Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, veebruar 11, 2010

Sleepless in Stockholm

Täna kella poole kümne ajal töölt lahkudes ja üht tuttavat kontori välisukse juures nähes, kes tegi suured silmad ja küsis "Kas Sa töötad ka öösel?", mõtlesin iPod-i kõrva toppides ja kiiruga koju rutates, et täna ma blogi kirjutamiseni küll ei jõua. Aga võta näpust. Kell on 2:23 keset ööd ja siin ma olen. Mul on viimasel ajal jälle see periood kui ma uinun kell 4:30 ja ärkan kell 7:30. Mitte ei mõista kus kohast need sellised vähese unega ajad saabuvad ja kuhu nad siis jälle kaovad. Hetkel on elus muidugi üliintensiivne aeg kah. Homme saabub minister Stockholmi ja palju teisi tähtsaid ja olulisi inimesi. Aga mitte tööst ei taha ma praegusel kellaajal mõelda ja kirjutada... vaid hoopis armastusest.

Täiesti võimalik, et see on ka selle suure sügaval sisemuses valitseva segaduse põhjuseks. Praegune elukorraldus lihtsalt on muutnud mind töönarkomaaniks ja ma tunnen sellist puudust "lähedusest", et seda pole võimalik sõnadesse maalida. Ja kuna sees on segadus, siis ei suuda ka luuletusteks neid tundeid vormida, kuigi kõige õigem luule sünnibki hingevalust või armastusest või armastuse puudumisest. Olen hetkes, kus ma tunnen, et ei ole võimalik saada LIIGA palju armastust. Ma mõtlen just inimeselt, keda ise armastan. Ma pole seda kunagi saanud. Ikka tunnen, et liiga vähe... Paljunõudlik nagu ma olen... "armastuseahne". Samas pole ka sellist hingetõmbamishetke, et saaks korraks võtta selle aja ning keskendunult mõelda selgeks, mida tegelikult ikkagi elult ootan ja tahan. Kus ma näiteks näen ennast 5 aasta pärast? Ausalt öeldes, ei suuda ma sellenigi jõuda, et mis suvel saab. Võibolla on see alalhoiuinstinkt, et kui ei mõtle tulevikule, siis ei ole ka igatsus nii suur? Ega need lahuselamise kontuurid nii tugevad? Ma ei tea miks, aga ma tahan ja tegelikult vajan selgust - mustvalget selgust, kuidas kõik läheb. Kus ma olen mingil päeval, mingil kellaajal, kellega, millepärast ja kõige parem kui see kõik on ette planeeritud vähemalt pool aastat. Samas kui ma ei suuda koondada mõtteid niigi palju, et näha väljapääsu tekkinud olukorrast. Võibolla see unetus ongi põhjustatud sellest vanglast, mille ma iseendale olen ehitanud? Vangla all pean silmas olukorda, kus lihtsalt hetkel puudub rahuldav väljapääs. Jaanalinnu moodi peidan pea liiva alla ning lihtsalt ei mõtle... nii tundub hetkel olevat kõige lihtsam.

Ma olen viimase aasta paariga avastanud enda juures imelikke ilminguid. Näiteks puudub mul pikaajaline mälu. Ma loen raamatuid, vaatan filme, käin teatris ning päev paar on mul päris detailselt kõik meeles, kuid näiteks küsi, et ma jutustaksin natuke täpsemalt mõnest eelmise aasta esimese poole kultuurielamusest, siis ma suudan heal juhul mõne mõtte edastada, kuid ma ei suuda näiteks ühegi raamatu detailidesse laskuda, et julgeksin selle sisu üle vaielda. Selles suhtes on see blogipidamine tõesti iseendale kasuks tulnud, et vähamalt ülestähendatud asjade ümber olevad teemad meenuvad, kui nende kohta üle juhtun midagi lugema. Aga kas ka see on märk sellest, et tahan unustada argipäeva? Või kaitsereflekina koos teatud emotsioonidega tõrjun peast minema ka muu?

