.jpg)
Eesti Teatri üks selleaastaseid suurüritusi toimus juba kuu aega tagasi, aga mina pole oma maailmarännakute tõttu mitmeid oma teatrielamusi saanud üles veel tähendada. Katsun siiski jõudumööda mälestused tunnetest ja põhilistest asjadest siiski üritada tagantjärele kirjutada. Eks need "mälestused" ongi need olulisemad killud seoses nende tükkidega. Iseasi kas ja kui palju nendes "mälestuses" seda päris õiget emotsiooni või ehedat tunnet on säilunud.
Igatahes oli 7.mai ja ma viisin oma tavapärast teatrikaaslast ülikooli, et ise seejärel üksi Saku Suurhalli põrutada - NO teatri egiidi all toimuvat poliitilist palagani vaatama. Küsimuse peale, et mida ma sellelt ürituselt ootan, vastasin, et tahaks neid näitlejaid näha, kuidas nad panevad täiega mingit libapoliitiku rolli ja meelsasti veel erinevates karakterites. Kuna üks mu lemmiknäitlejatest - Liina Vahtrik oli kaasatud, siis lootsin, et ta näiteks taastab oma tegelase "Jan Uuspõld läheb Tartusse" filmist ja sekkub parteikoosolekusse kui üks erakonnaliige või lihtsalt tavakodanikust valija. Et Jaak Prints korraldab oma valimiskooli ja kõik teised suuremad ja väiksemad lemmikud viskavad täiega nalja nii rumalate valijate üle, kes igasugustest poliitikute sigadustest hoolimata neid pimesilmi uuesti ja uuesti valivad kui ka poliitilisi intreege punuvaid poliitikuid, kes kas pihku itsitavad või siis vastavalt olukorrale, kas valituks osutuna või riigikogust lahkuma sunnituna kõiksugustesse sekeldustesse satuvad.
Noh, mu ettekujutus läks suuremas osas metsa... NO-teater hoopis arvas, et neid võetakse tõsiselt ja et nad "teevad justkui erakonda"... Ma arvasin, et see kõik on suur nali kohe algusest ja ootasin rohkem nagu midagi teatri sarnast, aga see oli pigem nagu mõne suure erakonna koosolek pärast valmisvõitu (teatraliseeritud vorm muidugi seegi... aga ma pean silmas konkreetsemate karakterite ja sisuga). Umbes nagu mingi kongress või nagu televiisorist on näinud Ameerika presidentide valmisvõidujärgseid pidusid. Rahvamassid olid kohal, aga ilma lippudeta ja kuna klaköörid olid ka asetatud äärmistele kohtadele mitte rahva sekka, ehk nad eristusid rahvast silmatorkavalt ja siis ei suutnud ka rahvast kaasa tõmmata mängu. Otse vastupidi - kui keegi pool vägisi, kes on palgatud selleks üritab sind kaasa tõmmata, siis tekib nagu trots, et küll ma ise tean, mis teen...
Mis mulle meeldis:
Esiteks muidugi see atmosfäär. Õhus oli selgelt elektrit ja ärevust. Suured kaamerad filmisid kõike ning lavastus oli kantud tervesse saali. See kohaloleku tunne kannabki tegelikult selle kogu ürituse väärtust. Selles suhtes ma ei mõista, mida sealt DVD-lt veel vaadata oleks - koduekraani kaudu ju seda atmosfääri ei tunneta...
Kõige lähemale sellele, mida ma sellelt tükilt ootasid jõudsidki Jaak Prints, kes tegi justkui poliitilist stand-up koomikat. Joostes lavalt rahva sekka, esitades küsimusi ja tehes konkreetselt nalja. Ta on ka oma olemiselt nii muhe ja kaval (nagu nii mõnedki poliitikud:)) Ja Andres Mähar-i "katuse-kõne". Ropp, aga hoogsalt tehtud ja nii mõnegi terava repliigiga. Huvitav oli jälgida, et oma kõnes ta kritiseeris palju ka noori inimesi ja mõned klaköörid, plaksutasid ja hõisaksid ka sellele, et neid endid tümitati :) Ehk Mähari kõne just rääkiski sellest, kuidas noored on nii rumalad ja ei mõtle oma peaga jne jne... aga mõned klaköörid siiski sellele ei plaksutanud ja said aru, et see kõik käis ka nende pihta :) Ka Mähari tekst oli üldse sisukamaid.
