Nähtamatu varandus - Ugala

Ugala on kinnistamas oma positsiooni kui parim Eesti perelavastuste teater. Eelnevalt nii Tjorveni kui Limpaga laineid löönud, ehk nii välismaist kui kodumaist hittkirjanikku lavale tuues ja sedapuhku natuke tundmatum Silvia Soro näitemäng (kusjuures oktoobris on oodata Karlssonit!). Ja mitte, et need näidendid oleks mingi eriline klass omaette (kuigi Tjorven on tõesti üks mu kõigi aegade lemmikuid lastalavastusi), vaid pigem just see, kuidas nad seda teinud on ja kui hoogsalt näitlejad nendes tükkides mängivad. Ausalt öeldes, oli Soro näidend kogu tervikus ehk see kõige nõrgem lüli. Nimelt mitmest kohast olid traagelniidid liiga nähtaval. Näiteks koht, kui Kaur (Janek Vadi) Pahaga lepingule alla kirjutab, siis kohe pärast seda hakkab ta aga lepingust vabanemiseks mööda maailma Nähtamatut varandust otsima. Kuid tegelikult jäetakse välja mängimata, et miks ta nii kiiresti ümber mõtles või et kas ta siis ikkagi usub nö. muinasjutte, ehk et keegi võiks tema hinge ära võtta, kuigi ta seda järjekindlalt korrutas, et ei usu (lõppude lõpuks ju selgus et usub ikka küll!). Kogu see allkirjastamise ja rändama mineku koht jääb segaseks ja seletamatuks, kuigi on võtmeks kogu etenduse tegevustikule. Tegelikult selliseid kohti oli veelgi. Aga ma pean tunnistama, et olin tõeliselt üllatunud, et see tükk on nii tasemel. Mitte, et mul tegijates kahtluseid oleks olnud, ei. Lihtsalt olin selle oma mõtetes juba kõrvale jätnud, sest see tükk ei olnud piisavalt ahvatlev - peaosas Janek Vadi, kes ei kuulu minu lemmikute hulka (ja ega ta ka seekord vastupidist tõestanud... ikka täpselt samasugune roll nagu alati - vahet pole kas mängib lastele või täiskasvanutele, kas draamat, komöödiat või midagi muud. Ikka täpselt samamoodi rollile lähenedes. Lavastajad pole ka siiani temast midagigi teistsugusemat suutnud välja kangutada, hämmastav) ning minu jaoks on alati kahtlane, kui teatritükki on kaasatud lapsed. Kui nüüd keset suve poleks seda sobivasti mängitud, siis ju see tükk olekski minul nägemata jäänud.

Peategelast Kauri mängis küll Janek Vadi, kuid tegelik "hommiku" (teater algas kell 11:00) STAAR oli Merilin Kirbits! Wow! Tuleb meelde, et esimest korda märkasin teda Ugala etenduses "Marilyn". Sealt oli tema ehk ainuke oma kursakaaslastest, kes silma (ja meelde) jäi. Alles hiljuti sai teda näha ka Emajõe Suveteatri "Põrgupõhja uues vanapaganas", kus ta Jürka, ehk Vanapagana enda tütart mängis. Ja väga hästi veel pealekauba, kuigi seal upub ta nende teiste vingete rollide vahele ära ning minagi ei andnud talle lavastusest kirjutades piisavalt õigustatult tähelepanu. Kuigi väga meeldis ka see tema pisikene roll seal. Ja nüüd siis kohe mitu rolli korraga "Nähtamatus varanduses". Üks parem kui teine, üks huvitavam kui teine. Alguses ja lõpus kummaliselt äraolev ja tõsine eesti neiu Helga, siis jälle sähvakas mustlasneiu Sadonia. Kord surev indiaaniplika Merihein, siis jälle uhke suure sõjamaalinguga tantsiv neegriplika Taranga. Ning ringiga ka Tiibetisse, kus Ny roll Merilini kanda. Ma lihtsalt ei saanud temalt silmi laval. Tema ja kursaõde Natali Lohk on minu kaks kindlat lemmikut nende lennust. Ja tundub, et tema anne ei ole jäänud ka lavastajatel märkamata. Ei jõua ära oodata tema osalusel Viimsis etenduvat Hulkur Rasmust.

Teistes rollides mängisid end olulisemateks ka Arvo Raimo, Aarne Soro (huvitav kas Silvia Soro sugulane?) ja Tanel Ingi. Arvo Raimo kanda jäi igas maailma nurgas pereisa või vanema mehe roll, kes tihti ka muinasjutuvestjaks. Need muinasjutud mängiti vastava maailmanurga tegelastega ka lavale ette ning sedasi sai nagu mitu näitemängu ühes näitemängus. Kuid Arvo lihtsalt säras absoluutselt igast rahvuses rollis. Tihti mõjudes koomilisena juba tänu oma ehetele, meigile või riietusele. Sama Aarne Soroga. Tema hoogsad rollid olid kõik väga lahedad, nagu alati tema puhul. Ja lastelavastustesse sobib ta karakternäitlejana eriliselt ideaalselt. Meeldejäävaimaks jäi vist tema hanejalaga petis, kes erinevate loomade ja tegelaste kuju võttis. See muinaslugu muinasloos oli üldse kuidagi nii stiilselt lahendatud - eriti see, kuidas Merilin alati sõrmega "hanejalga" näitas, endal silmad ehmatusest ümmargused peas ning end olukorrast välja keerutas. Aarne Soro aga lonkava rebasena saali lastele kavalalt pilku visates mõjus tõeliselt hoogsana. Ja Tanel Ingi teeb minu meelest Jim Carrey-t selles tükis - tuhat ilmet minutis. Sulaselgelt üle mängides, aga lastele ju tihti selline meeldibki. Kuid see ülemängimine jäi ka alati aktsepteerituse piiridesse, ehk ka vanemad said tema koomilises võtmes rollikesi nautida.

Unustamata ei saa jätta ka Meelis Rämmeldit, kes meenutas mulle täiesti 1 ühele Alo Kõrvet. need juuksed ja isegi hääl! Tema "Paha" oli paha ja ilge ning vastava hääle ja olekuga.

Kunstnik Rosita Raud utiliseerib pöörlava ja minu meelest oli see nö. lendav laev võimas. Esialgu ma ei saanudki aru, et kus kohast see suur kaadervärk lavale ilmus, enne kui mõistsin, et see oli seal ju algusest peale. Kuid samuti need ägedad maskid, meik ja kostüümid ja muu, kogu kunstiline pool oli tiptop tasemel. Isegi suur mägi on laval :) Muinasjutule kohane fantaasia ja värviküllus.

Liikumisjuht Oleg Titov on seadnud paar lihtsamat liikumist, aga need teenindavad eesmärke. Eriti meeldis maskidega tants, kui ainult näitlejate jalad olid lavalt paista. Kuid mustlaste lõik lausa karjus tantsu järelel ja seda ju õnneks siis ka sai. Ning kahtlemata lisas hoogu omakorda juurde.

Lavastajana oli Ugalal külas Leino Rei, kes toob mitu riiki ühele lavale, ning teeb seda igati õnnestunult. Ja tõesti lava liikumist igati ära kasutades mõjus see kõik nii lihtne ja iseenesest mõistetav. Kuigi kui mõtlema hakata, siis usun, et näitlejatel oli seal vahepeal küll nende riietevahetusega päris tuli takus. Mitmel korral ühe stseeni lõppedes oli vaja lava uuele kohale pöörlemiseks kiiresti juba teistes rahuvusriietes lavavarjus valmis olla. Kõik siiski õnnestub täpselt. Seda kalkuleeritum ja konkreetsem ka kogu tükk. Ning selline puhtus režiis on selliste tükkide puhul primaarne, sest muidu mõjuks nad koolinäidendina. Ja nagu öeldud, loona oli ju küll etteaimatav ning lapsik, aga tegelikult me mõlemad lapsevanemad (ja kõik kolm last ka) tõdesime pärast tükki, kui uskumatult hea see kõik kokku ikkagi oli.

Tänavu Teatriliidu parima muusikalise kujunduse aastaauhinna võitnud Konovalovi ja Loik-u muusikaline kujundus on tõesti midagi imelist! Esiteks ju kaasatud muusikakooli lapsed väga mängisid väga professionaalselt oma instrumente ning lisaks said võimaluse ka etenduses väiksemates rollides kaasa teha. Laste ja loomadega pidavat koostöö olema võimatu (ja minu meelest ka, lapsed lihtsalt ei sobitu üldjuhul teatrilavale), kuid need lapsed olid kõik väga tublid.

Hinnang: 3+ (lastetükkide arvestuses tugev 4! Värvikirev, muusikaline, naljakas ja muhe tükk. Soovitan kindlasti minna vaatama kui veel mängitakse - laps kaasa teatrisse ning seiklus missugune nii lapsele kui vanemale. Ja eriti lahe tõesti oli see auhindu võitnud muusikaline kujundus. Kuid mis siis ikkagi on see "nähtamatu varandus", mida terve tüki jooksul taga aetakse? Aga seda peab igaüks ise minema teatrisse kaema. Mina arvasin, et see varandus on armastus, aga kuidas Sa armastust kotti paned ja koju kannad?:))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Silvia Soro «NÄHTAMATU VARANDUS»
«Nähtamatu varandus» - parim muusikaline kujundus sõnateatris

Lavastaja: Leino Rei
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov ja Marge Loik
Liikumisjuht: Oleg Titov
Mängivad: Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Arvo Raimo, Tanel Ingi, Aarne Soro, Vilma Luik, Merilin Kirbits (külalisena), muusikakooli õpilased ja Marge Loik.

Paljude muinasjuttude teema keerleb peidetud varanduse ümber. Kes leiab varanduse, saab õnnelikuks.
Mida aga teha, kui annad unistuste varanduse eest ühe nähtamatu ja näiliselt olematu asja – oma hinge – ja avastad siis, et õnne kauba peale ei saanudki?
Meie loo peategelane saab võimaluse kurikavalast kaubast taganeda, kui kogub kotitäie nähtamatut varandust. Oma imelaeval ümber ilma rännates otsib ta seda erinevatelt mandritelt ja maadelt ning mitmesugustest muinasjutumaailmadest.
Sel seiklusrikkal rännakul saab talle selgeks, et varandus, mis õnnelikuks teeb, ongi enamasti mitte ainult peidetud, vaid lausa nähtamatu.