8. juulil oli Pärnu Endlas esietenduse värinat õhus. Saal täis rahvast, suve sooojematest ja ilusaimatest päevadest hoolimata... Lavalt õhkamas värske värvi lõhna - lavaesine on avatud ja tuleb suurte astmetena publikusuunas madalaks. Lavale saabuvad uhketes ajastukostüümides Härra ja Madame Bovary, on hämaravõitu... romantiline atmosfäär, tegelastel reisikohvrid kaasas ja hääletoonid annavad aimdust, et algav tükk saab olema inimsuhetest...
Klassika - Flaubert-i "Madame Bovary" - ehk lugu naisest, kelle mehed hülgasid nii armastuses kui ka jätsid üksi teda oma argipäevaprobleemidega. Mis armastusest siin üldse juttu võib olla? Mehed on isekad kollid, kes tõelise hetke tulles pole piisavalt meheks, et armastavat naist toetada... kasvõi tõsimeeli hingeliselt koos muredest läbi murda. Tegemist on päris huvitava inimliku olukorraga - naine ja mees armuvad - suhte edenedes tekib rutiin (väga osavalt lavastaja poolt kordustega selgeks tehtav - pöördlava käib ikka ringi ja ringi ning ikka jälle tuleb härra Flaubert sealt esile söögilaua taga suppi lürpimas). Päevast päeva kohtuvadki naine ja mees pigem söögilaua ääres kuivõrd voodis või mujal. Armastust kui sellist pole sellises suhtes enam aastaid. Naine on isegi õppinud vihkama nii oma meest kui iseennast, et on usaldanud oma armastuse sellise hoolimatu mehe kätesse. Ta on mänginud oma kaardid valesti ja tagasiteed ei ole. Inimene on aga kummaline loom, et kui ta kodus armastust ei saa, siis läheb ta seda (kasvõi alatajus) kusagilt mujalt otsima. Ja selline haavatud inimene võib klammerduda pimesilmi ka esimese vastutuleva külge. Klammerduda nii, et teine inimene lämbub! Just see juhutus minu meelest Madame Bovary suure armastusega (Sepo Seeman-i karakteriga). Põgenemise planeerimisel veel passide ja armastuse kohta küsiv Bovary pigistab mehest viimasegi õhunatukese välja. Sellises kammitsas lämbub ka armastus. Mees mitte ei löö põnnama, nagu oleks lihtne arvata, vaid ta lihtsalt ei suuda tunda midagi sellise naise vastu. Mehele on vaja ikka mingit jahimomenti või teadmatustki... kõik ei saa olla iseenesest mõistetav. Kuigi antud juhul võis tegemist ka olla mugavusega - rikas mees, kes võibolla ei tahtnud endale teise mehe naist kõrvale? Olla juhtkui "põgenemas". Teatud vanuses muutuvad inimesed juba selles suhtes nö. "mugavaks". Kuid tegelikult jätavad tegijad selle otsa kavalalt avamata. Ka vaatajale peab jääma mõttepoegi.
Sellised valusad löögid muudavad ka naise ettevaatlikuks. Millist meest üldse enam usaldada. Kas lihtsalt kasutada mõne ullikese armastust ära? Kas armastuse ära kasutamine on üldse võimalik ja kui on, siis kas pole see mitte mängimine tulega? Pean tunnistama, et minu jaoks on kummaline, et selle loo on kirjutanud mees. Lihtsalt kogu loo taust tekitab tunde kibestunud naise väljaelamistest. Sest ka kolmas mees, kes proua Bovary ette satub, on oma vasikavaimustusest hoolimata siiski vaid parimal juhul "poisike", kes ei suuda tõelise hetke tulles samuti naisele tuge pakkuda. Ka hingelistki mitte. Sest kui naisel on probleem, siis tõeline rüütellik armastus nõuaks mehe tugevuse demonstreerimist, antud juhul naise võlgade üle võtmist. Vähemalt nii käituksin mina (oma naise puhul). Kui sellist raha pole, siis tuleb see mingi aja jooksul teenida. Naine, eriti selle ajastu ühiskonnas ja selles ühiskonnaklassis, ei käinud ju teenimas... tavaliselt.
Ei, ma ei õigusta siin ka naise petmist. Kuigi mees oli petnud naist juba ammu enne - unustades tolle, jättes tema tunded ilma peale õõtsuma, mitte hoides ja kasvatades oma suhet. Armastus vajab kahtlemata kahte osapoolt, et see võiks toimida. Kui üks kukub tööde ja argipäevarutiinide pärast alt ära, läheb suhe kreeni, millest võib selle päästa ainult probleemi teadvustamine ning tahe olukord parandada. Ja kas peab ennastohverdavalt teine pool pärast sellisesse olukorda sattudes jääma ootama ja lootma teise armastuse taassüttimisele? Kahjuks ei näe siin etenduses seda poolt, et kas naine üldse proovis midagi või oligi selline kergemeelne... kergemeelne nii armastuses kui ka raha kasutamisel. Raha võib ju samuti armastuse tappa. Kavalad kaupmehed olid siis ja on ka praegu. Sada aastat tagasi ja varem üritasid rändkaupmehed inimestele võlavekslitega ostmist pähe määrida... nüüd on meil krediitkaardid ja smslaenud, mis kummitavad paljusid, kes on ahvatluste teele läinud...
