Õhuke (alla 100 lk) ja hõrk briti diskreetse šarmi ja huumoriga vürtsitatud Alan Bennett-i lugu kuningannast, kes alles elusügisel avastab raamatud ja lugemise, sobib lugemisaasta raamatuks nagu rusikas silmaauku. Kõva häälega naisele aias seda ette lugedes kulus napilt üle paari tunni aega. Mul on tunne, et omamoodi tõstis selle raamatu väärtust ka tõik, et lugesin seda Larssoni Purustatud õhulossile otsa. Tekst kui selline on ikka tasemel, sellest hoolimata, et suurem osa raamatust koosneb dialoogidest, aga need dialoogid on mõtestatud ning "kahepoolsed" :)Kuninganna, kes oma (kõikide poolt vihatud) koertega jalutuskäiku teeb avastab kodu (Buckinghami palee) lähedalt raamatukogubussi.... kohe tuli meelde, et kui Soomes elasin, siis igal kolmapäeval ja laupäeval käis meie "külas" kioski juures raamatukogubuss, kus sai järjekindlalt Agatha Christie raamatuid laenutatud. Ja nagu minul toona, nii ka kuningannal raamatus, ühel hetkel säästupoliitika tõttu (kuigi võibolla oli seal taustaks hoopis mahhinatsioon?) muudeti bussi graafikut ning kadus ka see omalaadne ja imeliselt mugav raamatute laenamise võimalus. Siiski osutus see raamatukogubuss saatuslikuks, sest kuninganna leidis sealt bussist endale uue "sõbra" - mehe, kes töötas tema lossi köögis abilisena. Gaymees, kelle kuninganna enda lugemisnõustajaks edutab. Kuid loomulikult tekitab selline kadedust teistes, kuninganna ümber tiirlevates inimestest. Ühelt poolt on ilmunud mängu keegi, kes võib kuningannat mõjutada (milline kaval viis tegelikult - läbi kirjanduse), teisalt - on alles mugav töö - lihtsalt lösutada, lugeda raamatuid ja soovitada Elisabeth-ile lugemist ning siis mööda raamatukogusid järgmist lugemismaterjali valida ning koju tarida... Loomulikult kõik ei lähe muidugi nii ilusti igavesti...
Minu jaoks oli selle raamatu väärtus eelkõige rafineeritud huumoris ja tundes nagu oleks ise koos kuningannaga selles lugemistuhinas. Põnev oli lugeda teksti sisse riputatud kirjanike nimesid ja raamatute pealkirju. Tõi nii mõndagi enda elamustest meelde. Päris mitu tuttavat nime käib ühel või teisel moel läbi - Virginia Woolf, Ian McEwan, Jean Genet, Charles Dickens, George Eliot, õed Bronted, Sylvia Plath, Salman Rushie ja Vikram Seth, kui nimetada mõningaid, mis minule enim mõju avaldasid. Sylvia Plath-i Klaaskupli peakski peatselt kätte võtma... Hehh, nüüd meenus, et pikemalt räägiti ka eesti keeles Varraku ajaviiteromaani-sarjas ilmunud Nancy Mitfordi "Armastust otsimas" raamatust, mis peaks ka kusagil riiulinurgas juba olemas olema.
Tegelikult oligi selline raamatute armastuse hõng selles loos. Kõik muu oli kuidagi teisejärguline. Ka inimsuhted. Kui siis kuninganna enda isiksus ning tema olemuslik sisemine mina, mille kirjanik oma arvamuse järgi lugeja jaoks kujundab. Ja teeb seda muideks päris usutavalt. Tuli mingis mõttes film "The Queen" meelde (see Stephen Frearsi film, kus Elizabeth II mängib Helen Mirren) ja millegipärast kujutasin ka seda raamatukuningannat ette Helen Mirren-i mitte Elizabethi endana :)
Ja mis peamine, raamatul on hea lõpp... õigemini viimane lause, mis jällegi mõjub kuidagi koomiliselt ja britilikult. Noh, mis seal siis mõjuda pole, kui Inglismaa kuninganna seda lausub :)
Hinnang: 4+ (Käisin juba Rootsis elades ümber selle ingliskeelse raamatu nagu ümber palava pudru. Tundus nii kummaline mõnusalt kiire lugemine, oleks isegi tahtnud veel natuke kuninganna ja raamatute kohta saada... nii magus teema - raamatud, kirjandus, raamatukogud ja lugemine... Tõeline pisike kompu. Vaatasin, et kirjastusel endal on see läbi ka müüdud, aga kõikides Apollodes ja Rahva Raamatus on saada ja raamat ise ilmus alles käesoleva aasta aprillis, seega tundub, et rahvale läheb ka peale... Ja miks ta ei peakski minema - mõnusalt lihtne lugeda ja saab loo kiiresti kätte, natuke seal kõrval muhedalt naerda ning kuninganna tegemistele kaasa elada sellisest kergelt kiiksuga kandi pealt... kiiks kuningannaga seoses just selles mõttes - et tema argipäev ongi erilisem kui tema erilised päevad... if you know what I mean...)
Stiilinäide (taustaks veel nii palju, et Norman ongi see homost mees, kes kuningannale raamatuid ette söötis. NB! Kirjapilt muutmata - grammatikavead on raamatus sees. Ent lõiku ei valinud mitte sellepärast, vaid tegelikult oli see raamatut lugedes üks naljakamaid kohti... ent niimoodi kontekstiväliselt annab lihtsalt sellest tekstist aimu ja naerma vist küll ei aja :)):
Viimasel õhtul korraldati kiiruga silpmõistatuste lahendamise võistlus, kus kuulsate ütluste ja väljendite valimine oli nähtavasti üks kuninganna vähemtuntud eesõigustest, ning kuigi kuninganna jaoks võisidki need väga tuntud olla, olid need teistele, kaasa arvatud peaminister, täielik mõistatus. Peaministrile ei meeldinud kunagi kaotada, isegi mitte kuningannale, ja talle ei olnud mingi lohutus see, kui üks printsidest talle ütles, et kellelgi peale kuninganna ei olnud nagunii mingit lootust võita, kuna küsimused (mitu neist eeldasid Prousti tundmist) olid koostanud Norman nende loetud raamatute põhjal.
Varrak 2010 - tõlk Mart Pabert - 95 lk - The Uncommon Rreader (2007)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar