Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, veebruar 16, 2010

Nine / Üheksa (USA-Itaalia 2009)

Režissör: Rob Marshall
Stsenaarium: Anthony Minghella, Michael Tolkin
Olulisemad näitlejad: Daniel Day-Lewis, Marion Cotillard, Penélope Cruz, Nicole Kidman, Judi Dench, Kate Hudson, Sophia Loren, Stacy Ferguson (a.k.a. Fergie)

Loo lähtekoht: Enesekeskne filmirežissör Guido Contini on lubanud hakata filmima uut filmi. Näitlejad on valitud, kostüümid õmmeldud, raha on alla pandud, isegi pealkirjaks võimas "Itaalia", ainus asi mis on puudu - stsenaarium. Ja kuna Contini on juba tühikäigul olnud viimased paar filmi, ei suuda ta mingisugust lugu kokku mõelda, et ka tegelikult filmima hakata. Selle kõige kõrval elab režissör elu, kus tal on abikaasa, kes tunneb end mahajäetuna, armuke, kes tahab teda ainult endale, muusa, kelle ta on lasknud väga lähedalt sõrmede vahelt liivana ära voolata, kostüümide õmbleja, kes mõjub talle kui psühholoog, ema vaim, lapsepõlvest kummitav prostituut ja Vougue-i ajakirjanik, kes tal kannul käib... Contini ise tahab tegelikult oma naisega leppida ära ning temaga koos olla, aga kõik need teised naised ühel või teisel moel tõmbavad teda sellest kaugemale.

Tänavune suur muusikalifilm kandideerib 4-le oscarile (parim naiskõrvalosa-Penelope Cruz, parim kunstnik, parim kostüümikunstnik, parim laul-Take it all), kuid on täiesti õigustatult jäetud kõrvale kõige magusama, ehk parima filmi oscari nominentide nimekirjast. Film lihtsalt pole seda väärt oma lihtsakoelise stsenaariumi pärast. Näitlejate nimistu on ju tõeliselt aukartustäratav ning võimas: oscarivõitjad Daniel Day-Lewis, Judi Dench, Nicole Kidman, Marion Cotillard, Penélope Cruz, Sophia Loren ja lisaks Kuldgloobuse võitja ja oscarikandidaat Kate Hudson ning nagu sellest poleks küllalt siis ka Grammy-võitja Fergie. Rezissör (ja koreograaf) Rob Marshall on sama mees, kes viis koju parima filmi Oscari muusikaliga Chicago... seega oskustest peaks piisama... Kuigi ohu märk oli (tema tehtud) raamatuga võrreldes ikka päris kehvake versioon Geiša memuaaridest. Järgmiseks on mees Jack Sparrow 4.osa, ehk Kariibimere piraatide režissöritoolil.

Ja kuigi polnud ma filmiga päriselt rahul, oli seal mitmeid päris rahuldavaid komponente. Stsenaariumi kirjutamise juures oli ka veel kadunud Anthony Minghella. Tema enda filmid on mulle tihti väga-väga meeldinud - Talented mr.Ripley, Cold mountain ja Inglise patsient, kui nüüd nimetada 3, mis esimesena meelde tulevad. Ei teagi, et kas seoses tema surmaga on kaasatud teine stsenarist või oli neid stsnariste juba algusest peale kaks ja kas see teine mees suutis asja ära rikkuda? See lugu ju tegelikult baseerub Arthur Kopit-i raamatul, ning samanimelisel Broadway muusikalil. Pealkiri tuleneb Federico Fellini 8 ja 1/2 filmi pealkirjast, mis omakorda viitab nii mõnelegi asjale (kuigi filmis on ju kõige 7 "peamist naist", ju tema ise ja tema ise lapsena on siis need 8. ja 9.). Muusika ja laulude sõnad on pärit Maury Yeston-i sulest.

Filmiga on kaasas käinud nii mõnedki skandaalid. Näiteks see, et alguses pidi Kidmani rollis osalema Catherine Zeta-Jones, aga kuna režissör polnud nõus seda rolli suuremaks tegema, siis hüppas ta alt ära. Daniel Day-Lewise rolli tahtis endale saada Antonio Banderas, kes pärast rollist ilma jäämist on oma rahulolematust avalikult väljendanud. Tegijad on ka kõvasti neid naisi seal omavahel ümber mänginud. Rollid, mida nood tahtsid, on läinud kellelegi teisele ja võib vaid ette kujutada nende maailma suurimate Holywoodi primadonnade võimuvõitlust seal omavahel :) Võibolla saaks sellest omakorda palju huvitavama filmi? :)

Laulud minule üldiselt meeldisid, kuigi ühtki suurt potentsiaalset hitti seal küll polnud. Kõige parim esitus oli minu meelest see, kus Fergie koos tantsijatega toolidel oma laulu esitas ja tantsis (sellise seksikamat sorti... tuli punase tooni tõttu meelde Moulin Rouge-i "Roxanne"). Lehvitades tamburiinidega liiva - päris ilus vaatepilt. Kuid koreograafilises mõttes meeldis hoopis ehk see retrohõnguline Kate Hudson-i "Cinema Italiano" (mitte et seal nüüd midagi väga erilist oleks olnud). Ballaadidest dramaatiline Marion Cotillardi lauldud "My husband makes movies". Tegelikult oligi muusikalile lisaks tegemist nagu itaalia melodraamaga. Ja Marion Cotillard-i lauluhääl meeldis mulle ehk neist kõige rohkem. Kuigi ei saa mitte mainimata jätta, et mõnus oli ka üle pika aja kuulda jälle Nicole Kidman-i laulmas... Moulin Rouge-ist on ju juba 9 aastat... Oscarinominendi "Take it all"-i laulab Marion Cotillard, mustvalges lõigus, laval, ennast paljaks koorides.

Kui nüüd võrrelda neid suuri näitlejannasid, siis kuigi Penelope on see, kes suutis endale oscari nominatsiooni napata, siis minu meelest teeb kõige vingema rolli hoopis Marion Cotillard (sama näitlejanna, kes võitis Edith Piaf-i fantastilise rolli eest filmis "La Mome" parima naisnäitleja oscari). Tema kurbus ja sügavus tõesti tuleb ehtsalt selle muusikaliliku võltstunnete karusselli vahelt ehedelt välja. Mul tõesti hakkas tema tegelasest kahju. Tundsin ära isegi iseennast Guidos, sest ka minu naine on ka pidanud oma elu minu pärast kõrvale jätma... aga mis õigusega tegelikult... ega muidugi mees ju ei küsi sellist asja, ta lihtsalt teeb, mis eluks vajalik ja siis peetakse seda justkui ühiskonna normiks, et naine peaks mehe tegemised ja unistused oma omadest kõrgemale tõstma ning enda soovid seejuures alla suruma. Ma kaldun arvama, et sellises olukorras varem või hiljem plahvatab kõik see vastu nägu ning naine saab aru, et ta on ise ka inimene ja tahab ka oma elu elada ning siis ongi ees sama olukord nagu filmis. Lõpmatult enese allasurumine õnnestub väga vähestel ja ma usun, et tulemuseks on õnnetu inimene, kes oma vanaduses (kui isegi siis) saab aru, et on elanud kellelegi teisele ning teda ennast justkui polegi.

Mõtteid, mis mulle meeldisid, paisati filmis õhku veel. Näiteks ütleb Guido: "Tapad oma filmi rääkides sellest. Tapad oma unenäo kirjutades selle üles. Kuid mõnikord harva montaaži abil, pannes teatud pildid kõrvuti on võimalik see unenägu elustada."

Tugeva viitena Fellinile ütleb Sofia Loreni tegelane Guidole: "Maailm näeb Roomat nii nagu sina neile seda oled näidanud. Sina leiutasid selle."

Tulles tagasi põhilise, mind puudutanud teema juurde, siis tundsin oma minevikust ära ka selle, mida Cotillard-i Luisa oma mehele laulab: "Some men read books, some shine their shoes,Some retire early, some stay up to dreaming muse, My husband only rarely comes to bed. My husband makes movies instead." Noh, mina ju muidugi filme ei tee, kuid oli kunagi üks periood, kus ma pärast tööd läksin trenni ja pärast trenni istusin õhtud pikad arvuti taga ning lasin naisel üksinda magama jääda. Täiesti enesekeskselt, täiesti teise inimese tunded kõrvale lükates ning tehes seda mis ainult iseenda jaoks. Kui rumal ja kui näotu võib olla inimene. Kuid hea kui filmis see niimoodi näkku paisatakse, äkki saab mõni teine mees (või naine) ka aru. Kuid ma ise küll jälestan ennast sellepärast, milline ma olen olnud. Muidugi "what goes around comes around", ehk saan nüüd naisest nii kaugel elades selle "üksindustunde" mitmekordselt tagasi...

Veel meeldis, kui Kidman laulis Continile "In a very unusual way I think I'm in love with you". Ja see kuidas Contini selle peale kahetses ikka seda, mida tegemata oli jätnud. Sest kui ei proovi, siis ei saagi kunagi teada, kas oleks saanud suhtest asja... Küll Contini, ehk Daniel Day-Lewise karakteri puhul ei saanudki aru, et kus temal algas ja lõppes see armastus Luisa vastu. Sest tegelikult ta ju tahtis ikka oma naist. Armastas teda? Või oli tal mingi sisemine edetabel nende naistega?

Üks dramaatilisemaid vestluseid filmis... hetkel kui ma oleks tahtnud Continile vastu vahtimist virutada... milline silmakirjalikkus, ka hetkel kui tal on võimalik asju siluda ning oma armastus tagasigi ehk võita. See mees oli ikka nii puruloll, et ma ei tea kas nii rumalaid mehi ikka on üldse olemas? Ja selle on veel mehed ise kirjutanud... see ongi ehk see, mis kogu filmi natuke uppi ajab. Naised muidugi võivad tunda paremini ära, olles see "kannataja pool"...

Luisa Contini: Thank you.
Guido Contini: What for?
Luisa Contini: Thank you for reminding me I'm not special. You don't even see what you do to me. Even the moments I think are ours, it's just... you working to get what you want.

Hinnag: 4- (Jah, kõigest hoolimata üle keskmise hinne. Kõnetas ju film kõigest hoolimata mingil määral ning need tippnäitlejad on tõesti vaatamist väärt. Kuna ka muusika ja koreograafia olid päris ok, siis hinnang on ka vastav. Otseselt soovitada ei julge, sest nii häid filmimuusikale on juba nähtud, aga samas meelelahutusena piisavalt hea. Ja kuigi negatiivne võlts-Hollywoodi sära ning minu meelest nii tobedalt on see film lõpus kokku seotud... seda lihtsalt on juba ülekasutatud, siis Itaalia atmosfäär ning kõik need kenad naised ja Marion Cotillardi väga hästi õnnestunud roll ja hämmastus, et Daniel Day-Lewis on järjekordselt suutnud välja mängida endast täiesti uue tahu. Kusjuures ta sobib italiaanot mängima suurepäraselt! Kõik see kokku tõstab ikkagi filmi üle keskpärasuse. Muusikal filmivormingus on ka ilmselt "minu rida".)

Filmi trailer:

Sildid:

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

eesti keeli on režissöör ikka kahe ö-ga!

26 veebruar, 2010 17:29  
Blogger Danzumees said...

Muidugi.... ma ei tea kus ma elanud olen :) Ilmselt see, et alati muudkui räägin "director", kui on vaja "režissöörist" rääkida ja sellepärast.

26 veebruar, 2010 22:22  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default