Ma olen sellele lavastustele tagasimõeldes natuke jännis. Nimelt selles leidus palju komponente, ka lugu ehk nö. selgroog ise, mis minule väga korda läksid ja meeldisid ja sama palju kui oli neid huvitavaid lavastuslikke leide, oli ka minu jaoks maitsevääratusi või pigem leppimatust, et klassika oli keeratud kergelt koomiliseks... justkui odava populaarsuse saavutamiseks. Ehk et pakkuda ka neile midagi, kes kahte ja poolt tundi sügavat draamat vastuvõtta ei suuda. Minu jaoks oli see etenduse kõige suuremaks miinuseks. Mõne teise jaoks on see ehk just vastupidi - päästvaks faktoriks... Saan ju aru, et klassika lavaletoomisega on tegijal ikka see dilemma, et tahaks ju kuidagi põnevalt, mingi uue või huvitava rakursi alt. Et ka loomeprotsess oleks põnev. Ja ehk mängib siin rolli ka see, et need, kes on raamatut lugenud või raamatu põhja tehtud filme näinud (nagu näiteks mina), avastaks midagi uut... Filmidest rääkides, siis minu jaoks ongi olnud siiani Isabelle Huppert Emma Bovary kehastuseks. Huppert-is on palju sarnast Laurimaa olemusega. Mõlema on küll haavatavad naised, kuid mõlemast kumab läbi mingit tugevust, Isabellest ehk isegi natuke rohkemgi. Veel on mul õnnestunud näha üht vana, Vincente Minelli versiooni Jennifer Jones-iga peaosas. Kuid filmid on ju filmid ja teater on teater. Teatris ei ole olemas kõiki filmi vahendeid, kuid selle eest on teater vahetum ja oma tipphetkedel tunduvalt reaalsem ning tundlikum loo jutustaja. Ja just siit koorub minu jaoks teine tüki suurematest probleemidest. Kogu tegevust toimub lavasügavuses. On küll huvitavalt palju ära kasutatud pöördlava võimalusi, sellel ja selle ääres mängides, kuid kogu tegevustik jääb kuidagi kaugeks ja staatiliseks - justkui võrreldavaks mingil kinokangal toimuvaga. Võibolla klassika võti, tema toimivuseks ongi see, kui tegevust toimub natuke publikust eemal, ma ei tea. Mind see häiris, liikumine justkui oleks toimunud ainult paremalt vasakule ja vasakult paremale või siis ringiratast, aga seda kõike kusagil eemal. Sellepärast ei suutnud ka karakteritele eriliselt kaasa tunda ning võimust võttiski lavastuslike trikkide ja koomilise Ago Andersoni karakteri mõju. Ja nö. klassika jaoks sügav balanss oli kergelt mööda.
Hinnang: 4 (mõnevõrra rohkem mõtlemisainet kui tavaliselt, kuid varjutamas valikud, millega ma päriselt kaasa ei läinud. Samas igati huvitav nii lavastuslikult kui loo mõttes. Kuigi selline raamatujutustajalik lähenemine, kus (vist) Tambet Selingu hääl taustaks mõned kirjeldavad repliigid ütleb kõlarite kaudu... see oli stiili mõttes õigustatud, kuigi minu meelest siiski otsese vajaduseta. Hea tehniline pool, alates klassikalisest muusikast, lõpetades fantastiliselt õnnestunud valikuga kosüümikunstniku kaasamisega. Vinge peategelase roll ning palju toetavaid nupukesi, kes küll kohati mõjusid veel rabedana (SK näiteks - kuigi eks ta karaktergi oli ju "selline")... aga tegemist oli esietendusega ja kõige parimad vormid on veel sisse muljumata-mängimata. Armastuse armastajatele kohustuslik materjal... ja kahtlemata ei tasuks karta ka melodraamasid pelgaval publikul, sest küllaga on neid neid pooltoone ja koomikassegi jõudvaid lahendeid... kõige keskel siiski armastus, inimloomuse erinevad varjundid, suhteprobleemid ja finantsprobleemid... läbisegi ja käsikäes. Igaühele siiski ei soovita ja pean tunnistama, et mu hinnang tõusis ühe pügala võrra sellele kõigele tagasi mõeldes, ehk praegu kirjutades... kohapeal olin ehk isegi natuke mingites asjades rohkem pettunud... Aga mis teha - armastuseteema ka sellise kandi pealt, sellises stiilis -ikkagi ju "armastus"... Ja tõesti stiilituses ei saa seda lavastust küll süüdistada. Lavastaja Tiit Palu on tõesti visiooniga selle lahendanud... oleks võinud isegi kindlakäelisemalt, aga ehk seegi süveneb ajaga ja mängides.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Autor Gustave FlaubertTõlkija Henno RajandiDramatiseerija ja lavastaja Tiit PaluLavakunstnik Andrus JõhvikKostüümikunstnik Reet Aus (külalisena)Valguskunstnik Margus Vaigur
Peaosas Piret Laurimaa, teistes osades Karin Tammaru, Kaili Viidas, Jaan Rekkor, Ago Anderson, Sten Karpov, Lauri Kink, Sepo Seeman, Jüri Vlassov, Jaanus Mehikas, Priit Loog, Tambet Seling
Nimitegelase Emma Bovary elu provintsis keskpärase mehe kõrval tundub üha hallim ja igavam. Nii pühendubki naine mõtetes fantaasiatele, unistab endale elu, kus inimesed on kaunid ning kirg tõeline. Viimases meeleheites viskub ta abieluvälistesse armusuhetesse, ent seegi osutub vaid meelepetteks. Tagasiteed aga enam pole.Kui Gustave Flaubert 1856. aastal avalikkusele esimest korda madame Bovary'd tutvustas, oli üldsus šokeeritud, ent salamisi ka lummatud. Kui moraalinormid kõrvale jätta, on raske hukka mõista Emma Bovary janu selle järele, et tema elul oleks tähendus, tema ekstaasi-igatsust ning tahet tõusta kõrgemale oma saatusest. Lavastus on kaasaegne tõlgendus klassikalisest loost, mis jäädvustab romantiliste unelmate ja tuima argielu igavest konflikti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar