Überpopulaarse Millennium-triloogia kolmanda osa lugesin pigem kohustusest asi nö. lõpule viia, sest juba teine osa näitas ära, et tegelikult on lihtsalt tegemist järjekordse ülemaailmse hype-ga ning "hea kirjandusega" pole sellel tegelikult midagi pistmist. Kuigi esimesel osal polnudki nagu suuremat viga - päris originaalne krimka...Kuid mida sari edasi, seda selgemaks sai, et Larsson lihtsalt ongi ajakirjanik ning kirjutab raamatut ka nagu "ajakirjanik", olles võimetu silmipaitavaks proosaks. Tema dialoogid on lausa naeruväärselt algelise kirjaniku käkerdis ning kirjeldavat või jutustavad teksti on täiesti võimetu, isegi keskkooli kirjandi tasemel kirjutama. Millest siis see fenomen? Ausalt öeldes ma ei tea. Rootslased ise on vaimustuses, ostsid raamatuid ja ostavad ikka nii, et juba aastaid on need seal edetabelite top10-s sees. Ja sama ju ümber terve maailma. Lugu ise oli ju alguses päris haarav ja kui teises osas jätta kõrvale see ülihalb ja algeline kirjanduslik pool, siis lugu ise ju võis ehk filmilikult põnevgi tunduda. Tänapäeva kiirtarbmise hoos, kus inimesed on rikutud kõiksuguste nõmedate telesarjade ja ebaloomulike action-filmidega, see on massid ka ära rikkunud ning sügavamat kirjandust ollakse suutmatud vastu võtma ja nautima. Ja kui ei haaratagi millegi sügavama järele kui need ülipopulaarsed Twilight-id ja Millenniumid, no siis ei suuda ka võrrelda. Ja kahjuks jääb ka tõeliselt hea kirjanud täiesti avastamata. Ainuke lootus ongi kirjandusõpetajatel ning raamatukoguhoidjatel, kes ehk suunavad inimesed õigele rajale...
Tulles tagasi nüüd konkreetselt selle "kolmanda osa" juurde, siis tegelikult on raamat justkui järelsõna või -lugu teisele osale. Kui esimene osa oli justkui eraldiseisev lugu ning keskendus Mikael-i seiklustele Vangerite dünastia saarel, siis nii teine jui kolmas osa keskendub Lisbeth Salanderile ning tema isa mahhinatsioonidele. Ma ei oskagi otsustada, et kumb see neist kahest viimasest osast hullem oli - kas teine osa, sest see oli kirjanduslikult täiesti vastuvõetamatu ja kõigele lisaks nõmedalt üleloomulik või kolmas osa, mis ehk kirjanduslikus mõttes oli grammi võrra normaalsem kui selle eest oli sisu nii igav ja mõttetu... Justkui selline tunne jäi, et kirjanik üritas veel rebida või imeda pastakast teise osaga haakuvat teksti viimse tilgani.
Ja miks seda nii pikalt kirjutada. Tausta oli lahti seletatud kohtades, kus sellel tervikpildi mõttes polnud mingit vahet.... näiteks tegelane Idris Ghidi - no milleks seletada lehekülgede kaupa, kes ta on, kui tema isikul tegelikult suurt rolli polegi. Paljude taustadest oli seletust rohkem kui muidu sisukat tegelase sekkumist asjade kulgu. Ilmselge "ajakirjaniku tekst".
Raamatus on 680 lehekülge ning ma pidevalt arvutasin, et palju veel on jäänud... et saaks juba sellest jamast lahti. Tegelikult võiks alustada lugemist umbes 290ndast leheküljest ja ei kaota palju midagi. Kui ehk siis tõesti terve raamatu põnevaima ja õnnestunuma koha. Nimelt Lisbeth ja tema isa, Zalatšenko on ühes ja samas haiglas Göteborgis, pärast teises osas aset leidnud intsidente. Ja selline kassi-hiire mängulik olukord, kus mõlemad teavad, et nad on teineteisest umbes 10-20 meetri kaugusel erinevates palatites... ja siis ühel öösel paps läheb mööda haiglat kondama... ja muidugi astub ka näiliselt magava Lisbethi palatisse sisse... see stseen oli päris hea, kuid samas ei midagi jalustrabavat ega originaalset.
Minu jaoks oli selle raamatu väärtus see, et sain meenutada enda kodude ümbrust, sest elasin ju Stockholmis praktiliselt Götgatanil, kus asub ka Millenniumi toimetus. Ma isegi tean umbes, kus kohas see võiks olla. Ja muidugi kõik see muu ümbruskond oli väga tuttav - Södra teater, Folkungagatan, Slussen, Sveavägen, Hornsgatan, Mariatorget, St Paulsgatan (sinna toodi mu postipakid, kui ma näiteks posti kaudu raamatuid tellisin) jne. Kummaline aga oli see, et olen ka varemas tööelus suveti Stockholmis elanud. Ükskord Vaxholmis ja ükskord Norrtäljes ning mõlemates kohtades toimub samuti tegevust. Lisaks tegin kunagi Tallinkile äriplaani, et alustada laevade liiklust Kapellskäri sadamasse ning nüüd "minu beebi", ehk Tallinki laeva Kapellskäris on sisse raiutud ka igavesti Larssoni raamatusse :) Millegipärast uhke tunne tuli :) Lisaks olen Stockholmis elanud ka Klara Norra-s ja Medborgarplatseni ääres ning ka need kohad mainitakse ära... Ja tagatipuks mainitakse ka veel Kungens Kurva IKEA-t...justkui Larsson järgikski minu elurada Rootsis :) Kuid sellisest seotusest hoolimata ei suuda ma seda kirjandust hinnata postiivselt.
Ahjaa, kui kellelgi tekib vastuvaidlemise tuju, et mida ma silmas pean kui ütlen, et Larsson on võimetu jutustavat teksti kirjutama, siis tasub üle lugeda raamatu viimane peatükk, siis kui Lisbeth ja Niedermann kokku saavad seal mahajäetud telliskivitehases. Rohkem kui pooled laused algavad sõnaga "ta"! Ei teagi, et kas sellisel juhul peaks appi tulema tõlk, kes asja eesti keelsena vastuvõetavaks teeb. On ju Vladimir Beekmani Astrid Lindgreni tõlgete kohta räägitud, et Beekman tegi need natuke suurematelegi lastele mõnusamaks, sest Lindgreni stiil pidavat olema ainult väiksematele lastele... muidugi kui ka rootsi keelses väljaandes hakkavad kõik laused sõnaga "han", siis ei saa ka tõlkijale ju ette heita, et ta on kirjanikku võimalikult tekstilähedaselt edasi anda. Kes teab, võibolla Larsson ise taotles sellega mingit stiilsust, ei tea... igatahes ei tulnud see välja. Muutis teksti tõesti keskkoolieelse lapse, tahtmata öelda algklassilapse tekstitootmise tasandile. Ja nagunii on suurem osa raamatust dialoog. Ehk "lihtne tekst" lihtsale inimesele, kes ei vaja kaasa mõtlemist, vaid justkui kuulab pealt, mida teised räägivad.
Lisaks on kirjanikul ka palju faktilisi vigu. Näiteks kohtus, kui tuuakse järsku mängu tõendusmaterjalina videolint ja siis teevad kõik näo, et nad ei tea sellest midagi. Nii see ju päris elus ei käi. Selliste asjade kohtusaalis esitamiseks peab olema eelnev kokkulepe ja luba. Ja isegi kui selline asi ilmneb, siis see kukkus raamatus küll väga ebaloogiliselt välja. Sest ei küsitud isegi luba uue tõestusmaterjali lisamiseks materjalide hulka.
Ja see, et kõik kohtumised kestavad raamatus kaks tundi, sellest tekkis mingil hetkel lugedes juba naljanumber :) Ühtlasi see, kui mängu tuleb Monica Figuerola. Kohe kui kirjeldatakse pikka, lihaselist, blondi "kõikide meeste unistust" - oli selge et varem või hiljem leiab selle tegelase Mikael Blomkvistiga voodist. Ja nii see ju läkski. Ning Larssoni fantaasiatele kohaselt - naine nõudis ise, et Mikael temaga magaks. Naised on üldse "sõjakad" ja ägedamad kui mehed Larssoni raamatus - ju needki kirjaniku seksuaalsete fantaasiatega seotud. Ilmselgelt on Mikael tema enda alter ego ja seega kena ning kõikide naiste unistus ja armastusobjekt. Tõeliselt öökimaajav ego.... aga kui muidu ei saa, siis võib ju ettekujutada... :)
Samas tundub, et kirjanik lõpuks väsis ise ka Lisbethist ning andis talle ka ühe negatiivse karakteristika - nimelt Lisbethil olla "vaaladest suva"... see pahandas kindlasti paljusid naisi ja tüdrukuid, kes temaga samastusid mingis mõttes.
Ühe lõigu raamatust tahaksin siiski siin eraldi välja tuua. Ma pole kindel, kas Larsson selle ise kirjutas, sest selles tekstis on viidatud ühele ajaloolasele, ehk tegelikult võibolla ongi see hoopis "laenatud"... aga siin see on:
Sitsiilia ajaloolalne Diodoros (keda teised ajaloolased peavad ebausaldusväärseks allikaks) kirjeldab esimesel aastasajal eKr amatsoone Liibüas, mis tol ajal hõlmas kogu Egiptustest läände jäävat Põhja-Aafrikat. Selles amatsooniriigis valitses günokraatia, mis tähendab, et kõikidel avalike teenistuse kohtadel, sealhulgas militaarsetel, tohtisid olla vaid naisterahvad. Legendi järegi juhtis riiki kuninganna Myrina, kes 30 000 naissõdalase ja 3000 ratsaväelasega tuskas läbi Egiptuse ja Süüria Egeuse mereni välja, alistades oma teel terve rea meestest koosnevaid armeesid. Kui kuninganna Myrina lõpuks langes, lagunes ka tema armee. Myrina armaa jättis aga piirkonnale oma jäljed. Anatoolia naised haarasid Kaukasusest tulnud rünnaku tagasilöömiseks relvad pärast seda, kui meessoost sõdalased genotsiidi käigus hukati. Neid naisi treeniti käsitsema kõiki relvi, sealhulgas vibu, oda, sõjakirvest ja piiki. Nad kopeerisid kreeklaste pronksrüüsid ja turviseid.
Abielu kui allutava institutsiooni heitsid nad kõrvale. Laste sigitamiseks anti puhkust, mille ajal nad astusid vahekorda lähikonna küladest juhuslikult valitud tundmatute meestega. Oma süütuse tohtis kaotada ainult lahingus mehe tapnud naine."
Eriti see viimane lõik on väga lahe! Pööran tähelepanu abielu olemuslikkusele - täpselt seda see ju ongi... Tänapäeval on abielu väärtus täielikult degradeeritud. Abiellutakse mugavusest ja finantsasjade pärast... hoopis armastusest abiellumine on muutunud tabuks ja see on haige. Milleks siis see iganenud traditsioon? Ja näedsa... juba vanal ajal olid naised nii targad, et nägis "asjade taha"...
Ja üks ütlus oli ka päris huvitav: "Pole enam hoo ega hoobi vahet." Lisaks mainitakse l. 83 Tallinn ära ja see on selles valguses armas, et terve maailm ju seda loeb ning kõikide nende miljonite inimeste mõtetest käib Tallinn vähemalt nimena läbi.
Hinnang: 1+ (soovitan hoiduda oma aja raiskamisest... Aga ega ma ise ka pärast kahte esimest osa lugenuna suutnud "mitte lugeda" seda jampsi, niiet olin sunnitud selle plussi hinnangus ühele taha panema. Ja muidugi need tuttavad kohad, kus kogu tegevus toimus, see oli mingisugunegi väärtus kogu sellele raisatud ajale. Tegelased olid nii üheplaanilised, tekst armetult kehva - venitatud ja mitmes kohas suisa mõttetu. Dialoogiarendus tõeliselt hapu ja kõige hullem jutustavad lõigud - mida siiski raamatus eriti palju ei leidu... Lõppkokkuvõttes oli veel kogu see jura igav kah. Haripunkiks ilmselt see, kui Mikaeli tahetakse maha lasta, aga see on siiski nii tagasihoidlik ja põnevuseta, et ma ei mäletagi, et oleksin mõne nii paksu raamatu lugenud ja terve sisu oleks olnud nii tasapaks. Tõesti nagu ülipikk järelsõna teisele osale. Mage.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar