Ird, K. - Tartu Uus Teater

Kevadhooaja üks parimaid ja huvitavamaid lavastusi räägib küll nö. "vanast ajast", kuid ometi oma nostalgilisusest ja hämarast ning kergelt tolmusest ja suitsusest atmosfäärist hoolimata mõjus väga värske ning kosutavana. Mitte, et teater oleks tolmune või suitsune olnud :) - lihtsalt see tunne, mis Genialistide klubis seda tükki vaadates tekkis. Sedapuhku küll saal päris teatrilavalikuks kujundatud - kõrvalkardinate ja "lavatagusega"...

Et kõigepealt selgitada tausta, milliste seoste ning mineviku põhjaga seda tükki vaatasin, peaks alustama sellest, et ma korra oma elus, Vanemuise suure maja ees all teel, olen päriselt kohtunud Kaarel Irdiga. Mina olin muidugi väike poisiklutt, kes küll teadis, kes see mees on, kuid ega muidugi mina polnud see, kes temaga seal juttu ajas... Ma ei tea, kas kiilakat Leninit mänginud Evald Hermaküla pärast või üldse Lenini pärast - lasteaias ju õpetati, et "Lenin ON laste suur sõber" või hoopis natuke hirmuäratavana tundunud Evald Aaviku vana inseneri pärast või hoopis minu suurte lemmikute Raine Loo ja Herta Elviste pärast, meeldis mulle kunagi Irdi Hermakülaga kahasse lavastatud "Kremli kellad". Kui seda kunagi lapsepõlves jälle teatriõhtuna näidati, siis mina ikka vaatasin. Siiani on veel päris hästi meeles... Ja muidugi praegugi mõnikord vaatan veel videolt üle Lia Laatsiga peaosas Irdi lavastatud "Tagahoovis"... meeles on ka Raine Loo peaosatäitmisega Irdi lavastuse taastatud variant.

Ja kui ma kuulsin, et Tartus see Irdi-tükk esietenduse sai, kogu mu sissejuhatusest hoolimata, mõtlesin, et jätan siiski selle tüki vahele. Esiteks pikk Tartusse sõit (kui just ei "pea" mingil muul põhjusel minema) ja millegipärast kahtlane tundus kogu see värk - reklaamlauseks, et marurahvuslastele ja huumorimeeleta ekskommunistidele mitte soovitatav... selge (mitte et ma kunagi või ka praegu kommunist oleksin või marurahvuslane... huumorimeel on muidugi küsitav :))) - mingi palagan järelikult... irvavad Irdi üle ja väiksed klipid ning katkendid räuskavast Irdist, ei mõjunud ka kuidagi huvitavalt või vaatamakutsuvalt...

Ja siis Piparmünditee-blogi kirjutas ja rääkis, et see tükk tasub kindlasti vaatamist... räägi veel, et blogidel pole mõjujõudu - ausõna, lihtsalt selle pisikese blogiartikli põhjal kaldus minu otsus üle kriitilise piiri ning Ird, K. leidis oma koha ka minu plaanides. Ja olgu "punased kingad" tänatud, sest täpselt nagu "lubati" - "üks kaasahaaravamaid etendusi viimasel ajal"!!!


Tegemist on Ivar Põllu "love child"-iga, ehk mees on ise kirjutanud ja ise ka lavale toonud oma teksti. Ehk ju siis täpselt nii seda ka ette kujutanud või igatahes selline on dramaturgi enda lõplik ettekujutus realiseerituna... Ning pahatihti, kui just tegu ei ole klassikute või maailmahittidega, siis just selline ongi kõige parem viis hea teatri sünniks. Selleks peab muidugi mitmekordset annet olema. Ja seda kahtlemata Põllul tundub jaguvat! Sirbis ütleb küll mees, et kirjutamise lavastamise käigus siiski palju muutus... ja nii ju peabki... loomeprotsessis ongi oluline leida just see "õige" ning "parim" üles... ja ise kõike tehes, oskab ja õnnestub ka seda "õiget" ise kõige paremini otsida.

Tartu Uue Teatri (huvitav kas nad on "uus" teater nii kaua, kui ilmub välja "veel uuem" :)), ehk Genialistide Klubi lavale on joonistatud lavakavand - pöördlavaga, nagu Vanemuises on... minule tõi see alguses meelde hoopis vanaaegse mustvalge televisiooniajastu tabloo-ekraani - ehk selle, mida näidati siis, kui saateid ei olnud. Ka tükis on lõik omaaegsest telesaates käimisest, nimelt intervjuu Urmas Otiga... ja eks nääridki seonduvad telekaga...

Muigu aga räuskav ja pidevalt vihane ning kahtlases olekus Ird toimetamas mööda lava - suurepärane roll Nero Urke-lt!!! Üks aasta parimaid meespeaosasid! Kuigi Ird ei olnud kogu aeg selline... oleks oodanud natuke ka neid pooltoone ja isegi rohkem seda teist külge ka. Niimoodi jäi tükist mällu väga mustvalge inimene. Kuid ehk ühe teatrietenduse jaoks ongi karakteriloome seisukohalt vajalik teha karikatuurne olend lavale, et see mõjuks vajalikult tugevasti, võibolla oli see ka näitleja ning ehk ka lavastaja teadlik valik... Igatahes, mina ei vingu :) Urket on ka natuke vähe saanud näha siiani. Kunagi Viinistus "Loojang"-us, kus Reinthal teda loopis ja nüüd pärast Ird-i paar korda - Maskis ja Põrgupõhjas (etteruttavalt võib öelda, et nendes kahes tükis ma tema austajate hulka ei kuulu)... Palju on küll kiidusõnu räägitud ka tema Identiteedi rolli kohta, minul aga see nägemata. Ent tema Ird on kahtlemata erakordne. Ohtlik, vaimuhaiglas elutee lõpetanud suure (ja vihatud) teatrimehe hullumeelne elulugu... ja peamiselt räägib tükk Irdist just nooremana. Kuigi eks tüki edenedes ta ka vananeb, mitte päris surmani, kuid ega seegi tulemata jää. Kõva kommunist, kes kirjutas ka kirja tulevikku, ehk "tuleviku kommuniastlikele juhtidele 70 aastase ENSV juubeliks :) Tõeline tragikoomika. Ehk nii koomikat, kui ka traagikat. Samas ei kordagi päris naljatükiks muutuv... ikka läbi valuliste ja kurbade tunnete liigub lugu edasi. Võibolla mõjus Urke Ird ka sellepärast huvitavalt, et ise ei oleks selle peale tulnudki, et tema sobiks nii hästi Irdiks. Urke pole ju kunagi Irdi näinudki päris elus. Tema tegelase ülesehitus peab baseeruma ainult dokumentaalmaterjalil ning Irdiagsete kolleegide õpetustel. Ja üks Irdiaegne näitleja on ka tükki kaasatud. Nimelt majesteetlik ja ikka veel võimsalt mõjuv Evald Aavik. Nüüd küll enam mitte nii "hirmuäratav" :) Aga viimsel ajal Irdina on ikka figureerinud Aivar Tommingas ja samuti väga andekalt... Urke võiks vabalt ka sarnaneda noorele Irdile, täpselt nagu Tommingas natuke vanemale Irdile. Urke teeb rolli siiski tervikuna ise (vanemas eas ei pääsegi Irdi vanus nagu olemuslikult lavale).

Kuid kui nüüd jutt kohe näitlejatele juba läks, siis tegelikult oli hoopis üks naisnäitleja, kelle anne minu jaoks kõige eredamalt kogu selles huvitavas, peamiselt vabakutselistest koosnevas trupis, säras. Nimelt Katrin Pärn. Kuidagi on läinud nii, et minul on teda veel vähem teatrilaval siiani õnnestunud näha kui Urket ja mul on siiralt kahju enda pärast. Kui ta nii vaimustavalt suudab erinevaid karaktereid ühte tükki luua, milleks ta siis suuremates rollides võimeline on? Millegipärast on jäänud mulje, et teda on hoopis siiani kõvasti kriitikaga materdatud... tahaks kõigile neile rahulolematutele soovitada nüüd seda tükki, sest pärast seda ühe tüki rollideprismat ei saa küll muud kui imetleda tema oskust kiireteks ümberkehastumisteks ning just väga nüansirikaste väikekarakterite loomist. Tema "onu Raivo" oli küll lihtsalt r-veaga "onu Raivo", kuid see töötas ja rohkem polnudki vaja. Kuid tegelikult polnudki oluline lihtsalt see parodeerimine, vaid pigem just tema vorm seda jutupliiatsit teha. Milline mõnus hoogsus ja koomiline talent. Kuigi sisu oli jällegi hoopis traagiline, ehk "onu Raivo jutupliiats - kuidas Ird inimesi Siberisse küüditas". Veel üks hulljulge ning põnev lahendus lavastaja-dramaturgilt. Ja muidugi ei saa unustada Katrin Pärna vanatädikest. No absoluutselt kindlalt ei mängi iga temavanune nii ehtsalt sellist memmekest välja. Kuna tükk kiskus niimoodi saba ja karvadega endasse, et isegi markantsemates stseenides ei hakanud mõtlema, et seda kõike ju näideldakse, vaid kõik justkui ongi nii - et vaatajana olekski nagukaasas selles ajamasinas, siis eks igaüks oma empaatiavõimest lähtuvalt, aga mina elasin täiesti talle kaasa, peaaegu pisatateni. Ning ometi oli selles "kirjade stseenis" samuti nii traagikat kui koomikat. Ja vaene Epp Kaidu, kes Irdi ja nende ühise lapsega elasidki nö. "teatrielu". Tegelikult lavastuslikult ja ka dramaturgiliselt väga hästi õnnestunud koht, kus elu ja teater segunevad teatritegijate jaoks. Ja eks see ole ka reaalsus, et need kes teatrit teevad, teatris täie hingega töötavad, need elavadki teatrit... mitte elu. Või siis "teatrielu". Suurem osa nende maailmast ongi teater - sõbrad, abikaasad, looming, töö ja vaev ja rõõmud ja lõbud... kõik on üht või teistpidi seotud teatriga. Muidugi on ka neid kes oskavad või/ja tahavad sellest ka end lahti rebida suheldes teatrikaugete inimestega. Kuid Ird, nagu ta oli, elas küll ainult teatritegemise ümber ja sees. Ahjaa ja siis meenub veel Pärna koristajamutt, kes tolmuimejatoru mikrofonina kasutas :)

Põigates korraks veel tagasi dramaturgia juurde, siis tundub, et Põllu ongi võtnud Irdi eluloo sõlmpunktid ja olulisemad sündmused ning stseenid on katkenditena just nende eluetappide ja juhtumite või Irdi karakteri omapärade kohta. Kõigest olulisemast lennatakse üle, sest tükk on päris pikk - natuke üle kolme tunni, ehk ilmselt on Põllul olnud raske midagi välja jätta. Ja ausalt öeldes minu arvates ei olekski ta tohtinud sealt midagi ära jätta. Mõned kordused oleks ehk võinud karvavõrra lühemad olla, aga tegelikult kuna tervik sai nii hea, siis ju on ka siin valikud õigustatud. Isiklikult ootasin lavale Ines Aru ning seda lõiku kus tema Irdi vastu tõuseb... ja ei jäänud ka see tulemata :) Ines Parkerit või oli ta sellel ajal juba Aru, mängib küll (kahjuks) Maarja Jakobson, kelle mängimist ma tema sügavate ja õnnestunud filmirollide pärast huviga ootasin, jäi kuidagi kahvatuks - kõrval särava Pärna pärast ehk? Mitte, et Jakobsoni mänguga midagi lahti oleks. Lihtsalt ilmselt minu ootused olid liiga kõrged... Või oli viga hoopis steenis endas? Igatahes on Ines ise sellest oma elu etapist palju rääkinud ja see lihtsalt ei saanud jääda tulemata :)

Kuid muidugi pole see lihtsalt kronoloogiline Irdi elulugu, vaid just õnnestunud lavastuslike nippidega on Põllu suutnud selle loo ning teatrielu ja ajastuelu ja isiksuseelu lavale ning steenideks jaotatult erinevad stseenid jutustavad neid väikeseid euletappe - sellisest ülesehitusest hoolimata on tükk siiski konkreetne tervik.

Hinnang: 5- (Ma ei oska seda miinust millegi muuga hetkel seletada kui võrdlusega oma seniste aasta lemmiklavastustega, mille hulka kahtlemata ka Ird, K. nüüdsest kuulub. Võibolla kaob see miinus sealt tagant ühel hetkel...eriti kui selline "teatriaasta" jätkub. Igatahes on tegemist nii huvitavat lavastust, lugu kui ka kunstilisi lahendusi ning aasta mõningaid parimaid rolle pakkuva lavastusega. Ja miks piirduda vaid põhiliste kriteeriumitega, Ird, K. on ka detailiderikas, huvitav, äratundmisrõõme ja samas sügavaid ajastukohaseid kurbi noote just õiges toonis mängiv lavastus. On tunda, et tehtud on seda armastuse ja hoolega, läbimõeldult ning rõhuasetused töötavad. Ka vaatajat austavad... näiteks vihjed Urmas Oti homoseksuaalsusele või miks ka mitte vaheajal müüdavad värsked ja head "Moskva"- saiad :) Polegi vaja asju lahti seletada, inimesed on tavaliselt piisavalt targad neid terasid üles noppimaks. Ja jättes kõrvale nüüd need saiakesed ja mõeldes ainult nendele sisulistele teravustele, siis just selle õige piiri tunnetamise oskus on dramaturgi puhul üks olulisemaid, et millest vaataja ka rääkimata aru saab. Puust ja punaseks näide mu mõtte kohta on ka Robert Annuse mängitav Mati Unt, kes ei räägigi midagi, lihtsalt "liigutab" :) Põllu on küll õnnestunud nii hästi, et ei suuda seda triloogia kolmandat osa Evald Hermakülast (kes oma elu viimased aastad oli mu isa naaber) ja Jaan Tooming-a kohta jutustavat lavastust ülejärgmisel hooajal ära oodata...

Selliste konkreetsete stseenidega tükkide puhul, kus iga steen on justku oma lugu, nende puhul on mul ikka kombeks lemmikud välja tuua ja miks seegi kord erandit teha... nüüd kui vaatamisest on rohkem kui kuu aega möödas, on kõige eredamalt meeles Irdi perfektsionismi tagaajamine - nii ooperiproovis, oma häält lindistades lihvides kui ka koristajatele nende tööd õpetades - Ird oskas ju ise kõike kõige paremini :) Ning muidugi juba mainitud kõik stseenid, kus osales Katrin Pärn - eriti "kirjade stseen" ja eriti Pärna küüditatud vanatädike, kes Irdile pärast ikkagi kõik andeks annab - mina küll ei andnud :) Tükk oli väärt näitlejate viiekordset tagasiplaksutamist, sest see on midagi erilist, kuigi ju paljudele ka teada-tuntud... kuid just need lahendused ja see tekst ning need vindiga kiiksud - Tartu Uus Teater on nüüdseks täiega kaardil!!!)

Kõrvalmärkusena... istusin Indrek Ojari ja Ott Sepa kõrval, õigemini nemad istusid minu kõrvale... reaktsiooni järgi otsustades olid ka teatriinimesed ise väga rahul pakutud teatriga :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

mängivad

NERO URKE / KATRIN PÄRN / MAARJA JAKOBSON /EVALD AAVIK / ROBERT ANNUS Teater Vanemuine /JUSS HAASMA

autor-lavastaja IVAR PÕLLU

kunstnik KRISTIINA PÕLLU

etendus on 2 vaatuses ja kestab 3 tundi

huumorimeeleta ekskommunistidele ja marurahvuslastele ebasoovitav

Kaarel Ird (1909 – 1986) on Eesti teatriajaloo vastuoluliseim mees. Pätt ja kommunist, lavastaja ja teatriehitaja, kelleta poleks Tartu linn ja Vanemuise teater sellised, nagu me neid tunneme.
Ird, K. on mees, kes töötas aastaid maalrina, osales mitmes teatris, mis kinni pandi, kirjutas vabadussõja-ainelise näidendi, osales küüditamises, põletas hävituspataljonide koosseisus maju ja sildu, osales Tartu sõjajärgses ümberjagamises ja Vanemuise teatri ülesehitamises, oli surmani tulihingeline kommunist ning mõnegi arvates õige eesti mees, läks eluloojakul kõigiga tülli ja suri vaimses üksinduses hullumajas.

Lavastus on tragöödia mehest, kes ei kahtle ega kõhkle kunagi ning kelle suurim mure on see, et ta ei jõua kõike ise ära teha. Lavastus on täiesti mittenostalgiline sissevaade kommunistlikku lähiminevikku. Huumorimeeleta ekskommunistidele mittesoovitatav!

esietendub 18. märts Genialistide Klubis

“IRD, K.” on teine osa Tartu Uues Teatris valmivast Tartu 20. sajandi teatriloo-ainelisest triloogiast.Esimese lavastuse (ENDSPIEL, 2008 Pärmivabrikus) peategelaseks on hingearst ja kirjanik Vaino Vahing, depressiooni apologeet, kelle salongis sündis ja suri 70. aastate Tartu teatriuuendus.Teise lavastuse (IRD, K., 2010 Genialistide Klubis) peategelaseks on lavastaja Kaarel Ird, kes juhtis peaaegu kogu nõukogude-aja (vaheaegadega 1940 – 1986) Vanemuise teatrit.

Kolmanda lavastuse peategelased on näitlejad-lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, kes müstifitseerituimad tegelased – uuendajad ja elupõletajad – eesti teatriloos. Lavastuse valmimine on planeeritud Tartu Uue Teatri 4. hooaega (2011/2012).

Fotod pärinevad TUT-i kodulehelt, ERR-i lehelt ja Keili nagist.