Meeldis see hetkeks üllatusena mõjunud erakonnajuhi vastaskandidaadi asetamina Indrek Tarandi poolt. Allar Jõks ja Tarand mängisid päris hästi kogu asja välja. Kui vaid Jõksi kõne oleks natukenegi lühem olnud :) Nad oleks selle korralikumalt üllatusena võinud välja mängida, aga see kuidas ekraanilt oli näha Ene-Liis Semperi näideldud paanikat - see tegi kohe selgeks, et kõik loomulikult on ette planeeritud.
Üks asi, mis tõesti mõjus aga etteplaneerimatult ja ühtlasi oli see minu jaoks terve show üks kõige paremaid osi - Eva Klemetsi intervjuu Rein Rauaga! See toimus, kui mu mälu mind ei peta, enne päris etenduse algust. Nimelt Klemets ja Tambet Tuisk tegid klakööridega näideldud intervjuusid, mis saali lava kohale suurele ekraanile kuvati. Aga see intervjuu, mis Reinuga tehti, see oli justkui ehedam kui ülejäänud. Klemets intervjueerijana mõjus tõeliselt kohmetult ja Raud läks sellest justkui rohkem hoogu ja mängis mängu kaasa 110%. Pani täiega pärleid!!!
"Kõnedest" meeldis kõige rohkem Kristel Leesmendi lugu kuidas ta vennaga ujumas käimas - kuigi seegi oli vist hoopis kellegi teise poolt kirjutatud. Selles oli natuke ka sisu, mitte ainult propagandalikku igavat provokatsiooni. Kuna tegemist on teatriga, siis oleks võinud neid tekste kirjutada mängulisemaks ja luua erinevamaid karaktereid. Niimoodi hakkasid need kõned mingil hetkel tüütama. Näitlejatena meeldisid lisaks juba mainitud Printsile ja Mäharile, Vahtrik, Vaarik ja tegelikult üldse kogu kamp. Näitlemises polnudki asi. Milles siis oli...
Mis mulle ei meeldinud:
Esiteks absoluutselt häirisid mind need kaasatud noored. No pagan, kui nemad on osa etendust, siis pole siiski vaja poolvägisi nõuda, et sa mingeid sms-e saadaks või üldse midagi teeks, kui ei taha. Nõuda kõrvalistujalt. et võtavõta oma telefon välja ja saada sms, et see tõesti läheb arvesse jne jne... kui on ju teada, et kogu asi on suur show... Võibolla kui mul oleks teine tuju olnud ja ma oleksin sattunud eufooriasse, et olen millegi fantastiliselt laheda asja tunnistajaks, võibolla siis mul oleks olnud tuju ka kaasa mängida. Aga minul sellist vasikavaimustust ei tulnud seekord. Pigem olin pettunud, et sisse on toodud mingid tsirkusetegemised, tantsud ja laulud, mis kõik mõjusid natuke läbimõtlematult. Näiteks häiris mind ühes laulus, kui sealt Dave Bentonit solvati täiega. Ma saan aru, et mäng ja kes teab võibolla on temalt isegi luba küsitud, aga minu meelest see oli maitsetu. Cheerleaderite tants oli kohati päris ok, aga jällegi, ma ei saanud aru, et miks? Vaatemängulisemaks teha? Rahvas tahab tsirkust? Noh, ma ilmselgelt ei ole rahvas. See kõik ju oleks võinud olla, kui oleks olnud ka sisukust rohkem.
Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semper
6 kommentaari:
Sinu arvamusi on alati huvitav lugeda, küll aga mind nii tohutult terve selle postituse juures häiris, et ma ei suutnud keskenduda: klaköör, k'ga.
Mind isiklikult nad ei häirinud ja ei häirinud ka palju muud, millest sa kirjutasid. Mina läksin sinna täie teadmisega, et seal tehaksegi nalja ja ainuke tõsiseltvõetav asi on seal ilmselt inimestele poliitika reaalse olemasolu teadvustamine.
