bängi-ninamees, peabki mõjuma "negatiivsena"? Avandi tegi oma rolliga jälle oma tüüplahendi.

- Pigem ongi natuke nagu "kontsertetendus"... midagi "Jõgi voolab läbi linna" stiili suunas, kuigi sarnasusi pole mõtet otsida rohkem.

- Kas Eestis on ka selliseid "konteneinerelamu rajoone" nagu USAs? Kas see oli üldse Eesti lugu? Natuke lapimaalik, oma sääskede ja suhtumistega... huvitav, mida see valge värv sümboliseeris ja kas sümboliseeris midagi? Puhast väliskesta? Inimestevahelist jäist suhtumist? Põhjamaa puhtust? Ega muidugi ei peagi ju midagi sümboliseerima... mõnus on lihtsalt enda jaoks siduseid luua, et äkki mõeldi nii või naa. Samas ausalt üles tunnistades, siis ma vist ei saanud kõigest ikkagi nii aru nagu oleks pidanud ja võibolla hoopis sellepärast ei meeldinud...


Hinnang: 2 (jättis mind külmaks, kuigi ei oleks tohtinud jätta... Ebameeldiv oli vaadata. Samas mõned huvitavad lahendid ja mõtted siiski leidsin. Soovitada ei julge, kuigi paljudele ka see meeldib. Pigem soovitaksin lugeda Niemi raamat - see on kaasaegne klassika! Minu jaoks ei olnud piisavalt rock 'n' roll, et oleks "mõjunud". Jäi kuidagi selliseks "mustsõstramoosi-vere" tasemele. Ja ometi oli ausat nukrust näiteks välismaale kolinud ões ja valusat vastu vahtimist omenda elukogemusi - vaadates isa (minu puhul siis kasuisa), kes oma lapsi ei austa. Ilmselt oleks palju rohkem meeldinud, kui poleks pidanud neid alasti ja poolalasti inimesi vaatama ja kui autoriks oleks olnud märgitud ka üks olulisi "tekstiautoreid"...)

Isiklik märkus: Huvitav, mis seal etenduse ajal toimus, sest lavastaja Lagle tuli mingil hetkel lavale ja sosistas midagi Anti Reinthali kõrva. Siis nad seal sagisid ja käisid lava taga midagi uurimas ja mingil hetkel ütles ka Uukkivi midagi Viidingule... võibolla sellist ei tohikski märgata, aga lava oli ju valge ning iga detail eristus. Ka lava kõrval valges kostüümis lavamees, kes väsinult toetas pead oma käele ja ootas nupuvajutamist... liiga palju häirivaid tegureid, ei lasknud seda kõike lihtsalt jälgida nii nagu ilmselt oleks pidanud :(

P.S. Juss Haasma on päris kibeda käega trummar... ei teadnudki, et tal selline talent on... aga võibolla hoopis näitles nii ehtsalt, kes teab? :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Sinul on meretäis hirmu
Lagle, Liivak

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 20 minutit.
Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Laura Kõiv (külalisena)
Valguskunstnik Airi Eras (külalisena)
Muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Lauri Lagle
Osades: Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkleson, Hilje Murel, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding.

Lugu sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks. Ja kuidas talle siis meelde tuleb.
Lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame: teistsugustes värvides, moondunud detailides, aga ometi võimelised uuesti tundma seda piiritut usku, et meid pole üksi jäetud, tulevik ootab meid, kosmos hoiab meil silma peal.
Ka siis, kui oleme päris üksi.
Lugu neljast poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik: olla The Beatles või The Smiths või Sigur Rós. Ainult et need on nemad, ja see on nende tulevik.
Lugu sellest, et elus on alati muusika, aga muusikasse sekkub alati elu, ja lugu armastuse otsimisest ja kaotamisest ja leidmisest tema erinevates vormides.
Ja lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme.

Ole siis maru ja tervita oma Yoko Onot.

Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis.
NB! Etenduses on ajuti väga kõva muusika!

Sildid:

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Et mis etenduse ajal toimus? Kuulsin, et maja tuletõrjealarm olevat tossu peale tööle hakanud ja päris pikalt unnanud. Trupp oli segaduses, kas etendus katkestada või mängida muusikapala üha uuesti, kuni alarm maha saadakse. Sellest siis ka Lagle lavale jooksmine ja näitlejatevahelised sosistamised.
Kas publik siis alarmi ei kuulnud?

30 detsember, 2009 10:38  
Blogger Danzumees said...

Kuulis küll,aga see võis ka vabalt olla osa etendust :)

30 detsember, 2009 10:46  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default