Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, juuli 02, 2010

Kaevuritest kunstnikud - Eesti Draamateater


Viinistu kunstniketeemalised suveteatrietendused on juba praeguseks hetkeks legendaarsed. Viimase kümnendi Eesti teatri tipplavastuste hulka kuuluvad minu meelest kindlasti nii "Külmetava kunstniku portree" kui ka "Põrgu wärk". Samuti jättis sügava mulje "Syrrealistid". Kõik Eesti omade näitekirjanike Kivastiku ja Kivirähki kirjutatud.

Sedapuhku [huvitav kas sellepärast, et Kivastiku eelmine tükk, mis väljareklaamitult oli "tellimustöö" ning mõjus - kui nüüd viisakalt väljendada, siis natuke nagu pastakast imetud. Ja see pole pelgalt minu isiklik arvamus, vaid üsna laialt samasugust vastkaja saanud tükk. Eks peabki laskma inimesel natuke mõtteid koondada ja loomeprotsess peaks ikka loomulikkusest tulema, mitte käsu (hmmm... tükk, milles räägin on "Käasu" Hansu ajalootund) peale. Kuigi kindlasti võib õnnestuda ka tellimise peale kirjutades... hiljutine selline näide on Kivirähki "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...". Samas Kivastik on ikka rohkem RAAAM-iga neid Viinistu asju koostöös teinud. Draamateater on Kivirähkiga kambas olnud, aga Kivirähki uus näitemäng ("Neegri vabastamine") tuleb Draamateatris sügisel lavale nagunii... Muidugi kõige tõenäolisem on, et lihtsalt Pedajasele see tekst meeldis või pakkus selle välja hoopis tõlkija Krista Kaer?] on võetud hoopis briti näitekirjaniku, Lee Hall-i näidend, mis baseerub William Feaver-i raamatul. Lugu Ashington-i rühmitusest - väike grupp kaevureid, kes kohtusid regulaarselt ajavahemikus 1934-1984 ja ilma formaalsete kunstiõpinguteta maalisid end sõna otseses mõttes brittide südametesse 30ndatel ja 40ndatel aastatel. "Kaevuritest kunstnikud" jälgibki tõsielulist lugu rühmituse tekkimisest, ehk sellest kui nende "kunsti lahtimõtestamise (ehk oleks õigem öelda "hindamise") kursust" saabub õpetama Robert Lyon. Kaevurid aga üsna pea avaldavad oma rahulolematust ning juhendaja soovitusel hakatakse kunsti uurimise asemel hoopis ise maalima. Peatselt avaldatakse oma maalid ka näitustel ning kunstikogujadki ilmutavad oma huvi. 40ndate alguses panevad kaevurid üles näituse ka Londonis. Kuid seejärel kutsutakse "maine saavutanud" juhendaja Lyon Edinburgh-i ülikooli õpetajaks ja sellest saab alguse ka rühma lagunemine. Kuigi "õpilased" pidasid ka hiljem ühendust Lyoniga ja mitmed neist üritasid edasi maalida.

Näitemäng on üpris värske, ehk Inglismaal sai see esietenduse 2007. aastal ja minu meelest on selline värske maailmadramaturgia väga teretulnud Eesti lavadele ("Augustikuu", "Küünlad põlevad lõpuni"... kui nüüd paar esimest, mis meelde tulevad ära mainida). Minu meelest võiks palju tihedamalt neid siinsete näitlejatega teoks teha. Kuigi just see Billy Elliot-i filmistsenaariumiga oscarilegi kandideerinud Lee Hall-i "Kaevuritest kunstnikud" tükk (vahemärkusena pean ütlema, et mul õnnestus tema BE dramaturgiale muusika kirjutanud Elton John-i muusikali ka näha Londonis eelmisel aastal... kuigi peab tunnistama, et filmina töötas see lugu tunduvalt paremini), oli tervikuna omamoodi vähekõnekas ja mitte eriti tugevate sõlmpunktideta ning dramaatiliste pööreteta näitemäng. Usun, et teksti ja loona see kõnetab britte ja ehk ka iirlaseid märksa enam kui eestlaseid. Neil seal on see kaevurikülade ajalugu ning töölisklassi väljamurdmised paremasse ellu kunsti või spordi läbi ikka olnud teemadeks nii kirjanduses kui ka filmikunstis.


Pedajase lavastuse teevad elavaks ja kõledas ning vähekujundatud Viinistu katlamajas mõnusalt soojaks just nimelt "kunstnikke" mängivad näitlejad. Eriti suur aplaus Ivo Uukkivile ja Guido Kangurile! Sellised karakternäitlejad!!!Nende mõlema tööd on just viimasel ajal kuidagi eriliselt hea vaadata. Uukkivi oma silmapilgutuste ja häälekähistamisega teeb puhtfüüsiliseltki väga raske rolli. Hetkekski ennast unustamata ning justkui nautides seda karakteriloomist. Ja Guido Kangur, nagu ikka, leiab jälle endast veel ühe uue külje, pannes oma rolli ikka midagi teistsugust kui varem... olgugi et selleks on üsna lihtne - suuga näomoonutamise trikid, aga seda inimlikku eripära järjekindlalt sellesse rolli sisse mängimine :) Igaüks ei suuda endast neid uusi ja uusi tahke välja tuua... Ja kui Kangur on juba mõnda aega roll rolli järel vinget tööd teinud, siis Uukkivi on justkui uuesti avastanud mängurõõmu. Juba "Vassiljevi ja Bubõri" ajal mõtlesin, et mehega on midagi juhtunud... kuna ei tunne teda isiklikult, ega tea ka tausta, siis ei oska seda seletada, aga midagi selgelt on juhtunud... ja kunstilises mõttes midagi väga head :)

Tõnu Oja väga suurelt midagi selle Robert Lyon-i rolliga ette ei võta, aga ta võib minu poolest ka mõnikord lihtsamalt teha ja ta on ikka hea. Millegipärast meenutas ta mulle on prillide ja salliga Andres Noormetsa :) Kuigi "lihtsamalt" on ilmselgelt vale väljend. Ta elab samuti oma rolli sisse, kuid millegipärast ei mängi ennast esile või on see hoopis lavastaja valik, anda "kaevuritest kunstnikele" rohkem mängumaad, ei tea. Samas paar head suuremat stseeni jagub ka temale. Taavi Teplenkov-i kanda on ühe kuulsaima rühmituse liikme Oliver Kilbourn-i roll. Rolli, ehk tegelase, mille ta kujundab minu jaoks üris ebameeldivaks. Selline kergelt tähtsust täis ja hädine vennike, kes paljudele kunstnikele omaselt küll sipleb oma hingepiinades ning kahtlustes, et kas temas on ikka seda tõelist kunstnikku või mitte. Ja selle kõhklemise mängib Teplenkov väga meisterlikult välja. Aga jah, ma ei suutnud tollele karakterile kaasa elada, sest inimesena hakkas see Kilbourn vastu. Raimo Pass hoiab ennast alguses lollikesevõitu kaevuri karakteris, kes on ilmslet oma naise talla all, kuid ühel hetkel läheb mängukaaslaste hoogsa mänguga niimoodi kaasa, et tema karakter kaob ning välja tuleb Passi enda (küll samuti mõnusalt) hoogne mängustiil. Ühel hetkel ei suutnud ta isegi naeru pidada, sest oli see nüüd Kangur või Uukivi, kes ta oma mänguga naerma ajas :)

Väga pingestatud ja head rollid kõigilt neilt. Ma ei ole siiani olnud Laine Mägi eriline talendi austaja ja ega ma nüüd selle ühe rolli põhjal ka just fänniks ei hakka, aga minu meelest oli tema kunstiarmastajast rikkuri roll seekord päris hea. Just selline piisavalt terav ning kõrk ja meenutas seda teatud inimtüüpi - silmatorkavalt eriliste kübaratega kunstidaame. Minu teatrikaaslane kirus küll mõlemaid naisrolle (eriti just Laine Mägi-t ja eriti tema häält pidas "teeselduks"), ent mina ei heidaks ka Vahurile midagi erilist ette. Kui ta alastimodellina uhkelt meeste ette poseerima tuleb... just nii see võikski olla... Mind häiris vaid Mihkel Kabeli mäng, kelle (ühekülgne) stiil lihtsalt ei ole minu maitse ning ta on ka rollist rolli minu jaoks täpselt samasugune (võrdle seda rolli näiteks rollidega etendustes Vihmatants, Mägud tagahoovis, Loojang, Pedro Paramo...). Aga minu teatrikaaslane arvas just, et Kabeli seekordne roll oli üpris ok... et just selline peakski üks noormees olema, kes saab aru, et temast tegelikult kunstnikku ei saa ning et temast tegelikult keegi ei hooli ja ainus võimalus end teostada ja kasulikuna tunda ongi armeega liituda. Minu jaoks oli selles mingit elu irooniat, aga noh, eks ühel hetkel võib ka Kabeli mäng minu jaoks "avaneda" ning selles suhtes ei saa noore näitleja suhtes veel liiga kriitiline vist olla. Tegelasena oli tema noor poiss natuke sarnane Teplenkovi Oliver Kilbourniga. Ei meeldinud mulle kumbki karakteritest.

Kui nüüd rääkida nendest sõlmpunktidest, mis minu jaoks sealt välja koorusid (kuigi minu jaoks ei ole see tükk, mille sisu üle rohkem mõelda kui ainult seda teatrit vaadates), siis esimesena tõuseb ehk esile see, kui enesekesksed on mõned inimesed (Mägi kunstikogujast rikkur) ja kui ohtlikuks vahendiks on raha selliste inimeste käes. Nad võivad vabalt mängida inimeste eludega, mõtlemata eriti kaugele ette. Siin tükis tahtis ta Kilbourn-ile pakkuda varianti, et ta maksab tollele kaevuri palga, kui too hakkaks täiskohaga kunstnikuks. Hiljem aga selgub, et ta on kaotanud üldse huvi kunsti vastu. Võib vaid ette kujutada, mis oleks Kilbournist saanud tema hambus... Samuti see, kuidas Lyon Edingurghi ülikooli kutse peale enamvähem isekalt tormas sinna õpetama, jättes teised justkui ulapeale. Isegi mitte kaasates neid oma otsustusprotsessi. Ja ehk seegi on üks enesekesksuse näitaja, et Lyon tundis modellitüdrukut siis kui tal teda vaja oli, aga hiljem oli ta tolle täiesti unustanud. Õnneks siiski "kunstnikud" ise olid justkui mustvalgelt "head" ning "inimlikud". Oma algsest lihtsameelsusest hoolimata, olid nad hiljem sügavama hingepõhjaga ning armastastusväärsemad, kui need, kes nende ümber tiirlesid. Aga ehk ka see on üpris eluline...

Ühtlasi äratab see tükk kindlasti lootuseid ja eneseusku kõigis, kes näiteks pole mingis kunstis või mistahes muul elulalal haritud kuid tahavad sellest hoolimata just seda "proovida", sest kunagi ei tea, enne kui pole katsetanud, kas ehk just peituvad Sinus need varjatud anded, mida paljud võiksid väärtustada.

Hinnang: 4- (Head näitlejatööd loovad Viinistu katlamajja mõnusa täienduse sealsetele kunstiteemalistele lavastuste-seeriale. Mõnusalt hoogne mäng ja tõsieluline taust tõstavad terviku väärtuse kindlasti üle keskmise. Pedajas lavastajana teeb klassikalist tööd, kuigi tükk ajaliselt vältab läbi aastakümnete ning ka geograafiliselt reisitakse siia ning sinna. Kõik on väga orgaaniliselt ühte saali mahtunud, natuke abivahendiks ka projektorid. Kusjuures just see asukoht, ehk Viinistu katlamaja mängib just selle tüki puhul oma tähtsat rolli. See tükk ei oleks pooltki seda, kui seda etendataks näiteks Draamateatri suures saalis. Peamiselt on tegemist mingi kaevurite kultuurimaja moodi kohaga, kus mehed endale pidevalt uusi kursuseid korraldavad. Ja see mängukoht oli just selleks kohaks kuidagi nii ehe. Kuid kahtlemata mängisid Uukkivi ja Kangur oma rollidega samuti väga olulist rolli selle tüki meeldivaks muutmisel.

PS. Vaheajal on Viinistus nii mõnus suitsukala nokkida süüa... see on alati nagu osa elamusest. Õnneks saab sellel suvel veelgi Viinistusse ja loodetavasti jätkatakse seal ikka ja jälle teatri tegemist :))


Tekst lavastuse kodulehelt:

Kaevuritest kunstnikud
Lee Hall
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades: Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Raimo Pass, Britta Vahur, Laine Mägi, Mihkel Kabel.

1930. aastad Inglismaa kaevanduslinnakeses. Mõned mehed käivad tööliste haridusühingu õhtukursustel. Pärast ränka tööpäeva kuulatakse õhtuti üldharivaid loenguid evolutsioonist ja muust. Juhuslikult jõutakse kunstiajalooni ja sealt omakorda teooria praktika vastu vahetamiseni: hakatakse ise maalima. Õpi tehes, ütleb kunstiteadlasest juhendaja. Tööde aineks on meeste endi igapäevaelu: töö, kaevandused, kohalikud inimesed ja ümbrus. – Nõnda sündis Ashingtoni grupi nime all tuntuks saanud väike kunstirühmitus, paari aastaga jõudsid nende teosed näitustele, galeriidesse, auväärsetesse kogudesse. Kaevuritest kunstnikud töötasid aga endiselt iga päev kümme tundi maa all söekaevanduses.

Näidend põhineb tõsielusündmustel – ja nagu elus ikka, on need mõnikord uskumatult naljakad. Samas aga puudutab näidend erakordselt olulisi teemasid: klassipiirid, sotsialism, indiviidi võimalused ja piiratus, eestkoste kui/või/ja ekspluateerimine, kunsti väärtus ja tema ülendav toime… Kas kaevuritest said ikka kunstnikud? Kas nende kunsti võeti tõsiselt või eksootilise veidrusena? Oleme ju kõik oma päritolu, keskkonna, mõtteviisi nägu. Kas lapsepõlve ja keskkonnaga kujunenud minast on pääsu, ja kui palju suudab üks, isegi eriline kogemus meid õieti muuta?

Esietendus 12. juunil 2010 Viinistu Kunstimuuseumi katlamajas.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default