Ja samamoodi - ma (teatris) roppusi, vandumist jms väga ei hinda, aga sellele vaatamata oli ka minu jaoks Mähari kõne üks tugevamaid osasid sel õhtul.
Päris lõpu kohta - külavahejutuna olen kuulnud, et tegelikult oli Ojasoo seda kuidagi suuremalt plaaninud, aga et rahvas kaasa ei läinud, siis ta olla selle ümber mänginud. Seda ma muidugi ei tea, kui kõva tõepõhi siin all on, kas üldse.
Sa oled nii nobe! Ma ei jõudnud veel üle lugedagi ja lakööre ära parandada :)
Jah, ma ka roppuste vastane, aga on kohti, kuhu sobib ropendamine ja kus neil on mingi õigustatud emotsiooni- või karakteriloomise-eesmärk. Nagu just see Mähari vihane kõne :)
Tsiteerin: "Rahvas tahab tsirkust? Noh, ma ilmselgelt ei ole rahvas."
Tohoh, ostate pileti, istute saalis inimeste seas ja jälgite etendust, aga pole rahvas?
Ja kui veel tsiteerida: "Blogi lugedes saad aru kes ma olen...", siis vabadust väga - järjest vähem ja vähem aru saan, kes Te selline olete, mis asju ajate, kellega üldse räägite ja miks seda kõike teete.
Tundub jah, et Te minust aru ei saa :)
Soovitan mitte lugeda :)
Minu tutvusringkond imestab ka, kes imeaparaat Te olete. Kultuurihuvi on endal suur, väga huvitav on blogi jälgida.
Aga alati imestusega: kuidas ta kõike jõuab? Kes ta on? Kõikides Eesti linnades? Kahes riigis?!? Kuidas see puht füüsiliselt võimalik on? Kõigest nii pikalt veel kirjutada jõuab ka?
Alati nähtud ka kõik tähtis ja uusim.
Olen arvanud, et tegu on grupiblogiga, aga on arusaadav, et nii see pole.
Te olete totaalne müstika.
Huvitav, kas te ise teate seda, et inimesed kuulsast Danzumehest nii arvavad?
Teate ikka, et kõik teavad teid?
Oleksin vastustest meelitatud.
=)
:))) No päris nii see nüüd ikka ka ei ole... (ma kohmetun sellise jutu peale :)) Tähtis polegi ju see, kes ma olen või kes mind teavad. Tore on see, kui keegi saab sellest siin midagigi (näiteks teatriinimesed on märku andnud, et nad saavad siit tavalise inimese tagasisidet). Muidu on see lihtsalt minu koht kultuurimälestused üles tähendada ja mõnikord ka mingeid asju lahtimõtestada.
Tegelikult olen lihtsalt tavaline kultuurihuviline... kes tõesti tahaks rohkem kogeda kui aeg seda võimaldab. Täna näiteks lugesin Sirbist (PRP artiklit), et Neuhaus on lavastanud luuletüki Virumaal... ja ma nii oleks tahtnud seda näha - Lichtfeldt ja Aru olid kaks neljast, kes seal osalesid... aga ma isegi ei teadnud, et selline huvitav asi oli teoksil...
Viimasel ajal on nii kiireks läinud, et üldse ei jõua kirjutada. Isegi raamatuid ei jõua lugeda ega filme vaadata. Teatris ikka üritan ühtkomateist vaadata... aga praegu näiteks olen haige ja Mask-i piletid läksid vastu taevast... Estonia teatri kassa (kui piletimaailma müügipunkt) ei olnud nõus neid hilisemaks ka vahetama. Muidu on Piletimaailm küll superhea, aga pühapäeval on nad pea igal pool kinni...
Nüüd unustasin end lobisema. Vara üles, hilja voodi... eks nii see asi käib. Üks inimene jõuab täpselt nii palju kui ta ette võtab. Ja kui ei jõua, siis jätab tegemata :) Muidugi prioriteedid peavad ka paigas olema - pere, töö ja alles siis kõik muu.
PS. Kohe varsti jään kodumaale paikseks ja pühin Rootsi tolmu taldade alt. Ehk on siis rohkem aega lugeda ja kirjutada ka. Kuigi mul on hetkel tunne, et ajapuudusega läheb hoopis hullemaks.
Postita kommentaar