Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, detsember 11, 2009

Kui unistused oleks müügiks, siis millise Sa ostaksid?

Tervitused Tšehhimaalt!

Saabisime siia mägikülla eile õhtul. Lend Prahasse kestis natuke üle kahe tunni, edasi tund aega ootamist lennujaamas, kuni Peterburgist saabuv kolleeg kohale jõudis ning siis kolm tundi bussisõitu siia Mladé Buky -sse, ehk maakeeli "Noore Tamme" nimelisse asulasse, üsna Poola piiri lähistel asuvasse golfi ja suusakeskusess - Grund Resort-i. Ühendatud töö-, motivatsiooni-, team-building- ja eks natuke ka puhkusereis (nädalavahetus jäi reisi sisse) riiki, kus varem on mul õnnestunud vaid läbilennu-punktina (ainult lennujaama) külastada.

Prahast ma veel aimu ei saanudki, sest peatust seal me ei teinud - vaja oli hilise õhtusöögi ja normaalse magamaminekuajaks "kohale jõuda". Ning kuna laupäev on nagunii aeg iseendale ja minul kindel plaan seda idaeuroopa Pariisi minna avastama, siis küll jõuab...

Esimene õhtu oligi seega nö. team-building, kus kõik lõbusalt koos said aega veeta, nii tööteemadest, tööga haakuvatest teemadest kui ka täiesti töökaugetest teemadest juttu ajada. Seda muidugi kohaliku hea punase veini saatel. Ja eks kes tahtis see proovis ka Absinti või Slivovitš-i. Ise proovisin seda viimast. Kuna ma pole just eriline alkoholitarbija, siis ega ma sellest joogist eriti mingisse vaimustusse sattunud, küll aga tavalisest viinast tundus see küll parem. Absindi joojad tegid seda korralikult suhkru ja aukliku lusikaga. Üks tegi ka "vabadusesammast" kastes sõrme põlevasse vedelikku ja tõstes selle pea kohale - hull... :)
Aga täiskasvanud inimesed pärast pikka, väsitavat, terve päeva kestnud reisimist... nagu soomlased ütlevad "ei tätä kestä selvin päin" :) Südaööseks lagunes rahvas laiali, hommikul oli varakult motivatsioonitsükli algus - kell 9:30.

Meie jaoks tehti bassein tund aega varem lahti, ehk kell 8:00 olin platsis. Hotelli 10-15 m basseinis tegin umbes 40 otsa, ehk heal juhul pool kilomeetrit sai täis... saun, mullivann, hommikusöök ning "motivatsiooniloengule". Meile oli kutsutud rääkima hr. Paul Deegan, kes 5 aastat tagasi vallutas Mount Everesti. Pean tunnistama, et minu jaoks palju huvitavamaks osutus see tema unistamise periood. Ehk see ettevalmistamine selleks ekspeditsiooniks või õigemini ekspeditsioonideks, sest läks mitu korda ja aastat, enne kui ta sellega lõpuks hakkama sai.

Ma ei suuda mõista seda himu oma elu ohtu seada. Mulle küll väga meeldivad mäed, need hingematvad vaatepildid mis avanevad kõrgustest, see õhk ja loodus ning mägede läheduses olev aimdus millestki endast ja inimkonnast võimsamast. Kuid ma ei taha kunagi Everesti vallutada, ega ka ühtki muud mäga vallutada. Mul lihtsalt pole selliseid ambitsioone. See ei ole minu "unistus". Kuulates seda meest, kuidas kõik need vinged mägironijad ning tema isiklikud sõbrad surma said ühel või teisel ekspeditsioonil pani mind mõtlema, et milleks see kõik? Kas see on seda väärt? Ja kui tal on pere ja lapsed, kuidas siis ei ole vastutust nende ees, et oma elu ei tohi niimoodi ohtu seada, sest eriti lapsed on ju paljuski sõltuvad ka oma isast? Hiljem selgus küll, et tal polegi lapsi. Paul rääkis ka sellest, et ühel õhtul emaga koos istudes, ütles too oma u.35 aastasele pojale, et "Sa oled oma elu jooksul teinud poole rohkem kui Sinust poole vanemad"... sellepeale mõtlesin mina, et ta oli kogu oma jutust ja ka unistustest täiesti kõrvaldanud pere ning lapsed, et kui ta pole seda kogenud ning teinud neid asju... siis ükski mäevallutus ei korva küll minu meelest "neid asju" ning vähemalt oma südames võin mõelda, et lisaks oma tavareisidele ja tegemistele ja perele olen võibolla minagi teinud temast veelgi "poole rohkem". Ei see ei ole eneseõigustus ega ka mitte üleolekutunne, lihtsalt mõtted, mis sellel hetkel peas ringi rändasid. Isegi kui ma oleksin olnud tema esivanem, siis ma pigem oleksin tundnud kurbust, et jah, reisid ja rändad ringi mööda maailma, aga üks suur osa elu imest on täiesti kogemata... Võibolla olen see ainult mina kes nii mõtleb, aga ega sellest ei ole midagi katki, sest igal inimesel on õigus oma valikud elus teha ise. Ja pole kellegi valik õigem kui teise oma.

Tema pika loengu sees oli tõeliselt imelisi fotosid ning nende tegemiseks tõesti peab sellise retke läbi tegema, ehk selles suhtes väike kadeduseuss ikka näris natuke ka. Aga üldiselt, kui pärast küsiti, et mida Sa sellest kõigest oma ellu oled saanud? Siis ta ütles, et palju häid sõpru... hmmm, ka see paneb mõtlema...

Siiski üks lause jäi mind kõvasti kummitama tema ettekandest, see, mille panin postituse pealkirjaks - Kui unistused oleks müügiks, siis millise Sa ostaksid? Tõesti... seda mägedevallutamist mitte, aga millise?

Nüüd kus loeng kuulatud ja lõunagi söödud on algamas "töötsükkel". Tööd kuni õhtuni ja edasi eks siis näis... ehk saab mahti mõne "unistuse" "unistustepoest" osta?

Homme Prahat avastama. Hotelli vastuvõtust öeldi, et olulisemad kohad on Prague Castle, Charlesbridge, Old Town Square ja Vaclav Square. Et kui need ära näeb, siis on ka "Prahat näinud"... eks siis näis, eks näis... rong läheb hommikul kell 6:40. Rongiga läbi Tšehhimaa....

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default