Teise näitena iseenda omapärasuste üllatava adumise kohta on füüsiline vastumeelsus asjade pakkimisel. Minu jaoks tekitab suurimat stressi näiteks trenniasjade kokkupanemine. Kas on ikka kõik kaasas? Ja kui ei ole, siis see enesematerdamine, mis mu sees toimub, võtab hullumeelsusele viitavad vormingud. Pakkimine=minemine. Need I say more? Aaaaah, aga trenn on küll üks asi, mis justkui päiksekiirena paistab selle paksu tihniku vahelt. Eriti teisipäevane trenn. Ma tunnen, et see on just minu jaoks. Ma tunnen, et selles ma olen hea! Ja samas ei saa ma nende poole nooremate inimeste vahel lahti mõttest, et tegelikult ma ju ei saavuta enam tantsimisega mitte kui midagi. Tõele näkku vaadates, ainus mida ma veel tantsimisest saan ongi see mõnu, mida ma tunnen rütmil oma keha ja liigutusi suunata lastes. See on midagi sõnulseletamatut, nagu "armastus".

Kuid kas armastus ongi "sõnulseletamatu"? See tunne, et tahad olla teise inimesega iga hetke, tahad teisele ainult head ja kõige paremat. Eelistad mistahes teisele kohale olla tema läheduses? Kasvõi altruistlikult, kasvõi ennast ja oma teisi tundeid eirates tahe panna teda ja tema tunden esikohale. Tahe teda puudutada, nii füüsiliselt, kuid eriti, et miski minust tema hinge pihta läheks, sest tema heliseb ju minu hinges. Keegi kunagi kusagil ütles, et "Armastus on mingi reaktsioon siinussõlmes". Kes ei tea, siis "Siinussõlm" on parema südamekoja seinas paiknev eriline kude, mis genereerib kuni 100 elektrilist signaali minutis. Südame töö aluseks on siinussõlmes tekitatud elektriline signaal, mis levib juhteteede kaudu esmalt atrioventrikulaarsõlme, siis vatsakestele ning põhjustab südamekambrite kokkutõmbe ja seega vere ringluse (loomulikult ei teadnud ma seda "peast", vaid kirjutasin mõtte maha ühelt targalt leheküljelt). Ainult, et ma ei mäleta millise reaktsiooni. Millegipärast on tunne, et see sõna oli "positiivse", aga samas see ei saanud ka nii banaalne olla. Aga lapsepõlve idealiseeritud tunnetus, et see oli midagi "usutavalt normaalset" võib kahtlemata olla ka idealiseeritud kujutluspilt. Lapsena ja noorena oli kõik kuidagi õigem ja normaalsem ja usutavam... Ainult, et kui sellel ajal sisemiselt oligi mingi selgus oma tunnetes, ootustes, lootustes ja unistustes siis kõik ümbritev oli tollel ajal ebanormaalne. Nüüd on justkui vastupidi. Ümbritsev on enamvähem ok, aga sisemuses täielik korralagedus.

Kell on märkamatult saanud 3:05, see tähendab, et poolteist tundi võiks lugeda midagi. Ainult et Krulli luuleraamat (4 korda 4), mis ka Kulka aastaauhinnale kandideerib pole siiani veel ühegi luuletusega mulle kohale jõudnud. Selle esimese osa luule on kuidagi nii emotsioonitu... nii... kuiv. Võibolla liiga isiklik ja sellepärast ei jõua minuni? Või ma lihtsalt ei tunneta neid mõttekäike või hingemaastikupilte läbi iseendas? Võibolla on nende tunnetamiseks vaja sisemist rahu või sisemist selgust. Et siis suudab suhestuda ka sellistesse tekstidesse? Mul on pooleli ka Kalev Kesküla (Elu sumedusest), mis on juba märksa rohkem sinna suunda, mida ma riivamisi isegi tunnetan. Kuigi tegemist on minust küpsema inimese maailmavaadete ja mõtetega ning päriselt ma ka ei ole veel haakunud või mingeid reaktsioone kusagil sõlmedes tundnud tema ridu lugedes, kuid ma pole ka veel eriti kaugel selle raamatuga.

Kuna ma ma magan kaheinimesevoodis üksi ja see voodi on siin üksi magades kuidagi eriti lai ja lage, siis otsustasin "jagada" seda tühja pinda raamatutega. Igasuguste raamatutega - nii nendega, mis mul on pooleli kui ka nendega, mida plaanin kohe lugeda. Seas on ka mõni selline, mida ma lugeda ei kavatsegi lähiajal, ent lehitsen pidevalt siit-sealt enne uinumist. Kui Kevin Costneri indiaani-nimi oli ühes väga heas filmis "Tantsib Huntidega", siis minu nimi võiks olla "Magab Raamatutega".

Ja ometi, kuigi ma mõtlen peamiselt armastatule ning isegi mu muud tasandid inimsuheteriiulites on hetkel piisavalt täis, isegi nii täis, et ma olen päris rahul, siis mulle meeldib, kui uued inimesed saabuvad sellest hoolimata kutsumata mu ellu. Ega ma ei teagi, kuivõrd "sisse" mu ellu nad saabuvad, kuid ka täna ma tutvusin lähemalt vähemalt ühe inimesega. Või kas seda tegelikult võibki tutvumiseks nimetada, aga ühesõnaga sain temast "rohkem" teada, kui iga teine kellega ta tavaelus kokku puutub. Minu jaoks oli see täiesti uus inimtüüp. Kuigi ju ühtlasi paljud piirjooned ka sarnanevad mõnede teiste inimestega, kuid ometi leidsin nii palju uut. Ja uued inimesed on nii huvitavad. Eriti see hetk, kus sa pole veel temast kõike avastanud. Ega suuremal osal inimestest polegi seal sees eriti palju, mida avastada. Või "avastamisväärset", oleks ehk täpsem väljend. Mõni petab ära ka ning alguses tundub, et justkui oleks, aga üllataval kombel muutuvad nad üpris kiiresti "kestadeks", kellelt pole midagi saada, võtta, ega ka temasse midagi idanema või kasvama panna või lihtsalt täiteks anda. Kummaline on see, et siiski sõbrad ja eelkõige armastatu, kellest võidki jääda leidma neid uusi ja uusi tahke või hinges peidus olevaid salasoppe, nurgataguseid ja hämaraid alleesid, kus asjad paistavad välja ainult hästi lähedalt vaadates ning detaile uurides. Mõnikord ju ulatab inimeńe ka taskulambi või süütab mõned eredamad pirnid põlema. Samas ma ei tea, kas see on minu naise eripära või on see üldse naiste eripära, et eelistatkse, et mees ise oskaks üles otsida ning kõik "lubatud" nurgad oma jõududega läbi nuusiks. Ja muidugi seeläbi ka vastavad abinõud tarvitusele võtaks :) Ma usun, et naise hingeelu üpris hea lahtimõtestaja on Kareva luuletus, kus naine kurdab, et mees ei tulnud. Aga mees oleks ju tulnud, kui ta oleks teadnud, et naine teda ootab. Ja tagatipuks naine ei usu, ega tahagi uskuda enam meest, kui info on tulnud päevavalgele. Lugedes nüüd oma kommentaaris ära toodud lahtimõtestamist võin ainult imestada, kui rumal ma olin selle koha pealt veel alles 1,5 aastat tagasi... Praegu ma arvan küll täpselt teadvat, tundvat seda naiste ootust-meeste ignorantsust/naiste ülitundlikkust-meeste vähetundlikkust... aga tegelikult, kas sellest, mis puudutab naiste hinge võibki üks mees kunagi midagi "täpselt" aru saada? Kahtlen... suure tõenäosusega, kui peaksin selle teksti siit paari aasta pärast leidma, imestan jälle "kui rumal ma toona veel olin".

Sõpradest rääkides, siis üks sõber käis mul külas siin Stockholmis. Kuigi ta otseselt ei tulnud siia "minu pärast", oli ikkagi ülitore teda näha ja mõni sõna juttu vesta. Veetsin temaga peaaegu terve laupäeva. Hea sõbraga ei tule kunagi teemadest puudus. Ja täpselt niisamuti oli ka teise armsa sõbraga, kellega sai nädal tagasi koos reisitud ja töödki tehtud. Hea sõbraga on hea koos vaikida ka... kuigi minul ei õnnestu see vaikimine kuidagi kui ma ometi mõne oma armsa inimese oma territooriumile (lähedusse) saan :)

Nonii, kell ongi pool viis... hakkan valmistuma oma 3-tunniseks uneks, et siis jälle tõusta, poiss kooli saata ja ise ühele hullule päevale vastu astuda. Ja ka kõige hullem päev on lõppude lõpuks köki-möki, sest oma mõtetes saan igal hetkel rännata TEMA juurde ning sellest meta-olekust (leiutasin jälle uue sõna eesti keelde), isegi kui ainult mõttelisel tasandil, saab piisavalt jõudu, et kõigest üle olla, kõigega hakkama saada, sest ühel hetkel saabub ka see selgus ja oleme koos ka päris elus. Hakkan mõistma inimesi (pean siin silmas eriti ühte tarka ja ülimalt austusväärset, keda mul on au tunda), kes otsivad ja töötavad hingerahu saavutamise suunas. Võibolla tõesti on "hingerahu" õnnelikkuse võti ja elamise ülim väärtus, sisaldades kõiki olulisi komponente, et tunda end armastuses. Veel eelmisel suvel vaidlesin ma sellele mõttele vastu ning pidasin edasiviivaks jõuks tasakaalutust. Võibolla mul oligi vaja seda praegust segadust enda sisse, et tõelistest väärtustest aru saada ning õppida hindama hingerahu?!

Sildid:

4 Comments:

Blogger Sehkendaja said...

Kaks mõtet:
1. Kuskilt lugesin/kuulsin sellist mõtet: sa ei ole mandunud, kui saad igal aastal juurde uusi sõpru. Ja kui mõtlema hakata, ongi nii, et mida aasta edasi, seda vähem - kui üldse? Tuttavaid juurde saada - muidugi, see pole probleem. Aga sõpru.

2. Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me ei ole lugenud" teeb minu arust puust ja punaseks, et ka need raamatud, mida sa oled lugenud, on potensiaalsed mitteloetud raamatud, kuna mäletad sealt ainult kindlaid asju - kas neid, mille kirja panid, neid, millest teised rääkisid, neid, mille üle kellegagi vaidlesid vms. :) Minu arust väga asjalik raamat oli, kuigi eesti kirjanduskriitika võttis selle kuidagi lapsikult vastu mu arust. Umbes et keegi julgeb öelda, et me peame rääkima raamatutest, mida me ei ole lugenud - "aga me oleme ju kõike lugenud ja isegi mitu korda!" :)

11 veebruar, 2010 11:02  
Anonymous Grethe said...

Hingerahu on hinge rahu. Ehk et kui hing on rahul, siis asetub kõik justkui oma kohale. Õigele kohale.

Jaksu leidmisel ja hoidmisel:)
Sest hingerahul, sel on komme tekkida ja kaduda. Inimhing on kord juba nii seatud, et tema ei tammu paigal. Areneb-õpib-unustab. Taasavastab.

11 veebruar, 2010 11:19  
Blogger inxu. said...

aitäh selle postituse eest, see andis mulle palju äratundmisi.
jõudu!

11 veebruar, 2010 16:29  
Blogger Danzumees said...

Aitäh kõigile kes kommenteerisid ja samuti neile, kes e-maili kirjutasid! Ma küll mõtlesin, et inimesed ei taha selliseid isiklikumaid tekste siin blogis näha, aga arvestades vastukaja rohkust ja sügavust, peab ehk mõni teinegi kord "teistest asjadest" ka kirjutama. Tihti just öösel tekib igasuguseid mõtteid ja tundeid. Aga nagu öeldud, kõik on praegusel hetkel sassis, katki ja segamini sees ja halada ka ei viitsi, eriti teiste inimeste ees. Sellepärast on ka nagu mingi tõke ees millestki sügavamast kirjutamisel.

Inimesed on kummalised loomad (eelkõige muidugi mina ise), siblime ringi, kõnnime teineteisega kõrvuti, kõnnime teinetesest mööda... aga mõnikord harva ka teineteisest läbi. Selle läbimineku hetkel saame aru, et me ei ole üksi, et ka teistel inimestel on mõtted ja tunded mis võiksid omadega haakuda. Aitäh, et haakusite. Aitäh, et minust läbi kõndisite ja lasite minul Teist läbi minna...

12 veebruar, 2010 20:45  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default